3. päev: Üügu pank - Koguva

Üügu pank

Kohe alguses peab ära ütlema, et väga virgad me ei ole, hommikuse käimaminemisega läheb ikka aega ja enne lõunat oleme liikumisvõimetud. Nii et meie käimispäev hakkab pealelõunal. Kolmanda matkapäeva päevakava nägi ette Üügult Koguvale kõndimise ja sättida nii, et ikka 7-ks Koguvale jõuaks, sest plaanis oli Kuressaare Linnateatri "Rääkivaid kive" vaatama minna.
Indrek pani meid Üügule maha ja tee hakkas. Alguses maanteel, mis esmalt oli veel kruusane, aga kuskil Nõmmkülas muutus asfaldiks. Nõmmkülas põikasime Muhu Mööblisse. Tekkis uudishimu, kas nad teevad tõesti traditsioonilist Muhu mööblit - sellist, mille näiteid meie muuseumi kogudes hulgaliselt on. Meid suunati juhataja poole, kes parasjagu rääkis telefoniga ja kõnetas meid esmalt soome ja siis inglise keeles.

Juhataja oma minivabriku toodanguga

Kuulnud, et me oleme hoopis eestlased ja muuseumist ning lihtsalt huvitume nende firma tööst, oli endiselt sõbralik ning seletas lahkesti, millega firma tegeleb. Selgus, et vana Muhu mööblit nad masstoodanguna ei tee. Pigem tellija soovil ja eritellimusel. Vahel restaureerivad, vahel teevad ühe vana tooli järgi ka koopiatena teisi jne. Lisaks uksed, aknad jne.Põhilised muhu stiili tellijad on uusmuhulased. Viimasel ajal on moodi läinud Muhu bussiootepaviljonide stiilis uksed, mis tegelikult olevat kunstnik Vahtre looming. Firmat on ka president külastanud ning presidendi kingikotti valmistatakse puidust raamatukaani, mis siis kaugetele külalistele kingitakse.

Piret üht restaureerimist ootavat kappi uudistamas

Nõmmküla järel jätkasime ikka maanteel, teeviit Viirale näitas 10 km, pidime jälgima, et Külasemal õiget teeotsa maha ei magaks, et põigata Paenase külla.

Vinnaga kaevu võib Muhus näha näiteks Mõisakülas

Enne aga tegime Tamse bussipeatuses väikese peatuse, kus puhkasime natuke jalga ja kustutasime janu. Ilmad on endiselt kuumad ja päikselised, süüa eriti ei taha, aga janu on pidev. Ka Tamse bussipeatus läikis puhtusest. Meid tuli uudistama üks koer, kontrollis lihtsalt uksel, mis me teeme ja tuvastades, et meil pole kurje kavatsusi, jätkas oma koerateed.

Uudishimulik koer (muide koerad on Muhus matkajate suhtes kaunis sõbralikud ja distantsi hoidvad)

Kaugelt juba näha, et see bussijaam on on väga viks

Ka meie tee jätkus Külasema poole ja natuke peale külasilti leidsimegi rajakese, mis tõenäoliselt viib Paenasele. Ja viiski. Metsatee näiline kilomeeter möödus imekiiresti ja juba olimegi Paenasel.

Mõnus metsatee

Tegime külale tiiru peale ja imetlesime taas Muhu korras talusid ja säilinud külajoont. Muidugi oli tehtud ka uuendusi: rehemajale suuremaid aknaid ja Tõnise talu oli ühe reheseina asendanud klaasiga. Pisut võõras küll, aga miks ka mitte. Paenase küla kivimüürides ja sammaldunud katustes on kindlasti midagi ka Pääsukese ajast

Tõnise talu

Külasemalt jätkus tee Rinsi, siin ei saanud enam hästi aru, millal üks küla lõppes ja teine algas, erinevalt suurematest teedest, sel väiksel külavaheteel külasilte polnud. Nüüd tuli mõistatada, millise talu tagant pidid algama roopad Igaküla poole. Oletamisega jäime natuke jänni ja otsustasime hoopis puhata ja süüa ning siis kaarti uurida. Kui kuulsime mootorratast lähenevat, hüppasime püsti ja pidasime kinni, et juhatust küsida. Tore kohalik muhulane tundis teed hästi ja andis meile detailse täpsusega juhatust, kust ära keerata, millist teed valida, kirjeldas teeolusid jne. Too mõnusat muhu keelt kõnelev külamees tundis äratundmistõõmu, kui selgus, et meie olemegi need matkajad, kellest Kadi raadio rääkis. Enne metsateele keeramist, mille õige teeotsa juhatuse järgi kenasti üles leidsime, põikasime küll ka Rinsi kiriku juurde sisse, et järgida täpselt Pääsukest. Rinsi kirik (Pääsukese pildistatud Rinsi kirikut võib näha siit, teraval silmitsemisel paistab 100 aastat tagasi siin ka rahvast olevat)

Metsatee iseloomustuseks seda, et on kõnnitav, jalgratturitele mitte just mugav. Alguses heinamaal olid vaevuaimatavad roopad, metsavaheline tee oli selgem, aga täis igasugust risu-oksi ja vahel jälle metsaveotraktoriga üles songitud. Poolel teel sattusime nõukogude militaarobjektile, vanadele mahajäetud sõjaväeehitistele, millest kaardidel mingeid märkeid polnud nii nagu ka nende teedest ja ilmselt seetõttu valisime edasi õige teeraja asemel vale ja Igaküla asemel jõudsime maanteele liiga vara.

Nõuka "pärandkultuur"

Tegelikult see polnudki halb valik: tee ääres oli palju maasikaid, nii et sai kõhu nii täis süüa, et varsti enam ei viitsinudki maasikate järele kummarduda. Siin jälgisime küll Pääsukest, kes oma matkapäevikus kirjeldas ka maasikate söömist.
Asfalt Koguvale venis aeglaselt ja ei jõudnud ära oodata, millal kilomeetist kaks-kolm ja neli saab, alguses segas teed ka värske pindamiskate. Lahtine killustik polnud just sõbralik väsinud jalgadele. Piretile oli üllatuseks kilomeetrite tähistusviis: posti mõlemal küljel näitab ühte numbrit, alguses 2 ja 2, siis 3:3, 4:4 jne. Autosõitjana polnud ta varem tähele pannud, et enam ei näita kilomeetripostid seda, palju on maanteelt sõidetud ja palju on sihtpunkti, vaid on mingi imelik märgistussüsteem, näiteks Piiri-Koguva tee 2. kilomeeter, siis 3. kilomeeter jne. Maantee tähistussüsteeme üle nördimust avaldades, jõudsime siiski lõpuks Igakülla ja siis varsi Koguvale. Aega teatrini oli ca tund. Ostsime teatripiletid ära ja mõtlesime kohvikut või puhvetit otsida, aga muuseumiväravas trehvasime Eda, kes pakkus, et teeb meile muuseumis kohvi. Eda oli eelmisel päeval etendust näinud ning kiitis, et tükk on hea ja räägib muhulastest üsna tõetruult ja üleskirjutused on Kirjandusmuuseumis just naabruses asuvast Igakülast.
Koguva sobis etenduse paigaks imehästi, eelmisel aastal olla seda Kuressaares Sadamaaidas mängitud. Ei tea, kuidas see sinna sobis, aga Muhu oli just õige koht. Muhu muuseumist kuulsime, et ega muhulane nii naljalt Koguvasse teatrisse ei tule, kui mängitaks Liival, siis veel, aga Koguva on nende jaoks liiga kaugel. Meie näitel pole kaugus küll määrav, hea tahte korral saaks jua ka jalgsi minna. Etendus oli täitsa vahva, 5 tegelast rääkisid oma lugu, kus peategelaseks kivid ja rollid sobisid neile suurepäraselt. Kahju, et seda enam sel hooajal ei mängita, muidu soovitaks küll.
Juba etenduse ajal oli kaugemalt kosta kõuekõminat ja peaaegu kohe, kui etendus lõppes, sadu algaski. Aga meie olime juba mugavalt autos ja teel Liiva poole. Kui Liival väikese poepeatuse tegime, oli sadu juba läbi, nii et vihma võis tulla vaevalt 5 minutit, aga seda kohe ikka pangega. Meil on vihmaga seekord hästi läinud, ilmataat on meid sellest säästnud ning päikesega hellitanud. Poes kohtasime juhuslikult ka Kaid, kes meile eelmisel aastal öömaja pakkus. Enne matka olime üritanud temaga kontakti saada, aga edutult, nüüd peaaegu viimasel päeval jooksis ise sülle. Leppisime kokku, et järgmisel päeval, kui Piiri küla läbime, põikame nende Muhu koju sisse. Aga meie Viimane õhtu Muhumaal möödus ikka Kuivastu mõisas veini ja hea seltskonnaga. Purju ei joonud, aga hää oli olla.