Matk Pärnu – Saulkrasti: 5. päev, Svētciems – Tūja

Öö läbi oli ladistanud vihma. Esimene ilmavaatlus oli paks udu, mille all pääsukesed edasi-tagasi sagisid. Vana rahvatarkus ütleb, et kui pääsukesed madalalt lendavad, on oodata vihma. Meie aga mõtlesime optimistlikult, et kui nad uduse ilmaga madalalt lendavad, siis nad otsivad lihtsalt poegadele toitu, sest kõrgemal udu sees ei näeks nad seda ju teha. Igatahes meie majakese ukse kohal räästa all oligi pääsukese pesa, kus poegadel nokad pärani ja pääsukese mammi käis aina viuh ja viuh pojakesi toitmas.

Enne teeleasumist, mis tõotas tulla ca 30 km, siiski ka hommikueine Rakari külalistemajas. Kui eelmisel hommikul sai Helmi söögikoha järgi arvatud, et menüüga hommikusöök on Ainaži eripära, siis kogemus Rakariga annab kahtlust, et see on lätlastel kombeks. Valikus oli siis kas leib-sai-juust-vorst või pudru või omlett või pannkook ja üht-teist oli menüüs veel + muidugi ka mahl ja kohv/ tee. Ja jällegi peab ütlema, et kõik oli väga maitsev. Niisiis asusime teele, paksu udu vahelt hakkas päike piiluma ja mida samm edasi, seda selgemaks ilm läks. Alguses ikka mõnus metsatee.

Esimene objekt, mis tähelepanu tõmbas oli mõisa moodi hoone, selle külguks oli ka lahti, nii et oli võimalik sisse piiluda. Näib, et viimati on siin asunud mingi kultuurimaja või kool, millest andis aimu lavaga suur saal. Muidu oli see kinnisvara aga müüa ning objektiks tuvastasime Lāņu muiža.

Sel päeval kulges tee valdavalt maanteeäärsetel külavaheteedel, suuremast liiklusest eemal. Tõsi, korraks Vitrupe kandis me põikasime maanteele, ent seal kulges maantee kõrval ka kergliiklustee, mis viis mingi parklani välja, kus korraks selga sirutasime ja kuna sealt viis väike rajake mere äärde, siis eelistasime maantee asemel sellist teed:

Sel viisil võitsime vist küll päris mitu kilo-meetrit, aga vahepeal oli käimine ka päris keeruline. Väikesed ojakesed polnud probleemiks, need läbisime paljajalu, ent suuremaks takistuseks olid kivid. Suurte kivide vahel oli lihtsalt ohtlik ukerdada, sest kukkumine võiks seal väga hullusti lõppeda ja väikesed kivid tegid lihtsalt ülitundlikele jalgadele piina. Nii oligi, et kui tee juba tundus läbimatu olevat, siis otsisime rannast väljapääsu, aga enne tuli kaldast üles ronida. Rajakese leidnud, avastasime end kohe väga omapärasest külast, millest ka järgnev pildirida

Kui ei teaks, et Lätis oleme ja teisaldaks käidud sammud penikoormateks, võiks nähtu järgi arvata, et oleme jõudnud mõnda Itaalia külakesse. Kaardi järgi oli see aga arvatavasti Meleki küla, siit edasi pool tundi lonkimist leidsime Kutkāju rändrahnu. Igaühel on siin võimalus tunda end kivikuningana, sest troonile viib kivi taha asetatud redel.

Nüüd kulges külavahetee Veczemju kaljudel. Külades, mis olid koondunud tee äärde, oli üsna iseloomulik, et ühel pool teed oli elamu, teisel pool teed otse kaljudel pingike, kus sai merevaadet nautida ning selle kõrval viis mingi trepp ka mere äärde, all mere ääres oli märgata lõkkeplatse ja väikseid paate. Ühest trepist läksime meiegi alla ning leidsime pilkupüüdva liivakivipaljandi – Veczemju klintis.

Selle kohal on suur kämpinguküla, kannabki Klintsi nime. Aga öömaja on siin tasuline.

Seal peaks olema ka restoran, ent meile tundus, et juuni alguses oli hooaeg veel avamata, küla tundus suht inimtühi ja restorani poolgi nägime üht paari ukse tagant tagasi pöörduvat ja autosse suunduvat, nii ei läinud meiegi asja üle kontrollima. Süüa oleks küll tahtnud, aga paraku ei jäänud meil sel päeval teele ühtegi söögikohta ega poodi, kui päeva lõpus Tūja välja arvata. Meie matkapäev kulges ju valdavalt mererannas või siis kõrvalistel kruusateedel.

Aga liivakivipaljandeid nägime veel, need peaksid Ežurgu klintisi omad olema ja kui kellegi terav silm suudab tuvastata, siis seal neeme tipus on Kurmragsi majakas (minu silma järgi küll täpp meres),  aga päris sinnani me ei jõudnud, sest ühel hetkel hakkasid jällegi kivid meie liikumist takistama. Majakas on tugevasti mere poole kaldu ja selle asukoht on üks isoleeritumaid maaninasid Vidzeme rannikul. Aga kuskilt siit leidis Piret endale aarde – mingi meile tundmatu kala skeleti – põnev ja dekoratiivne. Siin rannas oli ka mitmeid kämpingukohti, mõned tasulised, aga üsna majaka lähedal oli ka üks vabakasutusega telkimisala, vähemasti üks kohalik külamees meile nii juhatas ning üks kämpinguküla oli otse Tūja külje all.

Tūja alevi suurimaks vaatamis-väärsuseks peaks olema koskede kaskaad, mis töötavat kevadeti ja pärast pikemat vihmaperioodi, aga meie ei suutnud seda tuvastada, ilmselt polnud siis sobivaid tingimusi ja no ega me otse ööbimispaika juhatavalt alevit läbivat teelt kõrvale ka ei kaldunud. Poes küll käisime, sest õhtuks-hommikuks oli vaja midagi kaasa osta. Alev on üsna pikk ning seda läbiv tee – olgugi et asfalteeritud – hirmus auklik, nii et iga kivimügar andis jalgadele tunda. Seega ei avaldanud alev meile erilist muljet, korstnad andsid küll aimdust mingist tööstusest. Alevis peale poe ja kohviku ja mõne majutusasutuse midagi muud ei olnudki. Ehkki kõht oli tühi, eelistas Piret enne ööbimispaika minna ja siis hiljem kohvikusse tagasi. Mina küll kahtlesin selles, sest pärast umbes kilomeeter tagasi tulla ei tundunud Pireti jalgade seisukorda arvestades eriti reaalne olevat. Meie majutusasutuseks oli selline kodumajutuse moodi Viesu nams Jūras Bura, kus perenaine elas ise 1. korrusel ning 2. korrus ja aiamaja olid turistide päralt. Ööbimiseks jällegi kõik mugavused, ka köök toiduvalmistamise võimalusega. Nii nagu kartsin, muutusid Pireti jalad liikumisvõimetuks, niipea kui Tūjas voodil väljasirutatud said. Seega õhtutunnid möödusid haavu lakkudes ja tohterdades ning kerge eine ja õllega.

Kui hommik häälestas rohkem vihmale, siis kogu päev oli tegelikult päikesepaisteline ja igati mõnus. Päeva teekond oli 32 km ja samme kogus 39831.