Endla looduskaitsealal

Raja plaan: meie kulgesime Toomalt Männikjärve rabale, sealt edasi Mustjõe äärest Endla järve äärde, sealt Kaasikjärve raba vaatetorni juurde, sealt matkarada pidi kuni viimase infotahvlini, kust läheb kruusatee Kärdesse ja Kärdest sattusime asfaldile ning sealt edasi Tooma suunas.

Värsked uudised! Pühapäeval käisime Endla rabas.
Jutt tuleb hiljem, praegu pildid. Püsige rajal!

Vaade vaatetornist Männikjärve rabale

No nii. Nüüd juba november ja hirmus külm, aga selle matka tegime siis septembris, mil veel soe oli. Tegelikult oligi vananaistesuve viimane pühapäev, kui kraadiklaas üle 20 soojapügala näitas ja meie Endla rappa läksime. Toomal, kuhu auto parkisime, oli teisigi matkajaid näha. Ja parkla oli autosid täis, nii et mõnus ilm meelitas inimesed välja - keda marjule, keda niisama loodusesse. Tore oli näha noori peresid, kes sedaviisi pühapäeva veetsid. Kahju vaid, et looduskeskuse uksed kinni olid, ilmselt oli hooaeg läbi - nii jäi vaatamata ka sissejuhatav ekspositsioon.

Männikjärve raba

Endla looduskaitseala pakub matkajatele palju võimalusi: kes pikka matka ei jõua ette võtta, võib teha ringi ümber Männikjärve või siis piirduda Männikjärve raba vaatetorniga või teha lühikese sutsaka Endla rabani, aga võib ka teha nii nagu meie plaan: Tooma - Männikjärve raba -Mustjõe äärest Endla järve äärde - Kaasikjärve raba vaatetorni juurde - siis veel läbi metsa infotahvlini - ots ümber ja tagasi - Kaasikjärve rabast Männikjärve äärde - sellele ring peale ja Toomale.

Veelkord Männikjärve raba ja selle laudtee (kokku 1,3 km)

Päris plaani järgi me siiski ei teinud. Raba matkarajad olid aga väga hästi tähistatud ja see polnudki põhjus, miks me oma plaani lõpuni ei täitnud, pigem polnud soovi ühte teed mitu korda käia ja nii läksime läbi Kärde, aga siis läksime küll natuke omadega rappa ja eksisime suurele maanteele, selle asemel, et vaikset kruusateed Toomale minna. Nimelt pole väikestes külakestes sageli teetähiseid ja see tee, mis suuna järgi tundus Toomale minevat, keeras äkki suurele teele. Kui seda märkasime, ei hakanud ka enam tagasi minema, sest hulk maad oli juba tuldud, nii et saime mõned lisakilomeetrid, mis oleks ju ok, kui vaid suurt magistraali ei oleks, kus sel päeval valdavald jalgratastega autod mööda vurasid. Väikese mõtlemisega oli asi selge - Tartu rattamaraton ju.

Piret vaatetornis

Meie matkatee oli päris vaheldusrikas. Enne laudteed oli hoiatus ka rästikute kohta, aga nemad olid ilmselt põgenenud inimestehordide eest ja neid meil kohata ei õnnestunud. Laudtee viis üle Männikjärve raba, mis olid täis ilmavaatluse vidinaid, laukaid ja pakkus silmale palju ilu. Raba keskel olevast 7-meetrisest vaatetornist avanes vägev vaade.

Üks rabamänd

Laudteest veel, et see on üsna turvaline, ent kitsas ja mõeldud ühesuunaliseks liikumiseks, aga külg ees õnnestub ka vastassuunas tulijast mööduda. No kuiva jalaga peaks ikka pääsema, kui just ei küünita rabast mõnd jõhvikat haarama.

Metsaalune Mustjõe ääres

Kummikuid võib vaja minna siis, kui jõuab Mustajõe äärde, see metsatee oli küll veidi märjavõitu, aga et sügis oli pikalt kuiv olnud, siis polnud viga, nii et kuival suvel võib kummikud koju jätta küll. Teed Endla järve äärde võis olla kilomeetri ringis, enne järve oli üks puisniit ja mõned infotahvlid, kus muuhulgas jutustati Vanemuise õnnetust kosjaskäigust.

Mustjõgi ise

Järve ääres ootas meid majake, mille juures oli piknikukoht. Piret teadis rääkida, et maja on võimalik Tooma looduskeskusest rentida, tema olla seal kunagi ühel sügisel isegi ööbinud. Meil aga ööbimisplaani ei olnud ja sahvritki polnud kaasas, et grillimispaika testida, nii et ampsasime õuna ja läksime edasi. Pealegi oli grillimisplats juba okupeeritud ühe perekonna poolt.

Endla järve ääres on üks majake, sealt läheb laudtee otse järve

Edasine tee Endla järve äärest Kaasikjärve raba vaatetornini viis läbi mustika- ja pohlametsa, mis peibutas küpsete marjadega. Tegelesimegi siis pool tunnikest korilusega ning lasime metsaandidel hea maitsta ja natuke kojugi koogi jaoks. Muide, peale meie oli veel teisigi marjulisi ja nemad tegelesid asjaga juba palju tõsisemalt, ikka talvevarudele mõeldes.

Üks piknikukoht Kaasikjärve vaatetornist edasi

Kaasikjärve vaatetorn oli küll kõrgem, ent sellist vaadet ei pakkunud kui Männikjärve oma, Kaasikjärve raba tundus lagedam olevat, enne raba veel päris kõrge metsatukk. Mõnisada meetrit enne torni näitas teeviit Tooma peale, mis pidi ka rabast läbi viima ehk teisiti öeldes, tahtnuks me rada korralikult läbida, pidanuks me sinna tagasi minema. Jätsime selle küll meelde, aga läksime esialgu nii, nagu tee juhatas: kuskil kilomeetri-paari pärast pidi veel üks infotahvel olema.

Väga koledad aga üllatuslikult fotogeenilised seened

Kui järveäärne rada oli kuiv, siis metsavahelisi teeradu kulgedes läks jälle märjemaks. Piilusime ka, kas mõnd seent ei leia, aga tundus, et sealkandis söödavaid seeni ei kasvagi või olid need tõesti enne meie tulekut ära korjatud? Vabandust, kahte puravikku nägime: ühe jätsime kasvama ja teise võttis Piret kaasa, seltsiliseks kukeseenele, kes Elva matkast saadik üksinda sügavkülmas külmetas. Küll oli aga metsaalune täis rohelisi koletisi, mis parasjagu õudu tekitasid ja igasuguse tahtmise sama rada tagasi tulla ära võtsid.

Kärde rahumajake, mis tekitas palju küsimusi

Metsast läbi murdnud, oligi infotahvel ja kruusatee, mis viis külasse, vähemalt kaardi järgi tundus Kärdeni lühike maa olevat: kolm käändu ja kohal. Aga kujunes nii, et mõned majad, mis kaardi järgi pidanuks Kärdel olema, polnud seda vist mitte, igatahes küla keskus asus palju kaugemal ja polnud sugugi nii väike nagu meie ettekujutuses. Tee ääres kuulsime külakoertelt kõik külauudised ära, aga kahjuks ei mõista neid edasi anda. Ühes talus olid aga koerad lahti ja valmis meid kohe tormijooksuga ründama, meie õnneks tõmbas aga just maanteelt tulev auto nende tähelepanu endale ja pääsesime ühes tükis.
Kärde rahumajakeses rahu leidnud, oli veel üks etapp Toomale, mis tundus kiviga visata. Kuid lasime end kaadrilt petta ja nii tegime väikse ringi. Enne suurt teed tõmbas tähelepanu üks tumesiniste atraktsioonidega talu, mis - selgus, et teenis paintballiga.
Toomast veel, et päris looduskeskuse kõrval on viisakas külaplats ja väike järv, milles võimalik supelust sooritada. Ehkki ilm lubanuks, jäi see meil proovimata, ei teadnud lihtsalt kostüümi kaasa võtta.

Kiidjärve - Taevaskoja

Ahja jõgi

Inspiratsiooni selleks matkaks saime Hinni kanjonist, mille mõju oli nii tugev, et Taevaskoja vaated mälupildis hakkasid tuhmuma. Võtsimegi Taevaskoja taasavastamise ette nädal peale Hinni kanjoni avastamist. Nii pöördus meie armastus järvede vastu uueks kireks ürgorgude järele. Et oli juba maikuu keskpaik, oli uksed hooajaks avanud ka RMK Kiidjärve teabepunkt, kust uurisime võimalusi, kuidas Kiidjärvelt Taevaskotta saaks. Kaart käes, asusime teele. Kaarti juba lähemalt uurides selgus siiski, et päris Taevaskotta see ei vii, vaid keerutab Ahja jõe ääres küll, aga selle läänepoolsel kaldal. Küsisime siis teepealt nõu ja õige teeots kätte juhatatud, võtsime kompassiks jõe ning hakkasime liikuma Taevaskoja suunas. Seal pidi olema ka tähistatud rada, aga seda nad ei pidavat väga välja reklaamima, sest see viib mõnest taluõuest läbi.

Kohe matka alguses, veel asulas olles sain aga koera käest pureda - selline väike taks kargas säärde. Õnneks paksudest teksadest hambajälgi nahale ei jäänud, aga ehmatus oli küll suur. Koguni nii suur, et Piret hakkas koeri pelgama ja hoidus taludest väga kaugele: kui koera haukumist kuskilt kuulis, siis keeldus ta sinnapoole minemast ja nii ettevaatlikult me oma matka jätkasime. Hoidsime jõe äärde, valides sissetallatud radu, mõni neist viis küll sohu ehk väga märga kohta, teine mäkke.


Vaated Ahja jõe vastaskaldale näitasid mitmeid liivakivipaljandeid - üks uhkem kui teine, vahel juhtusime ka ise paljandil olema. Kindlasti oleks vahva seda teed läbida hoopis jõel ja kanuuga, nii et vaaded korraga mõlemale poole.
Rajal märkasime ühte peatuskohta, aga see oli kohe matkatee alguses, kandis Sõnajala nime ja seal oli ka lõkke-grilliplats, aga kuna olime oma matka just alustanud, siis jäi see proovimata.


Raja kiituseks peab märkima, et see oli hästi vaheldusrikas: üks mägi teise otsa. Märgistatud rajal liikusid vastassuunas ähkivad kepikõndijad (nendel oli mingi võistlus) ja need kirusid küll raja raskust ning märkisid, et see oli küll idioot, kes sellise raja välja mõtles. Meile aga rada meeldis, aga peab siinkohal tunnistama, et ilmselt olid kepid sellel rajal liikumisel siiski piduriks, sest vahepeal pidi päris tihedast padrikust läbi pugema, kus ilma keppidetagi tegemist. Aga meie nautisime loodust ja mägesid ning valisime tee, mis meile meeldis - ehk võimalikult jõeäärse.


Jõeääred pakkusid lisaks liivakivipaljanditele muudki silmailu ning oli ka näha loomade tegevuse jälgi: koprad olid päris mitmes kohas puid langetanud. Oli ka inimese jälgi, päris arusaamatuna paistis, kuidas ühte või teise kohta autokummid või prügikotid olid tekkinud, autoga ju juurdepääsu ei ole, keegi oli ikka kõvasti vaeva näinud, et need veel mäekünkast alla visata või ise tuua. Ühes kohas leidsime ka onni.


Rajal juhtus veel üks äpardus, nimelt kaotasin sammulugeja ära. Seekord ei võtnud seda enam nii traagiliselt kui nädala eest telefoniga juhtunut, sest teine sammulugeja oli mul kodus olemas, aga selle päeva sammud läksid kaotsi ja nii orienteerusin päeva lõpuks Pireti sammulugejaga. Loodan küll, et äkki leidsid selle kepikõndijad, siis on vähemalt asja ette. Juhtus see kuskil Palanumäe ja Saesaare vahelisel alal. Aga see vahejuhtum andis edasiseks õpetuse: ei aita, kui sammulugejat ainult klõpsuga kinnitada, edaspidi olen selle kinnitanud nööriga ka värvli külge. Siit sai alguse ka meie edaspidine harjumus pidevalt kõike kontrollida, kas on kaasas telefon, fotokas, sammulugeja... (Pääsukese matkal lisandus veel pangakaart).
Juba päris pikalt jõe ääres jõnksutades jõudsime lõpuks paisu juurde ja sillale, selgus, et olime jõudnud Saesaare hüdroelektrijaama juurde, siit veel natuke edasi ja ongi Taevaskojad, esmalt Väike ja siis Suur. Aga nendest ma kirjutama ei hakka, eks seal ole kõik oma elus käinud, ka ei hakka neid võrdlema Hinni kanjoniga - mõlemad ilusad ja nii nagu annab Hinni kanjoni matkale lisaväärtust Rõuge ürgorg, siis Taevaskodadele Ahja jõe ürgorg ning rosina annavad viimasele veel need arvukad pisitaevaskojad ja sälkorud.

Väike Taevaskoda Neitsikoopaga

Väike Taevaskoda, Emaläte

Suur Taevaskoda

Olime juba natuke ajahädas, sest metsas oli aeg märkamatult kulunud ning kilomeetreidki kogunenud 15 ringis. Muide, maanteed pidi liikudes on see ca 5-6 km. Nii otsustasimegi tagasi minna teed mööda, sest sama rada tagasi minna ei tahtnud ja uute radade avastamiseks polnud kaarti ja aega, et lihtsalt ekselda. Aga maantee kulges kiiresti, teeääres oli nii nartsisse, mis alles pungas kui teisi kevadisi lilli, autoliiklus polnud ka just tihe. Kiidjärvele tagasi jõudnud, põikasime veel mõisaparki ja järve äärde. Nii et seegi matk sai oma järve, sellele küll ringi peale ei teinud. Küll aga selgus, et seal on päris korralik rand riietuskabiini, liiva ja WCga, nii et salvestasime selle fakti oma mälusoppi.

Kiidjärve rand

Rõuge järved ja Hinni kanjon

Üks luigetiik vahelduseks järvedele

Nüüd ajahüpe maisse. Aprillis n.-ö. järvematkadega algust teinud, vaatasime kaardilt teisi järvi Lõuna-Eestis ja silmasime Rõuget, kus neid päris mitu. Rajaplaaniga tegime esmatutvust Haanja Looduspargi kodulehel, kus ka matkaraja voldik. Tõotas tulla järvederikas matk ning põnevalt kõlas ka Hinni kanjon.
Rõuges parkisime auto randa ja ise sammusime esmalt kiriku juurde, mille naabruses äratas tähelepanu kaasaegne pulmakomme - lintidega ehitud post, posti otsas kurepesa - küllap tellib noorpaar kurgedelt lasteõnne.

Edasi suundusime Ööbikuoru vaatetorni, sest senised matkad olid "kohustuslikus" korras sisaldanud ka torni ronimist. Tornide kohta peab märkima, et neid on Eestimaale peaaegu igale poole kerkinud, nii et pole nagu õiget radagi, kui pole vaatetorni. Ja eks need ole ka turistidele peibutiseks, ka sel kaunil päikselisel pühapäeval oli Ööbikuoru lähiümbruses rahvast rohkesti. Aga Ööbikuoru torn polnud lihtsalt torn, vaid sel oli ka tuulegeneraator. Vaatetorni tipus üllatas Piret mind vahuveiniga, tuletades hiljuti saabunud kõrget iga meelde. Veini jõime ära Rõuge Liinjärve kaldal, kus oli ka väike lauake pinkidega. Rohkem puhkekohti sellelt matkarajalt enam ei meenugi, vist ei olnudki. No tegelikult ega turistid tavaliselt Ööbikuorust kaugemal ei käigi ja neile vist piisab ka külastuskeskusest, mis meie matka ajal polnud veel avatud (hooaeg algas 15. maist), liikumist oli näha ka seal naabruses olevas Tindioru turismitalus, mis reklaamis end jaanalindude, põhjapõtrade ja forelliga.

Ööbikuoru vaatetorn

Aga meie matk viis esmalt ümber Liinjärve, kus tegime taastutvust vesioinastega, möödusime ka Rõuge Valgjärvest ning suundusime Rõuge Suurjärve lõunakaldale. Igalt poolt oli suurepärane vaade Rõuge kirikule.

Üks vaade Rõuge kiriku suunas

Suurjärve ääres enam matkajaid ei kohanud, aga liiklus oli ikkagi tihe: parasjagu toimusid kohalikud jalgrattakrossivõistlused ja suures osas kulgesid need Suurjärve ja Ratasjärve ümber, just meie matkarajal, aga loodame, et me neid väga ei seganud.
Iga järve juures oli infotahvleid, mis teavitasid meid, millise järve kaldal parasjagu oleme ning milliseid loomi, taimi ja linde võime kohata. Rada ise oli väga hea, selline tore vaheldusrikas metsa- ja luhatee. Ja silmailu pakkuv - maalilised järved, jõgi, ülastest valged metsaalused...

Teine vaade kiriku suunas, et oli emadepäev, on ka taluõuel lipp heisatud

Tõugjärve ääres olid ka esimesed rajatakistused: rajale langenud puud polnud veel koristatud, nii tuli neist üle ronida või alt pugeda või hoopis ringi minna, aga viimane variant polnud kõige parem: metsaalune oli mahalangenud puid täis ja ringiminek osutus veel keerulisemaks. Hilisematel matkadel oleme selliste takistuste ületamistega omandanud juba vilumuse, nii et need Rõuge tõkendid olid kergemate killast.

Piret takistust ületamas (mina läksin veel ringi)

Ürgloodust pakkus ka Kahrila (või Rõugu) jõe äärne matkatee, mis kulges veidi mägisemal alal. Pikim etapp rajast Kahrila järve ääres oli veidi vesisem - jalad päris märjaks just ei saanud, aga mõnes kohas tuli hoolega otsida, kust kuivemalt pääseb.

Üks paljudest järvedest, seekord Ratasjärv

Ja siin on jõgi ka, selline ürgne ja tore

Ja siis tundus, et rada lõppes ära, kaardilt jäi meelde, et oli üks konks ja siis on kanjon, aga mäkke ronides ei näinud ei kanjonit ega edasist rajatähist, pigem näitas nool tuldud rajale. Kehitasime õlgu ja pidasime seda küngast kanjoniks! Milline kompliment väiksele mäenukile! Aga arvestades ürgoru väärikat ajalugu - olgu!

Ja nüüd naerge: meie pidasime seda mäeküngast kanjoniks!

Keerasime siis otsa ringi ja pöördusime tagasi, käia oli veel ca 10 km. Tagasitee tundus juba palju lühemana, teadsime juba, mida oodata - millal tulevad kollased ja millal valged ülased, millal loomaurud, millal supervaated jõele või järvele, millal majake jne. Matkajaid siin kaugemas osas ei olnud, viimati nägime matka algul üht noorpaari Tõugjärve juures, aga nemad vist pikemat ringi ei teinud. Ise mõtlesime küll, et kui Rõugel elaks, siis kõnniks sel rajal iga päev, nädalavahetustel võtaks ette kogu raja ja tööpäevadel võiks piirduda ka paari järvega. No kaua ei pidanudki kordust ootama, juba järgmisel päeval olime jälle Rõugel!

Ja põhjus oli õnnetuses. Nimelt kaotasin mobiiltelefoni ära. Õhtul selle kadumist tuvastades helistasin veel igaks juhuks Piretile, et äkki libises autosse. Aga no polnud. Esimese hooga pidasin juba plaani järgmisel päeval uus telefon osta ja uurisin öösel internetist mobiilipoodis pakutavaid. Aga hommik on ikka õhtust targem ja siis leidsin, et võiks hoopis Rõugesse tagasi minna ja rada uuesti läbida, sest tõenäosus, et keegi oleks selle leidnud, praktiliselt puudus - vaevalt, et keegi meie matkarada järgneva 12 tunni jooksul läbinud oleks.Bussiplaani lähemalt uurinud, leidsin variandi, et sõidan esmalt Nursi, siis otsin päris Hinni kanjoni üles (selgus, et olime sellele eelmisel päeval päris lähedal olnud) ja siis sealt Rõugesse, kuskil Kahrila järve ja Rõuge vahelisel alal pidi mu telefon olema ja lihtsameelselt arvasin, et nii lihtne ongi. Minu õnneks pakkus Piret lahkelt küüti ja seltsi ning läksime hoopis Rõugesse. Ja liikusime samu haake mööda, kuidas eelmisel päeval matkatee lõpetasime. No ja selgus, et praktiliselt meie eelmise päeva finišipaigas minu telefon oligi. Aga ilma abivahendita poleks ma seda küll ilmaski leidnud. Nimelt oli seal võrkaed, millest me eelmisel päeval üle olime roninud, aia ääres oli aga lehehunnik ja okastraat, mille alla mu telefon vajunud. Ilmselt oli see hooga aiast üle hüpates takjakinnitusega kotitaskust välja libisenud. Siit hoiatus - telefoni, võtmeid ja teisi olulisi asju sellise kinnitusega taskus mitte hoida! Telefon tuli aga välja tänu sellele, et Piret tegi helistamisega katset ja ennäe - lehehunniku all hakkaski teine mängima. Vaevalt et keegi seda lähiajal leidnud oleks - kui, siis alles aeda vahetades, sest tundus, et seal aianurgas oli mitme aasta lehehunnik. Nii oleks paar päeva kuni akude tühjenemiseni ainult vesirotid, kalad ja mõned putukad hämmeldunud olnud hommikuse äratuskontserdi ja mõnede päevaste helinate peale. Nii et see õnnetus lõppes hästi ja polnud pikemat närveerimist.

Pilt tehtud telefoni leiukohast

Aga kuna olime juba Rõuges, siis ei saanud kõndimist ära jätta ja võtsime sihi Hinni kanjonile. Lootsime leida ka Pireti fotoaparaadi katikut, mis oli samuti eelmisel päeval matkateele pudenenud, aga see osutus palju raskemaks pähkliks. Selgus, et öö jooksul oli rohi pool vaksa kasvanud ja katiku rohu sügavustesse ära peitnud. Neli silma uurisid teed ja teeääri küll edasi ja tagasi, aga leidmata see jäigi. Aga Hinni kanjoni leidsime üles ja see vääris leidmist - üks väga kena koht ja üldsegi mitte väike mäenukk, vaid oma paarsada meetrit nagu käik, mõlemal pool oma kümmekond meetrit kõrget liikakivipaljandit, all vooklemas väike ojake.

Päris kanjon

Tehtud pildid ei anna kaugeltki edasi seda pilti, mida silm nägi.

Elva-Vitipalu matkarada

Juuli lõpus võtsime suuna Elvasse, et Vitipalu matkarajaga tutvust teha. Hakatuseks põikasime sisse Elva Matkakeskusesse, mis on end ajaloolisse raudteejaama sisse seadnud. Vana jaamahoone on hiljuti renoveeritud ja näeb kena välja. Infopunktis saime lahket teavet ümbruskonna matkamisvõimalustest ja ostsime ka kaardi Vitipalu matkarajast. Muidugi võib sama kaardi leida ka internetist, kuid sel juhul peaks selle värvilisena välja printima, et kõikidest märkidest õigesti aru saada.
Uudistasime veel jaamas ringi ja leidsime seal näituse olevat. See tutvustas Elva vaatamisväärsusi ja ümbruskonna matkateid. Näitus oli mahutatud mitmesse väikesesse saali ja teemade kaupa liigendatud, põhines valdavalt tekstil ja piltidel, ent lisatud olid ka mõned interaktiivsed detailid, mis küll sel päeval hästi ei töötanud: metsaradasid tutvustavas saalis olid jalgrattad, millel sõites pidanuks ekraanil nägema filmi "läbitavast" metsarajast, aga silt teatas, et atraktsioon on ajutiselt suletud. Teise tõmbenumbrina pidi mõjuma Soomaal valmistatud ruhe ehk ühepuupaat, milles istudes võis vaadata filmi Elva ümbruse veemaastikust, aga filmi kehva kvaliteedi tõttu kibelesime juba ise teele. Aga muidu oli näitus tore, hästi kujundatud ja informatiivne.

Veel üks atraktsioon näituselt

Vitipalu matkarada algas lasketiiru juurest, kus oli ka suur infotahvel. Kaasas kaart, asusime teele. Rada oli küll tähistatud, aga sellest hoolimata oli eksimisvõimalusi ka kaarti kasutades. Esmalt sattusime otse jahilaksetiiru, kust edasi enam mingi rada ei viinud. Eksimise plusspoolele tuleb kanda leitud vaarikad ja suveniirid - laskmisest terveksjäänud taldrikud, muidugi ka lisasammud. Õigele rajale tagasi jõudnud, jälgisime hoolega rajatähistust ja esialgu kulges tee probleemideta, kuigi kaardi järgi hästi aru ei saanud, kus täpselt asume. Alguses kulges rada teed mööda, millel oli märgata ka väikest liikumist: oli jooksjaid ja jalgrattureid. Vahepeal aga kadusid teeviidad või olemasolevad juhatasid meid Otepääle, jälgisime siis puudetähistust, kus tuli eristada oranži värvi punasest, mis nii lihtne polnudki. Vahepeal juhatas rajatähistus meid metsa või luhale, kus rada vaevu aimatav oli, nii et imestama pani, kuidas jalgratturid seda läbima peaksid, igatahes jälgi nagu polnudki. Ka muutus tee vahepeal soiseks, ilmselt kuivema suve puhul oleks veel kuiva jalaga läbitav, aga nüüd pani igatsema kummikute järele. No märg oli küll, päris mitu korda tuli lahinal ka hoovihma, milleks olime ette valmistunud, nii et see meid suuremalt ei häirinud. Küll aga häirisid meid sajad tuhanded parmud ja kollased kärbsed, ei aidanud Off ega Hansaplast. Kohaliku loomariigi iseloomustamiseks peab veel lisama konnapoegadede küllust, see-eest tigusid nagu polnudki.

Metsatee

Hoidsime ka metsal silma peal, sest lootsime kukeseeni leida. Metsaalune oli seeni täis, valdavalt pilvikud, aga siis veel üks nurmenukusarnane seen, mille nime ei teagi. Kukeseeni ei kohanud, võimalik, et neid selle raja ääres ei kasvagi või olid usinad seenelised need juba ära korjanud. Küll oli aga teeääres veel hiliseid maasikaid, mis vihmase suve tõttu kaunis vesised maitsesid või oli metsvaarika värske maitse nii tugev, et maasikad enam nii ahvatlevad ei tundunud. Päris ükskõikselt ei saanud nendest siiski ka mööda minna, eriti kui prisked punased marjad lausa kisendasid, et neid tuleks noppida.

Mis seen see küll olla võiks? Kui ikka on seen...

Oma täpsest asukohast saime aimu siis, kui ületasime jõge või oja, kui möödusime liivakarjäärist, kui jõudsime vaatetorni juurde ja kui nägime järvi. Vahepeal lubas kaart ka ilusaid vaateid, aga nende täpseid kohti ei õnnestunud tuvastada, kogu rada oli ühtviisi ilus. Õnneks paranes peale vaatetorni ka ilm, nii et tagasitee kulges päikesepaistel, ehkki vaatetornist avanev pilt Elvale ennustas midagi väga tumedat. Suure Umbjärve juures oli ka piknikukoht ning ujumisvõimalus, mida Piret kohe ära kasutas. Vesi pidavat väga soe olema ja nii vist oligi, sest nii mitmedki piknikulised sulpsatasid vahepeal vette. Tore koht piknikupidamiseks ja ujumiseks.

Suure Umbjärve supeluse koht

Päris täpselt meil planeeritud 23 km läbida ei õnnestunud, nii et saime kokku kombineeritud raja, kus vahepeal lõikasime ja vahepeal tegime ringi. Rattaraja lühendatud variant pidi olema 15 km ja pikem 23 km, meie saime kuskil 20 km. Enamasti ümbritses meid mets, vahel harva nägime mõnd talu. Ühe talu juures päris lõpu eel oli ka rajatakistus, nimelt oli omanik pannud eramaa sildi (mis oli näha küll vaid vastassuunast tulles) ja elektrikarjusega tee tõkestanud, aga plaani järgi oli see ainus jõeületamisvõimalus. Eriti arvukalt me teisi matkajaid just ei näinud, ent paar punti jalgrattureid võis siin-seal näha, muuhulgas ka välismaalasi.

Ah ja Oh matkal ehk Kekkose rada

Piret matkal

Aprilli viimasel nädalavahetusel võtsime ette Kekkose raja Käärikul. Nagu piltideltki näha, pakkus loodus silmailu kamaluga, nii et tundsime end nagu kuulsast vene multifilmist "Ah ja Oh matkal", ahhetama pani loodus, kus silmakaadrisse jäi nii lumi kui sinililled, ohhetama pani üht mäkketõus ja teist mäest laskumine, aga muidu oli nagu lauluski: Ah mul matkast rõõmus meel, oh et me ei eksiks teelt... Eksimise kohalt oli Oh'il muidugi õigus: kui rada ikka väga hästi tähistatud ei ole ja kõnnid pea laiali otsas, võib õige teeots küll märkamata jääda. Rohkem süüd oli muidugi meil endil, sest ei vaadanud tähelepanelikult, kuhu noole teravik näitas ja kaardi oskasime targad tüdrukud üldse koju jätta, nii et tuli leppida nende kaartidega, mis matkaraja infotahvlitel oli. Muidu kaardi saab kas internetist või Otepää Looduspargist täiesti tasuta. Tasub sisse astuda lihtsalt Otepää bussijaama juures olevaase infopunkti ja sealt leiab mitmeid matkaradu, mis kellelegi konti mööda on, kas 1,5, 3-4 või 13-15 km.

Lihtsustatud rajaplaan

Meie valisime hakatuseks kõige pikema raja ja pidasime plaani, et kui lühikeseks jääb, võtame Apteekrimäe lisaks. Meil muidugi kilomeetritest puudu ei tulnud, sest me oskasime rada pikendada, nimelt lõikasime 4 km-lt otse kuskilt 7-8 km vahele, siis läbisime korralikult rada kuni 10 km-ni, siis eksisime jälle teelt ja jõudsime otsaga maanteele, kus teeviit Harimäele näitas, seal oli meil käimata ja võtsime suuna sinna, kõndisime oma paar kilomeetrit kui jõudsime paika, kus 4 km-l teelt eksisime, nüüd aga jälgisime korralikult teetähistust ja polnudki probleemi Harimäele jõuda. Edasi kulges tee viperusteta, varsti olime tuttaval teelõigul, aga 10 km juures oli endiselt kaardita raske orienteeruda, seekord olime tähelepanelikumad ja valisime raja, mis enne märkamata jäi. Kokku saime 15 km asemel ligi 20.

Pildil peaks olema nii sinililled, kui all orus lumi, aga kahjuks ei tulnud välja

Lisakilomeetritest ei olnud lugu, sest ilm oli ilus, õhk kerge, vaatepilt lummav. Soovitame kõigil just sinilillede õitsemise ja lumesulamise aegu Käärikule minna. Lisaks sinililledele õitses veel teisigi siniseid lilli, mida kõiki ei oska nimetadagi, kopsurohi ja harilik lõokannus näiteks, näsiniin ja veel midagi. Ja veel leidsime veel ühe sinise muna jalgrajalt, aga selle juba Kääriku järve ääres.

Vaade raja äärde: märg ja soine metsaalune

Et oli suhteliselt märg aeg - lumesulamine ikkagi, siis tasuks enne matka ka jalanõudele mõelda. Mina olin selliste mugavate käimakingadega, mis küll parim valik ei ole. Jänese rajal võib nendega kõndida, aga metsas, kus sageli tüma maa, oleks vettpidavad jalatsid sobivamad. Ka oli rada kohati libe, nii et sile tald ei ole ka hea.

Kelle muna see on?

Sellele munaküsimusele me vastust ei saanud, aga raja läbimine on väga hariv, sest peaaegu igal kilomeetril kohtas infotahvleid, mis tutvustasid looma-, linnu-, putuka- ja taimeriiki ning mida kõike veel. Suurim avastus oli meile karjakasvatajatest sipelgate olemasolu, nimelt peavad metsakuklased ja veel mõned sipelgad lehetäisid, mida nad lüpsavad süsivesikuterikka toidu saamiseks.

Harimäe vaatetorn

Ümbruskonnast sai ülevaate Harimäe tornist. Et oli veel aeg, mil puud alles hakkasid lehti looma, oli nähtavus väga hea. Torni kõrvalt kulgeb ka kuulus Tartu maratoni rada, seda riivasime mõned kilomeetrid hiljemgi. Harimäel on ka puhkekoht, kus võimalik kaasatoodud pruukosti võtta. Ega palju selliseid peatuskohti rajal ei olnudki, kuskil 9 km kandis oli ka üks, kus vähemalt prügikastid olid, aga kas seal pinki just oli, ei mäleta. Ilmselt mitte, sest miks muidu istusime me maas istusime?

Vaade Harimäe tornist

Kui Kekkose rada läbitud, võtsime magustoiduks veel Kääriku järve, olime ju senini järveringe teinud ja kuidas siis seekord ilma järveta. Järve ümber kulges päris tore rajake ja metsaalune oli sinililli täis. Järv oli peaaegu terve raja jooksul näha, välja arvatud siis, kui tuli maanteed ületada ja jalakäijate-ratturite teelõiku läbida. Järv oli veel kohati jääs.

Kääriku järv

Ilmselt ongi aprill-mai Kääriku järveringile kõige õigem aeg, sest rohi veel madal ja rajaleidmine lihtne. Suvisel ajal võib see päris rohtunud olla, kuigi soojal ajal saaks ka supluse teha.

Kolme järve rada

Karu Karoliina

Saadjärv vallutatud, võtsime järgmisel nädalal ette naabrusest kohe kolm järve korraga. Netist leidsime Kolme järve raja kirjelduse sealtsamast Vooremaalt. Ühtlasi oli võimalus Elistvere loomaparki külastada. Sealt alustasimegi. Oli aprilli keskpaik, loomad ajasid omi asju, mõned külastajad neid piidlemas. Uudiseks oli, et Possa oli just eelmisel päeval saanud nelja põrsapojaga maha ja aias nad juba ukerdasidki ringi, ehkki inimeste silmadest kaugel, võis triibulisi pallikesi heinapallide vahel liikumas näha. Kõrvalolevas aias aga pikutasid vanad sead rahulikult palja maa peal, nii et esmapilgul võis neid ka suuremateks mätasteks pidada. Märkamisega olid meil üldse kehvad lood: seitsmest ilvesest nägime ainult ühte. Hiljem selgus, et ka ilveste perel oli järelkasvu oodata ning ka põhjapõder oli titeootel, nii et kevadel peaks loomapargi elu päris huvitav olema. Loomapargi meeldejäävaim tegelane oli aga seekord karutädi, kes siin üleval üsna ähvardavalt läheneb. Hetk hiljem ja siis ta juba ründas. Õnneks jäi võrk ette ja pääsesime ainult ehmatusega. Nimelt ununes fotokasse välk, mis Karoliinale mitte üks teps ei meeldinud. Muide, loomapargi kõrval on ka temanimeline kohvik, mille omapäraks oli see, et tellitud suppi käidi kuskilt külapealt toomas.

Elistvere väike matkarada

Loomapargist viis järve äärde ka üks laudtee, aga et oli suurvee aeg, siis ei õnnestunud kaugemale minna ja tegelikult niipaljukest me seda Elistvere järve siis lähemalt nägimegi. Pärast kehakinnitust võtsime ette ca 25 km pikkuse järveraja. Tee kulges maanteed mööda, millest enamus kruusakattega. Esimese hooga läksime natuke valesti, aga kui Raigastvere järv paremat kätt jäi, hakkas tunduma, et midagi on valesti ja vaatetorni ka polnud. Egas midagi, ots ringi ja tagasi, heaks uudiseks küll see, et saime samme rohkem, umbes kilomeetri jagu.

Ring ümber järvede, kui nüüd päris aus olla,
siis tegelikult käisime vaid kahele järvele ringi peale

Raigastvere vaatetornist avanes vaade ümberkaudsele loodusele ja järvedele. Järvedest seletas silm koguni viit: esiplaanil Raigastvere, kaugemal Kaiavere, millest paremal Erastvere, selja taha jäid Soitsjärv ja eelmisel nädalal igast kandist nähtud Saadjärv. Vaatetorni lähedal oli ka üks tore piknikukoht. Tee kulges edasi viperusteta, internetist leitud tee kirjeldus oli igati täpne (mida praegu enam üles ei leia), aga segadust tekitas juhis ühe kollase maja juures kuskile pöörata või kuhugi minna - täpselt ei mäleta. Aga seal olid kõik majad kollased! Või vähemalt enamus neist.

Pilt Raigastvere tornist: seda teed me käisimegi

Piret Raigastvere vaatetornis

Teed olid muidu sellised toredad külavaheteed, enamasti sirged, nii et mitu kilomeetrit ette oli näha. Pisut huvitavam oli Kaiavere, kus vana park ja puiestee pilku püüdsid.

Tiina ja sinililled

Oleks nagu... kettaheitja?

Kaiavere puiesteel

Igavaim teelõik oli aga lõpus, peale Kaiaveret. Nagu ülalolevalt pildilt näha, oli ilm ilus ja päikseline, aga õnnetuseks paistis päike jälle selja tagant ja veidi aja pärast kadus ta üldse pilvekribalate taha ära, mis ei tea kust äkki välja ilmusid. Vahepeal enne Juula küla oli ka väike asfaldi-lõik, nii et tuli arvestada maanteel liikuvaid autosid, mis harjumuspärasele looduse vaikusele veidi ehmatavad tundusid. Juula küla oli aga päris huvitav, mitu kilomeetrit hajaküla, omapärased külatähised ja külaplatsi viitki oli ehitud riietega. Infotahvlilt leidsime, et külal on isegi oma interneti aadress.
Aega raja läbimiseks kulus ca 5 tundi.