4. päev: Kuressaare – Anseküla

Kuressaarest Sõrve sääre suunas. Seekord jätkasime lossihoovist ja Indrek ei pidanud meid kuhugi viima, sest just siin me olime eelmisel päeval lõpetanud. Kokkuvõttes võiks teekonna liigitada kolmeks: kergliiklustee Nasvani, mereäär Salmeni ja maantee Anseküla lõpuni ehk Kaimrini. Esmalt siis kergliiklustee.

 Äraütlemate tore, et selliseid jalakäijate – ratturite – rulluisutajate teid on Eestimaale rajatud ja neid võiks olla veelgi rohkem. Meie rõõmuks oli see Nasva küla lõpuni, nii et ca 8 km. Tee oli silmale ka ilus, esmalt võlus iidne tammik, hiljem teeääri palistavad moonid + teised lilled. Alguses üllatas meid, et rajal polegi kepikõndijaid, rattureid või rulluisutajad, aga esmamulje oli petlik. Tammiku juurest juhtusime saatma üht perekonda rulluiskudel: isa, väikest poissi ja tolle vanemat venda. Vanemal vennal oli uisutehnika päris hästi käpas, igatahes kadus ta õige ruttu meie silmapiirilt. Väike poiss aga tegi ilmselt esimesi samme ja isa õpetas väga hästi tehnikat. Poiss oli hästi tubli ja uisutas meie ees päris pika maa, vahepeal kui tee ääres pingid olid, sii puhkas natuke, aga õige ruttu läks jälle edasi ja nii päris mitu kilomeetrit.

Nasval võtsime Pääsukese pildid välja ja mõistatasime, kust üks või teine kaader tehtud. Vana lattaia asemel paistis nüüd külapood olevat, sild on nüüd muidugi uus ja jõeäärsed kalurimajad on nüüd ka hoopis teistsugused, silm vanu maju küll ei seletanud, vahest vanemad võisid poole sajandi vanused olla, teised jälle päris uued. Ja mõistatuseks jäi, kas toonane maantee kulges ikka sama rada pidi, mida meie kulgesime.

Veidi peale Nasvat lõppes ka kergliiklustee ning edasi tuli maantee pervel kulgeda. Vaikselt hakkasid ka esimesed suvitushooned paistma.

Jõudnud kilomeeter-paar kõndida, tuli meile vastu Indek, kes juhatas meid Mändjala randa, et seal pidavat pistma pikk liivane rand. Nii oligi, esimesel võimalusel keerasime mändide vahele ja kulgesime esmalt männikus ning varsti siis ka rannas. Rannas liival liikudes unustasid villid igal sammul ai ütlemise ja oli hästi mõnus. Kauguses paistsid jällegi elektrituulikud ja mingi post, mille päritolu me ei osanud ära arvata. Hiljem selle vahetus läheduses vastutulevalt noormehelt saime teada, et tegemist on Tehumardi monumendiga. Enne oli Tiina kahtlustanud, et tegemist on Sääre tuletorniga.

Seal juures einet võttes tabas meid ka õnnetus: nimelt oli Tiina sammulugeja end ära nullinud ja tuli teha restart. Nii jäid eelmise päeva sammu ja kilomeetriarvestus väga ümmardatult ja sellegi päeva rehknut pole päris täpne ja piidub oletusega. Pireti sammulugeja ootab aga kodus Tartus laua peal. Tähtsad ei ole sammud, vaid tunded, muljed ja meeleolud. Neid on aga kaasas kuhjaga.

Mändjala rand nii nagu ka muu Sõrvemaa üllatas meid väheste inimestega. Suvitushooaeg on just haripunktis ja rannas näeb üksikuid inimesi, sama on maanteel – vahepeal kõnnid vaat et kilomeetri, enne kui autot nägema juhtud. Mõnusat rannateed jätkus vahest 10 kilomeetri jagu ja ühiselt tõdesime et mere ääres on teekond palju lõbusam, kui tuim ja üksluine lepavõsaga ääristatud maantee. Rannaalõbu, mis sisaldas ka Pireti supelust ja kivide korjamist, rikkus eraomandi silt ja kõrkjad. Tuli murda teed maanteele, selgus et on Salme küla. Salmes jätkusid koolimaja juures arheoloogide kaevamistööd, aga midagi nii ägedat kui mõne aasta tagune muinaslaev ei paistnud seekord kaevajaid rõõmustavat, igatahes ei vaevunud nad oma avastustest meile midagi rääkima.

Üritasime veel kord Mere tänava kaudu mere äärde minna, aga pidime varsti tagasi keerama, sest selgus, et peale kõrkjate ja eraomandite rannas midagi ei ole.

Niisiis jätkus selle päeva viimane kolmandik maanteel ja see lõik oli üsna igav. Ainsaks meelelahutuseks vahelduvad kilomeetri- või külatähised või siis bussipeatused. Viimasel ajal tunduvad külad Eestimaal hirmus pikad olevat: üks küla lõpeb ja teine kohe algab, aga vahepeal kilomeeter-paar tühja maad, vähemasti sellel maanteel olid pikad maad ja ei ainsatki maja, võimalik, et need on suurtest teedest eemal. Imelik, mida regionaalpoliitika pikkadest küladest saab. Huvitavamaks läks Ansekülas: esmalt ilusa kiviaiaga surnuaed, siis hobused ja majakas ning päeva lõpetuseks maasikad teepervel.

Plaanis oli õhtuks Kaimri külla jõuda või siis pool kaheksa lõpetada, et Indek jõuaks meid Kuressaarde viia, seal pisut kosuda ja siis kuskile pubisse jalgpalli EMi finaali vaatama minna. Nagu järgmisel päeval selgus, täitsime plaani 99,99%, sest Kaimri külasilt jäi kurvi taha ja umbes 100 meetri kaugusele.

Õhtul Kuressaares selgus, et vanad head tuttavad televiisoritega õllekad on aastate jooksul oma uksed sulgenud ning sobiliku otsimine võttis veidi aega. Lõpuks maandusime Pritsimaja kõrtsis just õigel ajal. Piret elas kaasa Itaaliale, teised olid võitja poolel, ehkki väike poolehoid oli ikka Itaalia poole ka. Loomulikult oli Piret löödud koos oma Itaaliaga, võitja poolel olijatel on aga alati rõõmu palju.

3. päev: Valjala – Kuressaare

See teelõik ei tõotanud midagi head: autoga oli ju see edasi-tagasi juba läbitud ja lõputu asfalt, isegi külapoodi või kohvikut tee ääres ei ole. Kõrvalteid, mis suuri ringe ei teeks, ka ei ole, nii et ega muud varianti ka ei ole. Kuna śeekordseks Saaremaa turneeks on plaanitud 5 päeva, siis et ajagraafikus olla, tuli ikka asfaldi ja peatee kasuks otsustada. Valjalas näitas teeviit Kuressaarde 26 kilomeetrit ja eks me siis hakkasime neid võtma. Mõned kilomeetrid kulgesid isegi päris kiiresti: 11 minutit kilomeetripostide vahe, aga pikapeale andis väsimus ja villid ikka tunda, nii et tempo mõnevõrra langes. Mida sellel igavaal maanteelõigul ikka teed, üritasime autosid lugeda, aga see läks ka sassi. Igatahes ühe kilomeetri tulemused olid: 42 autot suunaga Kuressaarde ja 18 suunaga Kuivastusse, aga see oli päeval nii kella 13.-13.10 vahel ja võis olla üks liikluse tippaegu, hiljem oli liiklus vist hõredam, igatahes autod nii väga ei seganud. Korra laskis üks auto küll signaali ja kartsin, et olin üle äärejoone astunud ja sellega autojuhi pahameele teeninud, aga signaali andjaks oli Kuivastu poolt tulev auto... Pärast, kui kuulsime et Epp oli meid sealkandis teeääres kõndides näinud, viisime kokku, et signaaliandjaks oli ilmselt tema. Kas olid? Muidu, autojuhid olid kõndijate suhtes väga kenad ja andsid meile kenasti ruumi.

Midagi vaatamisväärset tee äärde ei jäänud. Loodus on küll ilus, ikka lilled-lilled, metsatukad, lagendikud, niidud... Lilli me vist ainult pildistasimegi ja muidugi kihelkonnasilte ka. Ilm oli vaheldusrikas, kord päike, siis vihm, viimast õnneks mitte kauaks, aga paar sopsu saime kätte. Esimese puhul varjusime hetkeks Masa bussijaama, kuid halli taevast hinnates arvasime, et ega see niipea järele ei jää ja jätkasime. Masa külas pidanuks ka kõrts olema, vähemasti Pääsuke on selle kaamerasse püüdnud, aga meie ei näinud seal teeääres küll ühtegi maja, kõrtsist rääkimata.

Õhtuks jõudsime Kuressaarde Lossihoovi, viimased kilomeetrid kulgesid kergliiklusteel ja linna teedel ja meeleolu läks veidi lõbusamaks. Jalad olid õhtuks küll ümmargused ja väiksese puhkuse järel tuli selline rammestus, et ei jaksanud enam midagi teha. Nii et põhku... Homme uus päev.

Muidugi oli see ka meie suurpäev. Eks ole ennegi juhtunud, et oled lehte sattununud ja vahel ka pildiga. Aga sellel päeval olime me “Meie Maa” kaanetüdrukud suure pildi ja jutuga. Tagasi Kuresaares oli õhtul üks mees Selveris meile järelevahtides külmletti kukkunud.

2. päev Pöide – Valjala

Oli imeliselt kaunis hommik, päike säras kõrgel taevas ja mõnus oli hommikukohvi kõrvale lorijuttu ajada. Selle lõpetas telefonikõne, kus ajakirjandus nõudis,et me kohe tuleksime Pöide kiriku juurde, sest nemad tahavad lugu saada. Mis meil siis üle jäi!! Jutustasime neile siis innukalt Johannesest ja muuseumist jne. Uljalt fotograafile poseerides alustasime selle päeva matka.

Esimene ehmatus tabas meid Pöide-Laimjala teel, kus selgus, et saarlased viljapõldudel moone kasvatavad. Neid oli seal nii palju, et muud välja ei paistnudki. Mõned rukkililled vast. Nende põldude juures nägime ka ahhetavaid soomlasi jalgratastega. Vaatepilt oli vägev.

Teel läbisime külapoe, kus oli sõbralik ja jutukas müüjatädi, nii nagu vanasti. Kust tulete, kuhu lähete, meil siin on näe jälle sedamoodi jne.

Varsti keerasime saviteele, mis hakkas tikksirgelt Valjalasse suunduma. Huvitavat sellel teel olid kõigepealt tohutu lehmakari, kes äärmiselt organiseeritult teed ületas. Siis olid toredad liiklusmärgid, mis piirasid sõidukiirust 70 km . Ma oleks tahtnud näha mõnda pöörast saarlast, kes sellel teel üle 50ne oleks julgenud sõita. Nägime kahte autot ja ühte maja ning seda kõike täpselt ühes kohas hunnikus. Nagu hiljem selgus, oli selles majas Indrek ülikooli ajal malevas.

Järgmine pöördepunkt oli Tõnija, kuhu teeviit näitas 3 km. See oli juba täielik metsatee.

Suuresti ka rööpasse sõidetud metsaveo autode poolt. Küla ise oli hajali paar majapidamist ja siis 1 või 2 km pärast oli külapoega keskus mõne lausa hrushovkaga. Külapoe ees oli aga klassika, lahedad tüübid õllepudelitega, väga abivalmis teed juhatama. Et meil oli plaan jõuda igal juhul Jursi külla, kus Pääsuke tegi oma kuulsa hanede pildi, siis võtsime suuna sinna. Teed läksid maastikul risti ja rästi ja küsida polnud ka kellegi käest. Nii juhtuski, et lõpuks olime hoopis Kalju külas. Küla oli nii uhkete vanaaegsete kiviaedadega, et me olime veendunud, et see ongi kuulus Jursi. Pildistasime nii kuidas aga saime, siit ja sealtpoolt külateed. Ühtegi inimhinge aga näha polnud. Lõpuks tuli üks naine jalgrattaga ja selgus kurb tõde, et hoopis Kalju küla. Kasu oli aga sõbralikust naisest palju, sest ta juhatas meid salateid pidi kohta, kus otse üle põllu oli Jursi. Teid pidi oleks me pidanud lisa 7 km tegema. Panime siis jälle padinal rinnuni heina ja taamal sihtmärgiks väike suure kolhoosilauda katus. Kohale jõudes saime Jursi juures teha ka mõned pildid aga see küla oli eelmisega võrreldes küll tüki maad nigelam. Kiviaiad ja ühe lagunenud hoone, mis siiski olid ilmselt Pääsukest ja hanesid näinud, saime ka pildi peale.

Sealt edasi Valjala poole ja kiriku juures oli selle päeva lõpp ning autoga Kuressaarde. Õhtust sõime väikses ja vaikses kohas (vanasti vist Lonkav Konn?) ja siis koti peale.

1. päev

Keskpäeval, kui kõige optimistlikumates eelarvestustes pidanuks Koguva teeristist kõndima hakkama, jõudsime just praamile, nii et ajakavast olime juba matka eel maas. Ja ega me edasi ka ei kiirustanud. Muhus Liival tegime poe-, i-punkti ja kõrtsipeatuse. Käisime Muhu Kalarestoranis, mis oma neljal aastal tunnustatud 50 Eesti parima söögikoha nimetusega: menüüst valituks said kalapirukas, heeringasalat kartuliga ja mingi ahvatlus (suitsutursa ja suitsuahvena vormiroog kartuliga) – maitses küll hea. Niisiis Koguva teeristis koputasime teeviita kella 2 paiku ja siis teele. Esimestel kilomeetritel, mil veel reipad olime, jaksasime ka haake teha, nii sai Muhu Linnamäel käidud, kus köitsid tähelepanu metsikult kasvavad roosid – tuttav taimeliik Põhja-Eesti randadest. Jõudes tammi algusesse paistis meile, et seal oleks nagu selle vana tammi alguses minu auto moodi auto. Lähemale jõudes oli tagumiku peal selgelt lugeda TANGI MÄLU, ja teadupärast neid mälutankijaid eriti palju ringi ei liigu. Seekord oli Indrek leidnud, et just siin on kõige õigem ja mõnusam koht tuulte vallas palavuse eest peidus tukastada. Veelkord head soovid kaasa saanud asusime tammile. Varsti helistas Ülle Kruus, kes jagas õpetussõnu, kuidas tema talu enne Tornimäed üles leida, tema suguvõsa talu (300 aastat juba) TIIDU taga ongi tehtus see Pääsukese pilt loovõtjatest ning, et edasiminekuks kasutaksime kindlasti vasakule pöörduvat kruusateed, sest sest pragune põhitee pärineb1960test. Veel soovitas ta kinni katta nii pea kui teised kehaosad, sest tammil hakkavat päike eriti ruttu kõrvetama. Kinnikatmist tuli tuule tõttu nagunii teha.

Väikese Väina Tamm, mis kirjade järgi 3 kilomeetrit pikk, kulges päris kiiresti. Jalakäijatele siin küll eraldi rada ei ole, aga teeperv on piisavalt lai, et väga liiklusohtlikku olukorda ei tekkinud. Teel Muhu saarele oli mõte küll tammil liikuvaid autosid ajaviiteks loendada, kuid see unus ära. Ühel hetkel vuras meist mööda sadakond mootorratturit ja see vist oligi tammi kõige põnevam atraktsioon. Suurelt teelt ära keerasime Tornimäe teeviida juurest, sihiks Mui küla. Kohe teeristis kohtasime lahket autojuhti, kes arvas saavat meie jalavaeva vähendavat ja pakkus küüti Tornimäele, selgus, et tegemist oli Tornimäe kirikuõpetaja abikaasaga, kes keelitas meid kindlasti ka kirikust läbi astuda ja lubas torni näidata. Lubasime sinna jõuda nii tunni aja pärast. Jõudnud sadakond sammu teha, meelitasid maasikaid meid kraavipervele maiustama ja muidugi ei suutnud me ahvatlusele vastu panna.

Mui külas oli Pääsuke oma märkmete järgi Tiisu talu (tegelikult Tiidu talu) juurest toredaid heinategemise pilte teinud. Sama talu kohta on Pääsuke on oma päevaraamatus avaldanud, et seal sai ohtrasti õlut juua ja kõhutäie klimbi suppi ja öömaja. Meie ööle ei jäänud – Kaalu peret polnud nimelt kodus ja meil ka selle päeva sihiks Pöide ja sinna Tornimäe kaudu jupp maad. Aga Tiidu talule pühendasime ikka aega, imetlesime aita, kus ehk Pääsukegi ööbinud, püüdsime ära tabada rakursse, kust Pääsuke oma kuulsaid loovõtu pilte tegi ja nentisime, et kui meie Muhumaale jõudsime, oli hein juba tehtud.

Rõukude asemel tänapäeval kilepakendites pallid. Pärastpoole nägime siiski ka kaasaegset heinategu 2 traktoriga, kus esimene mahaniidetud heina palliks pressis ja teine neidsamasid palle kilesse keerutas. Tornimäel käisime kirikus, pildistasime kuulsat vana koolimaja, kus Peegelgi omal ajal koolitarkust omandanud ning Tarvitajate Ühistu vana kauplust, mille vanuseks täna juba 101 aastat, nii et küllap Pääsukegi on sinna sisse astunud.

Tee Pöide kiriku juurde viis läbi 2 mõisa: Uuemõisa ja Oti, neist esimest kaesime pisut lähemalt ja teisest läksime mööda, sest kibelesime juba Pöide kirikusse. Kui Piret kirikutorni nägi, keeldus ta edasi minemast, vaid võttis suuna otse läbi heinamaa kirikule. Märkusena olgu öeldud, et teeni võis olla vahest paar-kolmsada meetrit, linnulennult kirikuni vahest sada meetrit rohkem. Alguses oli hein niidetud ja maa sandaalidega enam-vähem kergelt läbitav, ainsaks takistuseks okastraadid ja elektrikarjused, aga need kadalipud said läbitud, ei takistanud meid ka kraavid ja rinnuni ulatuvad nõgesed - kes ütles, et kirikutee peab kerge olema. Aga kirikusse me jõudsime ja jaksasime ka kirikus torni ronida.

Kiriku juurest võttis Indrek meid peale, et viia öömajale Kai ja Ardo juurde Piiri külla.

 Enne maandumist oli ette näha veel üks atraktsioon: lehmade söötmine kuskil rannaäärses karjamaal ja teel näitas Kai meile ka kitsi, jänest, hirve ja põtra. Õhtuse programmi kirjutab Piret.

Kirjutab seda, et õhtu oli mõnus, süüa ja juua oli mehemoodi. Ainuke tõrge oli see, Phillip oli kadunud. Nimelt on Kail ja Ardol kaks valget aleuudi kelgukoera: Phillip ja Morris. Aga lõpp oli hea nagu ikka. Et Ardo oli parasjagu mandril, siis oli nagu rohkem naiste värk. Viimased olime loomlikult mina Kaiga siis kui juba koitis uus päev.

1. päev: Koguva teeristist Pöidesse

Praegu lihtsalt teadaanne: Eilne päev kulges kenasti, oleme saarel. Päevaplaan täidetud. Ilm on meil siin ilus ja tõotab paremat.
Täpsemalt õhtul.  Varsti teele.

Proloog – stardi ootel

View Walking directions to Mui, Pöide, Eesti in a larger map

Homme jätkub meie matk Pääsukese rännuteedel. Seekord Muhult Koguva-Kuressaare ristmikult ning suunaga Saaremaale sihtpunktiks Sõrve sääre tipp. Startima peaks kesklõuna paiku või natuke hiljem ja esimese tunni jooksul peaks meid näha olema Suurel tammil, esimesel võimalusel kaldume suurest teest kõrvale Mui ja Pöide poole. Ülal meie matkateekonna kaart.

Jalad juba kihelevad ja vaikselt oleme saarele lähemale nihkunud. Täna tegime väikese soojendusmatka Pärnumaal Jõõpre-Lavassaare, kilomeetreid kogunes 18 ringis, täitsa mõnus. Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga siin oli väga matkasobilik ilm. Vahepeal sundis päike isegi riideid vähendama, esimesed vihmapiisad tulid matka järelkilomeetril ja suurt sadu pole siia veel jõudnudki. Ilmaprognoos lähemateks päevadeks ei ennusta aga midagi head :(

Jõõpres ja Lavassaares tutvusime nö kultuuriobjektidega: Jõõpre surnuaia, õigeusu kiriku ja vana maakivist koolimajaga. Maakivist hooned on ikka nii ilusad, et iga kord imestan, kui mõne neist mahajäetuna leian – siin selline kurb lugu on.

Teel Lavassaarde köitis meie tähelepanu põnev silt teeääres: 12.00-14.00 Pirukad 17.00-19.00

Nagu kiriku lauluraamatus.Kui kärmema internetiühenduse leiame, tuleb siia ka pilt. Et kell vara oli, polnud põhjust kaema minna, milliste pirukatega tegu, aga ahjusoojadest pirukatest unistada ju võis.

Enne Lavassaare päris alevit näitas teeviit Raudteemuuseumi, eks sinna siis meiegi suundusime. Olime saanud Viljarilt karmi käsu muretseda muuseumile uue püsinäituse jaoks lisaks kõigele muule ka väike kiire vedur. Peab tunnistama, et ei saanud. Polnud kelleltki küsida ja ise ka ei julgenud võtta. Ja noh, jõud poleks ka peale hakanud, nii piirdusime kummaliste ja vähemkummaliste pildistamisega.

Esimene huvi oli, kas seal ka kohvikut on, aga sealses nö sööklavagunis, mis ka kassa-kioski funktsioone täitis, teed ega kohvi ei pakutud. Ja polnud seda mujalgi. Etteruttavalt võib öelda, et ega sellist kehakinnitust ja janukustutust siitkandist ei leia, ei leidnud me kohvikut hiljem ka Lavassaare vallakeskusest. Nii et need, kes teevad romantilise rannatee tuuri ja põikavad vahepeal raudteemuuseumi, lähimad söögikohad on ilmselt Audrus.

Raudteemuuseumis peab muidugi ka liipreid mööda käima, mujal on see ju keelatud. Liipritel juhtus ka kole lugu. Piret nägi rästikut, suurt ja paksu. See tegi edasise liikumise ettevaatlikuks, nii et pea pilvedes ja vaade silmapiirile asendus jalge ette vaatamisega.

Teeviit näitas surnuaiale. Polnud vähematki ettekujutust, kus ja milline see on. Jalgrada läks, alguses põõsaste vahelt ja oja ületades jõudsime rappa. Imeilus matkarada, värvitud sillad ja iga natukese aja tagant teeviit surnuaiale. Sinka-vinka, silmapiiril jälle uus sillake ja teeviit. Eksimise võimalust ei ole, kindlasti on see Eesti üks paremini tähistatud matkarada. Rabas trehvasime esimesi küpseid mustikaid. Umbes kilomeetri pärast jõudsime ka Saksa sõjavangide kalmistule.

Muidugi põikasime ka Lavassaare alevisse sisse, sest väike kehaline pingutus nõudis turgutust jäätise või muu ampsuga. Alevis suurt vaatamisväärsust ei tuvastanud, peatee ääres suured töölismajad, eemal paistis ikka eramuid ka olevat. Tagasiteel jõudisime Pirukakohta jälle valel ajal, seekord pool tundi hiljem, aga uudishimu sai võitu ja läksime vaatama, mis pirukaid pakutakse. Menüüs oli valik oli päris rikkalik: liha, kapsa, kartuli, õunamoosi, maasikamoosi (need vist olid otsas) – kõik tehtud õliga ja tühja kõhuga mekkisid isegi täitsa hästi.

Tagasi Jõõpresse jõudes tabasid meid ka esimesed vihmapiisad, suurt sadu siiski mitte. Homme jätkame. Kui kabedamasse internetilevisse jõuame, siis lisandub ka pilte.

4. päev: Koguva - Soonda

Seekord meie matka viimane päev. Lühikeseks seekord jäi ja ring ei tulnud ka suur, aga Muhule sai sõlm peale ja Pääsukese jäädvustatud külad sai ka üksipulgi läbi käidud. Matkapäeva sai jätkatud Koguvalt. Esmalt suundusime uisku vaatama. Sellist melu ja tegevust meie külastushetkel ei olnud kui Pääsukesel Saaremaal. Uisukoja uksed olid uudistajatele valla, kuid laevaehitajaid endid ei olnud. Alguses olimegi uisukojas üksinda, kribasime ühele plagule oma sealoleku kohta tunnistuse ning uurisime laeva lähemalt.

Indrek uisku uudistamas...

... ja Piret pildistamas...

... ning uisk ise

Uisukotta on just jõudnud kamp jalgrattureid, vist leedukad

Meie lahkudes uisukoja ümbrus elavnes, kõigepealt sõitsid sinna leedu jalgratturid ning tuli ka grupp prantslasi, keda jagus terve küla peale. Selle tunni järgi tundus küll, et Koguvale peaks külalisi jaguma, kuigi Muhu muuseumist kurdeti külastajate vähesuse üle. Meiegi tegime külale ringi peale ja sattusime kokku Juhaniga, kellega Pääsukesel polnud võimalust kohtuda, ei elusana ega pronksivalatuna. Pronksmehena on ta kodukülas olnudki vaid viis aastat ja minul oli au temaga kohtuda teist korda, esmakohtumine leidis aset ühel ERMi teabepäeval.

Juhan Smuuli monument (skulptor Tõnu Maarand)

Koguvas

Koguvas põikasime sisse ka vanasse koolimajja ning Kunstitalli ning siis jätsime Indreku maha ning jätkasime teed. Peab küll ütlema, et esimesed 6 kilomeetrit ei tõotanud midagi rõõmustavat - eelmisel päeval läbitud asfalttee oli päris ebameeldiv aga Rootsivere kaudu ringi minna polnud ka mõtet, sest Igakülla sisse põikama pidime igal juhul, sest Pääsuke on Igakülast hulga toredaid pilte teinud - sepast ja kaevust ja suvisest loomalaudast. Igakülast on kümneid kordi mööda sõidetud ja eile koguni kõnnitud, ent kõrvale põigates võttis meid vastu väga põnev küla. Vanad sammeldunud kiviaiad looklesid, tehes vahvaid kurve. Taas oli taluaiad eeskujulikult korras, vaid üks krunt oli rohtunud ning mahajäetud - peale kiviaia oli säilinud veel kelder.

Esimesed sammud Igakülas

Kodus aparaadist pilte allalaadides selgus, et valgusega on asjad väga nihu. Päike küll segas pildistamist, aga siin on veel midagi... Päikesest rääkides peab mainima, et Pääsukest ootas Igakülas paduvihm ja ta pidi sepikojast varju otsima, seal ta Andrei Sõbraga kohtuski, kellest toredaid pilte on teinud. Meil polnud aga põhjust kuskile sisse astuda ja ega me talude juures eriti liikumist ei täheldanudki. Hea küll, oli tööpäev ja päevane aeg aga ikkagi tundus, et kõik muhulased peavad siestat.

Piret Igakülas

Seppa kohtamata jätkasime teed ja arutasime, kus see kaev võis olla. Ühe leidsime, aga see paistab teine olema.

Kaevuase Igakülas

Igakülast jätkus tee asfaldil, esmalt ca 2 km eilekõnnitud teed, siis veel 2 km veel tallamata radu, kuid ka tuttavat autoteed. Aga polnudki hull, taas vana tõde, et tee kordamisel tundub see palju lühem olevat. Kuressaare - Koguva - Kuivastu teeristis tegime väikese puhkuse ning valmistusime veel hullemaks teelõiguks - suureks maanteeks, mis esimesel Muhu päeval praamilt tulevate autodega juba ehmatas. Kaarti uurides paistis, et teed saab päris mitmes korras ka vältida, tehes aasakesi, alguses Piiri külas, siis Liival ja natuke peale Liivat peaks kõrvalisi teeradu pidi kulgedes ka Soondasse jõudma. Hea uudis! Lõime maanteeviidale patsu, sest just Kuressaare teeviidast jätkub meie matk järgmisel aastal ning jätkasime teed.

Piiri küla üks vanimaid talusid

Piiri külas tegime veel ühe peatuse, et Kai ja Ardo Muhu kodu üles leida. Polnudki keerulane, esimene külaelanik oli juba Indrekule teed juhatanud ning Indrek juhatas meile. Nende talu on Piiri küla vanimaid, algselt ollagi seal vaid 3 talu olnud. Talust leidsime muhu käsitööd: kindaid, peakatteid jm, üht-teist sai ka muuseumile kogutud. Ja nüüd viimased 5-6 kilomeetrit, mööda Piiri magasiaidast, suveniirikioskist väike sisseost muhu pesupulkade näol ja edasi Liiva poole, järgmine põige Muhu kirikusse. Viira külateel kohatud jalgrattast lükkav vanamees oli kahtlaselt sama tüüpi, mis Pääsukese fotode kaudu kohatud.

üks Muhu tüüp

Aga kuduvaid Muhu naisi pole me ikka veel kohanud ja rahvariietest rääkimata. Kui kaasaegsest muhu rahvariidest rääkida, siis naistel on lühikesed või capri püksid ning siis särk või T-särk. Aga rahvakunsti peetakse au sees, ilminuid on nii külakujunduses kui taludes, Muhu restoranis Liival oli nii tekstiili, puitu kui vanu fotosid.

Muhu kirik seestvaates

Liival oli tähtsaim objekt Muhu kirik, millest Pääsuke mitmeid pilte teinud, nii seest kui väljast ning viimane tunnistab, et sajand tagasi oli kirikul ka tornike.

Muhu kirik väljast

Liiva restoranis jõime ka kohvi ning sõime matka lõpetuseks toorjuustukooki, mis tundus küll hapukoorest olema, aga hea oli sellegipoolest.

Muhu restorani sisevaade

Matka viimased paar kilomeetrit kulgesid taas peateest kõrval, mis vahepeal oli kruusane kõrvaltee, siis rööpad rohus ja siis vähemalt sajandivanune munakivitee. Küllap Pääsuke ja Voltergi tallasid neil kividel, nii et igati sobilik teelõik matka lõpetuseks.

Munakivitee Soonda külas

Üks talu Soonda külas

Soonda külatänav ja Pääsukeseaegne siin.

Veel üks talu Soondas

Ja siinkohal võikski lõpetada, sest Soondasse jõudnuna saime saarele ringi peale, siin pidi Indrek meid autole võtma. Kuniks ta Viiralt tuli, jõudsime Hellamaa teeristi. Just enne Indreku tulekut pidas Mari auto kinni ja tahtis meile küüti pakkuda, aga meie otsustasime siiski oma ära oodata. Enne Muhust lahkusime käisime küll veel Kuivastu mõisas Mari ja Urmase poolt läbi ning nende rannas ujumas. Viigi perele tänud külalislahkuse ja öömaja eest!
Õhtul kaheksasele praamile ja mandrile.

Järgmisel suvel jätkame siit vasakule. Juuli teisel nädalal.