Kevadmatk Piigandi järve ümber

Plaan oli tegelikult teha ring ümber Piigandi ja Jõksi järve, aga kui olime poolel maal läbivettinud, otsustasime piirduda ühe järvega. Pealegi oli matkakaaslase Joorami samm ka selleks ajaks tõntsimaks muutunud, nii et lõpuks liikus edasi vaid kanaviinerite toel.

Matkatee algas tegelikult sellelt joonelt, mis ulatub ringilt välja, aga tehnilistel põhjustel sai rada kaardistatud Vähkjärve lõkkeplatsilt (roheline täpp), nii et tegelikke kilomeetreid sai 9 ja samme ligi 12500. Matka iseloomustab suurepäraselt klassikaks saanud Oh ja Ah matkal multikas: Ah iseloomustuseks oleks matka alguse rõõmus tõdemus, et ilm on ilus ja tuul on soe, sinililled ja näsiniinid silmailu pakkumas ja muidugi Võrumaa kaunis maastik.

 Aga seda rõõmu jätkus kuni Piigandi külani, siis läks päike peitu ja esimesed vihmapiisad andsid märku, et mõni matkaja oli tulnud täiesti ettevalmistamata ehk siis ilmateadet jälgimata. Oh küll, jäime vihma kätte... Kuna riideid oli hõredalt, siis kõige mõnusam ei olnud. Jooram pidas võitlust tuulega ja oma koeraaruga arvas, et see on kindlasti Pireti korraldatud.

Nüüd teest. 1-2 kilomeeter kulgesid Kanepi-Ihamaru teel ja  meie üllatuseks oli seal päris tihe liiklus, autosid ei olnud muidugi sadades, aga kümneid küll, nii et koeral  tuli meie järgi tempot ilusasti rihma otsas seada, mis hakatuseks nõudis pisut aega. Karjajuhina peab ta ju kõige ees tormama ja siis siblima nii vasakule kui paremale.  Kui teeviit näitas Vähkjärve lõkkeplatsile, lootsime koerale ka vabadust anda, kuid meie üllatuseks tuli ka metsa vahelt auto vastu ning järve ääres kohtusime noore perega, kaasas väike laps. Väga vahva, et RMK rajad ja paigad on rahva poolt omaks võetud ning nädalavahetustel võetakse ette loodusretki.

Vähkjärv lõkkeplatsilt.

Piigaste küla ise on väga maalilises kohas, looklevad teed, väikesed mäekühmud, järv ja on päris põnevat maaarhitektuuri.

Alumine maja osutus hilisemal googeldamisel Piigandi mõisa peahoone säilinud otsaks. Maanteelt ära keerates autoliiklus lakkas, tuul tugevnes ja vihmapilved kogunesid. Seepeale kolisid nii Tiina telefon kui Pireti uus fotokas kotti ja pilkupüüdev loodus jäädvustus aju mälukaardile. Kogu tee oli kruusatee, kõige mõnusam 6 ja 7 kilomeetri vaheline metsatee - sellist teed võib kõndida isegi suure vihmaga. Matka lõpetuseks korjasime Vähkjärve metsas sinililli ja tagasi koju. Kõige noorem matkaline väsis matkalt päris ära, nii et põõnas kogu tagasitee.