Sügismatk - Emajõe Suursoo

Ehkki täna algas suvi ja oleks kohane kirjutada suvematkadest, siis nädal kannatust – tuleva nädala teisipäeva lõuna paiku võivad fännid meile Lihula kiriku juures lehva-lehva teha või siis Virtsu kaasa kõndida. Suund on Muhku.
Aga esiti siis näitamaks, et aasta pole ilma väiksemate matkasutsakuteta möödunud, väike meenutus sügis-, talve- ja kevadmatkast. Sügismatka teekond kulges Emajõe Suursoos ja aeg oli oktoobri algus ning kui veel täpsem olla, siis see laupäev, kui Eesti mälu sarjas ilmus Visnapuu. Miks Visnapuu meile nii tähtis on, selgub veidi hiljem.

Võtsime suuna Ahunapallu, sest kaardi järgi pidi sealt kulgema matkarada Peipsi poole. Kevadel sai tutvutud Emajõe teise kalda matkarajaga, aga suurvee tõttu ei pääsenud me toona Looduskeskusest kaugemale ning tegime paarikümne kilomeetrise ringi Luunja valla külateedel (Viira, Sääsküla ja veel rida teisi sääse-tüvega külanimesid). Kuna blogisse pole me sellest matkast seni veel midagi kirjutanud, siis väike meenutus. Esmalt meenub tollest matkast, et meid saatis kogu aeg tume äiksepilv, umbes 3 tundi tegi meie ümber ringe (küll oli ta Tartu pool, siis jälle Võnnu pool, siis selja taga kuskil Peipsi pool ja siis umbes 5 km enne finišit ta meid tabas. Viimasel hetkel jõudsime keebid selga ja fotovarustuse kile alla peita, kui hakkas tulema. Ja selle tulemise kohta võib küll öelda, et tuli kui pussnuge – paljaid jalgu tabavad raheterad olid nii teravad ja valusad, et ime, et haavadeta pääsesime. Aga vaatepilt oli äge! Niipalju kui me end selles marus püsti hoida suutsime ja kapuutsi alt ilma silmata saime. Vähe puudus, et tuulispask oleks meid oma embusesse võtnud ja lennutanud mõne kilomeetri kaugusele. Kahju ainult, et seda mõllu ei olnud võimalik kaamerasse püüda.

Aga nüüd oli sügis ja kuldne ning päikseline. Auto parkisime Ahunapalu vana koolimaja juurde. Parasjagu oli seal autolahvka ning bussi ümber trobikond mehi. Mehi oli Järvselja pool ennegi näha - paistis, et valmistutakse jahiks. Sel ajal, kui me infotahvlilt matkarada lähemalt uurisime ja Ahunapalu koolimaja uudistasime, liikusid nad meist ette. Aga Ahunapalu koolimaja pakkus meile kultuuriloolise vahepala, tahvel kooli seinal teatas, et seal oli Henrik Visnapuu 100 aastat tagasi kooliõpetaja olnud. Visnapuu on meile Piretiga mõlemale oluline: mina hoian arhiivis tema vanavarakorjamispäevikuid ning Piret oli läinud talvel need “Vanavara kogumismatkadelt” sarjas avaldanud. Ja juhtumisi just sel laupäeval ilmus mälu-sarjas ka Visnapuu “Päike ja jõgi”. Niisiis õhtul tuleb Konsumist või Kaubamajast läbi minna ja raamat soetada ning siis matka lõpetuseks tema Ahunapalu muljeid lugeda.

Aga meie matkarada juhatas Meerapalu poole. Alguses oli tee päris omapärane, iga poolesaja meetri tagant oli tee ääres pingike, vahel koguni tugitool, et külarahvas, kes bussi pealt tuleb või autokauplusest, saaks jalgu puhata. Kui tee hargnes, kadusid pingid, kuid nüüd olid tee ääres uued objektid: umbes 100 meetrit ja punane vestike ja vestikese sees jahimees, 100 meetrit ja jälle jahimees ja nii mitme kilomeetri vältel. Peamiselt istusid nad kraavis ja vaatasid metsa poole. Kauguses kostis koerte klähvimist.

Lähemalt uurides selgus, et nad on põdrajahil ja ühed koguni arvasid, et me toome jahiõnne. (Meie loodame, et õnn oli seekord põtrade poolel) Tee kohta seletasid nad, et see läheb küll mingi talu maa pealt läbi, keelumärk on ees, aga edasi ikka saab. Jätkasime teed ja mõne kilomeetri pärast kulgesime juba päris omapäi, jahimehed olid selja taha jäänud, vaateväli avardus ja nautisime ilusat Eestimaa sügist.

Tee kohta peab ütlema, et see oli täitsa korralik kruusatee, autoga läbitav ning kuiv. Vähemasti sügisel, suurvee ajal võib see ka vee all olla. Aga Meerapallu välja me päris ei jõudnud, võisime jõuda umbes Singa talu maadele kui tuli keelumärk ja kuri kiri ette.

Mida teha? Piret helistas politseile ja küsis, mida tegema peaks, aga need ei osanud ka midagi tarka kosta. Kõndisime küll üht, küll teist teed pidi umbes paarsada meetrit edasi, aga kui talud paistma hakkasid, keerasime tagasi. Mine tea! Pärast seda matka on igasugu trükistest jäänud silma igameheõigus, mis lubab päikesetõusut päikeseloojanguni talumaad läbival külateel liikuda ning kulgeda kallasrandadel 10 m veepiirist (20 m mere). Pealegi oli see ametlik matkarada ja peaks seega läbitav olema. Paraku matkaraja tähistus puudus, kuid kaardi järgi kulges see kruusasel teel, nii et vaevalt me rajast kõrvale olime kaldunud. GPS-seadmest polnud kasu, sest millegipärast oli meie Garmin ära kaotanud Regio kaardi ja sateliidid püüdsid ainsa kohanimena Peipsi järve kinni.
Läksime siis tuldud teed tagasi, rada jäi küll oodatust lühemaks, aga mis ikka. Jahimehed olid kas põdra kätte saanud või siis mitte, igatahes olid nad kadunud. Aga eks kell tiksus ka õhta poole.