1. päev: Lihula - Virtsu - Kuivastu

Hommikul Kadi raadiole intervjuu antud, asusime Lihula poole teele. Hilinesime akadeemilise veerandi, sest kavandatud oli start 12 paiku. Lehvitajaid peale Indreku teisi ei olnud, aga esimesel paarisajal meetril tundus nagu plaaniks üks meesterahvads meiega kaasa kõndida, korralik seljakott seljas ja tuli meie järel poodi. Aga ei tea, kas meie seltskond polnud nii ahvaltev, aga meist maha ta jäi või oli vastupidi, poes kaotasime silmsideme. Järgneval teelõigul Lihulast Virtsu me teda igatahes ei kohanud.

Lihulast oli meil plaan vana ajaloolist Rapla-Virtsu raudteetammi pidi minna ja teadsime, et peame jõudma Piiri tänavale ja siis pole rohkem muret, kui otse minna. Ainuke mure oli siiski see, et iga kaardi peal ei näidanud teed, mõnel oli ainult teelkõik, aga kuidas ülejäänud osa kulgeb, oli avastuseks.
Esimene teelõik Tuudi jaamani oli igati ok, läbitav nii jalgratta kui autoga, ehkki viimaseid me rajal nagu ei näinudki.Alguses ühte traktorit, mida juhtis selline muhe tüüp. Vahetult enne Tuudit hakkas aga tohutu voorimine ja tolmupilv ning suured kruusaautod. Ja neid oli kümneid. Tuudi jaamahoone juures tegime ka esimese joogipeatuse, pikemaks peatuseks polnud paik kõige sobilikum just nende möödakimavate autode tõttu. Tuudi jaam on ise mahajäänud ja päris õnnetus seisus.

Tuudi jaam

Õnneks teelõik veoautodega väga pikk ei olnud ja lõpuks me isegi leebusime nende suhtes. Autodel olid - ei tea kas autojuhtide perekonnanimede järgi või millegi muu tõttu - nimed ja see üks, kes auto praktiliselt kinni peatas ja meile parema teeperve ette näitas, kandis Paksu nime. Meie nagu korralikud liiklejad, käisime vasakul teepervel, aga selgus, et sinnapoole oli tuul ja kõik see tolm, aga rikkudes eeskirju, vasakul oli kõik ok. Paari kilomeetri pärast keeras tee karjääri ning olime autodest priid.

Karuse jaam

Kui see teelõik läbi sai, vaheldus jällegi tee ning sel teelõigul nägime ka vallasilti. Kuni Karuseni ja natuke peale on igatahes tee täiesti ok ja sobilik jalgrattamatkajatele. Nii kaugele, kui silm seletas, oli pikk sirge ja selle lõpus paistis mingi kummaline pilu. Küll me mõistatasime, mis seal pilu taga on, aga ei saanud arugi, kuidas me sellest pilust läbi saime ja juba Karuse jaamahoone juures olime. Seal tegime väikese söögipeatuse ning äratasime ka pererahva tähelepanu ning mitte vähem nende neljajalgse sõbra. Lahkelt pakuti meile vett ning tehti jaamahoones väike ekskursioon. Veel kümmenkond aastat tagasi olla ses hoones Sidemuuseum olnud ja üsna hiljuti ka Eesti Posti omanduses, praegugi on seal omaaegset inventari ja muid huvitavaid detaile. Meie tähelepanu köitis Tartust Veski tänavast pärit Griša Lotmani maalingutega uks. Perenaine Meelike oli parasjagu ametis põranda valamise, teekäijatele näitab ta aga lahkesti kogu maja. Muide, varsti on rändajatel võimalik sinna ka öömajale jääda, jaamahoone II korrusel valmivad toad 15 inimesele. Uurisin, kas juhtub sageli, et jalgsi- või jalgrattamatkajad sisse astuvad. Vastati, et jalgrattureid ikka on, aga meie soov jalgsi Lihulast Virtsu minna tekitas üllatust ning pakuti, et tee on läbitav küll ja maad umbes 13 km.

Hanila-Virstu vahel

Maja oli mõnusa auraga ja sees oli põnevaid detaile, kes sinnakanti satuvad, astuge läbi!
Pool maad selja taga, jätkasime teed. Järgmine jaam Hanila. Mõni aeg oli küll veel niiöelda jalgratta ja autoga läbitav tee (ehkki ükski ei sõitnud), siis aga lõppes tee otsa, aga mingi siht läks edasi ja roopad olid nagu ka. Ja kuna jalgrada oli täitsa märgatav, ei olnud kahtlustki, kas jätkata tammi pidi või kalduda suurele maanteele. Peab ütlema, et jalgadele oli see eriti meeltmõõda, hea pehme pinnasega rada, ainuke mure oli jälgida, et pealekasvava võsa vastu vahtimist ei viruta. Aga tegelikult seegi teelõik on jalgratturitele ja jalakäijatele väga hästi läbitav, kuigi paistab, et eriti seal ei käida. No tegelikult, käiakse ikka, aga ilmselt metssigade poolt. Ei tea, kas nad otsivad iga 10 m tagant kartulaid või midagi muud, aga sonkimise jäljed olid üks hetk ikka väga korrapärased.
Ootasime pikalt Hanila jaamahoonet, aga seda ei tulnud ega tulnud, korraga olime juba peaaegu soos, sest nii vasakul kui paremal nägime suurt vett ja kaugemal soomaastikku ning veidi edasi tuvastasime Laelatu puisniidu ning juba oligi meri ning raudteetamm. Olime ammu unistanud, et kui merd näeme, tahaks ujuma minna, aga esimene merevaade pakkus kõrkjaid ja mitte sobilikku randa. Veidi maad edasi, paistis üks platsike ja kõrkjavaba vaade merele. Joonelt suundusime randa ja vette. Mõnus! Ei pea vist ütlema, et tänane päev oli täitsa kuum, vahepeal küttis ikka täiega lagipähe ning enne Karuset oli eriti kuum. Virtsu vesi oli aga supermõnus ja värskendav ning just see, mida vajasime. Kui veest väljusime, siis elavnes ka rannaelu, sest seal peatus veel paar autot.
Tammi pidi lähenedes Virtsu poolsaarele avanes võrratu pilt. Milline loodus! Ja tamm ise. Viimane lõik mandril - ca 4-5 km läks nagu uue hoo ja energiaga ja kõik oli super hästi. Tamm viis peaaegu sadamani välja, võib-olla pool kilomeetrit jäi veel suurele teele.
Praamile ning Kuivastusse. Siin seadsime end sisse Pireti ja Indreku tuttavate pool Kuivastu mõisas.

Õhtul ekskursioon mõisas ning saun. Ja juba ongi uus päev. Homseni!
Ja millalgi tulevad ikka siia pildid ka, aga täna enam ei viitsi, silm juba kisub kinni.

Stardiootel

Oleme juba stardivalmis, Lihulast 51 km. Homme keskpäeval võib meile Lihula kiriku juures lehva-lehva teha. Kes soovib meiega esimese teekonna kaasa teha, võib ühineda Lihula-Virtsu vanal raudteetammil. Homseni!

Kevadmatk - Nõo kihelkond

Alguses pildirida meie kevadmatkast, mis kujunes päris kultuurilooliseks 2 kiriku, 2 mõisa ja linnamäega. Käisime ühes kihelkonnas ja nüüd jätame piltide järgi mõistatada, mis kihelkonnas ja mis paiku me nägime. Ehkki jalutuskäik oli lühike, kujunes kõnnaku pikkuseks üllatuselikult koguni ca 20 km.
Parkinud auto poe juurde, alustasime kihelkonnakirikust. Selgus, et see on Lõuna-Eesti ainuke telliskirik ja siin olla maakirikutest esimesena mänginud orel (1781). Pildil olev instrument nii vana küll pole.

Tee järgmisesse sihtpuntki kulges asfaltteel. Riskisin sel kevadel esimest korda palja varba otsa sandaale kanda ja tuleb nentida, et kõige õigem tegu see ei olnud. Kannad said tugevasti põrutada ja esimesed villid tulid ka. Villidega on selline lugu, et minu jalgadele nad millegipärast meeldivad ja nad poogivad neid endale igal võimalikul juhul külge, aga mulle endale ei meeldi nad teps mitte.

Luke mõisa valitsejamaja on siis sellises seisus, peahoone ise hävinenud. Parasjagu käib renoveerimine ning küllap on varsti seegi hoone heas korras ja moodustab kena mõisaansambli. Lõvid, Eva skulptuur, paviljon, kärnerimaja, tiigid ja kena mõisapark on põhjus, miks siia tasuks vahel sisse põigata. Pealegi on siin suvel päris tihe kultuurielu, näiteks juulis on Kraavihallide teatrietendus. Ja keha saab kinnitada kärnerimajas.

Selles hoones on praegu kohvik ja väike muuseumituba. Ja maja on kärnerimaja, kuulub samasse mõisakompleksi, mis 5 eelmistki pilti. Njaa... kunagi elasid saksad uhkelt, praegu on kärnerimaja kõige edevam.
Järgmine sihtpunkt on umbes 3 km.

See maja kannab muinsuskaitsemärki, on selle mõisa moonakatemaja, kuhu me varsti jõuame. Piret tundis selle maja ära ja avastas, et põhikooli lõpus oli ta siin lõbusa ja toimeka suve veetnud. Nimelt oli ta siin läheduses asuval linnamäel arheoloogilisi kaevamisi teinud, pinks ja teised sõbrad ka seltsiks. Piret tegigi majast pilti ja saatis pinksile mõistatuseks, mis majaga tegu.

Aga edasi. Olime teeristis, minnes paremale jõuame matka alguspunkti tagasi, minnes vasakule, peaks paari kilomeetri pärast linnamäele jõudma. Meie pöörasime ...

... nagu näha vasakule. Siin see linnamägi on. Ja kui juba mäe juures olime, tuli sinna ka tõusta. Piret mäletas mäge palju suuremana, aga oma täpse kaevamiskoha tuvastamisega oli sellegipoolest raskusi. Mäel avastas Piret, et oli oma rätiku ära kaotanud ja kartis, et tõenäoliselt juba ammu ja võib-olla koguni Lukele. Piret ütles, et tühja kah, ega ta mingi mälestusese ole, lihtsalt kaltsukast ostetud. Rätik igaljuhul solvus selle peale, et teda mingiks väärtesemeks ei peeta ja oli tagasiteel meid kenasti tee ääres. Nüüd on rätikul kenasti oma ajalugu ka.

Ja edasi jõudsime Unipiha mõisaparki, mis erinevalt Lukest polnud sugugi nii korras. Hoonedki olid väsinud, peahoone paistab küll säilinud olevat, kuid kõrvalhoonetega on kas kolhoos või jumal teab kes päris suvaliselt oma meele järgi ümber käinud ja nende algilme päris korralikult ära rikkunud.

Unipihalt läksime tagasi Nõkku ja teele jäi ka Nõo vene kirik. Nii et igati kultuurilooline käik. Seekord kõik.
Pildid tehtud mobiiliga.

Talvematk – ring ümber Pühajärve

Väike Emajõgi

Viimasel talvepäeval sai siis ka korralik talvematk tehtud. Ja kus mujal kui talvepealinnas. Proloogi tegime Otepää Talispordimuuseumis, mis oli vahetanud omanikku, nime, asukohta ja muidugi väljapanekut. Kunagise Suusamuuseumi aardeid sai näha pastoraadihoones, naabriks Lipumuuseum. Nüüdne moodne väljapanek oli Tehvandi staadioni hoones – asukoht muidugi parem ja igati asjakohane, suusatajatel hea võimalus enne võistlust näituselt meie suusalegendide medalitest-trofeedest inspiratsiooni saada :) Aga suuremat lusti tundsid näitusest lapsed, sest lastele suunatud tegevust jagub, kas siis umbes paarikümnemeetrisel rajal oma liikumiskiirust võrrelda tippuisutaja, -suusataja või siis tavalise rahvasportlasega. Suurim tõmbenumber paistis olevat mäkkeronimine, mis pidi imiteerima Tehvandi hüppetorni tõusmist – atraktsioon oli meie muuseumis viibimise ajal lastest nii sisse piiratud, et ei õnnestunud seda lähemalt nähagi, proovimisest rääkimata. Ja kes igasugusest sebimisest ära väsib, võib maandada end patjadele ja ajaviiteks filme vaadata. No ja siis veel arvutiprogrammid (mis ei töötanud) ja päris huvitav oli jälgida lumehelbekese kasvamist suureks lumeks. Tore koht, aga millegipärast on see nädalavahetustel avatud ainult kella 16-ni (argipäevadel on küll 17-ni), seega tegime õigesti, et seal kohe enne matka ära käisime, sest peale Pühajärve ringi on tõenäoliselt juba kinni.

Aga nüüd kõndima. Alustasime ringi Pühajärve hotelli juurest ning kulgesime Kolga poole. Rand oli muidugi mattunud lume alla, kuid väike rajake läks läbi ning edasi jätkasime maanteel. Osa matkarajast kulgebki teel, osa metsa vahel või järve kaldal – olen kevadel seda rada läbinud ja võin öelda, et täitsa mõnus ca 3-tunnine jalutuskäik, mis päädib paljude infotahvlite abil uute teadmiste saamisega.

Päris huvitav on käia radu, kus Vilde Maltsveti kirjutas, kus meie (ERMi kunagine kirjatoimetaja) Karl-Eduard Sööt suvitas ning kaasaegsetele tuttav ja ka meie kunagine kolleeg Jaan Sööt lapsepõlve veetis. Siin on pikemat või lühemat aega suvitanud ka Kitzberg, Merilaas, Sang jt kirjanikud, vaade Pühajärvele toob silme ette Uiga, Kitse, Mägi jt kunsnike maale. Ning kui päris rajale Kiigemäele minna, siis võiks ära tunda filmi “Kui saabub õhtu” võttepaiga.

Aga sel talvel meetrise lumega polnud matkarada läbitav, nii et meie kõndisime lahtilükatud maanteel. Korra küll kogesime ka talvise matkaraja ekstreemsusi, kui Sihva lähedal põikasime Kooliranda. Tuvastasime lumes kontsa jälgi ning varsti nägimegi paari tütarlast rannast tulemas, küllap käisid nad meenutamas kunagist kiviuputamist, mida Pühajärve kooli lõpetajad traditsiooniliselt kevadeti teevad. Kooliranda on tehtud korralik puhke- ja piknikukoht välikäimla ja lõkkekohaga, kuigi pingid ja laud on lumekuhila alt vaevumärgatavad. Muideks, see siin on laud:

Kolga teelt sissetallatud rada tunnistab, et paik pole talvelgi unustatud. Lihtsameelselt arvasin, et sama kerge on minna ka suurele Otepää-Kääriku maanteele, sest alguses tundus isegi aimatav rada minevat.

Siin pildil olev rajalõik oli alguses, esimesed sadakond meetrit, mil vajusime vaid pahkluuni lumme, siis sügavamalt ja ikka sügavamalt, varsti kadus põlv ja siis terve meeter ning jalg ei ulatunudki veel maapinnani.... Päris raske oli selles lumemassis edasi liikuda, maad vast mõnisada meetrit, aga edasi ei saa. Ühe jala sikutad välja, siis vajub teine ja lõpuks on võhm väljas. Kui maantee juba paistma hakkas, tuli lootus, et varsti pääseme, aga viimased meetrid olid eriti hullud. Vahepeal juba tundus, et sinna jääme – igatahes sai mulle mõistetavaks, kuidas inimesed suure tuisuga maanteedel kadunuks jäid: ühel hetkel lihtsalt enam ei jõua. Praegu tuisku ei olnud ja oli lootus, et ehk mõni mööduv auto näeb, kui häda päris käes, mobiilile ja päästeametile mõtlesin aga hoopis hiljem. Viimased kümmekond meetrit möödusid roomates, nii sai palju kiiremini edasi ja suurt vajumist ka ei olnud. Raja lõpus selgus, et see rajalõik oli tunnetusrada – no seda ta oli! Talvel iga kehaosa ja lihasega.
Edasi liikusime tsiviliseeritult, korralikku Otepää-Kääriku asfalteeritud ratturite ja jalakäijate rada pidi. Praegu polnud asfalti küll näha, ent rada oli puhastatud ning ratturite asemel vuhisesid meist mööda suusatajaid. Palju just mitte, kuid mõned siiski. See rajalõik Sihvalt Otepääle läks päris kiiresti ja ilma suuremate vahejuhtumistega (väikseid ka ei meenu).

Oma matka lõpetasime Pühajärve restoranis, otsustasime end premeerida kohvi ja koogiga. Restoran on igati stiilne ja maitsekas, fuajees Elgi Reemetsa keraamiline pannoo. Majakoogi nime kandev maiustus oli tõeline pärl: imemaitsev ja suussulav ja seda sugugi mitte koogile lisatud jäätisetupsu tõttu. Lihtsalt oivaline!

Kooki pidi küll paarkümmend minutit ootama, kuid see vääris seda igati, kuna kook oli veel soe, siis oli tõenäoliselt minu kooki just ahjus küpsetatud. Piret sõi teist magustoitu, mis garneeringu järgi tõotas ka põnev olema ning Pireti tunnistuse kohaselt olla samuti maitsev. Lisaks pakkusid meie kohvipaksud üllatusi, Pireti cappuccino joonistas selge südame, minu tavaline must kooreta kohvi sulaselge saapajälje. Paistab, et algav matkahooaeg pakub südamlikke matkaelamusi :)

Sügismatk - Emajõe Suursoo

Ehkki täna algas suvi ja oleks kohane kirjutada suvematkadest, siis nädal kannatust – tuleva nädala teisipäeva lõuna paiku võivad fännid meile Lihula kiriku juures lehva-lehva teha või siis Virtsu kaasa kõndida. Suund on Muhku.
Aga esiti siis näitamaks, et aasta pole ilma väiksemate matkasutsakuteta möödunud, väike meenutus sügis-, talve- ja kevadmatkast. Sügismatka teekond kulges Emajõe Suursoos ja aeg oli oktoobri algus ning kui veel täpsem olla, siis see laupäev, kui Eesti mälu sarjas ilmus Visnapuu. Miks Visnapuu meile nii tähtis on, selgub veidi hiljem.

Võtsime suuna Ahunapallu, sest kaardi järgi pidi sealt kulgema matkarada Peipsi poole. Kevadel sai tutvutud Emajõe teise kalda matkarajaga, aga suurvee tõttu ei pääsenud me toona Looduskeskusest kaugemale ning tegime paarikümne kilomeetrise ringi Luunja valla külateedel (Viira, Sääsküla ja veel rida teisi sääse-tüvega külanimesid). Kuna blogisse pole me sellest matkast seni veel midagi kirjutanud, siis väike meenutus. Esmalt meenub tollest matkast, et meid saatis kogu aeg tume äiksepilv, umbes 3 tundi tegi meie ümber ringe (küll oli ta Tartu pool, siis jälle Võnnu pool, siis selja taga kuskil Peipsi pool ja siis umbes 5 km enne finišit ta meid tabas. Viimasel hetkel jõudsime keebid selga ja fotovarustuse kile alla peita, kui hakkas tulema. Ja selle tulemise kohta võib küll öelda, et tuli kui pussnuge – paljaid jalgu tabavad raheterad olid nii teravad ja valusad, et ime, et haavadeta pääsesime. Aga vaatepilt oli äge! Niipalju kui me end selles marus püsti hoida suutsime ja kapuutsi alt ilma silmata saime. Vähe puudus, et tuulispask oleks meid oma embusesse võtnud ja lennutanud mõne kilomeetri kaugusele. Kahju ainult, et seda mõllu ei olnud võimalik kaamerasse püüda.

Aga nüüd oli sügis ja kuldne ning päikseline. Auto parkisime Ahunapalu vana koolimaja juurde. Parasjagu oli seal autolahvka ning bussi ümber trobikond mehi. Mehi oli Järvselja pool ennegi näha - paistis, et valmistutakse jahiks. Sel ajal, kui me infotahvlilt matkarada lähemalt uurisime ja Ahunapalu koolimaja uudistasime, liikusid nad meist ette. Aga Ahunapalu koolimaja pakkus meile kultuuriloolise vahepala, tahvel kooli seinal teatas, et seal oli Henrik Visnapuu 100 aastat tagasi kooliõpetaja olnud. Visnapuu on meile Piretiga mõlemale oluline: mina hoian arhiivis tema vanavarakorjamispäevikuid ning Piret oli läinud talvel need “Vanavara kogumismatkadelt” sarjas avaldanud. Ja juhtumisi just sel laupäeval ilmus mälu-sarjas ka Visnapuu “Päike ja jõgi”. Niisiis õhtul tuleb Konsumist või Kaubamajast läbi minna ja raamat soetada ning siis matka lõpetuseks tema Ahunapalu muljeid lugeda.

Aga meie matkarada juhatas Meerapalu poole. Alguses oli tee päris omapärane, iga poolesaja meetri tagant oli tee ääres pingike, vahel koguni tugitool, et külarahvas, kes bussi pealt tuleb või autokauplusest, saaks jalgu puhata. Kui tee hargnes, kadusid pingid, kuid nüüd olid tee ääres uued objektid: umbes 100 meetrit ja punane vestike ja vestikese sees jahimees, 100 meetrit ja jälle jahimees ja nii mitme kilomeetri vältel. Peamiselt istusid nad kraavis ja vaatasid metsa poole. Kauguses kostis koerte klähvimist.

Lähemalt uurides selgus, et nad on põdrajahil ja ühed koguni arvasid, et me toome jahiõnne. (Meie loodame, et õnn oli seekord põtrade poolel) Tee kohta seletasid nad, et see läheb küll mingi talu maa pealt läbi, keelumärk on ees, aga edasi ikka saab. Jätkasime teed ja mõne kilomeetri pärast kulgesime juba päris omapäi, jahimehed olid selja taha jäänud, vaateväli avardus ja nautisime ilusat Eestimaa sügist.

Tee kohta peab ütlema, et see oli täitsa korralik kruusatee, autoga läbitav ning kuiv. Vähemasti sügisel, suurvee ajal võib see ka vee all olla. Aga Meerapallu välja me päris ei jõudnud, võisime jõuda umbes Singa talu maadele kui tuli keelumärk ja kuri kiri ette.

Mida teha? Piret helistas politseile ja küsis, mida tegema peaks, aga need ei osanud ka midagi tarka kosta. Kõndisime küll üht, küll teist teed pidi umbes paarsada meetrit edasi, aga kui talud paistma hakkasid, keerasime tagasi. Mine tea! Pärast seda matka on igasugu trükistest jäänud silma igameheõigus, mis lubab päikesetõusut päikeseloojanguni talumaad läbival külateel liikuda ning kulgeda kallasrandadel 10 m veepiirist (20 m mere). Pealegi oli see ametlik matkarada ja peaks seega läbitav olema. Paraku matkaraja tähistus puudus, kuid kaardi järgi kulges see kruusasel teel, nii et vaevalt me rajast kõrvale olime kaldunud. GPS-seadmest polnud kasu, sest millegipärast oli meie Garmin ära kaotanud Regio kaardi ja sateliidid püüdsid ainsa kohanimena Peipsi järve kinni.
Läksime siis tuldud teed tagasi, rada jäi küll oodatust lühemaks, aga mis ikka. Jahimehed olid kas põdra kätte saanud või siis mitte, igatahes olid nad kadunud. Aga eks kell tiksus ka õhta poole.