4. päev: Koguva - Soonda

Seekord meie matka viimane päev. Lühikeseks seekord jäi ja ring ei tulnud ka suur, aga Muhule sai sõlm peale ja Pääsukese jäädvustatud külad sai ka üksipulgi läbi käidud. Matkapäeva sai jätkatud Koguvalt. Esmalt suundusime uisku vaatama. Sellist melu ja tegevust meie külastushetkel ei olnud kui Pääsukesel Saaremaal. Uisukoja uksed olid uudistajatele valla, kuid laevaehitajaid endid ei olnud. Alguses olimegi uisukojas üksinda, kribasime ühele plagule oma sealoleku kohta tunnistuse ning uurisime laeva lähemalt.

Indrek uisku uudistamas...

... ja Piret pildistamas...

... ning uisk ise

Uisukotta on just jõudnud kamp jalgrattureid, vist leedukad

Meie lahkudes uisukoja ümbrus elavnes, kõigepealt sõitsid sinna leedu jalgratturid ning tuli ka grupp prantslasi, keda jagus terve küla peale. Selle tunni järgi tundus küll, et Koguvale peaks külalisi jaguma, kuigi Muhu muuseumist kurdeti külastajate vähesuse üle. Meiegi tegime külale ringi peale ja sattusime kokku Juhaniga, kellega Pääsukesel polnud võimalust kohtuda, ei elusana ega pronksivalatuna. Pronksmehena on ta kodukülas olnudki vaid viis aastat ja minul oli au temaga kohtuda teist korda, esmakohtumine leidis aset ühel ERMi teabepäeval.

Juhan Smuuli monument (skulptor Tõnu Maarand)

Koguvas

Koguvas põikasime sisse ka vanasse koolimajja ning Kunstitalli ning siis jätsime Indreku maha ning jätkasime teed. Peab küll ütlema, et esimesed 6 kilomeetrit ei tõotanud midagi rõõmustavat - eelmisel päeval läbitud asfalttee oli päris ebameeldiv aga Rootsivere kaudu ringi minna polnud ka mõtet, sest Igakülla sisse põikama pidime igal juhul, sest Pääsuke on Igakülast hulga toredaid pilte teinud - sepast ja kaevust ja suvisest loomalaudast. Igakülast on kümneid kordi mööda sõidetud ja eile koguni kõnnitud, ent kõrvale põigates võttis meid vastu väga põnev küla. Vanad sammeldunud kiviaiad looklesid, tehes vahvaid kurve. Taas oli taluaiad eeskujulikult korras, vaid üks krunt oli rohtunud ning mahajäetud - peale kiviaia oli säilinud veel kelder.

Esimesed sammud Igakülas

Kodus aparaadist pilte allalaadides selgus, et valgusega on asjad väga nihu. Päike küll segas pildistamist, aga siin on veel midagi... Päikesest rääkides peab mainima, et Pääsukest ootas Igakülas paduvihm ja ta pidi sepikojast varju otsima, seal ta Andrei Sõbraga kohtuski, kellest toredaid pilte on teinud. Meil polnud aga põhjust kuskile sisse astuda ja ega me talude juures eriti liikumist ei täheldanudki. Hea küll, oli tööpäev ja päevane aeg aga ikkagi tundus, et kõik muhulased peavad siestat.

Piret Igakülas

Seppa kohtamata jätkasime teed ja arutasime, kus see kaev võis olla. Ühe leidsime, aga see paistab teine olema.

Kaevuase Igakülas

Igakülast jätkus tee asfaldil, esmalt ca 2 km eilekõnnitud teed, siis veel 2 km veel tallamata radu, kuid ka tuttavat autoteed. Aga polnudki hull, taas vana tõde, et tee kordamisel tundub see palju lühem olevat. Kuressaare - Koguva - Kuivastu teeristis tegime väikese puhkuse ning valmistusime veel hullemaks teelõiguks - suureks maanteeks, mis esimesel Muhu päeval praamilt tulevate autodega juba ehmatas. Kaarti uurides paistis, et teed saab päris mitmes korras ka vältida, tehes aasakesi, alguses Piiri külas, siis Liival ja natuke peale Liivat peaks kõrvalisi teeradu pidi kulgedes ka Soondasse jõudma. Hea uudis! Lõime maanteeviidale patsu, sest just Kuressaare teeviidast jätkub meie matk järgmisel aastal ning jätkasime teed.

Piiri küla üks vanimaid talusid

Piiri külas tegime veel ühe peatuse, et Kai ja Ardo Muhu kodu üles leida. Polnudki keerulane, esimene külaelanik oli juba Indrekule teed juhatanud ning Indrek juhatas meile. Nende talu on Piiri küla vanimaid, algselt ollagi seal vaid 3 talu olnud. Talust leidsime muhu käsitööd: kindaid, peakatteid jm, üht-teist sai ka muuseumile kogutud. Ja nüüd viimased 5-6 kilomeetrit, mööda Piiri magasiaidast, suveniirikioskist väike sisseost muhu pesupulkade näol ja edasi Liiva poole, järgmine põige Muhu kirikusse. Viira külateel kohatud jalgrattast lükkav vanamees oli kahtlaselt sama tüüpi, mis Pääsukese fotode kaudu kohatud.

üks Muhu tüüp

Aga kuduvaid Muhu naisi pole me ikka veel kohanud ja rahvariietest rääkimata. Kui kaasaegsest muhu rahvariidest rääkida, siis naistel on lühikesed või capri püksid ning siis särk või T-särk. Aga rahvakunsti peetakse au sees, ilminuid on nii külakujunduses kui taludes, Muhu restoranis Liival oli nii tekstiili, puitu kui vanu fotosid.

Muhu kirik seestvaates

Liival oli tähtsaim objekt Muhu kirik, millest Pääsuke mitmeid pilte teinud, nii seest kui väljast ning viimane tunnistab, et sajand tagasi oli kirikul ka tornike.

Muhu kirik väljast

Liiva restoranis jõime ka kohvi ning sõime matka lõpetuseks toorjuustukooki, mis tundus küll hapukoorest olema, aga hea oli sellegipoolest.

Muhu restorani sisevaade

Matka viimased paar kilomeetrit kulgesid taas peateest kõrval, mis vahepeal oli kruusane kõrvaltee, siis rööpad rohus ja siis vähemalt sajandivanune munakivitee. Küllap Pääsuke ja Voltergi tallasid neil kividel, nii et igati sobilik teelõik matka lõpetuseks.

Munakivitee Soonda külas

Üks talu Soonda külas

Soonda külatänav ja Pääsukeseaegne siin.

Veel üks talu Soondas

Ja siinkohal võikski lõpetada, sest Soondasse jõudnuna saime saarele ringi peale, siin pidi Indrek meid autole võtma. Kuniks ta Viiralt tuli, jõudsime Hellamaa teeristi. Just enne Indreku tulekut pidas Mari auto kinni ja tahtis meile küüti pakkuda, aga meie otsustasime siiski oma ära oodata. Enne Muhust lahkusime käisime küll veel Kuivastu mõisas Mari ja Urmase poolt läbi ning nende rannas ujumas. Viigi perele tänud külalislahkuse ja öömaja eest!
Õhtul kaheksasele praamile ja mandrile.

Järgmisel suvel jätkame siit vasakule. Juuli teisel nädalal.