11. päev: Karilatsi - Tilsi

Puhkasime Karilatsi vallamaja pööningul kenasti välja ja hommikul tegime taastutvust Põlva Talurahvamuuseumiga, mõndagi on aja jooksul muutunud või on siis meie mälus mõned pildid tuhmunud. Igatahes on tegemist toreda paigaga, kust tasub vanal Võru maanteel kulgedes kindlasti läbi astuda + veel kenad inimesed, kes igat teelist rõõmsalt võõrustavad. Meil oli hää, aitüma Reedale ja Margele! Saime teele kaasa allikavett ja energiasammastest uut energiat teekonna jätkamiseks. Energiasammastega oli nii, et Piret tajus nende mõju isegi niivõrd, et tugevaima samba energialaks ta peaaegu maha niitis, aga Tiina ei tajunud eriti midagi, ainult kerget surinat päkavillides. Ei tea, kas oma mõju oli siis ka nendes energiasammastes, aga selle päeva astumine oli küll kergem, ilma et villid oleksid end pidevalt meelde tuletanud.
Lisan enne teekonna jätkamist siia ka Karilatsi muuseumi veski pildi, mis seisab küll sama koha peal, kus viimati, kuid toodud olevat see Prangli külast - just sealt, kus meie tee eile läbi viis.

Meie tee aga jätkus vanal Võru maanteel, mis ka postitee nime kannab. Olgugi, et maantee asfalt, oli sellel liikumine täitsa mõnus. Käänulised ja mäest üles-alla teed on nagunii maalilised, aga tore on, et tee on ka igatpidi tähistatud, küll jõgede ja ojade siltidega, vanade kõrtsikohtadega, kividega, taludega ja igasuguste vaatamisväärsustega. Nii mitmelgi pool on postiteed tutvustavad infotahvlid ja pingid jalapuhkust vajajatele. Olgu märgitud, et sel teel on tõesti ka jalakäijatele mõeldud, nii et pinke kohtab vähemasti paari kilomeetri tagant bussipeatusteski, mis meie matka kogemuse põhjal sugugi tavaline ei ole.

 

Ihamaru küla on ettevõtlikum küla, siit leiame nii poe, kust Piret saab ka ajalehe Koit viimase numbri ostetud (selles leidsid kajastamist Hurda preemia selle aasta nominendid) kui ka pizzakoha, kus lubasime endale nii kohalikku jäätist kui muud paremat.

Ihamarus on ka meiesugustele rändajatele ausammas püstitatud, metallplaatidest ca 3 m kõrgune  - skulptor Karmini kätetöö.

Meil nii pikk samm kui sellel kenal mehel ei olnud ja tatsusime ikka omas rütmis, järgmise teekonna tähiseni Varbusel oli 5 km. Kui muidu oli teel liikujaid vähe, autosid võis näha vaid üksikuid, siis Varbuse pool liiklus tihenes ja Maanteemuuseumi juures oli juba ka selge, mis selle anomaalia põhjustas. Ajal, mil me Varbuse teemajas einestasime, loendasime muuseumi parklas 34 autot ja parkimiskohti nagu enam polnudki, aga pidevalt lahkusid ja tulid uued autod. Paistab, et tegemist on peredele popi kohaga. Tõesti, lapsed saavad siin nii hobusega sõita kui kopaga kaevata ja võib-olla muud lõbu leiavad ka.

Kui Varbuselt lahkusime, hakkas meid aeg tagant kiirustama. Olime hommikul välja mõelnud plaani, et kui Tilsi jõuame, siis saame sealt liinibussiga Võrru ööbima sõita (hommikul tuleb meile sobival ajal buss Tilsi tagasi). Plaanist juhindudes olime korraldanud juba hommikul Reeda ja Karilatsis lastelaagris viibiva lapse vanema abiga oma asjad Võrru uude ööbimispaika. Meil on ikka nii, et suuremad asjad lähevad enne meid ja meie oma väikse seljakotiga sammume neile järele. Võru linna aga ei soovinud oma teel jalgsi läbida ja suure liikluskoormusega Võru-Vastseliina maanteed ka mitte, nii juhindusime palverännutee soovitusest Tilsi kaudu minna. Kuni Mustajõeni oli postitee ja siis tuli paar-kolm kilomeetrit vasakule.

Mustajõe suurimateks vaatamisväärsusteks on kõrtsihoone ja kohe üle tee üks sürr kokkukukkuv maja. Kuna Mustajõel oli bussini veel tund, siis otsustasime ikka Tilsini välja jõuda, hoolimata sellest, et pea ümber koondusid juba üsna ähvardavad pilved.

Võib-olla olnuks mõistlikum Mustajõe bussipeatuses see tund mööda saata, sest viimased 2 kilomeetrit sai äikese käes paduvihmas kõnnitud. Õnneks oli seekordne märjakssaamine siiski päeva lõpus ja varsti saab turvalisse kodusoojusesse ja riideid vahetada. Tilsi jõudsime just nii, et kümmekond minutit jäi bussini - täpne ajastus, et kõrvalolevast kauplusest külmarohtu soetada.

Bussis sõitis kokku 3 inimest, peale meie veel üks noormees, võimalik, et vahel sõidavad bussid hoopis tühjalt. Kuigi Siiri, meie öömaja lahke perenaine, elab Võru bussijaamast kiviviske kaugusel, tuli ta meile bussijaama autoga vastu ja toimetas oma linnakoju. Võrus polnud vihma veel sadanud. Veetsime Siiri juures mõnusa naisteka hea veini ja veel parema seltskonnaga.













10. päev: Pangodi - Karilatsi

Öö veetsime Peedul Merikese ja Agu juures, kes ümmardasid meid nagu kuninga kasse. Uni oli magus ja toit oli hea.

Kiitus ja pai pererahvale. Mis nii viga rännata, kui head sõbrad abiks. Merike lahendas ka meie kottide rändamise küsimuse, toimetades need järgmise öömaja perenaiseni, rääkimata meie toimetamisest Pangodisse. Jätkame ju alati sealt, kus eelmine päev pooleli jäi, hoolimata sellest, kus öömaja leiame.

Pangodist Vissini viis mõnus kruusatee, mille ääres oli ohtrasti muinasasulaid ja vana kalmistugi.

Tee äärde jäi ka koolimees Ignatsi Jaagu sünnikoht ja Kammeri kaakide kool, kus vana mõisahoone on paraku asendunud uue ehitisega.

Vissilt edasi vaatasime ka kruusateid, Prangli külani oli asi lihtne, edasi Karilatsi suunas näitas Regio rakendus, et tee viib ühe taluni ja umbes teiseltpoolt talu peaks tee edasi viima. Küll me müttasime esmalt heinamaal, siis raiesmikul, metsas, soomaastikul jm, aga õiget teeotsa ei leidnud, gps näitas, et peaks kohe kõrval olema, aga siis, kui me omaarust mingi rajaotsa leidsime, eemaldasime oma teetähisest hoopis kaugemale. Vahepeal oli rohi rinnuni ja olgu märgitud, et müttasime sandaalidega. Tiinal tuli vahepeal meelde, et tal on matkasaapad seljakotis, vahetas need ära ja jätkas hirmsa müdinaga tee murdmist gps-i juhatatud rajale. Müdinaga peale oli varsti kuulda veel suuremat mürinat, nägime vaid inimkõrguseid pruune selgi, kes kabuhirmus pagesid. Pärast pakkusid Karilatsi inimesed, et küllap olid need karud, sest neid olla seal metsas. Meie ei kinnita ega lükka ümber, aga kõik võis olla. Selle suure metsas ekslemisega kaotasime küll pisut aega aga samas lõikasime ka mitu kurvi. Edasi kulgesime juba turvalistel teedel, mis igale kaardile märgitud ja saabusime otse Karilatsi.

Karilatsis meid juba oodati, suitsusaun oli kuumaks köetud, vallamaja pööning meile eraldatud samal ajal kui I korrusel lastelaager majutus.

 

9. päev: Annikoru - Pangodi

Startisime oma 9. matkapäevale jällegi Tartust. Hommikul tuli teha manöövreid, et ennast matka jätkupaika  ja asjad ööbimispaika toimetada. Indrek võttis meid hommikul autole ja oli valmis Annikorgu sõitma. Oli kokku lepitud, et Merike võtab päeval linnamuuseumist meie asjad, otsustasime oma asjad kohe muuseumisse viia ja just parajasti, kui me asjadele kohta otsisime, tuli Merike ja võttis lisaks asjadele ka meid peale ja viis meid Annikorgu. Elva kandis oli suur hoovihm mis ähvardas meie matkapäeva päris vihmase teha. Tee peal andis Merike hüva nõu, kust liikuda ja seletas mõnede paikade kohta lugusid.
Annikorust võtsime suuna Kavilda ürgoru kaudu Mälgile, seal vana mõis (Aru mõis), kus pidavat kummitama. Läksime ka meie mõisa lähemalt vaatama, mingit elutegevust seal ei toimu, suur võsa ja rämps ümberringi. Parajasti hakkas jällegi hoovihma sadama, nii et varjusime vana mõisa aida katuse alla, teel sinna nägime aga maasikavälja, kus kobaras koos punased maasikad - neid oli seal nii palju, et mitte ei jaksanud neid ära süüa.

Edasi kulges peamiselt kruusatee Poole külla ja Elva poole liikudes keerasime Tõravere teele. Kruusatee küll, aga kole kivine, mis üheltpoolt tegid tundlikuks villis tallaalused ja teisalt kippusid kivid sandaali, nii et neid tuli pidevalt välja nokkida. Tee oli aga ilus, kääruline, aeg-ajalt üles-alla, ilusad vaated, metsad. Sellisel teel on lust käia.

Vapramäel otsustasime lõunapausi teha, siin bussijaam, kus saaks istuda.

Aga Tiina teadmisel on kohe bussijaama taga metsa sees matkaraja puhkekoht, nii et läksime suurelt teelt kõrvale. Puhkekoht oligi, aga sinna on nüüd ka loodusmaja kerkinud. Inimesi oli ka kuidagi ootamatult palju, ilmselt tegid nemad bussi oodates aega parajaks. Ikka mõnusam, kui liikluskeerises tee ääres.

 

Einetanud ja jalga puhanud võtsime edasi suuna Pangodile. Jah, nüüd me leidsime alternatiivtee kulgemaks Karilatsi. Vaatasime kaardilt, et Annikorust Karilatsi on ca 60 km ja keskpunkt võiks olla Pangodis, see oleks 2 päeva tee. Jätsime sedakorda vahele Nõo ja Kambja, sest mõlemas oleme varem teinud väikest kihelkonnamatka ja sealsete objektidega on lähemalt tutvutud, Nõo kihelkonnast on ka blogipostitus.
Tee viis läbi Voika küla, jällegi rajad, kus pole ei jalg puudutanud ega silm näinud. Voika külas kohtasime vahvaid lapsi, kes mängisid liikluse reguleerijaid ja juhatasid meidki õigele teele.

Oma rännuteel oleme täheldanud seda, et külades ei ole lapsi või on nad siis ennast tuppa ära peitnud. Meie lapsepõlve ajal möödusid kõik suved hommikust magamaminekuni õues igasuguseid mänge mängides või siis õuetöid tehes. Voika lapsed olid vist küll esimesed, keda me enam kui nädala jooksul näinud oleme. Küll nad olid imestunud, kui me küla postkaste pildistasime ja kiitsime, et need on hästi vahvad.

Teine tore juhus oli selles külas veel teiste postkastide juures kui jällegi hakkas vihma sadama ja me sättisime end postkastide varjualuses vihmariietesse, sõitis sinna posti järele üks auto, autot juhtinud mees küsis meie matkariietust nähes, et kust te tulete. Vastasime, et tuleme Tallinnast ja läheme Vastseliina, tema selle peale, et näe, tema ei käi jala isegi mitte posti järel. Tõepoolest, oleme seda varemgi näinud, et küla postkastid on koondunud ühte kohta ja posti järele sõidetakse autoga. Vot nii on lood siis tänapäeval.

Tee Elvast Pangodisse läks kruusateed pidi ja see on jalgadele puhas rõõm. Pangodi teeristis lõpetasime päeva, et Merike saaks meid Peedule öömajale viia. Veetsime Merikese ilusas lilleaias ilusa õhtu, sõime kuninglikul moel ja rüüpasime veini.

Varsti lisandub liha ka

 

8. päev: Jõesuu - Annikoru

Nagu öeldud, öö möödus kodus ja sai natuke matkavarustust kohendatud ja villis jalgu tohterdatud. Neid ville ikka jagub, nii et plaastreid ei kulu mitte tükkidena vaid pigem kilodena, kuigi viimastel päevadel on veidral kombel isegi kergem olnud ja jalad enam ka õhtuti nii ei tulita.
Hommikul kell 10 olime Jõesuus Emajõe sillal tagasi ja jätkasime kõndimist.

Esmalt olime sunnitud Tartu-Viljandi maanteel kõndima. Kuigi märkasime silti kallasrada ja lootsime maanteed vähemalt mõnevõrra vältida, siis juba järgmise posti otsas kümmekond meetrit edasi oli eravalduse silt ja sisenemise keeld. No seaduse järgi peaks 10 m rannajoonest olema igaühe õigus, aga mine tea, kus jälle mõni peni lahti on (kallasraja sildi all oli kurja koera hoiatus), nii et arvasime parema kohe tagasi tulla ja liikuda kindlamat teed pidi. Kui me oleks kallasrada ennast märganud, siis oleks võib-olla riskinudki, aga mingit rada me küll ei näinud, võib-olla vara ootasime.

Eravalduse sildi tõttu ei õnnestunud minna kõrvalteed mööda, mis juhtinuks vast kilomeetri võrra maanteest edasi. Võrtsjärve ümber on tehtud toredad jalgrattarajad, kuid lahendamist ootab meie meelest Võrtsjärve põhjakallas, liiga ohtlik on nii ratturitel kui jalakäijatel liikuda samal teel, kus voorivad autod, mis teel Viljandisse, Pärnusse ja Tartusse. Mingi kergliiklustee võiks seal olla ja võiks olla vast isegi Puhjani, sest mingit muud võimalust Puhja minna pole kui maanteed pidi. Seetõttu valisime meiegi palverännutee alternatiivse raja ja keerasime esimesel võimalusel maanteelt maha ja hakkasime Sanglast Rannu poole liikuma.

Vähemalt ühele matkalistest oli see tee uudiseks, pole tee algusosas varem liikunud, Rannu kirikust Tamme paljandini on tee aga tuttavam ühe meie varasema matka kaudu. Kuna Rannu kirikut oleme külastanud varem, ei hakanud me sinna ekstra põiget tegema, kirikutorn aga saatis meid pool päeva, pidevalt oli meil orientiir silme ees ja eks me Rannu kihelkonnas enamuse päevast veetsimegi.

Piirkond on ilus, mahajäetud külasid ei kohanudki, mõni üksik talu oli elanikuta, aga enamus kenasti hooldatud.

Tegime taastutvust Tamme paljandiga ja tuulikuga, viimane on küll muinsuskaitse all, kuid eravalduse territooriumil ja ei hakanud seekord taluõue tungima. Huvitav on ka saviehitis tuuliku kõrval. Täheldasime juba eelmisel matkal, et Rannu kihelkonnas on rohkesti savist kõrvalhooneid ja märkasime mitmeid tänagi.

Tuuliku juurest viis meie teekond Rakke - Rõngu teele ja sealt sellisesse väiksesse külla kui Koopsi. Kureküla bussipeatuses tegime väikese puhkuse. Seda, et valdav osa bussipeatustest on hooldamata, prügikastideta ja istepinkideta, oleme vist juba igas blogipostituses virisenud, samasse ritta kuulub ka Kureküla.

Parasjagu, kui me bussipeatuses jalga puhkasime, peatus tee ääres auto ja küsis teed Vastseliina. Vastasime, et me teed ei tea, aga läheme sinna jalgsi. No tegelikult oli autojuhiks meie tuttav Merike, kes oli emaga Viljandis käinud ja nüüd teel tagasi koju Peedule. Pidasime plaani homme tema juures vahepeatus teha. Aga täna oli kavas Annikorgu jõuda ja umbes pool teekonnast paistis veel ees olevat. Nüüd liikusime teedel, millel pole astunud ei meie jalg ega autoratas. Kui Annikoru nimi on veel kuidagi teada, siis Koopsi küla nime lugesime välja alles kaardilt. Aga küla on täitsa korralik, mõned elamud paistavad täitsa uued või on neid uuendatud, loomakasvatusfarmid on ka uued ja moodsad, nii et väike küla elab päris hästi.

Koopsist Annikoru külla pole pikk maa, osaliselt kulgeb asfaldil, osaliselt kruusateedel. Ja küla on päris suur. Alguses paistab silma discgolfi rada, mida kasutatatakse üsna aktiivselt. Viimastel aegadel on see spordiala väga moodi läinud. Suured kolmekordsed majad lubasid oletada, et küllap selles külas on ka pood, kust saaks jäätist osta. Olgu mainitud, et üle hulga aja saime täna päikest. Paraku selgus, et kauplus oli kell 18.20 juba suletud.

Nii jäime bussijaamas tõlda ootama, et taas Tartusse ööbima sõita. Homme siis jätkame Annikorust ja liigume edasi Karilatsi suunas, viimasesse me küll päevaga kohale ei jõua, aga kuskile poolele teele. Kas liigume Kambja või Pangodi kaudu, sellest homses blogis.

7. päev: Kolga-Jaani - Emajõe sild Jõesuus

Täna saab siis matkast pool läbi ja natuke pealegi, aga esmalt tuleb Tartumaa piirile jõuda.
Hommikul tegi Kolga-Jaani kiriku noor kellamees meile kirikus ringkäigu, nii et saime uudistada kõike kaunis põhjalikult.

Kirik pakkus meile huvi juba seetõttu, et saja aasta eest oli siin õpetajaks Villem Reiman, kes ERMi sünnilooski olulist rolli mänginud. Reimanist peetakse siin lugu, seda tunnistab nii muuseumituba pastoraadihoones kui ausammas kiriku ees ning hooldatud hauaplats kalmistul.

Pastoraadis on loodud rändajatele mugavad tingimused, hea raamatukoguga. Meeleldi veedaks selles kenas kohas kauem aega kui ühe öö.

Kolga-Jaanist viis tee Rõika ja Meleski kaudu Vaiblasse, et siis kulgeda Tartu-Viljandi maanteed pidi Emajõe suunas. Tee nii mõnus ei olnud kui eile, mil liikusime vaid kruusateedel, nüüd oli vaid väike teelõik umbes Rõikast Meleskini kruusane.
Rõikas tegime väikese kõrvalepõike, kui teeviit näitas maanteelt Rõika veskile ja veskitammile 400 meetrit. Kuna midagi erilist ei paistnud tänane päev pakkuvat, siis mõtlesime, et võiks selle ikka ära vaadata, sest tõenäoliselt ei pruugi sinna mitte kunagi enam juhtuda. Tamm on katki, alles mingid jäänused ja veski on vist erakätes, vähemalt eraomanduse silt oli veski ees, aga sissetallatud rada sinna läks.

Meleski klaasivabrikut pakutakse rendile, kaupluseuksed on kinni ja küla paistab kaunis tühi olevat, mõni maja oli langenud tulekahju ohvriks, teine laguneb niisama.

Bussid käivad, kuid pühapäeval mitte. Aga vähemasti on siin bussi ootamiseks paviljon. Oleme oma matkal täheldanud, et miks küll enamikes kohtades ei ole kui mitte bussi ootamiseks varjualust, siis vähemasti pinki. Ja bussigraafikut ka paljudes kohtades ei ole, kuid Kolga-Jaani vallas seda viimast küll ette heita ei saa.

Päeva viimaseks teelõiguks oli jällegi suur maantee, sest Vaiblast Puhja poole minekuks muud võimalust ei ole kui Tartu-Viljandi maantee. See nii jubeda liiklusega ei olnud kui paari päeva eest kogetud Tallinn-Tartu tee, kuid ega see meeldiv ka ei olnud, õnneks oli tänase päeva ots suhteliselt lühike, homme ootab ees veidi suurem lõik Emajõe sillalt Sanglani. Jõesuus oli meie päeva lõppedes lahti veel kohvik, nii lubasime matka selgroo murdmise puhul kohvi ja pitsi Vana Tallinnat. Täpselt siis, kui jõudsime Võrtsjärve külastuskeskusesse, algas paduvihm. Täna meil ilmaga vedas, teise suurema vihmahoo ajal puhkasime jalga Meleski bussipeatuses.
Ööseks sõitsime Tartusse, külmad vihmased ilmad nõuavad paksemaid riideid ja jalad uusi plaastreid. Homme Emajõe sillalt jätkame ja siis liigume Tartumaal.