10. päev: Pangodi - Karilatsi

Öö veetsime Peedul Merikese ja Agu juures, kes ümmardasid meid nagu kuninga kasse. Uni oli magus ja toit oli hea.

Kiitus ja pai pererahvale. Mis nii viga rännata, kui head sõbrad abiks. Merike lahendas ka meie kottide rändamise küsimuse, toimetades need järgmise öömaja perenaiseni, rääkimata meie toimetamisest Pangodisse. Jätkame ju alati sealt, kus eelmine päev pooleli jäi, hoolimata sellest, kus öömaja leiame.

Pangodist Vissini viis mõnus kruusatee, mille ääres oli ohtrasti muinasasulaid ja vana kalmistugi.

Tee äärde jäi ka koolimees Ignatsi Jaagu sünnikoht ja Kammeri kaakide kool, kus vana mõisahoone on paraku asendunud uue ehitisega.

Vissilt edasi vaatasime ka kruusateid, Prangli külani oli asi lihtne, edasi Karilatsi suunas näitas Regio rakendus, et tee viib ühe taluni ja umbes teiseltpoolt talu peaks tee edasi viima. Küll me müttasime esmalt heinamaal, siis raiesmikul, metsas, soomaastikul jm, aga õiget teeotsa ei leidnud, gps näitas, et peaks kohe kõrval olema, aga siis, kui me omaarust mingi rajaotsa leidsime, eemaldasime oma teetähisest hoopis kaugemale. Vahepeal oli rohi rinnuni ja olgu märgitud, et müttasime sandaalidega. Tiinal tuli vahepeal meelde, et tal on matkasaapad seljakotis, vahetas need ära ja jätkas hirmsa müdinaga tee murdmist gps-i juhatatud rajale. Müdinaga peale oli varsti kuulda veel suuremat mürinat, nägime vaid inimkõrguseid pruune selgi, kes kabuhirmus pagesid. Pärast pakkusid Karilatsi inimesed, et küllap olid need karud, sest neid olla seal metsas. Meie ei kinnita ega lükka ümber, aga kõik võis olla. Selle suure metsas ekslemisega kaotasime küll pisut aega aga samas lõikasime ka mitu kurvi. Edasi kulgesime juba turvalistel teedel, mis igale kaardile märgitud ja saabusime otse Karilatsi.

Karilatsis meid juba oodati, suitsusaun oli kuumaks köetud, vallamaja pööning meile eraldatud samal ajal kui I korrusel lastelaager majutus.

 

9. päev: Annikoru - Pangodi

Startisime oma 9. matkapäevale jällegi Tartust. Hommikul tuli teha manöövreid, et ennast matka jätkupaika  ja asjad ööbimispaika toimetada. Indrek võttis meid hommikul autole ja oli valmis Annikorgu sõitma. Oli kokku lepitud, et Merike võtab päeval linnamuuseumist meie asjad, otsustasime oma asjad kohe muuseumisse viia ja just parajasti, kui me asjadele kohta otsisime, tuli Merike ja võttis lisaks asjadele ka meid peale ja viis meid Annikorgu. Elva kandis oli suur hoovihm mis ähvardas meie matkapäeva päris vihmase teha. Tee peal andis Merike hüva nõu, kust liikuda ja seletas mõnede paikade kohta lugusid.
Annikorust võtsime suuna Kavilda ürgoru kaudu Mälgile, seal vana mõis (Aru mõis), kus pidavat kummitama. Läksime ka meie mõisa lähemalt vaatama, mingit elutegevust seal ei toimu, suur võsa ja rämps ümberringi. Parajasti hakkas jällegi hoovihma sadama, nii et varjusime vana mõisa aida katuse alla, teel sinna nägime aga maasikavälja, kus kobaras koos punased maasikad - neid oli seal nii palju, et mitte ei jaksanud neid ära süüa.

Edasi kulges peamiselt kruusatee Poole külla ja Elva poole liikudes keerasime Tõravere teele. Kruusatee küll, aga kole kivine, mis üheltpoolt tegid tundlikuks villis tallaalused ja teisalt kippusid kivid sandaali, nii et neid tuli pidevalt välja nokkida. Tee oli aga ilus, kääruline, aeg-ajalt üles-alla, ilusad vaated, metsad. Sellisel teel on lust käia.

Vapramäel otsustasime lõunapausi teha, siin bussijaam, kus saaks istuda.

Aga Tiina teadmisel on kohe bussijaama taga metsa sees matkaraja puhkekoht, nii et läksime suurelt teelt kõrvale. Puhkekoht oligi, aga sinna on nüüd ka loodusmaja kerkinud. Inimesi oli ka kuidagi ootamatult palju, ilmselt tegid nemad bussi oodates aega parajaks. Ikka mõnusam, kui liikluskeerises tee ääres.

 

Einetanud ja jalga puhanud võtsime edasi suuna Pangodile. Jah, nüüd me leidsime alternatiivtee kulgemaks Karilatsi. Vaatasime kaardilt, et Annikorust Karilatsi on ca 60 km ja keskpunkt võiks olla Pangodis, see oleks 2 päeva tee. Jätsime sedakorda vahele Nõo ja Kambja, sest mõlemas oleme varem teinud väikest kihelkonnamatka ja sealsete objektidega on lähemalt tutvutud, Nõo kihelkonnast on ka blogipostitus.
Tee viis läbi Voika küla, jällegi rajad, kus pole ei jalg puudutanud ega silm näinud. Voika külas kohtasime vahvaid lapsi, kes mängisid liikluse reguleerijaid ja juhatasid meidki õigele teele.

Oma rännuteel oleme täheldanud seda, et külades ei ole lapsi või on nad siis ennast tuppa ära peitnud. Meie lapsepõlve ajal möödusid kõik suved hommikust magamaminekuni õues igasuguseid mänge mängides või siis õuetöid tehes. Voika lapsed olid vist küll esimesed, keda me enam kui nädala jooksul näinud oleme. Küll nad olid imestunud, kui me küla postkaste pildistasime ja kiitsime, et need on hästi vahvad.

Teine tore juhus oli selles külas veel teiste postkastide juures kui jällegi hakkas vihma sadama ja me sättisime end postkastide varjualuses vihmariietesse, sõitis sinna posti järele üks auto, autot juhtinud mees küsis meie matkariietust nähes, et kust te tulete. Vastasime, et tuleme Tallinnast ja läheme Vastseliina, tema selle peale, et näe, tema ei käi jala isegi mitte posti järel. Tõepoolest, oleme seda varemgi näinud, et küla postkastid on koondunud ühte kohta ja posti järele sõidetakse autoga. Vot nii on lood siis tänapäeval.

Tee Elvast Pangodisse läks kruusateed pidi ja see on jalgadele puhas rõõm. Pangodi teeristis lõpetasime päeva, et Merike saaks meid Peedule öömajale viia. Veetsime Merikese ilusas lilleaias ilusa õhtu, sõime kuninglikul moel ja rüüpasime veini.

Varsti lisandub liha ka

 

8. päev: Jõesuu - Annikoru

Nagu öeldud, öö möödus kodus ja sai natuke matkavarustust kohendatud ja villis jalgu tohterdatud. Neid ville ikka jagub, nii et plaastreid ei kulu mitte tükkidena vaid pigem kilodena, kuigi viimastel päevadel on veidral kombel isegi kergem olnud ja jalad enam ka õhtuti nii ei tulita.
Hommikul kell 10 olime Jõesuus Emajõe sillal tagasi ja jätkasime kõndimist.

Esmalt olime sunnitud Tartu-Viljandi maanteel kõndima. Kuigi märkasime silti kallasrada ja lootsime maanteed vähemalt mõnevõrra vältida, siis juba järgmise posti otsas kümmekond meetrit edasi oli eravalduse silt ja sisenemise keeld. No seaduse järgi peaks 10 m rannajoonest olema igaühe õigus, aga mine tea, kus jälle mõni peni lahti on (kallasraja sildi all oli kurja koera hoiatus), nii et arvasime parema kohe tagasi tulla ja liikuda kindlamat teed pidi. Kui me oleks kallasrada ennast märganud, siis oleks võib-olla riskinudki, aga mingit rada me küll ei näinud, võib-olla vara ootasime.

Eravalduse sildi tõttu ei õnnestunud minna kõrvalteed mööda, mis juhtinuks vast kilomeetri võrra maanteest edasi. Võrtsjärve ümber on tehtud toredad jalgrattarajad, kuid lahendamist ootab meie meelest Võrtsjärve põhjakallas, liiga ohtlik on nii ratturitel kui jalakäijatel liikuda samal teel, kus voorivad autod, mis teel Viljandisse, Pärnusse ja Tartusse. Mingi kergliiklustee võiks seal olla ja võiks olla vast isegi Puhjani, sest mingit muud võimalust Puhja minna pole kui maanteed pidi. Seetõttu valisime meiegi palverännutee alternatiivse raja ja keerasime esimesel võimalusel maanteelt maha ja hakkasime Sanglast Rannu poole liikuma.

Vähemalt ühele matkalistest oli see tee uudiseks, pole tee algusosas varem liikunud, Rannu kirikust Tamme paljandini on tee aga tuttavam ühe meie varasema matka kaudu. Kuna Rannu kirikut oleme külastanud varem, ei hakanud me sinna ekstra põiget tegema, kirikutorn aga saatis meid pool päeva, pidevalt oli meil orientiir silme ees ja eks me Rannu kihelkonnas enamuse päevast veetsimegi.

Piirkond on ilus, mahajäetud külasid ei kohanudki, mõni üksik talu oli elanikuta, aga enamus kenasti hooldatud.

Tegime taastutvust Tamme paljandiga ja tuulikuga, viimane on küll muinsuskaitse all, kuid eravalduse territooriumil ja ei hakanud seekord taluõue tungima. Huvitav on ka saviehitis tuuliku kõrval. Täheldasime juba eelmisel matkal, et Rannu kihelkonnas on rohkesti savist kõrvalhooneid ja märkasime mitmeid tänagi.

Tuuliku juurest viis meie teekond Rakke - Rõngu teele ja sealt sellisesse väiksesse külla kui Koopsi. Kureküla bussipeatuses tegime väikese puhkuse. Seda, et valdav osa bussipeatustest on hooldamata, prügikastideta ja istepinkideta, oleme vist juba igas blogipostituses virisenud, samasse ritta kuulub ka Kureküla.

Parasjagu, kui me bussipeatuses jalga puhkasime, peatus tee ääres auto ja küsis teed Vastseliina. Vastasime, et me teed ei tea, aga läheme sinna jalgsi. No tegelikult oli autojuhiks meie tuttav Merike, kes oli emaga Viljandis käinud ja nüüd teel tagasi koju Peedule. Pidasime plaani homme tema juures vahepeatus teha. Aga täna oli kavas Annikorgu jõuda ja umbes pool teekonnast paistis veel ees olevat. Nüüd liikusime teedel, millel pole astunud ei meie jalg ega autoratas. Kui Annikoru nimi on veel kuidagi teada, siis Koopsi küla nime lugesime välja alles kaardilt. Aga küla on täitsa korralik, mõned elamud paistavad täitsa uued või on neid uuendatud, loomakasvatusfarmid on ka uued ja moodsad, nii et väike küla elab päris hästi.

Koopsist Annikoru külla pole pikk maa, osaliselt kulgeb asfaldil, osaliselt kruusateedel. Ja küla on päris suur. Alguses paistab silma discgolfi rada, mida kasutatatakse üsna aktiivselt. Viimastel aegadel on see spordiala väga moodi läinud. Suured kolmekordsed majad lubasid oletada, et küllap selles külas on ka pood, kust saaks jäätist osta. Olgu mainitud, et üle hulga aja saime täna päikest. Paraku selgus, et kauplus oli kell 18.20 juba suletud.

Nii jäime bussijaamas tõlda ootama, et taas Tartusse ööbima sõita. Homme siis jätkame Annikorust ja liigume edasi Karilatsi suunas, viimasesse me küll päevaga kohale ei jõua, aga kuskile poolele teele. Kas liigume Kambja või Pangodi kaudu, sellest homses blogis.

7. päev: Kolga-Jaani - Emajõe sild Jõesuus

Täna saab siis matkast pool läbi ja natuke pealegi, aga esmalt tuleb Tartumaa piirile jõuda.
Hommikul tegi Kolga-Jaani kiriku noor kellamees meile kirikus ringkäigu, nii et saime uudistada kõike kaunis põhjalikult.

Kirik pakkus meile huvi juba seetõttu, et saja aasta eest oli siin õpetajaks Villem Reiman, kes ERMi sünnilooski olulist rolli mänginud. Reimanist peetakse siin lugu, seda tunnistab nii muuseumituba pastoraadihoones kui ausammas kiriku ees ning hooldatud hauaplats kalmistul.

Pastoraadis on loodud rändajatele mugavad tingimused, hea raamatukoguga. Meeleldi veedaks selles kenas kohas kauem aega kui ühe öö.

Kolga-Jaanist viis tee Rõika ja Meleski kaudu Vaiblasse, et siis kulgeda Tartu-Viljandi maanteed pidi Emajõe suunas. Tee nii mõnus ei olnud kui eile, mil liikusime vaid kruusateedel, nüüd oli vaid väike teelõik umbes Rõikast Meleskini kruusane.
Rõikas tegime väikese kõrvalepõike, kui teeviit näitas maanteelt Rõika veskile ja veskitammile 400 meetrit. Kuna midagi erilist ei paistnud tänane päev pakkuvat, siis mõtlesime, et võiks selle ikka ära vaadata, sest tõenäoliselt ei pruugi sinna mitte kunagi enam juhtuda. Tamm on katki, alles mingid jäänused ja veski on vist erakätes, vähemalt eraomanduse silt oli veski ees, aga sissetallatud rada sinna läks.

Meleski klaasivabrikut pakutakse rendile, kaupluseuksed on kinni ja küla paistab kaunis tühi olevat, mõni maja oli langenud tulekahju ohvriks, teine laguneb niisama.

Bussid käivad, kuid pühapäeval mitte. Aga vähemasti on siin bussi ootamiseks paviljon. Oleme oma matkal täheldanud, et miks küll enamikes kohtades ei ole kui mitte bussi ootamiseks varjualust, siis vähemasti pinki. Ja bussigraafikut ka paljudes kohtades ei ole, kuid Kolga-Jaani vallas seda viimast küll ette heita ei saa.

Päeva viimaseks teelõiguks oli jällegi suur maantee, sest Vaiblast Puhja poole minekuks muud võimalust ei ole kui Tartu-Viljandi maantee. See nii jubeda liiklusega ei olnud kui paari päeva eest kogetud Tallinn-Tartu tee, kuid ega see meeldiv ka ei olnud, õnneks oli tänase päeva ots suhteliselt lühike, homme ootab ees veidi suurem lõik Emajõe sillalt Sanglani. Jõesuus oli meie päeva lõppedes lahti veel kohvik, nii lubasime matka selgroo murdmise puhul kohvi ja pitsi Vana Tallinnat. Täpselt siis, kui jõudsime Võrtsjärve külastuskeskusesse, algas paduvihm. Täna meil ilmaga vedas, teise suurema vihmahoo ajal puhkasime jalga Meleski bussipeatuses.
Ööseks sõitsime Tartusse, külmad vihmased ilmad nõuavad paksemaid riideid ja jalad uusi plaastreid. Homme Emajõe sillalt jätkame ja siis liigume Tartumaal.

6. päev: Imavere - Kolga-Jaani

Eilse matkapäeva lõppedes oli kahtlusi, kas meist täna enam asja on. Ka Piretile on tulnud esimesed villid, Tiina jalga uued enam ära ei mahu. Hommikul sai jalga jäetud plätud, et väikestel varvastel ometi hingamisruumi oleks, matkasaapad seljakotis ikkagi igaks juhuks kaasas.

Kuna teekond Imaverest Kolga-Jaani on kõike palverännuteel tähistatud kultuurilooliste objektidega ühe päeva jaoks liiga pikk, sai valitud võimalikult lühike ja kruusatee.

Esmalt viis tee Imavere mõisa, mis alevist paar kilomeetrit väljas. Mõisahoones oli varem kool ja seetõttu üldilmet rikutud. Praegu on mõis erakätes.

Mõisast läks tee edasi Pilu külla, tee ääres loomafarmid. Selles külas asuvat ka ärimees Puhkile kuulunud talu, me ei käinud seda ekstra otsimas, kuid tõenäoliselt jäi see meile silma.

Vahepeal oli Indrek autoga Eistvere mõisas ja seltsimajas käinud, saanud sealt kohvi ja omaküpsetatud leiba ning kiitis kohta taevani. Paraku jah, eile oli seal üritus ja seetõttu ei saanud me seekord seal öömaja. 

Pilult liikusime edasi Rästa suunas, sealt Rõstlasse, siis Paenastisse ja sealt Kõo - Kolga-Jaani teed pidi päeva sihtpunkti. Kõik väiksed kohad ja midagi kultuuriloolist teel silma ei hakanud. Paar veskit, üks neist tee ääres, hulga loomafarme, väikseid külasid, suuri põlde, avaraid vaateid.

 Räsna veski

Äiksepilved piiravad

Silmale kena ja  jalgadele ka mõnus, autoliiklus ka hõre. Põldudel kasvatatakse igasuguseid kultuure, meid rõõmustasid eriti hernepõllud.

Kell 8 õhtul jõudsime lõpuks Kolga-Jaani, küll me ootasime kirikutorni paistmist juba kümmekond kilomeetrit, aga tegelikult märkasime seda alles Vissuveres.

Kirikus oodati meid pikisilmi, sest tahati väga näha, missugused need esimesed rännuteel matkajad välja näevad. Pastoraadis on teelistele suurepärased tingimused rikkaliku raamatukoguga. Jäime varakult ööle.