Jalgsi Selgise rattarajal

RMK matkarajad Tartumaal kipuvad olema lühikesed, kui just pikka Aegviidu-Ähijärvet plaani ei võta. Sestap sai valitud pühapäevaseks testmatkaks Selgise rattarada 30 kilomeetriga. Auto jätsime endise Vara metskonna juurde - ilmselt oli see see maja, sest mõttelisi parkimiskohti seal oli ja mõni jalgrattakoht ja infotahvel raja  kirjeldusega ka.

Niisiis, seljakotid selga ja noolte järgi liikuma. Alguses läks tee küla vahelt ja silma hakkas, et küla talud on ühe käekirjaga tähistatud, paelusid ka maakivihooned ja üks erakondadelt maaliline talu - vist Järve.



Külavahel kõndimist võis olla 3 km, siis näitas rattaviit paremale. Teeveerelt leidsime ka esimesed maasikad, punapõsksed ja hästi magusad. Muidugi pidime nendega maiustama ja see võttis meilt natuke hoogu maha.

Siis äkki tuli eramaa silt ja kaks talu. Ühes neist oli pererahvas õues ja neilt sai küsitud küla ja teekonna järele. Selgus, et olime jõudnud Selgise külla ja meile anti lahkesti teejuhatust iga teekääru, talu, bussipeatuse ja puhkekoha kohta ja avaldati kahtlust, kas tee on ikka edaspidi hästi viidastatud. Võib kohe küll öelda, et oli ja väga hästi.

Mõnel pool olid nii vanem jalgrattaviit kui ka päris värske, nii et eksimisvõimalust ei olnud. Kuna kõrv jäädvustas 2 puhkekohta, siis sai neid kohe ootama hakatud, esimese tunniga ei märganud midagi, teisega ka mitte ja vaikselt süvenes kartus, et olime ühest juba mööda kõndinud. Juba keerasime Kärgandilt tagasi ja ikka ei midagi. 

Lõkkekoha viita märgates samm kiirenes, aga kui metsateele keerates nägi silm ainult kitsede söögimaju ja kurvi ja järgmist kurvi ja nii 10 minutit, siis ind lahtus ja otsustasime tagasi keerata, tühja see lõkkekoht - eks siis istume natukeseks kraavipervele ja kinnitame keha. Kraavis oli nüüd aega ka kaarti uurida ning selgus, et umbes km edasi on metsaonn. Meie kaardil muidugi seda ei olnud, et pea sama lähedal olnuks meie kolleegi maakodu, seda tuvastasime alles järgmisel päeval internetist rajajoonist tuvastades. Nüüd tiivustas meid edasi liikuma uus teetähis - Kukemetsa metsaonn. See oli õnneks kohe tee ääres, mõnusas kohas ja matkajatele kõige vajalikuga: siin saab nii lõket kui vihmale varju ja ööbida saab nii onnis kui kuurilakas. Eriti köitis meid nutikas kirves, küllap RMK aladel on neid mujalgi, aga meie nägime sellist esimest korda.

Mõnus koht ja seene - ja marjamets jäävad meid küllap edaspidi ootama. Tagasiteed lühendamine natuke ja jätsime viimased rattaraja kurvid läbimata ning võtsime suuna kohe Alajõele. Pireti sammulugeja loendas 31,5 km, Tiina mobiil oli vahepeal tühjaks saanud. Koju sai korjatud natuke metsamammusid ja lilli. Vihma ei sadanud, karu, ilvest ja hunti ei kohanud, kitse küll nägime, aga too oskas kiiresti end nähtamatuks muuta. Oli tore päev.