4. päev: Naissaare - Lohusalu - Ohtu

Laev saabuski, nii tund hiljem kui planeeritud, aga see-eest tasus ootamist. Meid tervitas fännklubi Meremuuseumist: Urmas, Kati ja Anu. Laev oli uhke ja vastuvõtt südantsoojendav, saime kosutust karastavatest jookidest ja väikestest suupistetest.

Urmas ja Indrek

Anu, Piret ja Kati

Merereis kestis ca poolteist tundi, siis saabusime Lohusallu, kus ootas meid Pireti pinks, et toimetada Indrek Kaberneeme auto järele. Meie valisime oma arust otsema tee Ohtu mõisa, mis oli meie selle päeva sihtpunktiks: kaalusime mitme variandi vahel, lõpuks valisime kõige otsema.

Ahh... see oleks unistuste tee, selline kulges küll Lohusalu külje all, kuid kulges Keila-Joa poole

Aga mitte just meeldiva. Peaks vist ütlema, et koguni üsna vastiku. Nimelt joonistas GPS küll otsetee (ja vist kilomeetrite järgi ka kõige lühema), aga see kulges ainult maanteel, kus pidevalt vurasid mööda väiksemad ja suuremad autod. Lohusalu ja Laulasmaa vahel imestasime, mida kõik need autod päevasel ajal teevad? Lohusalus ei tohiks niipalju elanikkegi olla...

Milleks kõike vanu asju ei kasutata, ühes aias oli selliseid seeni kümmekond

Harjumaa paistab silma siltidega Eramaa ja igasuguste tõkenditega. Sestap jäi see uhke Kloogaranna elamu pildile kaugvõttes uduselt ja tabamata jäi ka aias ilutsev skulptuur, mille tagaküljest midagi aru ei saanud

Maanteel kõndides venisid kilomeetrid aina pikemaks ja oodatud teepööre ei tahtnud ega tahtnud tulla. Igatsusega sai vaadatud GPSilt allesjäänud vahemaad ja leida lohutust, kui mõni kilomeeter oli jällegi vähenenud.
Õhtul kell 8 jõudsime Ohtu mõisa, ühtegi suunaviita sinna ei pannud tähele, aga GPS näitas koha kätte ja leidsimegi üles. Paistis täitsa uhke mõis olevat, põneva paekivist kõrvalhoone müüriga. (Muide, nädal hiljem avastasin, et seal toimub igasugu üritusi, sealhulgas suveteater)

Ohtu mõisa tall-tõllakuur

Mõisahoone oli hästi korras ja esialgu ei saanud aru, mis otstarbeks seda kasutatakse. Käisin julgelt aias ringi ja tegin pilte, varsti tuli mõisahärra kontrollima, mis me seal teeme. Otseselt pahane ta ei olnud, pigem uudishimulik. Küsisime talt teed oma öömaja perenaise Heli juurde, aga ta ei osanud aidata. Teabe peale, et Heli on Padise projektijuht ja varasem Harjumaa muuseumi direktor, ta ainult ütles, et väga tore, aga ikka ei tea. Aga märksõnad vigvam ja matkajuht suunasid ta õiges suunas ja andis meile teeotsa kätte. Paraku sai Pireti mobiiliaku lõplikult tühjaks ja ei saanud Helilt endalt teed küsida. Nõutuna seisime tee ääres ja lõpuks otsustasime lähedal asuvast talust teed küsida. Ja üllatus-üllatus: just samas talus Heli elaski!
Heli, Urmas ja Leele võtsid meid rõõmsalt vastu kui kauaoodatud külalisi. Õhtu kulgedes saabusid ka teised sõbrad Ülle ja Olavi ning oli meeleolukas õhtu.

Leele õpib ametit

Saime uue sõbra Leele, kes kontrollis meie kõigi tervislikku seisundit - selgus, et meil kõigil olid kõrvakollid. Leele õppis ka fotograafi ametit ja toksis arvutisse meie nimetähti. Ööseks müüs unepileteid - milline äriidee!