Loomulikult öösel pooleli jäänud geopeitusega. Üks, mis oli kindel, telefon peab kuskil territooriumil olema, aga otsingud paariti, grupiti ja üksinda ei andnud tulemusi. Levi polnud ja üksikud kutsungid, mis imekombel vahepeal läbi lipsasid, ei aidanud kuidagi. Käisime kogu eelmise õhtu jalajäljed uuesti läbi ja ei midagi. Lõpuks, peale tunnist otsingut, andis üks helistamine siiski signaaili ning nüüd kahanes otsinguväli lihtsalt ühe põõsataguse alaga. Aga seal polnud! Levi katkes ja mätta patsutamine ei aidanud. Justkui oleks mutt telefoni mutiauku viinud, lõpuks ta siiski ühele kutsungile veel vastas ja nüüd oli selge, millise rohututi all ta end varjas. Lõpp hea, kõik hea!
Sellest veskirattast umbes 100 m kaugusel peitusemängija end varjaski
Aga pärast sportlikku vahepala ning hommikust pruukosti oli aeg taas rajale minna. Päike oli juba lõunas, ent esmalt tuli veel Ristile minna. Kaarte uurides paistis matka lõpp päris karm olevat: maantee, kus Saaremaalt tulevad ja sinna minevad autod edasi-tagasi voorivad. Õnneks laupäeva pärastlõunal liiklus kõige tihedam ei olnudki.
Ristilt Koluverre minnes tegime küll peatee asemel haake, sattudes niiviisi vanale maanteele kui ka külateedele. Külateega mõtlesime ka vahest mõned kilomeetrid lõigata kui Urvaste juurest taas maanteele jõuame, aga läks nagu tavaliselt ehk eksisime õige teeotsaga ja paari kilomeetri lõikusega tegime nii 5 km juurdelõikust! Ega sellest lugu ei ole. Külavaheline tee oli täitsa tore ja hoopis teistsuguse ilmega kui teada-tuntud maantee.
Laupäevane Läänemaa oli päris tegus: taluaedades toimetati, koerad haukusid (õnneks ketis või värava taga), lehmad olid karjamaal, isegi heina tehti!
Avar vaade paljastas nii Koluvere linnuse kui Kullamaa kirikutorni. Ehkki Koluverest pidanuksime ringiga mööduma, sattusime siiski alevisse. Seal saime ginipudeliga tüübilt teejuhatust, kuidas veel natuke maanteed vältida. Nähtud ginipudel ja kuum ilm suunasid meidki poe ukse taha, kuid paraku kell kolm päeval olid kaupluseuksed suletud.
Aga juhatatud teerada pakkus veel ühe üllatuse. Ei oleks osanud arvatagi, et Koluverest mitte kaugel peidab end üks tore ehitis, esiti pidasime seda ühe mõisa kõrvalhooneks, kuid kodus internetist uurides selgus, et see oli Jõgeva kõrtsihoone. Päris äge ja väga tore oleks, kui see paekiviehitis taas kasutust leiab. Igatahes inimtegevuse jälgi siin paistab, läheduses asuvat vana silda on juba asutud kohendama.
Tee edasi kulges nüüd juba suurel teel. Alternatiivne variant oleks olnud väga suuri ringe teha, aga olime juba niigi ajavõlas. Tegelikult hullu ei olnudki, kannatas käia küll. Õnneks laupäeval suuri rekkasid ei sõitnud ning praamilt tulevad autod tulid lainetena: esmalt 4-5 autot, kel väga kiire, siis veidi vahet ning siis kümmekond, mis normaalkiirusega sõitsid ja siis oli nii tunniks rahu majas. Õnneks oli asfaldi kõrval ka päris korralik teepeenar, mis põrutuskartlikule jalale rahuldust pakkus. Oma kõndimispäeva olime otsustanud lõpetada Üdrumal. Juba mitu kilomeetrit varem peibutas Amanda nimelise söögikoha reklaamtahvel ning unistasime kannust õllest. Sinna jõudes saime aga korvi: kell seitse õhtul maanteeäärne söögikoht kinni! Kummaline, praamid ju veel liiguvad ja kliente peaks jaguma.
Ega's midagi, tuli leppida ning saateautoga Lihulasse kauplusesse minna. Õhtuks läksime Pireti maakoju ja veetsime veel ühe õhtu õdusas seltskonnas. Minu (Tiina) päkavillid olid päevase kõmpimisega tublisti suurenenud ja sel ajal kui jalgu jahedas vees leotasin, tegi Piret moedemonstratsiooni panipaika paigutatud ammuunustatud riietega - päevavalgele tuli päris palju coole leide.
No comments:
Post a Comment