Karula ja Koiva, II päev

Hargla kirik

Niisiis teise päeva hommikul olime kaks santi: ühel jalg marraskil ja paistes ning teisel pea paistes (vähemalt tundus, et ei taha kõrvade vahele ära mahtuda). Üsna nutune seis ja polnud just suuremat väljavaadet, et meist päeva peale asja saab. Esmaabiga varustatusele polnud me mõelnud ning ka autoapteek ei sisaldanud kõige hädapärasemat. Õnneks oli Piretil aspiriini, mida pakkus mulle peavalu leevendamiseks ja - ime küll, mõjuski! Kange kohv ja aspiriin olid ainukesed, mille suutsin hommikul sisse võtta, jogurt keerles suus ringi ning mõte võileivale ajas öökima. Toas tundsin end merehaigena, nii kolisin kohvitassiga õue ja sundisin end tassist jagu saama. Pea tuikas ikka, aga tasapisi hakkas maailm selginema. Naabermaja puhkajad sättisid minekule, nende põlvepikkune laps seltsis pererahva eakaaslasest pojaga. Minu vormist ärakukkumine ehmatas Piretit niivõrd, et ta juba konsulteeris tuttavate arstidega ning manas erinevaid variante, mis selle peavalu võisid tingida. Õnneks pole ma just hüpohondrik ning esimese paranemise märgina leidsin asja ok olevat. Tagantjärele ei oskagi seletada, mis selle peavalu võis tingida - kas eelmise päeva värskeõhumürgitus või kuiv õhk öösel (kambris oli radikas toa võimatult kuumaks kütnud), aga võib-olla sai pea peale sauna väikese tuuletõmbuse - kes teab. Enne lõunat sain enam-vähem jalad alla ja Piretigi jalad liikusid, nii et otsustasime ikkagi Koivale minna.
Esmalt sõitsime Harglasse ja juba teel täheldasime maastiku muutumisi - tundus, et niipea kui Karula kihelkond lõppes ja Hargla algas, oli maastikupilt kohe teine. Harglas käisime kirikut kaemas. Ehkki oli pühapäev ja võinuks teenistus olla, siis kirikuuksed olid lukus ja nii tiirutasime lihtsalt kiriku ümber ning tutvusime infotahvlil olevate matkaradadega.

Meie matkatee (kõik ei mahtunud tegelikult pildile ära,

ütleme nii, et rada kulges pisut altpoolt ja vahel liikusime jõekäände pidi)

Selgus, et siin Hargla kandis on neid päris mitmeid, küll rattaradu ja väiksemaid. Kuna meie polnud sel päeval just kõige paremas vormis ja jupp päevast juba möödaski, ei hakanud suuri plaane tegema. Mõtlesime lihtsalt, et vaatame, kuidas läheb - kõnnime natuke Koiva ääres ja vaatame, kuidas jalg kannatab. Nii võtsime suuna Tsirgumäele, mille külje alt paistsid rattarajad kulgevat ja kus Mustjõgi Koivaga üheks saab. Parkisime auto Tellingumäe vaatetorni parklasse ja alustasime teed. Õigemini läksin mina eelluurele Tellingumäe vaatetorni, kuhu paarsada meetrit mäkke tõusta, Piret ei tahtnud mäe ja torniga jalga koormata ning otsustas seda pigem tohterdada ja toestada. Juba teel torni lõi ninna maikellukeste tuttav lõhn ja tee äärest nad leidsingi - nende noppimise jätsin pärastiseks. Vaatetornist avanev vaade oli äge, üks paremaid, mis nähtud - jõekäärud joonistusid nii hästi välja, esmalt Mustjõgi ja siis Koiva, sellised kiiru-käärulised, et meenutasid kaaruspaela Mulgi kuuel, fotokaga muidugi see kõik korraga kaadrisse ei mahtunud ja nii siin vaid kübemeke:

Mustjõgi

Eelluure tehtud ja esimesed maikellukesed korjatud, pöördusin parklasse tagasi ja meelitasin Pireti matkarajale. Ta oli jala "lahasest" vabastanud ja arvas, et kannatab käia küll. Suundusime Mustjõe äärde, sest tore oleks näha kohe kahte jõge ja nende ühinemiskohta. Jõed vooklesidki nii nagu tornist nähtud, tehes väikseid aasakesi. Päris jõesängi mööda polnud mõtet käia, sest järgmine ja üle-üle-üle-ülejärgminegi kurv olid ühe silmapilguga tabatavad, mõnes kohas varjas põõsas veepiiri, aga jõe voolujoon oli selge. Pealegi oli rohi kaunis kõrgeks kasvanud ja mõistlikum oli mõni teerada leida, neid iga käänu juurde ei viinud, aga Mustjõe ja Koiva jõe ühinemiskoha leidsime kätte. Veetase tundus küll madal olevat, aga ei hakanud proovima, kas vastab tõele, et Koiva jõe vesi Mustjõe omast külmem on, nagu infotahvlil kirjutati.

Koiva (Gauja) jõgi

Jõed paistsid kaunis kitsad olevat, päris üle just ei hüppa, aga Läti poolele võiks käbi või tammetõru visata küll. Nimelt olid mitmelgi pool veel piiripostid meenutusena lähiminevikust, kus kinnitati, kummas riigis parasjagu oled. Kui jalgu märjaks ei teinud, siis piiriületust muidugi ei olnud, sest jõgi ongi sealmail piiriks, nii 22 km ringis. Kümmekond aastat tagasi poleks teisele kaldale tohtinud astuda, aga nüüd poleks probleemi. Supeluseks polnud ilm just loodud - veidi jahedavõitu ja üsna heitlik, aeg-ajalt mõne vihmapiisa poetades, mis vahepeal päris rajuks läks. Aga kaldad on seal liivased ja veetase paras, nii et kehva ujumisoskusega saaks sipsti teises riigis ära käia. Muigugi oleks tore seda jõge mööda paadiga liikuda, võib-olla võtame kunagi ka selle ette.

Piiritulbad Koiva jõe ääres

Alguses liikusime radadel, mis kulgesid jõe vahetus läheduses puisniitudel, vahel tuli küll kõrgest rohust ise teed rajada. Niit on kaunis liigirikas, kõiki õitsvaid taimi ei teagi, aga tuttavatest kullerkupud jäid meil noppimata, sest arvasime, et seda võiks matka lõpetuseks teha, siis aga neid enam ei kohanud. Luhal oli näha uhkeid tammesid, ühte põlistamme läksime teeviida järgi otsima, pidi teine Eestis vist jämeduselt 2. olema. Väga jäme ta ei tundunudki, aga lõhki kasvanud oli küll, nii et tüvi oli telliskividega toestatud. Seal läheduses oli kena liivakallas, mis ilmselt ka supelusekohaks. Meie võtsime siin pruukosti ja nautisime kaunist loodust. Ühelt poolt tundus, et siin võiks külaplats olla, aga ühtegi talu nagu ei mäleta, et oleks näinud. Loomajälgi küll ja lehmakooke, nende päritolule saime hiljem jälile, kui pea ainsa ehitisena leidsime veiste suvekodu. Ka siin, nagu eelmisel päeval Karulaski, olid lehmad pruunid ja seda tõugu paistsid ka teiselpool jõge Lätiski elavat.

Siin saavad kokku Mustjõgi ja Koiva jõgi

Koiva jõe ääres (võimalik ujumiskoht)

Niitudega juba küllalt tutvust teinud, kolisime rattarajale, mis oli tähistatud nii suunaviitadega kui infotahvlitega. Infotahvlid olid RMK poolt ja nendel kõneldi enamasti metsaliikidest, mis väga selgelt vaheldusid: kõrged männikud, siis kaunis omapärane männik, kus väikesed tammed kõrgete männitüvede all kasvasid ja vist oli haavikki? Ühe infotahvli juures oleksin maole kogemata peale astunud. Kui esimesest ehmatusest toibusin, siis sain aru, et see oli süütu vaskuss, aga vaevalt oleks ta end laiakslitsutuna hästi tundnud. Vaevalt kümne sammu pärast kohtasime teist ussi - seekord nastikut. Ja see roomajate tihe levik tegi ettevaatlikumaks, olime just niidul kõrge rohu sees müttanud, siis ei osanud nii väga kartagi... Õnneks rohkem me neid sellel teel ei kohanud. Kuid sellest oli rohkem kui küll. Tähelepanu tõmbasid hoopis sinised sitikad, kellesarnaseid olime ka eelnevatel matkadel kohanud.

Kohalik loomariik: sinised sitikad...

... ja maod

Metsa all kulges mitmeid teid, küllap kõik viisid ka kuhugi välja, aga ei hakanud kõiki kontrollima. No üks tee viis selle loomade majani ja võib-olla mõni ka taluni, aga meie otsustasime tagasi pöörduda. Sama teed tagasi minna oleks igav olnud ja nii vaatasime, et võiks edasi minna enam-vähem rattarada, mis pidi väikse ringi tegema. Rattatee pidanuks Laanemetsa kirikuni minema, aga seda me oma plaani ei võtnud, õhtu hakkas lähenema ja kes teab, kuidas Pireti jalg oleks vastu pidanud. Meie otsustasime umbes suuna järgi minna, esmalt natuke paremale ja siis jälle paremale, mis pidanuks Tsirgumäele tagasi viima. Seda ringi tehes tundus vahepeal küll, et selle aja peale peaks juba suurele maanteele välja jõudma (vahepeal oli nagu kuuldagi maanteemüra), aga ei midagi, ikka mets ja kurvi taga jälle mets või siis lank. Teed pikendas ka paar tugevat vihmahoogu. Kui lõpuks rattatee viida leidsime, mis Tsirgumäele kilomeetreid ütles, muutus samm juba kergemaks.

Veiste suvekodu

Tsirgumäele tagasi jõudsime üsna ootamatult, sest alguses vaatasime, et peame vist ühe ringi tegema, aga siis tundus mulle, et äkki võiks ühe vana kiviaia juurest lõigata ja selguski, et oleme vana Taheva mõisa keskuses, mille kunagisest hiilgusest andsid märku päris mitmed hoonejäänused, millest uhkeim ja tervem näis jääkelder, aga teisedki hooned tundusid väärikad. Mõisapark paistab küla suvine kultuurikeskus olevat, siin olid nii kiiged kui kõlakoda. Ega kauaks ei saanud kiigele puhkama jääda, kohe ründasid sääsed, kes pärast vihma eriti verejanulised olid või oli see nende esimene veri, mis neid hulluks ajas.

Taheva mõisa jääkelder

Nüüd oli veel läbi asula minna alla Tellingumäe jalamile, kuhu olime auto jätnud. Ja muidugi maikellukesed, kes meiega linna tahtsid tulla. Samme kogunes Piretil selle päeva lõpuks 25000 ringis, minu ajutine Silva sammulugeja oli eelmise päeva leondusega vist ületööd teinud, nii et hommikune mäkketõus Tellingumäele oli talle liig-mis-liig ja ta otsustas enam mitte ühtegi sammu lugeda. Seega päevas ca 20 km ja eelmisel päeval üle kolmekümne oli päris paras tulemus - andis kinnitust, et annab käia küll mitu päeva järjest ja jalad väga väsinud ei olegi. Mõttes pidasime ka nimekirja, mida suure matka puhul meeles pidada: ravimid, plaastrid, sidemed, kange naps... aga kuna kohe kirja ei pannud, siis unuses kindlasti midagi ka ära.

Lõpetuseks lihtsalt üks kevadine pilt - palju õisi

See vana veski on Tsirgumäe tee ääres