8. päev (4.07): Üdruma - Lihula

Niisiis meie matka viimane päev. Juba eelmisel õhtul oli Kusti (Pireti vennapoeg, pärisnimega Gustav) avaldanud soovi meiega see päev kaasa matkata - meile kulus abivägi väga ära ja mõistagi olime rõõmuga nõus. Jätkasime kõndimist Üdruma bussipeatuse juurest ja jõudnud kilomeetrit poolteist kõndida, peatus meie kõrval auto ning ohoo! autost astusid välja Heli ja Urmas, oli plaanis neilgi meiega viimane päev kaasa teha.

Reipal sammul...

Heli liitus meiega kohe, Urmas toimetas auto vahepeal Kassarisse ja tuli meile jooksuga vastu. Hulgakesi kõndides läks tee märksa kiiremini ja üks kihelkond vaheldus teisega. Seda võib küll liialdamata öelda, sest sel päeval astusime koguni 4 kihelkonna maadel: Kullamaa, Martna, Kirbla ja Lihula.

Teel kohasime jalgrattureid, just Martna kihelkonna sildi juures

Enne Kassarit nägime veel teistki autot maantee pervel seisvat. Eemalt vaadates tundusid auto kõrval seisvad kujud kahtlaselt Ardo ja Kai moodi olevat. Ei või olla! Aga siiski, nad olid parasjagu Muhku teel, kui meid märkasid ja otsustasid meid natuke ergutada. Väga vahva, selle sündmuse jäädvustasime ühisele pildile.

Meie tugigrupp mandril: Heli, Urmas, Kusti, Piret (matkaja), Kai ja Ardo

Kassaris põikasime suurelt teelt veidi kõrvale, vanale sillale. Veemõnude nautlejad said madalas kiirevoolulises Kassari jões supelusharjutusi teha, mina turgutasin oma villis jalgu karastavas jõevees (lisandunud oli üsna vastik kannavill).

Kassari sild

Uuritav kaart ei anna armu: kas maantee või siis teine, mis vahest sama pikk. Kuivõrd maantee oli üsna talutav, ei hakanud tagasi minema, et teise tee ots üles leida, niisiis jätkasime maanteel. Saanud kohalikust 24 tunni kioskist kosutust jäätise ja karastusjookidega, tee jätkuski. Jäänud oli veel kümmekond kilomeetrit. Kulus aeg ja kulusid kilomeetrid.

Varsti hakkas Lihula linnamägi ja siis kirikutorn paistma ja lõpp lähenes. Huvitav, eelmisel õhtul ja selle päeva hommikul autoga seda vahemaad läbides tundus vahemaa üüratult suur olema, aga jalgsi käies polnudki.

Lihulas, umbes pool kilomeetrit enne finišit märkasime teepervel jällegi JP tähistusega liiklusmärki, olime samasugust näinud ka oma matka esimesel päeval Jõelähtme-Manniva teel ja ristisime selle Johannes Pääsukeseks, mis ta muu võiks ollagi.
Kella poole seitsme paiku patsutasime Lihula kiriku ust ja siin meie võidukas tiim ongi. Jätkus pidu ja pillerkaar, vahuvein ja suupisted ning teenitud puhkus. Sel päeval enam jalanõusid jalga ei pane. Väsinud me matkast pole, ainult villid teevad ai-ai (teisipäevaks on need kadunud).


Selleks korraks finiš, kuid Piret on valmis juba järgmisele etapile sööstma: Lihula - Sõrve tipp saab teoks siiski järgmisel aastal, juulikuus. Ootame fänne ja tugigruppi!

7. päev (3.07): Risti - Üdruma

Arvake ära, millega me päeva alustasime?
Loomulikult öösel pooleli jäänud geopeitusega. Üks, mis oli kindel, telefon peab kuskil territooriumil olema, aga otsingud paariti, grupiti ja üksinda ei andnud tulemusi. Levi polnud ja üksikud kutsungid, mis imekombel vahepeal läbi lipsasid, ei aidanud kuidagi. Käisime kogu eelmise õhtu jalajäljed uuesti läbi ja ei midagi. Lõpuks, peale tunnist otsingut, andis üks helistamine siiski signaaili ning nüüd kahanes otsinguväli lihtsalt ühe põõsataguse alaga. Aga seal polnud! Levi katkes ja mätta patsutamine ei aidanud. Justkui oleks mutt telefoni mutiauku viinud, lõpuks ta siiski ühele kutsungile veel vastas ja nüüd oli selge, millise rohututi all ta end varjas. Lõpp hea, kõik hea!

Sellest veskirattast umbes 100 m kaugusel peitusemängija end varjaski

Aga pärast sportlikku vahepala ning hommikust pruukosti oli aeg taas rajale minna. Päike oli juba lõunas, ent esmalt tuli veel Ristile minna. Kaarte uurides paistis matka lõpp päris karm olevat: maantee, kus Saaremaalt tulevad ja sinna minevad autod edasi-tagasi voorivad. Õnneks laupäeva pärastlõunal liiklus kõige tihedam ei olnudki.
Ristilt Koluverre minnes tegime küll peatee asemel haake, sattudes niiviisi vanale maanteele kui ka külateedele. Külateega mõtlesime ka vahest mõned kilomeetrid lõigata kui Urvaste juurest taas maanteele jõuame, aga läks nagu tavaliselt ehk eksisime õige teeotsaga ja paari kilomeetri lõikusega tegime nii 5 km juurdelõikust! Ega sellest lugu ei ole. Külavaheline tee oli täitsa tore ja hoopis teistsuguse ilmega kui teada-tuntud maantee.
Laupäevane Läänemaa oli päris tegus: taluaedades toimetati, koerad haukusid (õnneks ketis või värava taga), lehmad olid karjamaal, isegi heina tehti!

Avar vaade paljastas nii Koluvere linnuse kui Kullamaa kirikutorni. Ehkki Koluverest pidanuksime ringiga mööduma, sattusime siiski alevisse. Seal saime ginipudeliga tüübilt teejuhatust, kuidas veel natuke maanteed vältida. Nähtud ginipudel ja kuum ilm suunasid meidki poe ukse taha, kuid paraku kell kolm päeval olid kaupluseuksed suletud.
Aga juhatatud teerada pakkus veel ühe üllatuse. Ei oleks osanud arvatagi, et Koluverest mitte kaugel peidab end üks tore ehitis, esiti pidasime seda ühe mõisa kõrvalhooneks, kuid kodus internetist uurides selgus, et see oli Jõgeva kõrtsihoone. Päris äge ja väga tore oleks, kui see paekiviehitis taas kasutust leiab. Igatahes inimtegevuse jälgi siin paistab, läheduses asuvat vana silda on juba asutud kohendama.


Tee edasi kulges nüüd juba suurel teel. Alternatiivne variant oleks olnud väga suuri ringe teha, aga olime juba niigi ajavõlas. Tegelikult hullu ei olnudki, kannatas käia küll. Õnneks laupäeval suuri rekkasid ei sõitnud ning praamilt tulevad autod tulid lainetena: esmalt 4-5 autot, kel väga kiire, siis veidi vahet ning siis kümmekond, mis normaalkiirusega sõitsid ja siis oli nii tunniks rahu majas. Õnneks oli asfaldi kõrval ka päris korralik teepeenar, mis põrutuskartlikule jalale rahuldust pakkus. Oma kõndimispäeva olime otsustanud lõpetada Üdrumal. Juba mitu kilomeetrit varem peibutas Amanda nimelise söögikoha reklaamtahvel ning unistasime kannust õllest. Sinna jõudes saime aga korvi: kell seitse õhtul maanteeäärne söögikoht kinni! Kummaline, praamid ju veel liiguvad ja kliente peaks jaguma.

Ega's midagi, tuli leppida ning saateautoga Lihulasse kauplusesse minna. Õhtuks läksime Pireti maakoju ja veetsime veel ühe õhtu õdusas seltskonnas. Minu (Tiina) päkavillid olid päevase kõmpimisega tublisti suurenenud ja sel ajal kui jalgu jahedas vees leotasin, tegi Piret moedemonstratsiooni panipaika paigutatud ammuunustatud riietega - päevavalgele tuli päris palju coole leide.

Hurraa finiš!

Umbes pool 7 õhtul patsutasime Lihula kirikut. Nii et selleks korraks kõik. Meid toetasid tõelised fännid: Kusti, Urmas ja Heli, kelle tõttu viimane teelõik ca 26 km kulges päris kiiresti. Aga kõigest sellest ehk viimasest kahest päevast järgmise nädala jooksul. Pildid lisanduvad ka.
Ahoi! Meie nüüd pidutseme.
Jääge kuuldele!

6. päev: Jaanika - Risti

Hommikut alustasime juba tuttavas kohas, Heli ja Urmase juures. Hommikusöök söödud, suundusime Padise kloostrisse, kus Heli meile väikse tuuri tegi.

Padise kloostri vaateplatvormil

Pärastlõunal algas tõsine tööpäev: Jaanika raudteejaamast Riisiperre ja siis Ristile. Tee oli hää: mõnus kruusatee Riisiperre, siis vana raudteetamm Ristile. Riisiperre läks tee lupsti. Saanud väikese kehakinnituse Mati pubis, otsisime üles raudteejaama.

Kuigi jaamas paistab ka kauplus olevat, on see suletud nagu 2 teistki, mis Riisiperes teele jäid

Rong oli parasjagu vaksalis, tundub, et rongiliiklus on seal kaunis tihe: paari päeva jooksul olime näinud või kuulnud päris mitmeid ronge, paraku Riisiperest nad edasi ei liigu. Aga see oli meile just meeltmööda, sest Riisiperest algas Läänemaa tervisetee ja nii Haapsalusse välja. Eurorahadega oli raudtee üles võetud ja tehtud mõnus tee jalakäijatele ja jalgratturitele.

Sellised toredad pilvekesed olid ainult teekonna algul, hiljem oli tee lihtsalt päikesekoridor, kaitstud tuule eest

Jalakäijaid me just ei kohanud kui üks platvormkingadega proua välja arvata, see eest oli aga jalgrattureid päris rohkesti: mõned käisid ilmselt poes, sest nägime neid mööda sõitmas ja hiljem jälle kilekottidega tagasi tulemas.

Ellamaa elektrijaam

Kuskil Ellamaa kandis kohtasime jalgrattamatkajaid, kes olid hommikul teekonda Tallinnast alustanud ja imestasid, et meie jalgsi Jõelähtmest tuleme. Aga kõige vahvam paar jalgrattureid oli üks miniseelikus tütarlaps, kelle pakiraamil oli ilmselt kontrabass ja tema järel noormees, kelle raamilt helkis veel pikka aega tuuba moodi pill. Kahju vaid, et neid tüüpe ei jõudnud pildistada.
Terviserajast seda, et see on super. Võib-olla tüütu on küll sirget rada kõndida, silmapiir nii 8-9 km kaugusel, aga see-eest turvaline. Meie matka ajal oli see tõeline päikesekoridor, tuule eest kaitstud ja sääski ka ei näinud. Igas jaamas oli infotahvel, mis tutvustas ühe või teise valla vaatamisväärsusi, Risti valla soo-elu või Turbat ja Ellamaad. Risti lähedal raudteetammil oli ka imelik vaatetorn, mis puudest just kõrgem ei olnud ning vaateväli ulatus vist ainult tammile, kuigi seal lähedal olid ka sood, aga puudest üle ei näinud.
Ristile jõudsime kella 7 paiku ja siis läksime öömajale Pireti ja Indreku sõprade juurde Raplamaale Tamme külla. Nende suvekodu asub vesiveski vahetus naabruses ja vana talu on kenasti üles ehitatud. Hiljem kuulsime, et seda oli tehtud kaunis lühikese aja jooksul ning igatahes jättis tulemus meile väga hea mulje. Pererahvas Kai ja Ardo olid hästi külalislahked ning majutasid ootamatud külalised n.-ö. katusekambrisse, mis oli täitsa super luks elamine. Lisaks olid kehale palsamiks saun, jätame siin ülistuslaulu ära, kuigi tegelikult peaks. Saime ka uue saunanipi, kuidas kuivas saunas hästi niiskust saada: pärast kerisele vee kallamist tuleb ka seinad veega üle piserdada. Nipp toimis suurepäraselt!
Õhtusöök langes küll öötundidele aga oleme oma matkal juba harjunud enne und sööma. Päeva lõpetas geopeitus: Piret oli poetanud oma mobiiltelefoni kuhugile, aga muidugi ei jäädvustanud ta täpseid koordinaate - kuhu. Öösel oli siis maastikumäng toa - sauna - õue ja auto vahel. Teisest telefonist ei olnud ka abi: kui kutsus, polnud telefoni läheduses aga rohkem andis Tele2 infot, et telefon on välja lülitatud või levialast väljas. Kella kolmest loobuti otsingutest ning kobiti õnnetult magama. Aga uni oli hea ning puhkasime kenasti välja.

5. päev: Ohtu - Jaanika

Meie matk jätkus Ohtu mõisa juurest. See oli meie peatuskohast 2 km tagasi, kui taas taluni jõudsime, tervitasid meid meie fännid.

Päeva olime kavandanud lühema, sest õhtul oli kavas teatrisse minna, aga nii 20-25 km tahtsime edasi kulgeda, ideaalis tahtnuksime Riisiperre jõuda, aga siis oleks teatrisseminek liiga tormakaks jäänud. Valisime teeks kõrvalised kruusateed, eelmise päeva suured maanteed tekitavad veel siiani õudu, aga ega me sellist lõpuks vist nagunii ei pääse.

Vasalemma karjäärid, ülemisel pildil ka tuhamägi

Meie jaoks oli tõeliselt huvitavaks vaatamisväärsuseks Vasalemma paekivikarjäärid. Ja suured tolmumäed, kus otsas kasvavad puud ja põõsad. Tee karjääri kõrval oli peene paekivitolmuga, aga muidu oli tee igati jalasõbralik ning õnneks liikus nendel teedel ka üksikuid autosid. Üldiselt kulges edasine tee plaanipäraselt ja ilma suuremate ekslemisteta, aga Laitses jäime oma GPS-iga jänni: see ju ei näita, kui külatänavatel on lukustatud väravad ees. Egas midagi, ots ringi ja tuldud teed tagasi ja pidime ikkagi nõmedat peatänavat pidi liikuma. Vahepeal sai ka selgeks, et Riisiperre täna ei jõua või kui jõuaks, peaks teatrist loobuma, niisiis otsustasime tänaseks Jaanikal lõpetada.

Seda tüüpi raudteepeatusi nägime nendel päevadel rohkesti: Niitväljal, Laitses, Jaanikal...

Jaanikal korjas Indrek meid autole ning toimetas Heli juurde, kus saime natuke end korrastada ja keha kinnitada.

Teel möödusime Munalaskme mooniväljadest. Ahh, ilus!

Keila-Joa mõis oli üsna väsinud ilmega, hädasti vajaks ta noorenduskuuri. Loodetavasti tema uued omanikud hoolitsevad selle eest.

Mõis ise, pisut kabedamast küljest

ja lavapaik ehk ühe saali sisevaade

Etenduseks oli iiri klassika "Pikk päevatee kaob öösse", hea tükk küll aga pika matkapäeva lõpuks natuke raske. Tekitas tagasiteel vaidlusi kunsti ja elu vahekorrast, depressivsuse olemusest jne.
Ööbisime teist ööd järjest Heli ja Urmase juures ja tundsime end seal juba päris koduselt. Mina läksin varem magama aga Indrek sai pikalt Urmasega seletada paatide ehitusest ja igasugu meeste asju, Tiina ei jõudnud ka kaua kuulata. Pikk päevatee kadus öösse. Isegi kahju, et uue päeva hommikul tuleb nende toreda perega hüvasti jätta.

4. päev: Naissaare - Lohusalu - Ohtu

Laev saabuski, nii tund hiljem kui planeeritud, aga see-eest tasus ootamist. Meid tervitas fännklubi Meremuuseumist: Urmas, Kati ja Anu. Laev oli uhke ja vastuvõtt südantsoojendav, saime kosutust karastavatest jookidest ja väikestest suupistetest.

Urmas ja Indrek

Anu, Piret ja Kati

Merereis kestis ca poolteist tundi, siis saabusime Lohusallu, kus ootas meid Pireti pinks, et toimetada Indrek Kaberneeme auto järele. Meie valisime oma arust otsema tee Ohtu mõisa, mis oli meie selle päeva sihtpunktiks: kaalusime mitme variandi vahel, lõpuks valisime kõige otsema.

Ahh... see oleks unistuste tee, selline kulges küll Lohusalu külje all, kuid kulges Keila-Joa poole

Aga mitte just meeldiva. Peaks vist ütlema, et koguni üsna vastiku. Nimelt joonistas GPS küll otsetee (ja vist kilomeetrite järgi ka kõige lühema), aga see kulges ainult maanteel, kus pidevalt vurasid mööda väiksemad ja suuremad autod. Lohusalu ja Laulasmaa vahel imestasime, mida kõik need autod päevasel ajal teevad? Lohusalus ei tohiks niipalju elanikkegi olla...

Milleks kõike vanu asju ei kasutata, ühes aias oli selliseid seeni kümmekond

Harjumaa paistab silma siltidega Eramaa ja igasuguste tõkenditega. Sestap jäi see uhke Kloogaranna elamu pildile kaugvõttes uduselt ja tabamata jäi ka aias ilutsev skulptuur, mille tagaküljest midagi aru ei saanud

Maanteel kõndides venisid kilomeetrid aina pikemaks ja oodatud teepööre ei tahtnud ega tahtnud tulla. Igatsusega sai vaadatud GPSilt allesjäänud vahemaad ja leida lohutust, kui mõni kilomeeter oli jällegi vähenenud.
Õhtul kell 8 jõudsime Ohtu mõisa, ühtegi suunaviita sinna ei pannud tähele, aga GPS näitas koha kätte ja leidsimegi üles. Paistis täitsa uhke mõis olevat, põneva paekivist kõrvalhoone müüriga. (Muide, nädal hiljem avastasin, et seal toimub igasugu üritusi, sealhulgas suveteater)

Ohtu mõisa tall-tõllakuur

Mõisahoone oli hästi korras ja esialgu ei saanud aru, mis otstarbeks seda kasutatakse. Käisin julgelt aias ringi ja tegin pilte, varsti tuli mõisahärra kontrollima, mis me seal teeme. Otseselt pahane ta ei olnud, pigem uudishimulik. Küsisime talt teed oma öömaja perenaise Heli juurde, aga ta ei osanud aidata. Teabe peale, et Heli on Padise projektijuht ja varasem Harjumaa muuseumi direktor, ta ainult ütles, et väga tore, aga ikka ei tea. Aga märksõnad vigvam ja matkajuht suunasid ta õiges suunas ja andis meile teeotsa kätte. Paraku sai Pireti mobiiliaku lõplikult tühjaks ja ei saanud Helilt endalt teed küsida. Nõutuna seisime tee ääres ja lõpuks otsustasime lähedal asuvast talust teed küsida. Ja üllatus-üllatus: just samas talus Heli elaski!
Heli, Urmas ja Leele võtsid meid rõõmsalt vastu kui kauaoodatud külalisi. Õhtu kulgedes saabusid ka teised sõbrad Ülle ja Olavi ning oli meeleolukas õhtu.

Leele õpib ametit

Saime uue sõbra Leele, kes kontrollis meie kõigi tervislikku seisundit - selgus, et meil kõigil olid kõrvakollid. Leele õppis ka fotograafi ametit ja toksis arvutisse meie nimetähti. Ööseks müüs unepileteid - milline äriidee!

3. päev: Naissaare

Alustame päeva kiidulauludega, sest kiita tuleb nii ilma kui inimesi. Ilm on senini päikseline ja soe olnud, mis on meile väga meeltmööda. Aga veel kord tahaks kiita Meremuuseumit, Urmas Dresenit ja tema poolt korraldatud merematka, siis Tuukrite OÜd ja Kaido Peremeest. Naissaare Külalistemaja kiidulaulu peab alustama kokapoiss Andresest ja tema kokasellidest, kes meile imemaitsva õhtusöögi valmistasid. Olime vist külalistemaja ainsad külalised, aga meie teenistuses oli terve meeskond ja menüü oli väga loominguline ja vastavalt maitsele: mina valisin pasta sinihallitusjuustu ja kukeseentega, Piret ja Indrek loomaliha erinevate lisanditega - kõik oli väga maitsev. Ega siin saarel just teisi võimalusi kehakinnituseks ei ole, kui külalistemajas või siis Rähnipesa saluunis - jah, see tegutseb ikka veel! Kes Naissaarel käinud, need kindlasti teavad.

Männiku küla

Melu saluunis ega külalistemajas aga ei olnud, nädalavahetustel pidavat ikka rohkem rahvast olema.

Lillepeenar külalistemaja juures

Niisiis meile tundus, et oleme saare ainsad külalised, järgmisel päeval (eile) alustasime saaretutvust Naissaare kirikuga, kuhu kõik kolmekesi (Indrek ka) suundusime. Kirik oli endiselt tellingutes, plekkkatus oli küll pea kohal, aga erilist edasiminekut kiriku ülesehitamisel näha ei olnud. Keegi seal vist ikka käib, teenistuse jäljest andsid tunnistust küünal ja roosid.

Naissaare kirik aastal 2010

ja võrdlusena pilt vanast fotoalbumist 2007. aastast - tundub, et ainult võsa on maha võetud

Jätkasime teed surnuaeda, mis asus saare lõunatipus, sealt suundusime saareringile, esmalt läänekallast pidi, alguses küll metsateel, aga seal ründasid meid miljonid sääsed, nii et tundus parem olevat liivasel ja kivisel rannaribal käia. Piret sai sääsepalsamit karastavast mereveest.

Merikapsas

Kaua küll rannas käia ei saanud, sest rand vaheldus soisema alaga ning ka ranna päris vahetus läheduses ei kulgenud endam metsateed, tee viis päris saare keskele, kus Kunila soo ja liivamägi. Kunila soos oli jällegi sääskede leviala ning kuigi meie käed käisid kui tuuleveski tiivad suure tuulega, oli sääskedel siiski pidupäev, Vahva Rätsep igatahes köhib oma seitse ühe hoobiga, meie ei suutnud oma hoobi laipu kokku lugedagi.
Saare tippu kulgesime läbi Haldja küla, kus algab militaarne matkarada, igasuguste sõjaliste objektidega, alustades ohvitseride kasiinost.

Miine leidub nii miinilaos kui metsa all

See oli suurde võssa mattunud nagu kogu külagi. Küla ainsad elanikud paistsid lambad olevat. Virbi otsas tuletorni juures oli aga nagu rohkem elu, mõned hooned ja hoovid paistsid päris korras olema ja saare idakaldal paistis olevat ka päris uusi ehitusi.

Virbi ots

Kohtasime küla vahel ka üht vene keelt kõnelevat meest, kes meile küll küüti pakkus Lõunakülla minekuks, aga loobusime sellest, sest tahtsime oma teed ikka jalgsi käia. Tagasitee oli umbes 11 km ja teel kohtasime ilmselt ühte isa kahe tütrega, kes meile viisakalt "Päiva!" ütles - huvitav, kas olid nemad soomlased või pidasid meid nendeks.
Sadamasse jõudnud, jäime telefoniootele - kohe pidi algama intervjuu Vikerraadioga. Hommikul oli juba olnud intervjuu Kukuga, nii et oleme popid tüdrukud. Peab vist selgitama, miks me sadamas intervjuud ootasime. Nimelt pole saarel igal pool levi ja ka interneti kasutamine on nadi - valdavalt ei ole.

Naissaare sadamas

Oma ringilt jõudsime külalistemajja tagasi kell 5 õhtul, nüüd oli paar tundi kosumist, et siis õhtul teatrisse minna. Meie kultuuriprogramm matkal on õige tihe, nüüd siis teine etendus: Jaan Tätte näitemäng "Lendajad" Omari küünis. Teatris kohtasime mitmeid tuttavaid ja ootasime pingsalt ka meie sõpru mandrilt: Urmas Dresenit kaaskonnaga. Dreseniga läks nagu alati, alguses kaotad täielikult närvid teda oodates ja siis saabub ta ootamatult rõõmsameelsena ja kõik laabub. Nii ka seekord, kaasas kaasa Katrin ja tädipoeg abikaasaga. Etnedus muidugi ootas nende järele aga seal oli teisigi hilinejaid, nii et kogu au nad endale ei saanud.
Nüüd etendusest. Väga südamlik, hea, keeleliselt geniaalne, mänguliselt meisterlik, paigalt ja kujunduselt suurepärane. Kõik jäid väga rahule. Õhtu lõpetasime taas külalistemaja restoran-baaris, kus saime taas nautida suurepärast toitu ja seltskonda.
Nüüd oleme sadamas, et jätkata juba tänase päeva teekonda. Paistab, et laev tulebki. Õhtuni!