Hurraa finiš!

Umbes pool 7 õhtul patsutasime Lihula kirikut. Nii et selleks korraks kõik. Meid toetasid tõelised fännid: Kusti, Urmas ja Heli, kelle tõttu viimane teelõik ca 26 km kulges päris kiiresti. Aga kõigest sellest ehk viimasest kahest päevast järgmise nädala jooksul. Pildid lisanduvad ka.
Ahoi! Meie nüüd pidutseme.
Jääge kuuldele!

6. päev: Jaanika - Risti

Hommikut alustasime juba tuttavas kohas, Heli ja Urmase juures. Hommikusöök söödud, suundusime Padise kloostrisse, kus Heli meile väikse tuuri tegi.

Padise kloostri vaateplatvormil

Pärastlõunal algas tõsine tööpäev: Jaanika raudteejaamast Riisiperre ja siis Ristile. Tee oli hää: mõnus kruusatee Riisiperre, siis vana raudteetamm Ristile. Riisiperre läks tee lupsti. Saanud väikese kehakinnituse Mati pubis, otsisime üles raudteejaama.

Kuigi jaamas paistab ka kauplus olevat, on see suletud nagu 2 teistki, mis Riisiperes teele jäid

Rong oli parasjagu vaksalis, tundub, et rongiliiklus on seal kaunis tihe: paari päeva jooksul olime näinud või kuulnud päris mitmeid ronge, paraku Riisiperest nad edasi ei liigu. Aga see oli meile just meeltmööda, sest Riisiperest algas Läänemaa tervisetee ja nii Haapsalusse välja. Eurorahadega oli raudtee üles võetud ja tehtud mõnus tee jalakäijatele ja jalgratturitele.

Sellised toredad pilvekesed olid ainult teekonna algul, hiljem oli tee lihtsalt päikesekoridor, kaitstud tuule eest

Jalakäijaid me just ei kohanud kui üks platvormkingadega proua välja arvata, see eest oli aga jalgrattureid päris rohkesti: mõned käisid ilmselt poes, sest nägime neid mööda sõitmas ja hiljem jälle kilekottidega tagasi tulemas.

Ellamaa elektrijaam

Kuskil Ellamaa kandis kohtasime jalgrattamatkajaid, kes olid hommikul teekonda Tallinnast alustanud ja imestasid, et meie jalgsi Jõelähtmest tuleme. Aga kõige vahvam paar jalgrattureid oli üks miniseelikus tütarlaps, kelle pakiraamil oli ilmselt kontrabass ja tema järel noormees, kelle raamilt helkis veel pikka aega tuuba moodi pill. Kahju vaid, et neid tüüpe ei jõudnud pildistada.
Terviserajast seda, et see on super. Võib-olla tüütu on küll sirget rada kõndida, silmapiir nii 8-9 km kaugusel, aga see-eest turvaline. Meie matka ajal oli see tõeline päikesekoridor, tuule eest kaitstud ja sääski ka ei näinud. Igas jaamas oli infotahvel, mis tutvustas ühe või teise valla vaatamisväärsusi, Risti valla soo-elu või Turbat ja Ellamaad. Risti lähedal raudteetammil oli ka imelik vaatetorn, mis puudest just kõrgem ei olnud ning vaateväli ulatus vist ainult tammile, kuigi seal lähedal olid ka sood, aga puudest üle ei näinud.
Ristile jõudsime kella 7 paiku ja siis läksime öömajale Pireti ja Indreku sõprade juurde Raplamaale Tamme külla. Nende suvekodu asub vesiveski vahetus naabruses ja vana talu on kenasti üles ehitatud. Hiljem kuulsime, et seda oli tehtud kaunis lühikese aja jooksul ning igatahes jättis tulemus meile väga hea mulje. Pererahvas Kai ja Ardo olid hästi külalislahked ning majutasid ootamatud külalised n.-ö. katusekambrisse, mis oli täitsa super luks elamine. Lisaks olid kehale palsamiks saun, jätame siin ülistuslaulu ära, kuigi tegelikult peaks. Saime ka uue saunanipi, kuidas kuivas saunas hästi niiskust saada: pärast kerisele vee kallamist tuleb ka seinad veega üle piserdada. Nipp toimis suurepäraselt!
Õhtusöök langes küll öötundidele aga oleme oma matkal juba harjunud enne und sööma. Päeva lõpetas geopeitus: Piret oli poetanud oma mobiiltelefoni kuhugile, aga muidugi ei jäädvustanud ta täpseid koordinaate - kuhu. Öösel oli siis maastikumäng toa - sauna - õue ja auto vahel. Teisest telefonist ei olnud ka abi: kui kutsus, polnud telefoni läheduses aga rohkem andis Tele2 infot, et telefon on välja lülitatud või levialast väljas. Kella kolmest loobuti otsingutest ning kobiti õnnetult magama. Aga uni oli hea ning puhkasime kenasti välja.

5. päev: Ohtu - Jaanika

Meie matk jätkus Ohtu mõisa juurest. See oli meie peatuskohast 2 km tagasi, kui taas taluni jõudsime, tervitasid meid meie fännid.

Päeva olime kavandanud lühema, sest õhtul oli kavas teatrisse minna, aga nii 20-25 km tahtsime edasi kulgeda, ideaalis tahtnuksime Riisiperre jõuda, aga siis oleks teatrisseminek liiga tormakaks jäänud. Valisime teeks kõrvalised kruusateed, eelmise päeva suured maanteed tekitavad veel siiani õudu, aga ega me sellist lõpuks vist nagunii ei pääse.

Vasalemma karjäärid, ülemisel pildil ka tuhamägi

Meie jaoks oli tõeliselt huvitavaks vaatamisväärsuseks Vasalemma paekivikarjäärid. Ja suured tolmumäed, kus otsas kasvavad puud ja põõsad. Tee karjääri kõrval oli peene paekivitolmuga, aga muidu oli tee igati jalasõbralik ning õnneks liikus nendel teedel ka üksikuid autosid. Üldiselt kulges edasine tee plaanipäraselt ja ilma suuremate ekslemisteta, aga Laitses jäime oma GPS-iga jänni: see ju ei näita, kui külatänavatel on lukustatud väravad ees. Egas midagi, ots ringi ja tuldud teed tagasi ja pidime ikkagi nõmedat peatänavat pidi liikuma. Vahepeal sai ka selgeks, et Riisiperre täna ei jõua või kui jõuaks, peaks teatrist loobuma, niisiis otsustasime tänaseks Jaanikal lõpetada.

Seda tüüpi raudteepeatusi nägime nendel päevadel rohkesti: Niitväljal, Laitses, Jaanikal...

Jaanikal korjas Indrek meid autole ning toimetas Heli juurde, kus saime natuke end korrastada ja keha kinnitada.

Teel möödusime Munalaskme mooniväljadest. Ahh, ilus!

Keila-Joa mõis oli üsna väsinud ilmega, hädasti vajaks ta noorenduskuuri. Loodetavasti tema uued omanikud hoolitsevad selle eest.

Mõis ise, pisut kabedamast küljest

ja lavapaik ehk ühe saali sisevaade

Etenduseks oli iiri klassika "Pikk päevatee kaob öösse", hea tükk küll aga pika matkapäeva lõpuks natuke raske. Tekitas tagasiteel vaidlusi kunsti ja elu vahekorrast, depressivsuse olemusest jne.
Ööbisime teist ööd järjest Heli ja Urmase juures ja tundsime end seal juba päris koduselt. Mina läksin varem magama aga Indrek sai pikalt Urmasega seletada paatide ehitusest ja igasugu meeste asju, Tiina ei jõudnud ka kaua kuulata. Pikk päevatee kadus öösse. Isegi kahju, et uue päeva hommikul tuleb nende toreda perega hüvasti jätta.

4. päev: Naissaare - Lohusalu - Ohtu

Laev saabuski, nii tund hiljem kui planeeritud, aga see-eest tasus ootamist. Meid tervitas fännklubi Meremuuseumist: Urmas, Kati ja Anu. Laev oli uhke ja vastuvõtt südantsoojendav, saime kosutust karastavatest jookidest ja väikestest suupistetest.

Urmas ja Indrek

Anu, Piret ja Kati

Merereis kestis ca poolteist tundi, siis saabusime Lohusallu, kus ootas meid Pireti pinks, et toimetada Indrek Kaberneeme auto järele. Meie valisime oma arust otsema tee Ohtu mõisa, mis oli meie selle päeva sihtpunktiks: kaalusime mitme variandi vahel, lõpuks valisime kõige otsema.

Ahh... see oleks unistuste tee, selline kulges küll Lohusalu külje all, kuid kulges Keila-Joa poole

Aga mitte just meeldiva. Peaks vist ütlema, et koguni üsna vastiku. Nimelt joonistas GPS küll otsetee (ja vist kilomeetrite järgi ka kõige lühema), aga see kulges ainult maanteel, kus pidevalt vurasid mööda väiksemad ja suuremad autod. Lohusalu ja Laulasmaa vahel imestasime, mida kõik need autod päevasel ajal teevad? Lohusalus ei tohiks niipalju elanikkegi olla...

Milleks kõike vanu asju ei kasutata, ühes aias oli selliseid seeni kümmekond

Harjumaa paistab silma siltidega Eramaa ja igasuguste tõkenditega. Sestap jäi see uhke Kloogaranna elamu pildile kaugvõttes uduselt ja tabamata jäi ka aias ilutsev skulptuur, mille tagaküljest midagi aru ei saanud

Maanteel kõndides venisid kilomeetrid aina pikemaks ja oodatud teepööre ei tahtnud ega tahtnud tulla. Igatsusega sai vaadatud GPSilt allesjäänud vahemaad ja leida lohutust, kui mõni kilomeeter oli jällegi vähenenud.
Õhtul kell 8 jõudsime Ohtu mõisa, ühtegi suunaviita sinna ei pannud tähele, aga GPS näitas koha kätte ja leidsimegi üles. Paistis täitsa uhke mõis olevat, põneva paekivist kõrvalhoone müüriga. (Muide, nädal hiljem avastasin, et seal toimub igasugu üritusi, sealhulgas suveteater)

Ohtu mõisa tall-tõllakuur

Mõisahoone oli hästi korras ja esialgu ei saanud aru, mis otstarbeks seda kasutatakse. Käisin julgelt aias ringi ja tegin pilte, varsti tuli mõisahärra kontrollima, mis me seal teeme. Otseselt pahane ta ei olnud, pigem uudishimulik. Küsisime talt teed oma öömaja perenaise Heli juurde, aga ta ei osanud aidata. Teabe peale, et Heli on Padise projektijuht ja varasem Harjumaa muuseumi direktor, ta ainult ütles, et väga tore, aga ikka ei tea. Aga märksõnad vigvam ja matkajuht suunasid ta õiges suunas ja andis meile teeotsa kätte. Paraku sai Pireti mobiiliaku lõplikult tühjaks ja ei saanud Helilt endalt teed küsida. Nõutuna seisime tee ääres ja lõpuks otsustasime lähedal asuvast talust teed küsida. Ja üllatus-üllatus: just samas talus Heli elaski!
Heli, Urmas ja Leele võtsid meid rõõmsalt vastu kui kauaoodatud külalisi. Õhtu kulgedes saabusid ka teised sõbrad Ülle ja Olavi ning oli meeleolukas õhtu.

Leele õpib ametit

Saime uue sõbra Leele, kes kontrollis meie kõigi tervislikku seisundit - selgus, et meil kõigil olid kõrvakollid. Leele õppis ka fotograafi ametit ja toksis arvutisse meie nimetähti. Ööseks müüs unepileteid - milline äriidee!

3. päev: Naissaare

Alustame päeva kiidulauludega, sest kiita tuleb nii ilma kui inimesi. Ilm on senini päikseline ja soe olnud, mis on meile väga meeltmööda. Aga veel kord tahaks kiita Meremuuseumit, Urmas Dresenit ja tema poolt korraldatud merematka, siis Tuukrite OÜd ja Kaido Peremeest. Naissaare Külalistemaja kiidulaulu peab alustama kokapoiss Andresest ja tema kokasellidest, kes meile imemaitsva õhtusöögi valmistasid. Olime vist külalistemaja ainsad külalised, aga meie teenistuses oli terve meeskond ja menüü oli väga loominguline ja vastavalt maitsele: mina valisin pasta sinihallitusjuustu ja kukeseentega, Piret ja Indrek loomaliha erinevate lisanditega - kõik oli väga maitsev. Ega siin saarel just teisi võimalusi kehakinnituseks ei ole, kui külalistemajas või siis Rähnipesa saluunis - jah, see tegutseb ikka veel! Kes Naissaarel käinud, need kindlasti teavad.

Männiku küla

Melu saluunis ega külalistemajas aga ei olnud, nädalavahetustel pidavat ikka rohkem rahvast olema.

Lillepeenar külalistemaja juures

Niisiis meile tundus, et oleme saare ainsad külalised, järgmisel päeval (eile) alustasime saaretutvust Naissaare kirikuga, kuhu kõik kolmekesi (Indrek ka) suundusime. Kirik oli endiselt tellingutes, plekkkatus oli küll pea kohal, aga erilist edasiminekut kiriku ülesehitamisel näha ei olnud. Keegi seal vist ikka käib, teenistuse jäljest andsid tunnistust küünal ja roosid.

Naissaare kirik aastal 2010

ja võrdlusena pilt vanast fotoalbumist 2007. aastast - tundub, et ainult võsa on maha võetud

Jätkasime teed surnuaeda, mis asus saare lõunatipus, sealt suundusime saareringile, esmalt läänekallast pidi, alguses küll metsateel, aga seal ründasid meid miljonid sääsed, nii et tundus parem olevat liivasel ja kivisel rannaribal käia. Piret sai sääsepalsamit karastavast mereveest.

Merikapsas

Kaua küll rannas käia ei saanud, sest rand vaheldus soisema alaga ning ka ranna päris vahetus läheduses ei kulgenud endam metsateed, tee viis päris saare keskele, kus Kunila soo ja liivamägi. Kunila soos oli jällegi sääskede leviala ning kuigi meie käed käisid kui tuuleveski tiivad suure tuulega, oli sääskedel siiski pidupäev, Vahva Rätsep igatahes köhib oma seitse ühe hoobiga, meie ei suutnud oma hoobi laipu kokku lugedagi.
Saare tippu kulgesime läbi Haldja küla, kus algab militaarne matkarada, igasuguste sõjaliste objektidega, alustades ohvitseride kasiinost.

Miine leidub nii miinilaos kui metsa all

See oli suurde võssa mattunud nagu kogu külagi. Küla ainsad elanikud paistsid lambad olevat. Virbi otsas tuletorni juures oli aga nagu rohkem elu, mõned hooned ja hoovid paistsid päris korras olema ja saare idakaldal paistis olevat ka päris uusi ehitusi.

Virbi ots

Kohtasime küla vahel ka üht vene keelt kõnelevat meest, kes meile küll küüti pakkus Lõunakülla minekuks, aga loobusime sellest, sest tahtsime oma teed ikka jalgsi käia. Tagasitee oli umbes 11 km ja teel kohtasime ilmselt ühte isa kahe tütrega, kes meile viisakalt "Päiva!" ütles - huvitav, kas olid nemad soomlased või pidasid meid nendeks.
Sadamasse jõudnud, jäime telefoniootele - kohe pidi algama intervjuu Vikerraadioga. Hommikul oli juba olnud intervjuu Kukuga, nii et oleme popid tüdrukud. Peab vist selgitama, miks me sadamas intervjuud ootasime. Nimelt pole saarel igal pool levi ja ka interneti kasutamine on nadi - valdavalt ei ole.

Naissaare sadamas

Oma ringilt jõudsime külalistemajja tagasi kell 5 õhtul, nüüd oli paar tundi kosumist, et siis õhtul teatrisse minna. Meie kultuuriprogramm matkal on õige tihe, nüüd siis teine etendus: Jaan Tätte näitemäng "Lendajad" Omari küünis. Teatris kohtasime mitmeid tuttavaid ja ootasime pingsalt ka meie sõpru mandrilt: Urmas Dresenit kaaskonnaga. Dreseniga läks nagu alati, alguses kaotad täielikult närvid teda oodates ja siis saabub ta ootamatult rõõmsameelsena ja kõik laabub. Nii ka seekord, kaasas kaasa Katrin ja tädipoeg abikaasaga. Etnedus muidugi ootas nende järele aga seal oli teisigi hilinejaid, nii et kogu au nad endale ei saanud.
Nüüd etendusest. Väga südamlik, hea, keeleliselt geniaalne, mänguliselt meisterlik, paigalt ja kujunduselt suurepärane. Kõik jäid väga rahule. Õhtu lõpetasime taas külalistemaja restoran-baaris, kus saime taas nautida suurepärast toitu ja seltskonda.
Nüüd oleme sadamas, et jätkata juba tänase päeva teekonda. Paistab, et laev tulebki. Õhtuni!

2. päev: Prangli - Naissaare

Öösel tuli maha pidada taplust sääskedega, nii hull muidugi ei olnud kui Pääsukesel omal ajal kui ta ühes talus kirpudega möllas, aga madistamist oli meilgi. Ühe sääse saagiks sai Pireti nina ja teise minu tallaalune, aga teisi suuremaid võite sääsed ei saavutanud. Elasime majapealsel, mille terassilt avanes suurepärane vaade mandrile ja Tallinna teletornile. Sinna toimetas pererahvas ka hommikukohvi ning võileibu ja mõnus oli olla. Kuhugi ei olnud kiiret. Tänane päev oli plaanis Pranglil veeta ja õhtul kell 6 oli kokkulepitud Kaidoga, et ta meid Naissaarele viib.

Piret ja Indrek uudistamas üht kirstu.

NB! Tähelepanu aknale!

Kuna peatusime Prangli saare talurahvamuuseumi külalislahkes peres, alustasime saaretutvust muuseumi külastamisega ja selleks kulus meil mitmeid tunde: ikka leidsime midagi huvitatat ja Indrek andis neile hüva nõu puidu konserveerimisest.

Prangli muuseum

Muuseum ise asutati alles aasta eest ja juba on tal päris toredad kogud! Pärast muuseumikülastust suundusime Prangli kabelisse ja surnuaeda, peremees korraldas kabelisse sissepääsu, nii et saime näha ka seda omapärast kabelit seestpoolt ning tornist avanevat vaadet igasse ilmakaarde.

Vaade kirikutornist Lääneküla poole

Laurentsiuse kabeli kohta veel niipalju, et see oli ühe Soome saare peal lahti võetud ja siia toodud ning Pranglil kokku pandud. Soome meremeeste uppumisest pääsemise mälestuseks ja Prangli meeste ja vanajumala kiituseks.

Pakri Laurentiuse kabel (1848)

Kabeli sisevaade

Kabeli juurest läksime väikesele lõunapoolse Prangli tutvumisretkele, kaasas matkakaart, kus tähtsamad objektid: Punasekivi mägi, "Eestiranna" laeva hukkunute matmispaik, lennukirusud.

Nautisime ka kaunist Prangli loodust. Kokkuvõtvalt sobiks Pireti tsitaat matkarajalt: Ah, kui hea on olla: akud laadivad, kõik juhtmed on seinas. No tõesti, milline mets ja suured inimtühjad liivarannad. Laevehuku matmispaik tekitas pikki ajaloolis-filosoofilisi arutelusid ka pärast pererahva juures, kes teavad inimesi saarel, kes sündmust mäletavad ja sellega otseselt kokku puutunud. Saare ühe talu lakas varjas ennast venelaste eest ka kapten, hiljem olevat ta kuskilt ikkagi kätte saadud. Lühidalt, kes loost midagi ei tea: see oli üks suur laev, mille pardal ligi 4000 inimest, keda venelased tahtsid Venemaale viia ja keda sakslased Prangli all pommitasid. Ühed halvad mõlemad.

"Eestiranna" laeval hukkunute kalmistu

Prangli saarele andis rõõmsa näo suur hulk teismelisi kalamehi, kes ilmselt mandrilt saarel suvevaheaega veetmas. Õhtul kuue paiku, kui meil oli kavas saarega hüvasti jätta, elavnes sadamakai: noortele kalameestele ja jahiomanikele lisandusid postipaadi ootajad.

Aparaat jõudis pildistamisasendisse liiga hilja, aga kujutage ette, et mootorratta taga oli käru, milles 5-6 umbes 10-aastast poisikest, kõigil õngeridvad püsti
Õhtune sadamamiljöö

Enne saarelt lahkumist olime jõudnud käia ka Loo külas ning vaadanud Prangli tuletorni ja muidugi tutvunud Prangli külamiljööga: looklevad kiviaiad, madalad majad - enamasti tagasihoidlikud, aga väga armsad; rõõmsad ja lahked inimesed. Kiviaedadega piiratud külatänav

Ja koerad, kes peale meie pererahva Minni olid kõik pea ühte moodi ja ei osanud vist haukuda, ainult uudistasid meid.

Tüüpiline Prangli koer

Merel oli tuul veidike vaibunud aga oleksime peaaegu sattunud merehätta, nimelt oli üks väike nii umbes 15-20 cm puuoks roninud sinna kuhu ronima ei peaks ja kiilus midagi laevas kapitaalselt kinni, aga laevamehed lahendasid olukorra kiiresti ja mingit suuremat paanikat ei tekkinud. Pahandusetekitaja pildi riputame siia blogisse varsti üles, kui internetilevi veidi kindlamaks läheb.

Siin ta on: paharet, mis laeva kinni kiilus ja ulpima pani

Õhtuks jõudsime Naissaarele ja peatume endises Nõukogude sõjaväe kordonis, praeguses külalistemajas, elektrit antakse siin jaokaupa ja internet ka vahepeal levib ja siis mitte.
Jällekuulmiseni!

Väike vahepala laupäevast

Enne matka aklimatiseerusime kohapeal. Alustuseks tegime tutvust Tsitre ja Muuksiga - kohtadega, kus Pääsukegi 1913. aastal jalajälgi tegi. Tsitreski on RMK rajatud telkimisala ja rand kohe samas, paistab sama tore paik kui Purikkarigi. Teadmisi annab või kinnistab puudetundmisrada.
Muuksis on jällegi rohkesti huvitavaid objekte: Muuksi linnamägi, Turjekelder ja "Hundikangrud". Linnamäe tähtsaim objekt on tänapäeval ilmselt graniidist mälestussammas soomepoistele ja vabadussõjas teeninud soomlastele, kuid tegelikult mõjus meile enam linnamägi ise ja sellelt avanev vaade merele ning esimesed metsmaasikad sellel aastal. Maasikaid paistab linnamäel rohkesti olevat.

Turjekeldris olime kunagi käinud ning ammuseid aegu meenutades selgus, et tõenäoliselt samal ajal ja sama seltskonnaga ning talvel kui juga klaasseina moodustas ja selle tagant sai läbi kõnnitud, aga nüüd saime pildi ka suvisest joast.

Avastuseks olid aga kivikalmed ehk Hundikangrud - ligi poolsada lähestikku asuvat kivikuhilat, üks neist lahtikaevatud. Erinevalt Jõelähtme kivikalmetest, mis on nüüd tuntud Rebala kalmetena, on need oma loomulikus keskkonnas. Selgus, et taoliselt maeti tollal - umbes 2 aastatuhat tagasi - toonast eliiti.

Ööbimispaigaks valisime Salmistu Suurekivi hosteli. Kompleks on kunagi 1960ndatel ehitatud tõenäoliselt mõne pealinna asutuse puhkekeskuseks. Suurepärane ja soodne koht nii väikesele seltskonnale kui paarikümnelisele jõugule ühiseks koosviibimiseks, sest seal on nii grillimise plats, saun kui ka peamaja seminariruumiga. Kõhutäie eest peab küll ise hoolitsema. Aga meri on kohe samas, mis boonust lisab. Rand ise on umbes poolteist kilomeetrit eemal ja Salmistu küla ise on hästi tore, väga huvitavate hoonetega, kuid üllatas, et laupäevaõhtune elu oli kuidagi vaikne, tundus nagu oleksid kohalikud pealinna põgenenud - polnud ei suvitajate melu ega ka õues grillimisi. Nojah, siin vist teised moed. Aga rand, mis oli ühtlasi ka sadam, üllatas: pikk liivarand kohviku ja rannatoolide laenutusega.