Sügise nädalavahetustel kolasin Tartus ja otsisin skulptuure. Selleks oli mitu põhust, esmalt see, et tunnen ikka, et peab liigutama, ent tavalised jalutusrajad eriti ei kutsu, siis suvel kõrvu jäänud uudis, et Tartus avati 52. skulptuur ning lõpuks veel see, et Raadi punamonument võeti maha ning Suudlevad tudengid lähevad remonti. Ah jaa, ma ei suutnud meenutada, milline nägi välja Kodumaa kangelaste monument Kaubahoovi pargis, googeldades ei leidnud ka pilti – hiljem tuli välja, et see oli Kommunaaride ehk Eesti Töörahva Kommuuni ja punaste küttide mälestusmärk. Minu Tartus elatud aastate jooksul on "monumentide kalmistule" kolinud veel hulga mälestusmärke, mida ähmaselt mäletan ja mõned skulptuuridki on oma elukohta vahetanud või linnapildist hoopis kadunud.
Tartu Kaubamaja esist Edgar Viirese skulptuuri ma
ei mäletagi, legendaarne Karuplatsi
karu oli vist ka minu Tartu tuleku ajaks lahkunud ning lihakombinaadi basseini sigadega
tutvusin ma alles hiljuti tänu MUISile. Mõne aasta eest kirjeldasin Leopold Matt’i fotokogu 1950ndatest ja niiviisi
sain tuttavaks lisaks Raadi
eelmisele monumendile veel ujujaga
ning ühe püssiga tüübiga, kes oli Pirogovi
platsil enne Pirogovi. Nii et skulptuuride ja mälestusmärkide eluiga võib olla
üsna üürike. Kui meenutada lähikümnendit, siis napiks jäi näiteks kirjanike maja
Pime
tuba, raudteejaama Igatsus ja Kultuurihoone kõrval Venda
Päi pingi eluiga. Viimast saab siiski näha Pauluse kalmistul Venda Päi
haual.
Igatsus. Meigo Mõttus, 2018. Oli Raudteejaama ees. Ainus pilt on tehtud õhtul rongilt maha tulles 2018, hiljem pildistada ei jõudnudki.
Aga alustame siis rännakut praeguste skulptuuride juurde. Seekordses blogipostituses jätan monumendid ja mälestusmärgid kõrvale, ehkki minusugusel võhikul on raske vahet teha, mis on mälestusmärk ja mis skulptuur. Lähtun siis lihtsalt monumendi mõistest, et see on mälestussammas, ausammas või mälestusmärk, mis on mingi ajaloolise sündmuse või isiku mälestuseks loodud. Nüüd aga sattusin küll kimbatusse, sest Wilded, Menning ning Jannsen ja Koidula on tuttavad ju ikkagi skulptuuridena. Teeme siis nende puhul erandi.
Lydia Koidula. Bruno Kadak, 2018.
Johann Voldemar Jannsen valguspuuga. Mare Mikoff, 2018. Valguspuu Margus Triibmann.
Karl Menningu skulptuur. Mare Mikoff, 2006. Tegelikult on mõned persoonid veel, keda tahaks ka skulptuurina esitleda, aga nendest natuke hiljem.
Botaanikaaia skulptuurid
Suurim kogum skulptuure on tõenäoliselt Ülikooli botaanikaaias.
„Lietuva“ ehk Leedu neiu. Vytautas Ulevicius, 1982.
Aednikule. Ahti Seppet, 2013.
Kaks lamavat naist. Endel Kübarsepp, 1939.
Kandlemängija. Anton Starkopf, 1938.
Koketeerija. Anton Starkopf, 1956-1963.
Naine kalaga. Anton Starkopf, 1961.
Naine palliga. Anton Starkopf, 1964.
Noorus. Juhan Paberit, 1971.
Ori ärkab. Anton Starkopf, 1961.
Uppuja. Anton Starkopf, 1931.
Tukkuv karu. Anton Starkopf, 1960.
Tuvastamata.
Vesiroos. Anton Starkopf, 1960.
Starkopfiga võikski siit edasi minna, sest tema skulptuure leiab mujaltki.
Juhan Liivi mälestuskivi. Anton Starkopf, 1964. Liivi tn 2 kõrval.
Kalevipoeg põrguväravas. Anton Starkopf, 1966. Kreutzwaldi tänavale Starkopfi maja lähedus asuvale haljasalale püstitatud (Google kaardil on nimetatud ka Tähtvere eelpargiks) 1989. Selle skulptuuri kohta on teada fakt, et see olevat olnud tehtud Kristjan Raua mälestussambaks, ent sellisena see käiku ei läinud.
Starkopfi nimetuid või katkiseid skulptuure võib näha tema maja ümbruses teisigi.
Lamava naise kuju Starkopfi maja kõrval.
Mõne aasta eest õnnestus mul Tähtvere õunaõuepäevade ajal käia ka Starkopfi aias ning kodusest failialbumist leidsin veel mõned Starkopfi skulptuurid. Ähmaselt mäletan, et 1980ndatel, mil mu kodulinnaks Tartu sai, oligi vist Starkopfi muuseum, aga toona ma sinna ei jõudnudki. Kuna koduses pildisahtlis ei pruugi neid pilte alati kohe üles leida, siis panen need ka siia blogiloosse, aga pildistatud on need aastal 2018.
Kalurid. Ernst Jõesaar, 1933. Riia mnt 23.
Purskkaevuskulptuuridest meenuvad muidugi ka Jääkaru ning Suudlevad tudengid, esimene on juba aastaid kuival ning teine on ka enne remonti minekut pimedusse ja veeta jäetud. Vett pole ka turuhoone kalal ja Armeenia ja Eesti rahva sõprust tähistaval mälestusmärgil, ometi teatab mälestusmärgi kõrval olev infotahvel, et Armeenias on ammustest aegadest tavaks rajada kuulsate inimeste või tähtsate ajaloosündmuste auks mälestusmärke koos veelättega, kus möödujad saavad janu kustutades neid inimesi ja sündmusi meenutada ning palvetada.
Jääkaru. Ole Ehalaid, 1957.
Vaksali park.
Suudlevad tudengid. Skulptor Mati Karmin, 1998. Kuigi mul on neist palju pilte, panin seekordsesse blogiloosse just praeguse pildi. Raekoja plats.
Eesti ja armeenia rahva sõpruse mälestusmärk. Hakop Dživanjan, 1978. Emajõe ääres enne Vabadussilda.
Skulptuurid hoonete fassaadidelt ja mälestustahvlite bareljeefid jätan ma seekord välja, erandi teen ühele loomale, ühele kätepaarile, ühele jäljereale ja Munga tänava endise pangahoone, praeguse Haridusministeeriumi skulptuuridele.
Skulptuur Põllumajandus. Autor Juhan Raudsepp, 1936. Haridusministeeriumi fassaad, Munga 18.
Skulptuur Kaubandus. Autor Juhan Raudsepp, 1936. Haridusministeeriumi fassaad, Munga 18.
Koer Riku bareljeef. Autor Taavi Tiidor, 2011. Tähtvere 25.
Tartu Teerajajate alleel Tasku keskuse kõrval on nüüdseks 33 jäljepaari ning eripalgelised on need kõik, kes on paljajalu, kes tänavakingades, kes kõpskingades, kes naelikutes ja kelle talla all on Suudlevate tudengite skulptuur või kes ei jäta üldse jälgi. Skulptuurteose algusaastaks on 2010 ja see saab iga aasta täiendust, autoriks Bruno Kadak.
Juba on esitletud 2 Mati Karmini skulptuuri, aga jätkamegi siis temaga. Lotmani skulptuur, kes jäi mul enne esitlemata, on nii mitme näoga, et tahaks teda panna skulptuuride, purskkaevude ja ka monumentide patta.
Juri Lotmani mälestusmärk. Skulptor Mati Karmin, arhitekt Andres Lunge, 2007. TÜ raamatukogu ees.
Jaan Tõnissoni monument. Skulptor Mati Karmin, arhitekt Tiit Trummal, 2001. Tõnissoni platsil endise Postimehe maja vastas Gildi tänaval.
Nojah, mälestusmärgid on ka Botaanikaaia Germanni büst ja Pauluse kalmistu Vabadussõja monument, aga need jätan seekord mängust välja – monumentide aeg veel tuleb mõnes järgmises blogipostituses. Ka Raadi kalmistul võib Karmini töid näha, näiteks nii Arnold Matteusi kui ka Karminite perekonna hauatähist. Kuid kalmistutel on nii rikkalik skulptuuripärand, et ausalt öelda ei jaksagi neid ühe retkega jäädvustada ning võib-olla kunagi hiljem neist ka kirjutan. Aga I üldlaulupeo mälestuskivi tahaks kohe praegu letti lüüa.
