Sügise nädalavahetustel kolasin Tartus ja otsisin skulptuure. Selleks oli mitu põhust, esmalt see, et tunnen ikka, et peab liigutama, ent tavalised jalutusrajad eriti ei kutsu, siis suvel kõrvu jäänud uudis, et Tartus avati 52. skulptuur ning lõpuks veel see, et Raadi punamonument võeti maha ning Suudlevad tudengid lähevad remonti. Ah jaa, ma ei suutnud meenutada, milline nägi välja Kodumaa kangelaste monument Kaubahoovi pargis, googeldades ei leidnud ka pilti – hiljem tuli välja, et see oli Kommunaaride ehk Eesti Töörahva Kommuuni ja punaste küttide mälestusmärk. Minu Tartus elatud aastate jooksul on "monumentide kalmistule" kolinud veel hulga mälestusmärke, mida ähmaselt mäletan ja mõned skulptuuridki on oma elukohta vahetanud või linnapildist hoopis kadunud.
Tartu Kaubamaja esist Edgar Viirese skulptuuri ma
ei mäletagi, legendaarne Karuplatsi
karu oli vist ka minu Tartu tuleku ajaks lahkunud ning lihakombinaadi basseini sigadega
tutvusin ma alles hiljuti tänu MUISile. Mõne aasta eest kirjeldasin Leopold Matt’i fotokogu 1950ndatest ja niiviisi
sain tuttavaks lisaks Raadi
eelmisele monumendile veel ujujaga
ning ühe püssiga tüübiga, kes oli Pirogovi
platsil enne Pirogovi. Nii et skulptuuride ja mälestusmärkide eluiga võib olla
üsna üürike. Kui meenutada lähikümnendit, siis napiks jäi näiteks kirjanike maja
Pime
tuba, raudteejaama Igatsus ja Kultuurihoone kõrval Venda
Päi pingi eluiga. Viimast saab siiski näha Pauluse kalmistul Venda Päi
haual.
Igatsus. Meigo Mõttus, 2018. Oli Raudteejaama ees. Ainus pilt on tehtud õhtul rongilt maha tulles 2018, hiljem pildistada ei jõudnudki.
Aga alustame siis rännakut praeguste skulptuuride juurde. Seekordses blogipostituses jätan monumendid ja mälestusmärgid kõrvale, ehkki minusugusel võhikul on raske vahet teha, mis on mälestusmärk ja mis skulptuur. Lähtun siis lihtsalt monumendi mõistest, et see on mälestussammas, ausammas või mälestusmärk, mis on mingi ajaloolise sündmuse või isiku mälestuseks loodud. Nüüd aga sattusin küll kimbatusse, sest Wilded, Menning ning Jannsen ja Koidula on tuttavad ju ikkagi skulptuuridena. Teeme siis nende puhul erandi.
Lydia Koidula. Bruno Kadak, 2018.
Johann Voldemar Jannsen valguspuuga. Mare Mikoff, 2018. Valguspuu Margus Triibmann.
Karl Menningu skulptuur. Mare Mikoff, 2006. Tegelikult on mõned persoonid veel, keda tahaks ka skulptuurina esitleda, aga nendest natuke hiljem.
Botaanikaaia skulptuurid
Suurim kogum skulptuure on tõenäoliselt Ülikooli botaanikaaias.
„Lietuva“ ehk Leedu neiu. Vytautas Ulevicius, 1982.
Aednikule. Ahti Seppet, 2013.
Kaks lamavat naist. Endel Kübarsepp, 1939.
Kandlemängija. Anton Starkopf, 1938.
Koketeerija. Anton Starkopf, 1956-1963.
Naine kalaga. Anton Starkopf, 1961.
Naine palliga. Anton Starkopf, 1964.
Noorus. Juhan Paberit, 1971.
Ori ärkab. Anton Starkopf, 1961.
Uppuja. Anton Starkopf, 1931.
Tukkuv karu. Anton Starkopf, 1960.
Tuvastamata.
Vesiroos. Anton Starkopf, 1960.
Starkopfiga võikski siit edasi minna, sest tema skulptuure leiab mujaltki.
Juhan Liivi mälestuskivi. Anton Starkopf, 1964. Liivi tn 2 kõrval.
Kalevipoeg põrguväravas. Anton Starkopf, 1966. Kreutzwaldi tänavale Starkopfi maja lähedus asuvale haljasalale püstitatud (Google kaardil on nimetatud ka Tähtvere eelpargiks) 1989. Selle skulptuuri kohta on teada fakt, et see olevat olnud tehtud Kristjan Raua mälestussambaks, ent sellisena see käiku ei läinud.
Starkopfi nimetuid või katkiseid skulptuure võib näha tema maja ümbruses teisigi.
Lamava naise kuju Starkopfi maja kõrval.
Mõne aasta eest õnnestus mul Tähtvere õunaõuepäevade ajal käia ka Starkopfi aias ning kodusest failialbumist leidsin veel mõned Starkopfi skulptuurid. Ähmaselt mäletan, et 1980ndatel, mil mu kodulinnaks Tartu sai, oligi vist Starkopfi muuseum, aga toona ma sinna ei jõudnudki. Kuna koduses pildisahtlis ei pruugi neid pilte alati kohe üles leida, siis panen need ka siia blogiloosse, aga pildistatud on need aastal 2018.
Kalurid. Ernst Jõesaar, 1933. Riia mnt 23.
Purskkaevuskulptuuridest meenuvad muidugi ka Jääkaru ning Suudlevad tudengid, esimene on juba aastaid kuival ning teine on ka enne remonti minekut pimedusse ja veeta jäetud. Vett pole ka turuhoone kalal ja Armeenia ja Eesti rahva sõprust tähistaval mälestusmärgil, ometi teatab mälestusmärgi kõrval olev infotahvel, et Armeenias on ammustest aegadest tavaks rajada kuulsate inimeste või tähtsate ajaloosündmuste auks mälestusmärke koos veelättega, kus möödujad saavad janu kustutades neid inimesi ja sündmusi meenutada ning palvetada.
Jääkaru. Ole Ehalaid, 1957.
Vaksali park.
Suudlevad tudengid. Skulptor Mati Karmin, 1998. Kuigi mul on neist palju pilte, panin seekordsesse blogiloosse just praeguse pildi. Raekoja plats.
Eesti ja armeenia rahva sõpruse mälestusmärk. Hakop Dživanjan, 1978. Emajõe ääres enne Vabadussilda.
Skulptuurid hoonete fassaadidelt ja mälestustahvlite bareljeefid jätan ma seekord välja, erandi teen ühele loomale, ühele kätepaarile, ühele jäljereale ja Munga tänava endise pangahoone, praeguse Haridusministeeriumi skulptuuridele.
Skulptuur Põllumajandus. Autor Juhan Raudsepp, 1936. Haridusministeeriumi fassaad, Munga 18.
Skulptuur Kaubandus. Autor Juhan Raudsepp, 1936. Haridusministeeriumi fassaad, Munga 18.
Koer Riku bareljeef. Autor Taavi Tiidor, 2011. Tähtvere 25.
Tartu Teerajajate alleel Tasku keskuse kõrval on nüüdseks 33 jäljepaari ning eripalgelised on need kõik, kes on paljajalu, kes tänavakingades, kes kõpskingades, kes naelikutes ja kelle talla all on Suudlevate tudengite skulptuur või kes ei jäta üldse jälgi. Skulptuurteose algusaastaks on 2010 ja see saab iga aasta täiendust, autoriks Bruno Kadak.
Juba on esitletud 2 Mati Karmini skulptuuri, aga jätkamegi siis temaga. Lotmani skulptuur, kes jäi mul enne esitlemata, on nii mitme näoga, et tahaks teda panna skulptuuride, purskkaevude ja ka monumentide patta.
Juri Lotmani mälestusmärk. Skulptor Mati Karmin, arhitekt Andres Lunge, 2007. TÜ raamatukogu ees.
Jaan Tõnissoni monument. Skulptor Mati Karmin, arhitekt Tiit Trummal, 2001. Tõnissoni platsil endise Postimehe maja vastas Gildi tänaval.
Nojah, mälestusmärgid on ka Botaanikaaia Germanni büst ja Pauluse kalmistu Vabadussõja monument, aga need jätan seekord mängust välja – monumentide aeg veel tuleb mõnes järgmises blogipostituses. Ka Raadi kalmistul võib Karmini töid näha, näiteks nii Arnold Matteusi kui ka Karminite perekonna hauatähist. Kuid kalmistutel on nii rikkalik skulptuuripärand, et ausalt öelda ei jaksagi neid ühe retkega jäädvustada ning võib-olla kunagi hiljem neist ka kirjutan. Aga I üldlaulupeo mälestuskivi tahaks kohe praegu letti lüüa.
I üldlaulupeo mälestuskivi. Mati Karmin, 1994. Peetri kiriku vastas, endises Ressource’i seltsi aias esimese üldlaulupeo peoplatsil. Muide, see ei ole esimene mälestuskiri sellel paigal, luban, et otsin järgmiseks korraks üles ka eelmise kivi uue kodu.
Tartu ülikooli humanitaarhoone karüatiidid. Mati Karmin, 1996. Lossi tn 3.
Turusiga või pronkssiga (kuidas seda keegi nimetab). Mati Karmin, 2008.
Kesklinna piirkonna teisi skulptuure
Öökull. Autorit ei tea. Veski tänaval Baeri maja ees.
Õppiv tütarlaps. Autor Juhan Paberit, 1959. Vallikraavi tänaval, praegu Ula baari (vanasti Park hotelli) õuel.
Jaan Luige skulptuur Suigatus (1988) Vallikraavi tänaval endise Tartu Kunstimuuseumi eest on aga linnapildist kadunud.
Skulptuurigrupp 100000. tartlase sünni tähistamiseks. Autor Mare Mikkoff, 1977. Holmi pargis endise Kaunase/ Atlantise kõrval.
Maanaised. Autor Mare Mikoff, 1974. Raekoja platsil Tartu Kunstimuuseumi ehk viltuse maja ees 2013. aastast.
Muusika and ehk Väike Heino. Autorid Per William Petersen ja Sirje Petersen, 2019. Elleri Muusikakooli õues.
Eesti muusikule. Autor Tiiu Kirsipuu, 2009. Vanemuise Kontserdimaja ees.
Isa ja poeg. Autor Ülo Õun, 1977. Küüni tänaval 2004. aastast.
Kultuurilaev. Autor Jaanika Kolk, 2010. Kaubamaja kõrval Küüni tänaval. Kes tunneb ära, võib mõistatada, kas avausest leiame Mehis Heinsaare, Kristiina Ehini, Jarek Kasari, Kiwa, Merle Jäägeri või Albert Gulk’i figuuri.
Wikipeedia Tartu
skulptuuride loend andis veel ühe üllatuse. Olen Aeglasest surmast sadu kordi
tõusnud ja laskunud, ent mitte ei meenu, et ma varem oleks Kivipinki tähele
pannud.
Kivipink. Selle kohta on info, et selle lasi paigaldada esimene TÜ raamatkoguhoidja ja poeet Karl Petersen (1775-1822/23), no siis vist vähemasti paarsada aastat vana.
Kesklinnast kaugemal
Mõned skulptuurid on kesklinnast kaugemal, nii et nende vaatamiseks tuleb ette võtta mitme kilomeetriseid matku ja ühe päevaga ühest linnaotsast teise ei jõuagi, vahel olen jäänud ka pimeda peale.
H2O. Mati Karmin, 2017. Tartu veevärgi ees Ringtee 45.
Miiniprotsent. Mati Karmin, 2012. Tähe 110.
Ema ja laps. Mati Karmin, 2011. Elite erakliiniku hoovis, Sangla 48. Mälestustahvel on skulptuurile lisatud hiljem.
Elite hoovis on teinegi skulptuur, mis on kliiniku 20. aastapäevaks tellitud, nime ma sellel ei teagi, nimetan selle lihtsalt lasteks.
Lapsed. Autor Bruno Kadak, 2021. Sangla 48, Elite erakliiniku hoovis.
Kliinikud näikse üldse
ärksamad skulptuure tellima. Googeldades avastasin, et Tartus on ka üks Tauno
Kangro skulptuur ning muidugi tuli see üles otsida. Tänavapildis esmalt ei
märkagi, ent kui tagaaeda piiluda, siis paistab see kenasti kogu oma ilus ning
tundub, et taas on tegemist purskkaevuga.
Ilu kui mööduv jumalanna.
Tauno Kangro, 1999. Clinika erakliiniku tagahoovis, Kalevi tn.
Vanemad tartlased teavad, et kunagi oli üks Ema ja lapse skulptuur Oru tänava lastehaigla esisel platsil, aga tema on võtnud ette kolimise ja on nüüd Lunini tänava lastehaigla ees.
Ema ja laps. Endel Taniloo, 1979. Lunini tänava lastehaigla juures.
Kahjuks ei leidnud ma enam Sepa 115c juurest Taniloo teist skulptuuri nimega Sajus, mis olla paigaldatud 1988, vist ei olnud ka kümmekond aastat tagasi, mil ma sealkandis kolamas käisin. Sellel kujul oli üldse saatus kolida, sest alguses oli see olnud AS Estre hoovis veebasseni ääres, hiljem maja ees. Nüüd on asutus ise Ringtee tänaval, aga uue maja juurest ma seda ei leidnud ning Ülikooli kohvikust vehiti sisse ka samanimeline šamott.
Ent Veeriku ja Maarjamõisa kandist leidsin veel mõned skulptuurid, mis võib olla nii tuntud ei ole.
Räni. Autoriteks ehtekunstnik Bruno Lillemets, insener Tõnis Hiiesalu ja arhitekt Oliver Soomets. 2015. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ees Nooruse tänaval.
Ravila 58 maja juures. Autoriks on selle juuresoleval tahvlil märgitud Marek T., 2020. Tõenäoliselt võib see olla kortermaja elaniku poolt meisterdatud, selle maja fassaadil on ka pilkupüüdev seinapilt, seepärast see maja mu tähelepanu tõmbaski.
Kopsukliiniku ees Raja tänaval on 2 skulptuuri, mille nimed ja autorid on mul veel teadmata. Karupojal puudub kahjuks üks kõrv.
Karupoeg. Autor teadmata. Kopsukliiniku ees.
Istuv naine. Autor teadmata. Kopsukliiniku ees.
Praeguse haldusreformi järgi on linnapiir nihkunud ja nii võib Tartu linna skulptuurideks arvata üht pajuvitstest punutud lehma ning üht disainmasti, mis on nime saanud sookure järgi, mulle meenutab küll kaelkirjakut.
Pajuvitstest lehm. Tartu-Viljandi maantee ringristmik (Märja kandis). Skulptuuri olevat paigaldanud Jardini aianduskeskus, u 2015.
Sookurg – Eleringi disainmast. Sille Pihlak, Siim Tuksam, 2022. Tartu-Tiksoja ristis.
Tüdruk pulliga. Autor Riho Kuld, 1987. Kunagi oli see kuju vana Tähtvere mõisa ees, aga nüüd on Zoomeedikumi Loomakliiniku juures.
Google mapp juhatab ka Metsandusmaja juurde ühte skulptuuri otsima. Ausalt öeldes, ma ei saanud kohe arugi, mida siin skulptuurina mõeldi. Mõtlesin, et neid kivipingikesi suure kivi ümber, kuni siis kivile ringi peale tehes avastasin ka teksti sellelt.
Kes armastab metsa, kes armastab kodumaad. Autor teadmata. Metsamaja kõrval, Kreutzwaldi tänaval.
Ning ühe nimetu skulptuuri leidsin ka EMÜ ühika kõrvalt Tehnikamaja eest, kui see ikka on skulptuur, minusugusele võhikule tundub see olevat samamoodi skulptuur nagu Tiigi tänava Lihvitud teemantki.
Teadmata kuju Tehnikamaja ees. Autor teadmata.
Lihvitud teemant. Autor Art Allmägi, 2020. Tiigi 19.
Siil. Autorid: Aivar
Simson, Edvīns Krūmiņš ja Kalev Prits, 2010. Siili tänav.
Metskits imetab talle. August Vomm, 1977. Võru 8, jahimeeste seltsi maja ees.
Turu tänava istutaja. Elo Liiv, 2022. Turu tn (Zeppelinist üle tee).
Emajões elab vaal. Pallase tudengid Aleksandra Ivask, Silver Tsälko, Kert Elliot Mägi, Helene Lüüs ja Rasmus Hirv, 2022. Linnaujula.
Muidugi leiab linnapildist kujusid, mida ei oska samuti määratleda skulptuuriks, näiteks Teadusagentuuri rändav luup, Illusiooni filmikaamerad või siis Ahhaa kujud või mõni kuju kellegi koduaias või mõne asutuse juures.
Karlova teatri hoovis. Tähe tn.
Ahhaa keskuse kraan on ka rändaja, õieti suvitaja. Suvel ilmub välja, talvel kolib siseruumidesse.
Tänavatõkised
Juba paarkümmend aastat on linnapildis veel ühed miniskulptuurid, millele eriti tähelepanu ei pruugita pöörata. Nendest mööduvad kõik jalakäijad, ent autojuhtidel on need tõenäoliselt isegi rohkem silma jäänud. Tõkised valmisid konkursi korras Tartu linnavalitsuse ja kõrgema kunstikooli koostööna.
Pargilind hakk. Autor Bruno Kadak, 2001.
Kilpkonn. Bruno Kadak, 2001.
Pegasus. Marika Kadak, 2001.
Kaarsildauto. Taavi Kolk, 2002.
Antiikne sambaots. Külli Kasesalu, 2002.
Uimane kala. Jass Kaselaan, 2003.
Dokis nimega tänavatõkend on enne lume tulekut veel leidmata, kui see millalgi silma jääb, siis see tuleb siia.
Siil. Taivo Timmusk, 2005.
Kiiver. Berit Talpsepp, 2005.
Puukingad. Jevgeni Zolotko, 2005.
ERMi Raadi skulptuuripark siin esitletavate teostega avati 2022. aasta augustis. Väljapanekul on Tartu Kunstimuuseumi skulptuurid. Selle pargi üheks vooruseks on see, et pargi keskel on tahvel spikriga, kus mingi teos asub ning saab teavet ka skulptuuride nimedest ja autoritest, mitte ei pea neid MUISist ega internetist taga otsima. Esitlengi neid numbri järjekorras ehk kui sisenete parki lõunaväravastpärnaalleed pidi.
Naine vaasiga. Ernst Kirs,
1959. Sama skulptuur oli kunagi Oru tn 1 villa ees.
Istuv naine. Anton Starkopf, 1938.
Lamav naisfiguur. Anton Starkopf, 1940-1941.
Hüljatu. Anton Starkopf, 1958.
Mure. Anton Starkopf, 1960.
Kunstnik Konrad Mägi. Anton Starkopf, 1963.
Kunstnik ja kirjanik Aleksander Tassa. Anton Starkopf, 1959.
Skulptor Anton Starkopf.
Ernst Kirs, 1950.
Luuletaja ja kunstnik Aleksander Suuman. Aulin Rimm, 1967.
Kunstnik Ants Viidalepp. Ernst Kirs, 1958.
Väsinu. Anton Starkopf,
1958.
Istuv karu. Anton Starkopf,
1960.
Sepp. Rein Rannast, 1960ndad.
Teetööline. Tundmatu autor.
Kündja. Anton Starkopf, 1963.
Romeo ja Julia. Anton Starkopf, 1962.
Ongi selleks korraks kõik või vahefiniš. Enamus pilte on tehtud nüüd sügisel enne lume tulekut, mil päevavalgust on nappinud ja vahel on ilm kohe väga sombune olnud, mõnikord olen ka öö peale jäänud. Esitlemata jäid taimsed skulptuurid botaanikaaiast ja teistest parkidest. Kindlasti jäid mõned skulptuurid ka märkamata, sest eks neid leidub ju asutuste ja eraisikute hoovideski. Järge blogile on oodata varsti, mil peaks ritta saama mälestusmärgid ja monumendid. Ja võib-olla ma uuendan ka seda blogipostitust, kui juhtun mõne parema pildi tegema, kui mõne peitust mängiva skulptuuri üles leian või kui mõni uus lähitulevikus avatakse, näiteks Ingeri memme skulptuuri ei jõudnudki ma praegu ära oodata.
***
Järgneva kuju kohta oli juba sügisel ajalehes jutt, et hõimukuul avatakse, ent blogijutt sai enne valmis kui Inkerin mummo Ingerimaja hoovis istet võttis.
Ingeri memm. Karl Purga, 2022 (avati mais 2023).
