Muhumaal on meil staap-öömaja Mari ja Urmas Viigi juures Kuivastus, kus oleme end mõnusasti sisse seadnud. Sel ajal kui meie Piretiga Muhumaa samme möödame, teenib Indrek meile priid ülalpidamist ja abistab pererahvast nipet-näpet töödega: tänane töövõit kivitrepi ehitus.
Samal ajal meie Piretiga liikusime Pääsukese radu pidi. Kuna käesoleva matka aeg on poole lühem, kui eelnevatel aastatel, ei seadnudki endale eesmärgiks tervele Muhule ring peale teha, vaid valisime kohad, kus kindlasti ka Pääsuke käinud ning pilte teinud ja kindlasti nii mõnelgi teelõigul võisid meie sammud kattuda.
Esimese päeva teekond läbis punkte: Kuivastu sadam - Võlla - Hellamaa - Kallaste - Üügu. Ja nii nagu alati, jätkame ka seekord täpselt samast kohast, kus eelmisel päeval katkes ehk autoga öömajale viidi, niisiis Kuivastu sadamast. Kaarte hoolikalt uurinud ja Mariga nõu pidanud, leidsime teekonna hakatuseks mõnusa rannatee, mis kulges otse sadama juurest, vaevalt kümmekond minutit ilusat kaunist kaldateed läbinud, märkasime tuttavate hoonete siluetti ja põikasime Viikide juurde, kus meile turgutuseks kohvi pakuti ja kiiktooli pilt tehti. Edasi oli meil plaan vähemalt Võlla külani metsaradu minna, aga need näisid minevat taludest läbi ja Piret keeldus kategooriliselt eramaadele tungimast. Valisime siis veidi turvalisema ja jõudsime maanteele - tõenäoliselt veel mõisaaegsele, säilinud oli kivitee ja ka vanad teepostid. Küllap liikusid samal maanteel Pääsuke ja Voltergi 1913. aastal. Aga meie rõõm oli üürike, sest mõne aja pärast ristus tee suure teega, mida alguses pidasime ekslikult Hellamaa-Kallaste poole minevaks. Meie üllatus oli suur, kui korraga nägime seal sadu autosid kihutamas. Esialgu oli tunne, et midagi on märkamata jäänud, kas tõesti on Muhu ralli? Kihutati enam kui 110 km/t kiirusega ning korraga 2 reas ning autosid oli ikka palju. Kaarti lähemalt uurides saime aru, et Kuivastu-Kuressaare tee võtabki alguses väikse kaare üles ja just nimelt Muhu peamagistraalil me ka olime. Esimesel võimalusel ehk siis Võlla teeristis põikasime teelt paremale.
Võlla tee bussipeatus üllatas meid nii nimega (kujutasime ette, kuidas ostaksime bussipiletit Võlla teele) kui välimusega. Hiljem selgus, et see ongi hetke Muhu stiil, sest taolisi bussipeatusi oleme praeguseks kohanud kümmekond, mõned üksikud on ka erinäolisemad olnud. Võlla küla ise oli päris armas, muhulik, tüüpiliste kiviaedadega ning kive - paasi on hulgaliselt ka hoonetes kasutatud.
Korras ja hooldatud küla, mahajäetud talusid naljalt ei näe, mõnd hoonet on küll ajahammas purenud, teisalt paistab silma nende väärikas ajalugu. Kui Pääsukese esmamulje oli 100 aastat tagasi, et kõik naised käivad rahvariietes, siis meie taolist pilti muidugi ei näinud ja inimesigi kohtasime üksikuid: ühel talul tehti katust, tänaval tuli üks jalgrattal naine vastu ja mõnes aias toimetati veel. Küll manas aga silm Pääsukeselt paar pilti tänava- või külavaadetega, mis võinuks olla pildistatud just siin ja praegu.
Külavaheteidpidi, mis sageli kujutasid endas roopapaari heinamaal, läksime Hellamaale. Küla ise on suur ja hajali ning tõenäoliselt kogu küla me jalgsi ei läbinud, kuid siin paelus meid üks vana kelder, mis olla ka Habichti taluarhitektuuri raamatus. Sama talu väravapostid olid sarnased keldri katusel oleva postiga ja olid juba varem meie tähelepanu köitnud.
Piret meenutas Tihuse hobusetalu juures läinud suve, kui ta välitöödel koos Venemaa Etnograafiamuuseumi Marinaga olla seal käinud ja taluperemees talle kustumatu mulje jätnud. Meie siiski sinna sisse ei põiganud. Hellamaalt jõudsime taas suurele maanteele, mis sedakorda oli kruusast ning tunduvalt väiksema liiklusega, küll aga käis tolmupilv üle, kui autod möödusid. Päris paljud autod vähendasid aga kiirust ja säästsid meid tolmust, kas nad olid kaasliiklejaid arvestavad, oletasid, et me tahame hääletada või uudishimutsesid, kas meie olemegi need matkajad,kellest Kadi raadio rääkis. Igatahes väga keha nende poolt.
Teel pangale muutsime oma õhtusi plaane: esialgu oli kavas Koguvale "Rääkivate kivide" etendust vaatama minna, aga leidsime, et mis me tühja ikka sõidame, lähme parem järgmisel päeval, kui nagunii matkatee Üügult Koguvale viib. Vahepeal möödusid aga kilomeetrid ja ikka kohtasime Muhu stiili bussijaamu, Kallastel, kus viimase puhke- ja joogipeatuse tegime, oli aga juba uhkem bussiootepaviljon, kus sees isegi korralikud istepingid ning muhulaste kiituseks peab märkima, et kõik bussijaamad on eeskujulikult korras, terved, gräffitite ja muu sodita.
Kallastelt oli väike mäkketõus ja olimegi Üügu pangal. Kuulu järgi pidavat siin ka ujumiskoht olema, aga meie ei leidnud seda rada ülesse. Mina läksin küll ühelt teelt alla, aga sattusin ühe allika juurde ning otse sohu, sest jalad tegid iga sammuga lirts ja lärts. Pangaaluseid teid oli aga mitmeid´ning panka oli võimalik ka lähemalt vaadata.
Pikalt ei julgenud minna, sest ohusildid teatasid varisemisohust ja pealegi tuli Indrek meile juba järgi, et koju sööma viia. Enne käisime siiski ka ujumas ja seda Viikide rannas, merevesi oli mõnusalt soe. Mari oli valmistanud imemaitsvat pastarooga kana, veini ja ürtidega. Veini seltsis mööduski õhtu (Pääsuke ütleks taolise õhtu kohta, et aelesime niisama). Piret traumeeris end halbade uudistega, mis gmaili vahendusel ja arvuti olemasolul igal pool võivad su tuju rikkuda. Õigem oleks puhata nii, et võtad stepsli seinast välja ja lihtsalt laed oma akusid, ilma et argipäev sind kinni püüaks. Aga matkata on mõnus ja oli tore päev.
Samal ajal meie Piretiga liikusime Pääsukese radu pidi. Kuna käesoleva matka aeg on poole lühem, kui eelnevatel aastatel, ei seadnudki endale eesmärgiks tervele Muhule ring peale teha, vaid valisime kohad, kus kindlasti ka Pääsuke käinud ning pilte teinud ja kindlasti nii mõnelgi teelõigul võisid meie sammud kattuda.
Esimese päeva teekond läbis punkte: Kuivastu sadam - Võlla - Hellamaa - Kallaste - Üügu. Ja nii nagu alati, jätkame ka seekord täpselt samast kohast, kus eelmisel päeval katkes ehk autoga öömajale viidi, niisiis Kuivastu sadamast. Kaarte hoolikalt uurinud ja Mariga nõu pidanud, leidsime teekonna hakatuseks mõnusa rannatee, mis kulges otse sadama juurest, vaevalt kümmekond minutit ilusat kaunist kaldateed läbinud, märkasime tuttavate hoonete siluetti ja põikasime Viikide juurde, kus meile turgutuseks kohvi pakuti ja kiiktooli pilt tehti. Edasi oli meil plaan vähemalt Võlla külani metsaradu minna, aga need näisid minevat taludest läbi ja Piret keeldus kategooriliselt eramaadele tungimast. Valisime siis veidi turvalisema ja jõudsime maanteele - tõenäoliselt veel mõisaaegsele, säilinud oli kivitee ja ka vanad teepostid. Küllap liikusid samal maanteel Pääsuke ja Voltergi 1913. aastal. Aga meie rõõm oli üürike, sest mõne aja pärast ristus tee suure teega, mida alguses pidasime ekslikult Hellamaa-Kallaste poole minevaks. Meie üllatus oli suur, kui korraga nägime seal sadu autosid kihutamas. Esialgu oli tunne, et midagi on märkamata jäänud, kas tõesti on Muhu ralli? Kihutati enam kui 110 km/t kiirusega ning korraga 2 reas ning autosid oli ikka palju. Kaarti lähemalt uurides saime aru, et Kuivastu-Kuressaare tee võtabki alguses väikse kaare üles ja just nimelt Muhu peamagistraalil me ka olime. Esimesel võimalusel ehk siis Võlla teeristis põikasime teelt paremale.
Võlla tee bussipeatus üllatas meid nii nimega (kujutasime ette, kuidas ostaksime bussipiletit Võlla teele) kui välimusega. Hiljem selgus, et see ongi hetke Muhu stiil, sest taolisi bussipeatusi oleme praeguseks kohanud kümmekond, mõned üksikud on ka erinäolisemad olnud. Võlla küla ise oli päris armas, muhulik, tüüpiliste kiviaedadega ning kive - paasi on hulgaliselt ka hoonetes kasutatud.
Korras ja hooldatud küla, mahajäetud talusid naljalt ei näe, mõnd hoonet on küll ajahammas purenud, teisalt paistab silma nende väärikas ajalugu. Kui Pääsukese esmamulje oli 100 aastat tagasi, et kõik naised käivad rahvariietes, siis meie taolist pilti muidugi ei näinud ja inimesigi kohtasime üksikuid: ühel talul tehti katust, tänaval tuli üks jalgrattal naine vastu ja mõnes aias toimetati veel. Küll manas aga silm Pääsukeselt paar pilti tänava- või külavaadetega, mis võinuks olla pildistatud just siin ja praegu.
Külavaheteidpidi, mis sageli kujutasid endas roopapaari heinamaal, läksime Hellamaale. Küla ise on suur ja hajali ning tõenäoliselt kogu küla me jalgsi ei läbinud, kuid siin paelus meid üks vana kelder, mis olla ka Habichti taluarhitektuuri raamatus. Sama talu väravapostid olid sarnased keldri katusel oleva postiga ja olid juba varem meie tähelepanu köitnud.
Piret meenutas Tihuse hobusetalu juures läinud suve, kui ta välitöödel koos Venemaa Etnograafiamuuseumi Marinaga olla seal käinud ja taluperemees talle kustumatu mulje jätnud. Meie siiski sinna sisse ei põiganud. Hellamaalt jõudsime taas suurele maanteele, mis sedakorda oli kruusast ning tunduvalt väiksema liiklusega, küll aga käis tolmupilv üle, kui autod möödusid. Päris paljud autod vähendasid aga kiirust ja säästsid meid tolmust, kas nad olid kaasliiklejaid arvestavad, oletasid, et me tahame hääletada või uudishimutsesid, kas meie olemegi need matkajad,kellest Kadi raadio rääkis. Igatahes väga keha nende poolt.
Teel pangale muutsime oma õhtusi plaane: esialgu oli kavas Koguvale "Rääkivate kivide" etendust vaatama minna, aga leidsime, et mis me tühja ikka sõidame, lähme parem järgmisel päeval, kui nagunii matkatee Üügult Koguvale viib. Vahepeal möödusid aga kilomeetrid ja ikka kohtasime Muhu stiili bussijaamu, Kallastel, kus viimase puhke- ja joogipeatuse tegime, oli aga juba uhkem bussiootepaviljon, kus sees isegi korralikud istepingid ning muhulaste kiituseks peab märkima, et kõik bussijaamad on eeskujulikult korras, terved, gräffitite ja muu sodita.
Kallastelt oli väike mäkketõus ja olimegi Üügu pangal. Kuulu järgi pidavat siin ka ujumiskoht olema, aga meie ei leidnud seda rada ülesse. Mina läksin küll ühelt teelt alla, aga sattusin ühe allika juurde ning otse sohu, sest jalad tegid iga sammuga lirts ja lärts. Pangaaluseid teid oli aga mitmeid´ning panka oli võimalik ka lähemalt vaadata.
Pikalt ei julgenud minna, sest ohusildid teatasid varisemisohust ja pealegi tuli Indrek meile juba järgi, et koju sööma viia. Enne käisime siiski ka ujumas ja seda Viikide rannas, merevesi oli mõnusalt soe. Mari oli valmistanud imemaitsvat pastarooga kana, veini ja ürtidega. Veini seltsis mööduski õhtu (Pääsuke ütleks taolise õhtu kohta, et aelesime niisama). Piret traumeeris end halbade uudistega, mis gmaili vahendusel ja arvuti olemasolul igal pool võivad su tuju rikkuda. Õigem oleks puhata nii, et võtad stepsli seinast välja ja lihtsalt laed oma akusid, ilma et argipäev sind kinni püüaks. Aga matkata on mõnus ja oli tore päev.
No comments:
Post a Comment