Niisiis meie matka viimane päev. Juba eelmisel õhtul oli Kusti (Pireti vennapoeg, pärisnimega Gustav) avaldanud soovi meiega see päev kaasa matkata - meile kulus abivägi väga ära ja mõistagi olime rõõmuga nõus. Jätkasime kõndimist Üdruma bussipeatuse juurest ja jõudnud kilomeetrit poolteist kõndida, peatus meie kõrval auto ning ohoo! autost astusid välja Heli ja Urmas, oli plaanis neilgi meiega viimane päev kaasa teha.
Reipal sammul...
Heli liitus meiega kohe, Urmas toimetas auto vahepeal Kassarisse ja tuli meile jooksuga vastu. Hulgakesi kõndides läks tee märksa kiiremini ja üks kihelkond vaheldus teisega. Seda võib küll liialdamata öelda, sest sel päeval astusime koguni 4 kihelkonna maadel: Kullamaa, Martna, Kirbla ja Lihula.
Teel kohasime jalgrattureid, just Martna kihelkonna sildi juures
Enne Kassarit nägime veel teistki autot maantee pervel seisvat. Eemalt vaadates tundusid auto kõrval seisvad kujud kahtlaselt Ardo ja Kai moodi olevat. Ei või olla! Aga siiski, nad olid parasjagu Muhku teel, kui meid märkasid ja otsustasid meid natuke ergutada. Väga vahva, selle sündmuse jäädvustasime ühisele pildile.
Meie tugigrupp mandril: Heli, Urmas, Kusti, Piret (matkaja), Kai ja ArdoKassaris põikasime suurelt teelt veidi kõrvale, vanale sillale. Veemõnude nautlejad said madalas kiirevoolulises Kassari jões supelusharjutusi teha, mina turgutasin oma villis jalgu karastavas jõevees (lisandunud oli üsna vastik kannavill).
Kassari sild
Uuritav kaart ei anna armu: kas maantee või siis teine, mis vahest sama pikk. Kuivõrd maantee oli üsna talutav, ei hakanud tagasi minema, et teise tee ots üles leida, niisiis jätkasime maanteel. Saanud kohalikust 24 tunni kioskist kosutust jäätise ja karastusjookidega, tee jätkuski. Jäänud oli veel kümmekond kilomeetrit. Kulus aeg ja kulusid kilomeetrid.
Varsti hakkas Lihula linnamägi ja siis kirikutorn paistma ja lõpp lähenes. Huvitav, eelmisel õhtul ja selle päeva hommikul autoga seda vahemaad läbides tundus vahemaa üüratult suur olema, aga jalgsi käies polnudki.
Lihulas, umbes pool kilomeetrit enne finišit märkasime teepervel jällegi JP tähistusega liiklusmärki, olime samasugust näinud ka oma matka esimesel päeval Jõelähtme-Manniva teel ja ristisime selle Johannes Pääsukeseks, mis ta muu võiks ollagi.
Kella poole seitsme paiku patsutasime Lihula kiriku ust ja siin meie võidukas tiim ongi. Jätkus pidu ja pillerkaar, vahuvein ja suupisted ning teenitud puhkus. Sel päeval enam jalanõusid jalga ei pane. Väsinud me matkast pole, ainult villid teevad ai-ai (teisipäevaks on need kadunud).
Selleks korraks finiš, kuid Piret on valmis juba järgmisele etapile sööstma: Lihula - Sõrve tipp saab teoks siiski järgmisel aastal, juulikuus. Ootame fänne ja tugigruppi! 
No comments:
Post a Comment