Kevadmatk Piigandi järve ümber

Plaan oli tegelikult teha ring ümber Piigandi ja Jõksi järve, aga kui olime poolel maal läbivettinud, otsustasime piirduda ühe järvega. Pealegi oli matkakaaslase Joorami samm ka selleks ajaks tõntsimaks muutunud, nii et lõpuks liikus edasi vaid kanaviinerite toel.

Matkatee algas tegelikult sellelt joonelt, mis ulatub ringilt välja, aga tehnilistel põhjustel sai rada kaardistatud Vähkjärve lõkkeplatsilt (roheline täpp), nii et tegelikke kilomeetreid sai 9 ja samme ligi 12500. Matka iseloomustab suurepäraselt klassikaks saanud Oh ja Ah matkal multikas: Ah iseloomustuseks oleks matka alguse rõõmus tõdemus, et ilm on ilus ja tuul on soe, sinililled ja näsiniinid silmailu pakkumas ja muidugi Võrumaa kaunis maastik.

 Aga seda rõõmu jätkus kuni Piigandi külani, siis läks päike peitu ja esimesed vihmapiisad andsid märku, et mõni matkaja oli tulnud täiesti ettevalmistamata ehk siis ilmateadet jälgimata. Oh küll, jäime vihma kätte... Kuna riideid oli hõredalt, siis kõige mõnusam ei olnud. Jooram pidas võitlust tuulega ja oma koeraaruga arvas, et see on kindlasti Pireti korraldatud.

Nüüd teest. 1-2 kilomeeter kulgesid Kanepi-Ihamaru teel ja  meie üllatuseks oli seal päris tihe liiklus, autosid ei olnud muidugi sadades, aga kümneid küll, nii et koeral  tuli meie järgi tempot ilusasti rihma otsas seada, mis hakatuseks nõudis pisut aega. Karjajuhina peab ta ju kõige ees tormama ja siis siblima nii vasakule kui paremale.  Kui teeviit näitas Vähkjärve lõkkeplatsile, lootsime koerale ka vabadust anda, kuid meie üllatuseks tuli ka metsa vahelt auto vastu ning järve ääres kohtusime noore perega, kaasas väike laps. Väga vahva, et RMK rajad ja paigad on rahva poolt omaks võetud ning nädalavahetustel võetakse ette loodusretki.

Vähkjärv lõkkeplatsilt.

Piigaste küla ise on väga maalilises kohas, looklevad teed, väikesed mäekühmud, järv ja on päris põnevat maaarhitektuuri.

Alumine maja osutus hilisemal googeldamisel Piigandi mõisa peahoone säilinud otsaks. Maanteelt ära keerates autoliiklus lakkas, tuul tugevnes ja vihmapilved kogunesid. Seepeale kolisid nii Tiina telefon kui Pireti uus fotokas kotti ja pilkupüüdev loodus jäädvustus aju mälukaardile. Kogu tee oli kruusatee, kõige mõnusam 6 ja 7 kilomeetri vaheline metsatee - sellist teed võib kõndida isegi suure vihmaga. Matka lõpetuseks korjasime Vähkjärve metsas sinililli ja tagasi koju. Kõige noorem matkaline väsis matkalt päris ära, nii et põõnas kogu tagasitee.

Lihavõttepühade linnamatk: Tartu kirikud

Kuivõrd sel suvel on plaanis palverännak Maarjamaal, tuleb tasapisi harjuda suuremate vahemaade läbimisega. Harjutamiseks sobib ka linnamaastik, seda enam, et rännakutel tuleb ette nagunii nii asfaltteid kui linnaruumi. Inspiratsiooni harjumuspärase Emajõe kaldaäärse kergliiklustee asemel Tartu kirikuid vaadata andis suure reede ristitee. Päris copy-paste teekond ei saanud, esmalt sai matkapäevaks laupäev, risti asemel suur vihmavari ja 9 kiriku asemel vist kaks korda sama palju.

 Numbrid kaardil ei näita kirikute asukohti, vaid läbitud kilomeetreid. Ja nüüd teekond läbitud kirikute järjekorras.

1.Vanausuliste palvemaja Põik tänaval. See tänav on nii hõredaks jäänud, vanasti - või mis vanasti - umbes kümmekond aastat tagasi oli see tilluke tänav majade vahele ära peidetud, et kui ei teaks, millise maja juurest tuleb ära pöörata, kõnniks vabalt mööda. Nüüd paistab kirik aga juba Raatuse kaubamaja juurde ära ja tänava linnapoolne külg on täitsa lage. Ah jaa, palvemaja olla sõjas purustatud suure palvemaja tornialuses. Huvitav oleks võrdlusena näha ennesõjaaegset palvela pilti.

2. Püha Jüri kirik ehk Georgi (Georgiuse) kirik Narva maanteel on saanud uue roosa jume. Roosad on ka teised kirikaias olevad hooned. Hiljuti, vist eelmisel aastal oli kirik tellingutes, nüüd siis uhkelt uues kuues.

3. Peetri kirik Narva maanteel. Praegu on kirikule vähemalt I laulupeo platsilt päris hea vaade, puid on kas pügatud või lihtsalt pole veel nii roheline, fassaad on päris kenasti näha. Kirik tegi imidžimuutuse 1903. aastal, varasemat kiriku pilti näeb siin. Kui kirik on vähemasti minu mälus püsinud muutumatuna, siis nüüd tõmbas tähelepanu kiriku naabruses olev ajalooline Peetri koolimaja, mis plaanis korda teha. 

3a. Restaureerimist ootav Peetri koolimaja.

4. Uspenski kirik Magasini tänavalt. Välisilmelt jätab natuke väsinud ilme. Praegusel aastaajal on kiriku kontuurid veel objektiivi püütavad, kuid varsti on peidetud lehtede varju.

5. Jaani kirik, vaade Lutsu tänavalt. Kirik on pool minu Tartus elamise ajast olnud varemetes, aga õnneks restaureeritud ja tornikiivris on ka minu pisuke panus. No nii, pilt on kuidagi viltu - ei tea, kas kallutas vihmavari pead pildi tegemisel paremale või on miski muu põhjus, et see ja paar järgmist pilti on kreenis.

6. Tartu Ülikooli kirik Jakobi tänaval. Minu ülikooli ajal seminarka, viimased külastused on seotud teatriga, eelmisel suvel "Kajakas" "Vanemuiselt" ja sel talvel Tartu Uue Teatri "1987".

7. Toomkirik Toomemäel. Praegu TÜ Ajaloomuuseum oma valge saaliga, vanadel postkaartidel ja litograafilistel lehtedel kui Tartu Ülikooli raamatukogu. Selle hoonega seostub tõik, et tegelikult on see esimene hoone Tartus, mida olen külastanud (peale bussijaama muidugi) - nimelt esimene käik Tartusse oli ülikooli lahtiste uste päevale ja tulevastele ajaloolastele tutvustati ülikooli just Toomkirikus. Praegu heidan nalja, et Toomemäe aeglase surma tõttu jäi ajalooteaduskonda astumata, sest tol märtsipäeval oli seal kiilasjää ja kummitas hirm, et sel mäel tuleb õpingute ajal pidevalt turnida. Nojah, see kuulub rubriiki loll on see, kes vabandust ei leia.

8. Katoliku kirik Veski tänaval. See siis peaaegu kodukirik, sellele aunimetusele võivad tegelikult pretendeerida pooled Tartu kirikud. Aga Katoliku kirik on teeviit paljudele Tallinna poolt tulevatele külalistele, kui nad teed muuseumisse küsivad ehk siis õpetus on selline, et kohe peale kirikut paremale. Mingi aeg oligi see ainus ümbruskonnas tegutsev kirik, Jaani kirikki oli ju varemetes, Maarja ja Ülikooli  kasutuses muul otstarbel ning teist Veski tänava kirikut ja Luuka kirikut polnudki.

9. Kolgata kirik Veski tänaval. Kirik õnnistati sisse 20 aastat tagasi Uusapostliku kirikuna, baptistid on majas viimased 2 aastat. Nemad on meie päris naabrid, nii Näituse maja kui Veski peamaja poolt täpselt keskel. Mälus on, et enne kirikuehitust oli platsil puumaja, mille hoovist sai otse "Edu" sööklasse käidud.

10. Luuka kirik Vallikraavi tänaval on juba-teab-mitmes kodukirik, kuigi sees ei ole kunagi käinud. Sellest kirikust olen enam kui tosin aastat peaaegu igapäevaselt mööda käinud, kulgedes Vallikraavi tänavat pidi kas siis kesklinna, tööle või koju.

11. Maarja kirik Kuperjanovi/ Pepleri ristilt on ka südamelähedane, sest see ju vana kihelkonnakirik. Pikka aega oli kasutuses EPA võimlana, 2009 tagastatud Maarja kogudusele, kes kirikut jõudumööda taastab. 

11a. Maarja kiriku kogudusemaja Õpetaja tänaval on pealesõjajärgse aja olnud asenduskirikuks, nii et väärib igati aukoha siinsesse galeriisse.

12. Pauluse kirik on ka kodukirik, siin olid ju hulka aega ERMi kogud, just selles küljes, millest pilt tehtud. ERMis on ka Saarineni joonised Pauluse kirikust, ideaalis oleks see pidanud välja nägema selline, ju siis ilmasõja tõttu jäi parempoolne tiib ehitamata. Kuigi oma 10 aastat pole Tartus bussiga sõitnud, on Pauluse bussipeatus kujunenud põhipeatuseks, kas siis vanasti FI juurest kooli-koju-tööle sõites või kaugliinidelt mahatulekuks.

13. Adventkirik Lille tänaval. Selle kiriku kohta ei oska midagi rohkem öelda kui armas kirik ilusa nimega tänaval.

14. Endine Kolgata baptistikoguduse palvela, praegu imearmas Karlova Teater. Eriti praegu, kui on rõõmsa kollase värvi saanud, seostub adventistide kirikuga, aga eks ta ole, mõlemad Matteuse projekti järgi tehtud. Teater on ruumid teinud hästi hubaseks, aga küllap on ses osas teeneid ka baptistidelt pärandatud maja heal aural. Pildi tegin teisel pool teel, sest just minu ees peatus Linda poe juures buss, millest väljus paarkümmend inimest ja kõik suundusid teatrisse. Mõtlesin, et käin enne Sõbra kiriku juures ära ja siis tulen tagasi, aga mõtteks see jäigi.

15. Püha Aleksandri kirik Sõbra tänaval on ka peaaegu kodukirik. Kunagi sai 4 aastat elatud kiriku naabruses ning jällegi on kirik olnud aastakümneid koduks muuseumi esemetele. Kuigi kiriku kuplid on vist igast Tartu linnaosast äratuntavad, on kirikut ühte kaadrisse mahutada üpris keeruline, praegu õnneks ei ole puudega täiesti varjatud.

16. Salemi kirik Kalevi tänaval. Pilkupüüdev torn on mitmelt poolt linnas liiklemisel orientiiriks, paraadpilt on vist küll Õnne tänava poolt, aga siin alternatiivsena Jõe tänava poolt, terve külg ei mahtunudki ühte kaadrisse.

17. Sõpruse sillalt tagasi Annelinna sai Eedeni kaubamajast läbi põigatud, selle naabruses on jehoova tunnistajate kuningriigisaal, kiriku nime see just ei kanna, aga matka lõpetuseks sai seegi pildile püütud.
Et ilm oli vihmane (peaaegu kogu teekonna sadas nii vihma, lund kui rahet ja vahepeal päris tugevasti), siis pildid on nii nagu nad on igasuguse tuunimiseta, aga kõik on jäädvustatud ühel päeval (4.04.2015) ja üllataval kombel polnudki ükski neist kirikutest tellingutes, mis muidu paraku sageli kipub olema. Uspenski ja Maarja kirik vajaks küll uuenduskuuri ja võimalik, et juba suvel võib olla pilt hoopiski teine. Samme luges sammulugeja  20149 ja kilomeetreid kuskil 16 ringis. Teemakohaseid jalutuskäike annaks iga pühapäev korraldada.

Väike jalutuskäik uut silda vaatama

Kui mõne aasta eest olid n.-ö kuue silla jalutuskäigud (Kroonuaiast Sõpruseni) üsna tavalised ja Ihaste rada sai vaat et igapäevaselt läbi käidud, siis jõele lähemal elades on see teelõik peaaegu ununenud. Tõsi, eelmisel aastal katsetasin Ihastesse kõndida, aga tee jäi lühikeseks uue viadukti ehitamise tõttu. Aga pühapäevane mõnus ilm meelitas õue ja sai mõeldud väike jalutuskäik teha. Kuna Sõpruse sillast Ihasteni minna tundus liiga lühike maa olevat, sai seda pikendatud Turu sillaga ehk siis ümber kanali Sõpruse alleed pidi Ihaste teeni ja siis Ihastesse.

Tee oli tegelikult väga hea - ei lumine ega libe. Aga see siin on eelsild, moodsa sõnaga aasristmik. Muide, see ülemine tee viibki Ihaste sillani. Jalakäijal ei tasu siinpool silda ülesse ronida, sest jalakäijate rada läheb teiseltpoolt, küll on aga siinpool bussipeatus, kus praegu küll ükski buss ei peatu. Tegelikult ei sõida seal praegu ka ükski auto, sest sild pole veel ametlikult avatud, linn tahab selle küll 2. veebruaril avada, aga seda avamist on varem vist mitu korda edasi lükatud, nii et ei teagi, millal see autodega täitub. Igatahes soovitan jalakäijatel sel nädalal ära proovida, saab vahepeal ka sõiduteele põigata, kuigi see on valdavalt enam kui meetrikõrguse müüriga takistatud.

Jalakäijate tee oli väga hea, tee peal puhkust vajajatele on pandud ka istepinke ja sillal on 2 vaateplatvormi, millelt näeb Ihaste poole. Ja ühe platvormi juurest läheb keerdtrepp alla, nii et saab minna loodusradadele (kui neid seal on), mingi kruusatee läheb ka Ihastesse ja läbi võpsiku on võimalik jõe äärde ka minna, aga muidugi on võimalik sillast ka kõrvaltpilti saada.

Väikese jalutuskäigu samme loendas Lifelog 15355 ja kilomeetreid üle kümne.

Tormimatk Nina külla

Vahepeal on blogi soiku jäänud sel lihtsal põhjusel, et sisselogimise parool oli meelest läinud. No ja selliseid pikemaid matku pole olnud ka. Aga sel aastal on meil plaan Piritalt Vastseliina kõndida ja eks tasapisi tuleb harjutama hakata. Uue aasta esimeseks teeks sai selline tagasihoidlik Alatskivi-Nina küla tee valitud, edasi-tagasi + külavahe võiks nii 10 km olla. Sammulugeja ja kilomeetrimõõdik jäi vähemasti ühel matkajal koju ja teisel loendas küll mingeid numbreid, aga sammude ja kilomeetritega ei tahtnud need kuidagi klappida.
Matkapäevaks sai valitud päev, mil ilmateade lubas tormi. Alatskivi sihtpunkt sai valitud ka seetõttu, et Piretil oli eelmisest suvest üks Liivi muuseumi särk kripeldama jäänud. Muidugi tark inimene enne googeldaks või uuriks, kas muuseum ikka pühapäeval on lahti, aga muidugi võib ka lihtsalt kohale sõita... ja pika ninaga jääda. No ja Kivi kõrts oli ka kinni, nii et kehakinnituse leidmisega on pühapäevasel päeval ka probleeme, kui just Lossirestorani ei lähe. Aga meie ei läinud, vaid suundusime hoopis kõndima.
Tegelikult on Nina küla tee meile juba tuttav, viie aasta eest tegime veidi pikema matka Peipsi jäämägesid vaatama.

Kui tollal oli ilus päiseline ilm, siis sedakorda oli päev üsna hall. Torm oli küll tagasihoidlik, suunal Alatskivilt Nina külla isegi taganttuul, see-eest tagasi tulles keeras ilm ära märjaks lumesajuks. Taas sai kinnitust vana kogemus: Alatskivil alati sajab! Vähemasti minu kogemustest on 9 juhul 10-st on see paika pidanud ja ei saja mingit udupeent seenevihma, vaid kallab ikka korralikult.
Suurimaks teeäärseks vaatamisväärsuseks on loodus ise, olgu siin siis staarkuusk või "vihmapiisad" puuokstel - viimased osutusid lähemal vaatlusel hoopis pajutibudeks!

Ja Peipsi tervitas meid nii:

Kordon, surnuaed ja kirik on ikka sama koha peal. Külavahel on märgata ka liikumist, autosid liikus Alatskivi-Nina lõigul isegi rohkem kui külas maju. Uljaid kalamehi jääl ei märganud ja ega see jää just usaldusväärne ka ei paistnud.Sedakorda tõmbas meie tähelepanu 2 tsaariegset punasest telliskivist maja, ühel aastaarv 1903 ja selline tore lisaaken joonistatud (pildil näeb välja isegi nagu päris)

Kuna jaanuari päevad on teadagi lühikesed, ei hakanud Lahe külla või Kolkjale edasi minema, vaid suundusime Alatskivile tuldud teed tagasi. Ja õigesti tegime, sest üha märjemaks läks. Tagasiteel unistasime juba kuumas vannis vedelemisest. Ja teel Tartusse tuli päike ka välja.

5. päev: Anseküla-Sääre tipp

Äratuse tegi seekord Kadi raadio, kes meid oma stuudiosse rääkima kutsus, nii et pidime oma hommikusi kõhnamisharjumusi pisut kiirendama ja lossiturnee ja suveniiripoodlemise järgmisele hommikule lükkama. Vaevalt olime Kadi raadioga lõpetanud, kui Kuku raadio Madis Ligiga meid üle kuulas, nii et olime popid tüdrukud. Kui popid, saime poole tunni pärast teada, kui Ansekülast Sääre poole hakkasime astuma. Jõudnud oma sadakond meetrit kõndida ja Anseküla-Kaimri küla piirile, pidas üks auto kinni. Selgus, et mõnusat saare keelt kõnelev mees oli kuulnud meid just raadiost ja otsustanud meile Anseküla vanimat maja näidata. Egas midagi, ega sellisest pakkumisest saa keelduda. Lahke mees oli Rein Seema Aida talust, kui nimi ikka õigesti meelde jäi (Piret kribas andmed küll kaardile, kuid ta oskas selle esimeses metsatukas ära kaotada ja nii me kõndisimegi terve päeva just nii, kuhu tee meid viis). Juhatusest oli meile palju kasu, lisaks majale saime teada ka koha, kus Pääsukese ajal oletatavasti tee kulges ning ka Anseküla kiriku asupaiga – tuletorni kõrval on praegu ainult vundament säilinud. Vastuse sai ka meil eelmisel päeval küsimusi tõstatanud traataedade teema – tegemist olevat külahulluga, kes varaste kartuses oma valdustele kümnekordseid kapitaalseid tõkendeid teinud.

Kui Pääsuke 100 aastat tagasi jäädvustas Kaimri külas toredaid pilte, sh rahvariides naise, siis praegu polnud seal midagi näha. Piret pildistas teekonnal püüdlikult küll iga maja, mis tee äärde näha oli, aga praegu päev hiljem ei ole enam küll kindel, kas selles külas üldse teeäärset maja oli. Taas üllatas meid külade tähistus, mil ühe küla silt tähistas teise küla lõppu, nii et külata maad nagu ei olnudki, oleks siis talusid või majapidamisigi näha, aga neid nagu ka ei olnud. Siiski näiteks Hindu küla bussijaamas (mis oli tore sammastega ehitis, akendel kardinad ees ja puha) oli vähemasti 8 postkasti. Veel edevam oli Mäebe bussijaam, kus samuti kardinad ees, aga seal oli ka istepingil vaip, lauakesel linik ja lilled ning seinal värske 2012. aasta kalender.

Selle päeva teekonnal, mis kulges asfaldist maanteed pidi, oligi vist kõige tähelepanuväärsemad vaatamisväärsused bussijaamad. Piret leidis küll huvi ka kilomeetripostide pildistamises, eriti kui need Mäebelt Mõntu poole tagurpidi numbreid hakkasid näitama, nimelt esmalt 41, kilomeetri pärast 40, 39 jne – mõistatasime pikalt, kust neid kilomeetreid lugema hakatakse ja arvasime vahepeal, et küllap vist Lätist. Õhtul juba autoga Jämaja pool liikudes selgus küll tõde, et need tulidki sealtpoolt. Kilomeetrite lugemisega oli üldse segadust, kui Kuressaares näitas teeviit Sõrve 48 km, siis vahepeal teeristides saime Kuressaare ja Sääre liitmise tulemuseks 51 või 50, jalakäijale on 3 km aga tuntav vahe ja nii kujunes ka meie teekond oletatava 5 tunni asemel 6-tunniseks, sinna hulka läks tegelikult ka Anseküla põik. Taas tõdesime, et võsa ja metsa vahel on tee pikk, samal ajal kui Mõntu külast Säärde tee merega paralleelselt kulgedes (ehkki viimased 4-5 kilomeetrit) lennates läksid. Piret rääkis ikka, et siis kui tema Mariinaga (Peterguri Etnograafiamuuseumi teadur) Saaremaal välitöödel oli, oli meri sinisem ja rohi rohelisem, ehk Sõrve säär ainult kadakatest, turistidest, kohvikutest ja millest veel koosnes, siis mina ikka ei usu. Kadakaid hakkas nägema alles Mõntust, meri oli ikka meri ja turiste nagu üldse ei näinud, vähemasti autoliiklus oli Mõntu teel täiesti olematu, hiljem Sääres paari seltskonda nägime. Mingisugusest “kaubanduskeskusest” või siis poest oli sellistes oludes isegi utoopiline unistada, aga siiski Paargu nimeline restoran Sääre külas ootas tühjuses külastajaid ja meie tegimegi otsa lahti. Matka sihtpunktis olime mõelnud Sääre majaka. Kuna Piret oli Sääres varemgi käinud ja Indrek oli meid juba tunni jagu oodates jõudnud Sääre tipu vallutada, puudus neil huvi veel kord Sääre tippu minna. Mina aga unustasin oma väikse varba villi (mis oli juba 3 päeva liiga teinud, neist esimesel Valjala-Kuressaare teel eriti valusasti ja iga päevaga üha vähem) ja rühksin väikseid kive pidi ikka tippu välja, täites vahepeal taskuid kividega. Piret ja Indrek läksid kõrtsi praadi ja šampust tellima, kui ma kõrtsis nendega ühinesin, oli lestapraad kenasti ootel. Paargus kokkab üks mehhiklasest härrasmees, kes oskab väga kenasti müüa, esmalt meelitas ta meid tapasega šampuse kõrvale, pärast oma ema retsepti järgi tehtud leivamagustoiduga – ja mõlemad olid tegelikult head ka. Paargu kohta peab veel lisama, et interjöörist avastasin 2 Pääsukese pilti, üks neist oli Anseküla sõrulastest keskhommikut söömas ja teine paatidest.

Selle päeva märksõnaks oli kindlasti mobiil. Nimelt meil mõlemal Piretiga juhtus õnnetus ja mobiil kukkus maha, ühel oleks bussijaama kempsu läinud, teisel lajatas keset maanteed tükid taga, mis esimesel hetkel tegi natuke kurvaks küll, kui ekraan pimedust näitas, kuid hiljem veidi rahunedes sai SIM-kaart korraks välja võetud ja restart tehtud ning kõik oli jälle hästi, kui ekraanivigastus välja arvata. Teine häda mobiiliga oli see, et Piret avastas oma Tele2-ga Mõntu sadama läheduses, et on Lätti jõudnud. Minul aga oli EMT, mis ei tuvastanud mingeid salajasi piiriületusi. Hetkeks tekkis küll paanika, kuidas Indrek meid saare tipus üles leiab, eriti kui teda ka EMT-ga kätte ei saanud. Aga polnud põhjust, saare tipp on ju ikkagi konkreetne koht, kokkulepitud aeg sama täpne ja pea samal hetkel sõitis ta meist mööda.

Teel tagasi Kuressaarde põikasime läbi Ohessaarest, kus Pääsukesel palju-palju pilte, alates rangidega sigadest ja lõpetades tüüpustega. Meie uitasime pangal, korjasime kivististega kive ja langesime turistilõksu. Nimelt panga läheduses oleva tuuliku juures olevast kioskist otsime kadakasiirupit 15 eurot väike pudelike ja muidugi oli seal teisi põnevaid asju ka, aga hind oli ikka kirves. Järgmisel päeval Kuressaares selgus, et olime ikka kõvasti pügada saanud.

Nüüdseks on meil Pääsukese matk kestnud 4 aastat ehk tegelikult 25 päeva. Seekord läbisime Saaremaa 5 päevaga, iga päev ligi 30 km. Pääsukese teed on selleks korraks lõppenud, aga Eestimaal on veel küllaga kohti, kus pole meie jalajälgi.

4. päev: Kuressaare – Anseküla

Kuressaarest Sõrve sääre suunas. Seekord jätkasime lossihoovist ja Indrek ei pidanud meid kuhugi viima, sest just siin me olime eelmisel päeval lõpetanud. Kokkuvõttes võiks teekonna liigitada kolmeks: kergliiklustee Nasvani, mereäär Salmeni ja maantee Anseküla lõpuni ehk Kaimrini. Esmalt siis kergliiklustee.

 Äraütlemate tore, et selliseid jalakäijate – ratturite – rulluisutajate teid on Eestimaale rajatud ja neid võiks olla veelgi rohkem. Meie rõõmuks oli see Nasva küla lõpuni, nii et ca 8 km. Tee oli silmale ka ilus, esmalt võlus iidne tammik, hiljem teeääri palistavad moonid + teised lilled. Alguses üllatas meid, et rajal polegi kepikõndijaid, rattureid või rulluisutajad, aga esmamulje oli petlik. Tammiku juurest juhtusime saatma üht perekonda rulluiskudel: isa, väikest poissi ja tolle vanemat venda. Vanemal vennal oli uisutehnika päris hästi käpas, igatahes kadus ta õige ruttu meie silmapiirilt. Väike poiss aga tegi ilmselt esimesi samme ja isa õpetas väga hästi tehnikat. Poiss oli hästi tubli ja uisutas meie ees päris pika maa, vahepeal kui tee ääres pingid olid, sii puhkas natuke, aga õige ruttu läks jälle edasi ja nii päris mitu kilomeetrit.

Nasval võtsime Pääsukese pildid välja ja mõistatasime, kust üks või teine kaader tehtud. Vana lattaia asemel paistis nüüd külapood olevat, sild on nüüd muidugi uus ja jõeäärsed kalurimajad on nüüd ka hoopis teistsugused, silm vanu maju küll ei seletanud, vahest vanemad võisid poole sajandi vanused olla, teised jälle päris uued. Ja mõistatuseks jäi, kas toonane maantee kulges ikka sama rada pidi, mida meie kulgesime.

Veidi peale Nasvat lõppes ka kergliiklustee ning edasi tuli maantee pervel kulgeda. Vaikselt hakkasid ka esimesed suvitushooned paistma.

Jõudnud kilomeeter-paar kõndida, tuli meile vastu Indek, kes juhatas meid Mändjala randa, et seal pidavat pistma pikk liivane rand. Nii oligi, esimesel võimalusel keerasime mändide vahele ja kulgesime esmalt männikus ning varsti siis ka rannas. Rannas liival liikudes unustasid villid igal sammul ai ütlemise ja oli hästi mõnus. Kauguses paistsid jällegi elektrituulikud ja mingi post, mille päritolu me ei osanud ära arvata. Hiljem selle vahetus läheduses vastutulevalt noormehelt saime teada, et tegemist on Tehumardi monumendiga. Enne oli Tiina kahtlustanud, et tegemist on Sääre tuletorniga.

Seal juures einet võttes tabas meid ka õnnetus: nimelt oli Tiina sammulugeja end ära nullinud ja tuli teha restart. Nii jäid eelmise päeva sammu ja kilomeetriarvestus väga ümmardatult ja sellegi päeva rehknut pole päris täpne ja piidub oletusega. Pireti sammulugeja ootab aga kodus Tartus laua peal. Tähtsad ei ole sammud, vaid tunded, muljed ja meeleolud. Neid on aga kaasas kuhjaga.

Mändjala rand nii nagu ka muu Sõrvemaa üllatas meid väheste inimestega. Suvitushooaeg on just haripunktis ja rannas näeb üksikuid inimesi, sama on maanteel – vahepeal kõnnid vaat et kilomeetri, enne kui autot nägema juhtud. Mõnusat rannateed jätkus vahest 10 kilomeetri jagu ja ühiselt tõdesime et mere ääres on teekond palju lõbusam, kui tuim ja üksluine lepavõsaga ääristatud maantee. Rannaalõbu, mis sisaldas ka Pireti supelust ja kivide korjamist, rikkus eraomandi silt ja kõrkjad. Tuli murda teed maanteele, selgus et on Salme küla. Salmes jätkusid koolimaja juures arheoloogide kaevamistööd, aga midagi nii ägedat kui mõne aasta tagune muinaslaev ei paistnud seekord kaevajaid rõõmustavat, igatahes ei vaevunud nad oma avastustest meile midagi rääkima.

Üritasime veel kord Mere tänava kaudu mere äärde minna, aga pidime varsti tagasi keerama, sest selgus, et peale kõrkjate ja eraomandite rannas midagi ei ole.

Niisiis jätkus selle päeva viimane kolmandik maanteel ja see lõik oli üsna igav. Ainsaks meelelahutuseks vahelduvad kilomeetri- või külatähised või siis bussipeatused. Viimasel ajal tunduvad külad Eestimaal hirmus pikad olevat: üks küla lõpeb ja teine kohe algab, aga vahepeal kilomeeter-paar tühja maad, vähemasti sellel maanteel olid pikad maad ja ei ainsatki maja, võimalik, et need on suurtest teedest eemal. Imelik, mida regionaalpoliitika pikkadest küladest saab. Huvitavamaks läks Ansekülas: esmalt ilusa kiviaiaga surnuaed, siis hobused ja majakas ning päeva lõpetuseks maasikad teepervel.

Plaanis oli õhtuks Kaimri külla jõuda või siis pool kaheksa lõpetada, et Indek jõuaks meid Kuressaarde viia, seal pisut kosuda ja siis kuskile pubisse jalgpalli EMi finaali vaatama minna. Nagu järgmisel päeval selgus, täitsime plaani 99,99%, sest Kaimri külasilt jäi kurvi taha ja umbes 100 meetri kaugusele.

Õhtul Kuressaares selgus, et vanad head tuttavad televiisoritega õllekad on aastate jooksul oma uksed sulgenud ning sobiliku otsimine võttis veidi aega. Lõpuks maandusime Pritsimaja kõrtsis just õigel ajal. Piret elas kaasa Itaaliale, teised olid võitja poolel, ehkki väike poolehoid oli ikka Itaalia poole ka. Loomulikult oli Piret löödud koos oma Itaaliaga, võitja poolel olijatel on aga alati rõõmu palju.

3. päev: Valjala – Kuressaare

See teelõik ei tõotanud midagi head: autoga oli ju see edasi-tagasi juba läbitud ja lõputu asfalt, isegi külapoodi või kohvikut tee ääres ei ole. Kõrvalteid, mis suuri ringe ei teeks, ka ei ole, nii et ega muud varianti ka ei ole. Kuna śeekordseks Saaremaa turneeks on plaanitud 5 päeva, siis et ajagraafikus olla, tuli ikka asfaldi ja peatee kasuks otsustada. Valjalas näitas teeviit Kuressaarde 26 kilomeetrit ja eks me siis hakkasime neid võtma. Mõned kilomeetrid kulgesid isegi päris kiiresti: 11 minutit kilomeetripostide vahe, aga pikapeale andis väsimus ja villid ikka tunda, nii et tempo mõnevõrra langes. Mida sellel igavaal maanteelõigul ikka teed, üritasime autosid lugeda, aga see läks ka sassi. Igatahes ühe kilomeetri tulemused olid: 42 autot suunaga Kuressaarde ja 18 suunaga Kuivastusse, aga see oli päeval nii kella 13.-13.10 vahel ja võis olla üks liikluse tippaegu, hiljem oli liiklus vist hõredam, igatahes autod nii väga ei seganud. Korra laskis üks auto küll signaali ja kartsin, et olin üle äärejoone astunud ja sellega autojuhi pahameele teeninud, aga signaali andjaks oli Kuivastu poolt tulev auto... Pärast, kui kuulsime et Epp oli meid sealkandis teeääres kõndides näinud, viisime kokku, et signaaliandjaks oli ilmselt tema. Kas olid? Muidu, autojuhid olid kõndijate suhtes väga kenad ja andsid meile kenasti ruumi.

Midagi vaatamisväärset tee äärde ei jäänud. Loodus on küll ilus, ikka lilled-lilled, metsatukad, lagendikud, niidud... Lilli me vist ainult pildistasimegi ja muidugi kihelkonnasilte ka. Ilm oli vaheldusrikas, kord päike, siis vihm, viimast õnneks mitte kauaks, aga paar sopsu saime kätte. Esimese puhul varjusime hetkeks Masa bussijaama, kuid halli taevast hinnates arvasime, et ega see niipea järele ei jää ja jätkasime. Masa külas pidanuks ka kõrts olema, vähemasti Pääsuke on selle kaamerasse püüdnud, aga meie ei näinud seal teeääres küll ühtegi maja, kõrtsist rääkimata.

Õhtuks jõudsime Kuressaarde Lossihoovi, viimased kilomeetrid kulgesid kergliiklusteel ja linna teedel ja meeleolu läks veidi lõbusamaks. Jalad olid õhtuks küll ümmargused ja väiksese puhkuse järel tuli selline rammestus, et ei jaksanud enam midagi teha. Nii et põhku... Homme uus päev.

Muidugi oli see ka meie suurpäev. Eks ole ennegi juhtunud, et oled lehte sattununud ja vahel ka pildiga. Aga sellel päeval olime me “Meie Maa” kaanetüdrukud suure pildi ja jutuga. Tagasi Kuresaares oli õhtul üks mees Selveris meile järelevahtides külmletti kukkunud.