2. päev Pöide – Valjala

Oli imeliselt kaunis hommik, päike säras kõrgel taevas ja mõnus oli hommikukohvi kõrvale lorijuttu ajada. Selle lõpetas telefonikõne, kus ajakirjandus nõudis,et me kohe tuleksime Pöide kiriku juurde, sest nemad tahavad lugu saada. Mis meil siis üle jäi!! Jutustasime neile siis innukalt Johannesest ja muuseumist jne. Uljalt fotograafile poseerides alustasime selle päeva matka.

Esimene ehmatus tabas meid Pöide-Laimjala teel, kus selgus, et saarlased viljapõldudel moone kasvatavad. Neid oli seal nii palju, et muud välja ei paistnudki. Mõned rukkililled vast. Nende põldude juures nägime ka ahhetavaid soomlasi jalgratastega. Vaatepilt oli vägev.

Teel läbisime külapoe, kus oli sõbralik ja jutukas müüjatädi, nii nagu vanasti. Kust tulete, kuhu lähete, meil siin on näe jälle sedamoodi jne.

Varsti keerasime saviteele, mis hakkas tikksirgelt Valjalasse suunduma. Huvitavat sellel teel olid kõigepealt tohutu lehmakari, kes äärmiselt organiseeritult teed ületas. Siis olid toredad liiklusmärgid, mis piirasid sõidukiirust 70 km . Ma oleks tahtnud näha mõnda pöörast saarlast, kes sellel teel üle 50ne oleks julgenud sõita. Nägime kahte autot ja ühte maja ning seda kõike täpselt ühes kohas hunnikus. Nagu hiljem selgus, oli selles majas Indrek ülikooli ajal malevas.

Järgmine pöördepunkt oli Tõnija, kuhu teeviit näitas 3 km. See oli juba täielik metsatee.

Suuresti ka rööpasse sõidetud metsaveo autode poolt. Küla ise oli hajali paar majapidamist ja siis 1 või 2 km pärast oli külapoega keskus mõne lausa hrushovkaga. Külapoe ees oli aga klassika, lahedad tüübid õllepudelitega, väga abivalmis teed juhatama. Et meil oli plaan jõuda igal juhul Jursi külla, kus Pääsuke tegi oma kuulsa hanede pildi, siis võtsime suuna sinna. Teed läksid maastikul risti ja rästi ja küsida polnud ka kellegi käest. Nii juhtuski, et lõpuks olime hoopis Kalju külas. Küla oli nii uhkete vanaaegsete kiviaedadega, et me olime veendunud, et see ongi kuulus Jursi. Pildistasime nii kuidas aga saime, siit ja sealtpoolt külateed. Ühtegi inimhinge aga näha polnud. Lõpuks tuli üks naine jalgrattaga ja selgus kurb tõde, et hoopis Kalju küla. Kasu oli aga sõbralikust naisest palju, sest ta juhatas meid salateid pidi kohta, kus otse üle põllu oli Jursi. Teid pidi oleks me pidanud lisa 7 km tegema. Panime siis jälle padinal rinnuni heina ja taamal sihtmärgiks väike suure kolhoosilauda katus. Kohale jõudes saime Jursi juures teha ka mõned pildid aga see küla oli eelmisega võrreldes küll tüki maad nigelam. Kiviaiad ja ühe lagunenud hoone, mis siiski olid ilmselt Pääsukest ja hanesid näinud, saime ka pildi peale.

Sealt edasi Valjala poole ja kiriku juures oli selle päeva lõpp ning autoga Kuressaarde. Õhtust sõime väikses ja vaikses kohas (vanasti vist Lonkav Konn?) ja siis koti peale.

1. päev

Keskpäeval, kui kõige optimistlikumates eelarvestustes pidanuks Koguva teeristist kõndima hakkama, jõudsime just praamile, nii et ajakavast olime juba matka eel maas. Ja ega me edasi ka ei kiirustanud. Muhus Liival tegime poe-, i-punkti ja kõrtsipeatuse. Käisime Muhu Kalarestoranis, mis oma neljal aastal tunnustatud 50 Eesti parima söögikoha nimetusega: menüüst valituks said kalapirukas, heeringasalat kartuliga ja mingi ahvatlus (suitsutursa ja suitsuahvena vormiroog kartuliga) – maitses küll hea. Niisiis Koguva teeristis koputasime teeviita kella 2 paiku ja siis teele. Esimestel kilomeetritel, mil veel reipad olime, jaksasime ka haake teha, nii sai Muhu Linnamäel käidud, kus köitsid tähelepanu metsikult kasvavad roosid – tuttav taimeliik Põhja-Eesti randadest. Jõudes tammi algusesse paistis meile, et seal oleks nagu selle vana tammi alguses minu auto moodi auto. Lähemale jõudes oli tagumiku peal selgelt lugeda TANGI MÄLU, ja teadupärast neid mälutankijaid eriti palju ringi ei liigu. Seekord oli Indrek leidnud, et just siin on kõige õigem ja mõnusam koht tuulte vallas palavuse eest peidus tukastada. Veelkord head soovid kaasa saanud asusime tammile. Varsti helistas Ülle Kruus, kes jagas õpetussõnu, kuidas tema talu enne Tornimäed üles leida, tema suguvõsa talu (300 aastat juba) TIIDU taga ongi tehtus see Pääsukese pilt loovõtjatest ning, et edasiminekuks kasutaksime kindlasti vasakule pöörduvat kruusateed, sest sest pragune põhitee pärineb1960test. Veel soovitas ta kinni katta nii pea kui teised kehaosad, sest tammil hakkavat päike eriti ruttu kõrvetama. Kinnikatmist tuli tuule tõttu nagunii teha.

Väikese Väina Tamm, mis kirjade järgi 3 kilomeetrit pikk, kulges päris kiiresti. Jalakäijatele siin küll eraldi rada ei ole, aga teeperv on piisavalt lai, et väga liiklusohtlikku olukorda ei tekkinud. Teel Muhu saarele oli mõte küll tammil liikuvaid autosid ajaviiteks loendada, kuid see unus ära. Ühel hetkel vuras meist mööda sadakond mootorratturit ja see vist oligi tammi kõige põnevam atraktsioon. Suurelt teelt ära keerasime Tornimäe teeviida juurest, sihiks Mui küla. Kohe teeristis kohtasime lahket autojuhti, kes arvas saavat meie jalavaeva vähendavat ja pakkus küüti Tornimäele, selgus, et tegemist oli Tornimäe kirikuõpetaja abikaasaga, kes keelitas meid kindlasti ka kirikust läbi astuda ja lubas torni näidata. Lubasime sinna jõuda nii tunni aja pärast. Jõudnud sadakond sammu teha, meelitasid maasikaid meid kraavipervele maiustama ja muidugi ei suutnud me ahvatlusele vastu panna.

Mui külas oli Pääsuke oma märkmete järgi Tiisu talu (tegelikult Tiidu talu) juurest toredaid heinategemise pilte teinud. Sama talu kohta on Pääsuke on oma päevaraamatus avaldanud, et seal sai ohtrasti õlut juua ja kõhutäie klimbi suppi ja öömaja. Meie ööle ei jäänud – Kaalu peret polnud nimelt kodus ja meil ka selle päeva sihiks Pöide ja sinna Tornimäe kaudu jupp maad. Aga Tiidu talule pühendasime ikka aega, imetlesime aita, kus ehk Pääsukegi ööbinud, püüdsime ära tabada rakursse, kust Pääsuke oma kuulsaid loovõtu pilte tegi ja nentisime, et kui meie Muhumaale jõudsime, oli hein juba tehtud.

Rõukude asemel tänapäeval kilepakendites pallid. Pärastpoole nägime siiski ka kaasaegset heinategu 2 traktoriga, kus esimene mahaniidetud heina palliks pressis ja teine neidsamasid palle kilesse keerutas. Tornimäel käisime kirikus, pildistasime kuulsat vana koolimaja, kus Peegelgi omal ajal koolitarkust omandanud ning Tarvitajate Ühistu vana kauplust, mille vanuseks täna juba 101 aastat, nii et küllap Pääsukegi on sinna sisse astunud.

Tee Pöide kiriku juurde viis läbi 2 mõisa: Uuemõisa ja Oti, neist esimest kaesime pisut lähemalt ja teisest läksime mööda, sest kibelesime juba Pöide kirikusse. Kui Piret kirikutorni nägi, keeldus ta edasi minemast, vaid võttis suuna otse läbi heinamaa kirikule. Märkusena olgu öeldud, et teeni võis olla vahest paar-kolmsada meetrit, linnulennult kirikuni vahest sada meetrit rohkem. Alguses oli hein niidetud ja maa sandaalidega enam-vähem kergelt läbitav, ainsaks takistuseks okastraadid ja elektrikarjused, aga need kadalipud said läbitud, ei takistanud meid ka kraavid ja rinnuni ulatuvad nõgesed - kes ütles, et kirikutee peab kerge olema. Aga kirikusse me jõudsime ja jaksasime ka kirikus torni ronida.

Kiriku juurest võttis Indrek meid peale, et viia öömajale Kai ja Ardo juurde Piiri külla.

 Enne maandumist oli ette näha veel üks atraktsioon: lehmade söötmine kuskil rannaäärses karjamaal ja teel näitas Kai meile ka kitsi, jänest, hirve ja põtra. Õhtuse programmi kirjutab Piret.

Kirjutab seda, et õhtu oli mõnus, süüa ja juua oli mehemoodi. Ainuke tõrge oli see, Phillip oli kadunud. Nimelt on Kail ja Ardol kaks valget aleuudi kelgukoera: Phillip ja Morris. Aga lõpp oli hea nagu ikka. Et Ardo oli parasjagu mandril, siis oli nagu rohkem naiste värk. Viimased olime loomlikult mina Kaiga siis kui juba koitis uus päev.

1. päev: Koguva teeristist Pöidesse

Praegu lihtsalt teadaanne: Eilne päev kulges kenasti, oleme saarel. Päevaplaan täidetud. Ilm on meil siin ilus ja tõotab paremat.
Täpsemalt õhtul.  Varsti teele.

Proloog – stardi ootel

View Walking directions to Mui, Pöide, Eesti in a larger map

Homme jätkub meie matk Pääsukese rännuteedel. Seekord Muhult Koguva-Kuressaare ristmikult ning suunaga Saaremaale sihtpunktiks Sõrve sääre tipp. Startima peaks kesklõuna paiku või natuke hiljem ja esimese tunni jooksul peaks meid näha olema Suurel tammil, esimesel võimalusel kaldume suurest teest kõrvale Mui ja Pöide poole. Ülal meie matkateekonna kaart.

Jalad juba kihelevad ja vaikselt oleme saarele lähemale nihkunud. Täna tegime väikese soojendusmatka Pärnumaal Jõõpre-Lavassaare, kilomeetreid kogunes 18 ringis, täitsa mõnus. Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga siin oli väga matkasobilik ilm. Vahepeal sundis päike isegi riideid vähendama, esimesed vihmapiisad tulid matka järelkilomeetril ja suurt sadu pole siia veel jõudnudki. Ilmaprognoos lähemateks päevadeks ei ennusta aga midagi head :(

Jõõpres ja Lavassaares tutvusime nö kultuuriobjektidega: Jõõpre surnuaia, õigeusu kiriku ja vana maakivist koolimajaga. Maakivist hooned on ikka nii ilusad, et iga kord imestan, kui mõne neist mahajäetuna leian – siin selline kurb lugu on.

Teel Lavassaarde köitis meie tähelepanu põnev silt teeääres: 12.00-14.00 Pirukad 17.00-19.00

Nagu kiriku lauluraamatus.Kui kärmema internetiühenduse leiame, tuleb siia ka pilt. Et kell vara oli, polnud põhjust kaema minna, milliste pirukatega tegu, aga ahjusoojadest pirukatest unistada ju võis.

Enne Lavassaare päris alevit näitas teeviit Raudteemuuseumi, eks sinna siis meiegi suundusime. Olime saanud Viljarilt karmi käsu muretseda muuseumile uue püsinäituse jaoks lisaks kõigele muule ka väike kiire vedur. Peab tunnistama, et ei saanud. Polnud kelleltki küsida ja ise ka ei julgenud võtta. Ja noh, jõud poleks ka peale hakanud, nii piirdusime kummaliste ja vähemkummaliste pildistamisega.

Esimene huvi oli, kas seal ka kohvikut on, aga sealses nö sööklavagunis, mis ka kassa-kioski funktsioone täitis, teed ega kohvi ei pakutud. Ja polnud seda mujalgi. Etteruttavalt võib öelda, et ega sellist kehakinnitust ja janukustutust siitkandist ei leia, ei leidnud me kohvikut hiljem ka Lavassaare vallakeskusest. Nii et need, kes teevad romantilise rannatee tuuri ja põikavad vahepeal raudteemuuseumi, lähimad söögikohad on ilmselt Audrus.

Raudteemuuseumis peab muidugi ka liipreid mööda käima, mujal on see ju keelatud. Liipritel juhtus ka kole lugu. Piret nägi rästikut, suurt ja paksu. See tegi edasise liikumise ettevaatlikuks, nii et pea pilvedes ja vaade silmapiirile asendus jalge ette vaatamisega.

Teeviit näitas surnuaiale. Polnud vähematki ettekujutust, kus ja milline see on. Jalgrada läks, alguses põõsaste vahelt ja oja ületades jõudsime rappa. Imeilus matkarada, värvitud sillad ja iga natukese aja tagant teeviit surnuaiale. Sinka-vinka, silmapiiril jälle uus sillake ja teeviit. Eksimise võimalust ei ole, kindlasti on see Eesti üks paremini tähistatud matkarada. Rabas trehvasime esimesi küpseid mustikaid. Umbes kilomeetri pärast jõudsime ka Saksa sõjavangide kalmistule.

Muidugi põikasime ka Lavassaare alevisse sisse, sest väike kehaline pingutus nõudis turgutust jäätise või muu ampsuga. Alevis suurt vaatamisväärsust ei tuvastanud, peatee ääres suured töölismajad, eemal paistis ikka eramuid ka olevat. Tagasiteel jõudisime Pirukakohta jälle valel ajal, seekord pool tundi hiljem, aga uudishimu sai võitu ja läksime vaatama, mis pirukaid pakutakse. Menüüs oli valik oli päris rikkalik: liha, kapsa, kartuli, õunamoosi, maasikamoosi (need vist olid otsas) – kõik tehtud õliga ja tühja kõhuga mekkisid isegi täitsa hästi.

Tagasi Jõõpresse jõudes tabasid meid ka esimesed vihmapiisad, suurt sadu siiski mitte. Homme jätkame. Kui kabedamasse internetilevisse jõuame, siis lisandub ka pilte.

4. päev: Koguva - Soonda

Seekord meie matka viimane päev. Lühikeseks seekord jäi ja ring ei tulnud ka suur, aga Muhule sai sõlm peale ja Pääsukese jäädvustatud külad sai ka üksipulgi läbi käidud. Matkapäeva sai jätkatud Koguvalt. Esmalt suundusime uisku vaatama. Sellist melu ja tegevust meie külastushetkel ei olnud kui Pääsukesel Saaremaal. Uisukoja uksed olid uudistajatele valla, kuid laevaehitajaid endid ei olnud. Alguses olimegi uisukojas üksinda, kribasime ühele plagule oma sealoleku kohta tunnistuse ning uurisime laeva lähemalt.

Indrek uisku uudistamas...

... ja Piret pildistamas...

... ning uisk ise

Uisukotta on just jõudnud kamp jalgrattureid, vist leedukad

Meie lahkudes uisukoja ümbrus elavnes, kõigepealt sõitsid sinna leedu jalgratturid ning tuli ka grupp prantslasi, keda jagus terve küla peale. Selle tunni järgi tundus küll, et Koguvale peaks külalisi jaguma, kuigi Muhu muuseumist kurdeti külastajate vähesuse üle. Meiegi tegime külale ringi peale ja sattusime kokku Juhaniga, kellega Pääsukesel polnud võimalust kohtuda, ei elusana ega pronksivalatuna. Pronksmehena on ta kodukülas olnudki vaid viis aastat ja minul oli au temaga kohtuda teist korda, esmakohtumine leidis aset ühel ERMi teabepäeval.

Juhan Smuuli monument (skulptor Tõnu Maarand)

Koguvas

Koguvas põikasime sisse ka vanasse koolimajja ning Kunstitalli ning siis jätsime Indreku maha ning jätkasime teed. Peab küll ütlema, et esimesed 6 kilomeetrit ei tõotanud midagi rõõmustavat - eelmisel päeval läbitud asfalttee oli päris ebameeldiv aga Rootsivere kaudu ringi minna polnud ka mõtet, sest Igakülla sisse põikama pidime igal juhul, sest Pääsuke on Igakülast hulga toredaid pilte teinud - sepast ja kaevust ja suvisest loomalaudast. Igakülast on kümneid kordi mööda sõidetud ja eile koguni kõnnitud, ent kõrvale põigates võttis meid vastu väga põnev küla. Vanad sammeldunud kiviaiad looklesid, tehes vahvaid kurve. Taas oli taluaiad eeskujulikult korras, vaid üks krunt oli rohtunud ning mahajäetud - peale kiviaia oli säilinud veel kelder.

Esimesed sammud Igakülas

Kodus aparaadist pilte allalaadides selgus, et valgusega on asjad väga nihu. Päike küll segas pildistamist, aga siin on veel midagi... Päikesest rääkides peab mainima, et Pääsukest ootas Igakülas paduvihm ja ta pidi sepikojast varju otsima, seal ta Andrei Sõbraga kohtuski, kellest toredaid pilte on teinud. Meil polnud aga põhjust kuskile sisse astuda ja ega me talude juures eriti liikumist ei täheldanudki. Hea küll, oli tööpäev ja päevane aeg aga ikkagi tundus, et kõik muhulased peavad siestat.

Piret Igakülas

Seppa kohtamata jätkasime teed ja arutasime, kus see kaev võis olla. Ühe leidsime, aga see paistab teine olema.

Kaevuase Igakülas

Igakülast jätkus tee asfaldil, esmalt ca 2 km eilekõnnitud teed, siis veel 2 km veel tallamata radu, kuid ka tuttavat autoteed. Aga polnudki hull, taas vana tõde, et tee kordamisel tundub see palju lühem olevat. Kuressaare - Koguva - Kuivastu teeristis tegime väikese puhkuse ning valmistusime veel hullemaks teelõiguks - suureks maanteeks, mis esimesel Muhu päeval praamilt tulevate autodega juba ehmatas. Kaarti uurides paistis, et teed saab päris mitmes korras ka vältida, tehes aasakesi, alguses Piiri külas, siis Liival ja natuke peale Liivat peaks kõrvalisi teeradu pidi kulgedes ka Soondasse jõudma. Hea uudis! Lõime maanteeviidale patsu, sest just Kuressaare teeviidast jätkub meie matk järgmisel aastal ning jätkasime teed.

Piiri küla üks vanimaid talusid

Piiri külas tegime veel ühe peatuse, et Kai ja Ardo Muhu kodu üles leida. Polnudki keerulane, esimene külaelanik oli juba Indrekule teed juhatanud ning Indrek juhatas meile. Nende talu on Piiri küla vanimaid, algselt ollagi seal vaid 3 talu olnud. Talust leidsime muhu käsitööd: kindaid, peakatteid jm, üht-teist sai ka muuseumile kogutud. Ja nüüd viimased 5-6 kilomeetrit, mööda Piiri magasiaidast, suveniirikioskist väike sisseost muhu pesupulkade näol ja edasi Liiva poole, järgmine põige Muhu kirikusse. Viira külateel kohatud jalgrattast lükkav vanamees oli kahtlaselt sama tüüpi, mis Pääsukese fotode kaudu kohatud.

üks Muhu tüüp

Aga kuduvaid Muhu naisi pole me ikka veel kohanud ja rahvariietest rääkimata. Kui kaasaegsest muhu rahvariidest rääkida, siis naistel on lühikesed või capri püksid ning siis särk või T-särk. Aga rahvakunsti peetakse au sees, ilminuid on nii külakujunduses kui taludes, Muhu restoranis Liival oli nii tekstiili, puitu kui vanu fotosid.

Muhu kirik seestvaates

Liival oli tähtsaim objekt Muhu kirik, millest Pääsuke mitmeid pilte teinud, nii seest kui väljast ning viimane tunnistab, et sajand tagasi oli kirikul ka tornike.

Muhu kirik väljast

Liiva restoranis jõime ka kohvi ning sõime matka lõpetuseks toorjuustukooki, mis tundus küll hapukoorest olema, aga hea oli sellegipoolest.

Muhu restorani sisevaade

Matka viimased paar kilomeetrit kulgesid taas peateest kõrval, mis vahepeal oli kruusane kõrvaltee, siis rööpad rohus ja siis vähemalt sajandivanune munakivitee. Küllap Pääsuke ja Voltergi tallasid neil kividel, nii et igati sobilik teelõik matka lõpetuseks.

Munakivitee Soonda külas

Üks talu Soonda külas

Soonda külatänav ja Pääsukeseaegne siin.

Veel üks talu Soondas

Ja siinkohal võikski lõpetada, sest Soondasse jõudnuna saime saarele ringi peale, siin pidi Indrek meid autole võtma. Kuniks ta Viiralt tuli, jõudsime Hellamaa teeristi. Just enne Indreku tulekut pidas Mari auto kinni ja tahtis meile küüti pakkuda, aga meie otsustasime siiski oma ära oodata. Enne Muhust lahkusime käisime küll veel Kuivastu mõisas Mari ja Urmase poolt läbi ning nende rannas ujumas. Viigi perele tänud külalislahkuse ja öömaja eest!
Õhtul kaheksasele praamile ja mandrile.

Järgmisel suvel jätkame siit vasakule. Juuli teisel nädalal.

3. päev: Üügu pank - Koguva

Üügu pank

Kohe alguses peab ära ütlema, et väga virgad me ei ole, hommikuse käimaminemisega läheb ikka aega ja enne lõunat oleme liikumisvõimetud. Nii et meie käimispäev hakkab pealelõunal. Kolmanda matkapäeva päevakava nägi ette Üügult Koguvale kõndimise ja sättida nii, et ikka 7-ks Koguvale jõuaks, sest plaanis oli Kuressaare Linnateatri "Rääkivaid kive" vaatama minna.
Indrek pani meid Üügule maha ja tee hakkas. Alguses maanteel, mis esmalt oli veel kruusane, aga kuskil Nõmmkülas muutus asfaldiks. Nõmmkülas põikasime Muhu Mööblisse. Tekkis uudishimu, kas nad teevad tõesti traditsioonilist Muhu mööblit - sellist, mille näiteid meie muuseumi kogudes hulgaliselt on. Meid suunati juhataja poole, kes parasjagu rääkis telefoniga ja kõnetas meid esmalt soome ja siis inglise keeles.

Juhataja oma minivabriku toodanguga

Kuulnud, et me oleme hoopis eestlased ja muuseumist ning lihtsalt huvitume nende firma tööst, oli endiselt sõbralik ning seletas lahkesti, millega firma tegeleb. Selgus, et vana Muhu mööblit nad masstoodanguna ei tee. Pigem tellija soovil ja eritellimusel. Vahel restaureerivad, vahel teevad ühe vana tooli järgi ka koopiatena teisi jne. Lisaks uksed, aknad jne.Põhilised muhu stiili tellijad on uusmuhulased. Viimasel ajal on moodi läinud Muhu bussiootepaviljonide stiilis uksed, mis tegelikult olevat kunstnik Vahtre looming. Firmat on ka president külastanud ning presidendi kingikotti valmistatakse puidust raamatukaani, mis siis kaugetele külalistele kingitakse.

Piret üht restaureerimist ootavat kappi uudistamas

Nõmmküla järel jätkasime ikka maanteel, teeviit Viirale näitas 10 km, pidime jälgima, et Külasemal õiget teeotsa maha ei magaks, et põigata Paenase külla.

Vinnaga kaevu võib Muhus näha näiteks Mõisakülas

Enne aga tegime Tamse bussipeatuses väikese peatuse, kus puhkasime natuke jalga ja kustutasime janu. Ilmad on endiselt kuumad ja päikselised, süüa eriti ei taha, aga janu on pidev. Ka Tamse bussipeatus läikis puhtusest. Meid tuli uudistama üks koer, kontrollis lihtsalt uksel, mis me teeme ja tuvastades, et meil pole kurje kavatsusi, jätkas oma koerateed.

Uudishimulik koer (muide koerad on Muhus matkajate suhtes kaunis sõbralikud ja distantsi hoidvad)

Kaugelt juba näha, et see bussijaam on on väga viks

Ka meie tee jätkus Külasema poole ja natuke peale külasilti leidsimegi rajakese, mis tõenäoliselt viib Paenasele. Ja viiski. Metsatee näiline kilomeeter möödus imekiiresti ja juba olimegi Paenasel.

Mõnus metsatee

Tegime külale tiiru peale ja imetlesime taas Muhu korras talusid ja säilinud külajoont. Muidugi oli tehtud ka uuendusi: rehemajale suuremaid aknaid ja Tõnise talu oli ühe reheseina asendanud klaasiga. Pisut võõras küll, aga miks ka mitte. Paenase küla kivimüürides ja sammaldunud katustes on kindlasti midagi ka Pääsukese ajast

Tõnise talu

Külasemalt jätkus tee Rinsi, siin ei saanud enam hästi aru, millal üks küla lõppes ja teine algas, erinevalt suurematest teedest, sel väiksel külavaheteel külasilte polnud. Nüüd tuli mõistatada, millise talu tagant pidid algama roopad Igaküla poole. Oletamisega jäime natuke jänni ja otsustasime hoopis puhata ja süüa ning siis kaarti uurida. Kui kuulsime mootorratast lähenevat, hüppasime püsti ja pidasime kinni, et juhatust küsida. Tore kohalik muhulane tundis teed hästi ja andis meile detailse täpsusega juhatust, kust ära keerata, millist teed valida, kirjeldas teeolusid jne. Too mõnusat muhu keelt kõnelev külamees tundis äratundmistõõmu, kui selgus, et meie olemegi need matkajad, kellest Kadi raadio rääkis. Enne metsateele keeramist, mille õige teeotsa juhatuse järgi kenasti üles leidsime, põikasime küll ka Rinsi kiriku juurde sisse, et järgida täpselt Pääsukest. Rinsi kirik (Pääsukese pildistatud Rinsi kirikut võib näha siit, teraval silmitsemisel paistab 100 aastat tagasi siin ka rahvast olevat)

Metsatee iseloomustuseks seda, et on kõnnitav, jalgratturitele mitte just mugav. Alguses heinamaal olid vaevuaimatavad roopad, metsavaheline tee oli selgem, aga täis igasugust risu-oksi ja vahel jälle metsaveotraktoriga üles songitud. Poolel teel sattusime nõukogude militaarobjektile, vanadele mahajäetud sõjaväeehitistele, millest kaardidel mingeid märkeid polnud nii nagu ka nende teedest ja ilmselt seetõttu valisime edasi õige teeraja asemel vale ja Igaküla asemel jõudsime maanteele liiga vara.

Nõuka "pärandkultuur"

Tegelikult see polnudki halb valik: tee ääres oli palju maasikaid, nii et sai kõhu nii täis süüa, et varsti enam ei viitsinudki maasikate järele kummarduda. Siin jälgisime küll Pääsukest, kes oma matkapäevikus kirjeldas ka maasikate söömist.
Asfalt Koguvale venis aeglaselt ja ei jõudnud ära oodata, millal kilomeetist kaks-kolm ja neli saab, alguses segas teed ka värske pindamiskate. Lahtine killustik polnud just sõbralik väsinud jalgadele. Piretile oli üllatuseks kilomeetrite tähistusviis: posti mõlemal küljel näitab ühte numbrit, alguses 2 ja 2, siis 3:3, 4:4 jne. Autosõitjana polnud ta varem tähele pannud, et enam ei näita kilomeetripostid seda, palju on maanteelt sõidetud ja palju on sihtpunkti, vaid on mingi imelik märgistussüsteem, näiteks Piiri-Koguva tee 2. kilomeeter, siis 3. kilomeeter jne. Maantee tähistussüsteeme üle nördimust avaldades, jõudsime siiski lõpuks Igakülla ja siis varsi Koguvale. Aega teatrini oli ca tund. Ostsime teatripiletid ära ja mõtlesime kohvikut või puhvetit otsida, aga muuseumiväravas trehvasime Eda, kes pakkus, et teeb meile muuseumis kohvi. Eda oli eelmisel päeval etendust näinud ning kiitis, et tükk on hea ja räägib muhulastest üsna tõetruult ja üleskirjutused on Kirjandusmuuseumis just naabruses asuvast Igakülast.
Koguva sobis etenduse paigaks imehästi, eelmisel aastal olla seda Kuressaares Sadamaaidas mängitud. Ei tea, kuidas see sinna sobis, aga Muhu oli just õige koht. Muhu muuseumist kuulsime, et ega muhulane nii naljalt Koguvasse teatrisse ei tule, kui mängitaks Liival, siis veel, aga Koguva on nende jaoks liiga kaugel. Meie näitel pole kaugus küll määrav, hea tahte korral saaks jua ka jalgsi minna. Etendus oli täitsa vahva, 5 tegelast rääkisid oma lugu, kus peategelaseks kivid ja rollid sobisid neile suurepäraselt. Kahju, et seda enam sel hooajal ei mängita, muidu soovitaks küll.
Juba etenduse ajal oli kaugemalt kosta kõuekõminat ja peaaegu kohe, kui etendus lõppes, sadu algaski. Aga meie olime juba mugavalt autos ja teel Liiva poole. Kui Liival väikese poepeatuse tegime, oli sadu juba läbi, nii et vihma võis tulla vaevalt 5 minutit, aga seda kohe ikka pangega. Meil on vihmaga seekord hästi läinud, ilmataat on meid sellest säästnud ning päikesega hellitanud. Poes kohtasime juhuslikult ka Kaid, kes meile eelmisel aastal öömaja pakkus. Enne matka olime üritanud temaga kontakti saada, aga edutult, nüüd peaaegu viimasel päeval jooksis ise sülle. Leppisime kokku, et järgmisel päeval, kui Piiri küla läbime, põikame nende Muhu koju sisse. Aga meie Viimane õhtu Muhumaal möödus ikka Kuivastu mõisas veini ja hea seltskonnaga. Purju ei joonud, aga hää oli olla.

2. päev: Muhu, Kuivastu - Üügu pank

Muhumaal on meil staap-öömaja Mari ja Urmas Viigi juures Kuivastus, kus oleme end mõnusasti sisse seadnud. Sel ajal kui meie Piretiga Muhumaa samme möödame, teenib Indrek meile priid ülalpidamist ja abistab pererahvast nipet-näpet töödega: tänane töövõit kivitrepi ehitus.
Samal ajal meie Piretiga liikusime Pääsukese radu pidi. Kuna käesoleva matka aeg on poole lühem, kui eelnevatel aastatel, ei seadnudki endale eesmärgiks tervele Muhule ring peale teha, vaid valisime kohad, kus kindlasti ka Pääsuke käinud ning pilte teinud ja kindlasti nii mõnelgi teelõigul võisid meie sammud kattuda.

Esimese päeva teekond läbis punkte: Kuivastu sadam - Võlla - Hellamaa - Kallaste - Üügu. Ja nii nagu alati, jätkame ka seekord täpselt samast kohast, kus eelmisel päeval katkes ehk autoga öömajale viidi, niisiis Kuivastu sadamast. Kaarte hoolikalt uurinud ja Mariga nõu pidanud, leidsime teekonna hakatuseks mõnusa rannatee, mis kulges otse sadama juurest, vaevalt kümmekond minutit ilusat kaunist kaldateed läbinud, märkasime tuttavate hoonete siluetti ja põikasime Viikide juurde, kus meile turgutuseks kohvi pakuti ja kiiktooli pilt tehti. Edasi oli meil plaan vähemalt Võlla külani metsaradu minna, aga need näisid minevat taludest läbi ja Piret keeldus kategooriliselt eramaadele tungimast. Valisime siis veidi turvalisema ja jõudsime maanteele - tõenäoliselt veel mõisaaegsele, säilinud oli kivitee ja ka vanad teepostid. Küllap liikusid samal maanteel Pääsuke ja Voltergi 1913. aastal. Aga meie rõõm oli üürike, sest mõne aja pärast ristus tee suure teega, mida alguses pidasime ekslikult Hellamaa-Kallaste poole minevaks. Meie üllatus oli suur, kui korraga nägime seal sadu autosid kihutamas. Esialgu oli tunne, et midagi on märkamata jäänud, kas tõesti on Muhu ralli? Kihutati enam kui 110 km/t kiirusega ning korraga 2 reas ning autosid oli ikka palju. Kaarti lähemalt uurides saime aru, et Kuivastu-Kuressaare tee võtabki alguses väikse kaare üles ja just nimelt Muhu peamagistraalil me ka olime. Esimesel võimalusel ehk siis Võlla teeristis põikasime teelt paremale.

Võlla tee bussipeatus üllatas meid nii nimega (kujutasime ette, kuidas ostaksime bussipiletit Võlla teele) kui välimusega. Hiljem selgus, et see ongi hetke Muhu stiil, sest taolisi bussipeatusi oleme praeguseks kohanud kümmekond, mõned üksikud on ka erinäolisemad olnud. Võlla küla ise oli päris armas, muhulik, tüüpiliste kiviaedadega ning kive - paasi on hulgaliselt ka hoonetes kasutatud.

Korras ja hooldatud küla, mahajäetud talusid naljalt ei näe, mõnd hoonet on küll ajahammas purenud, teisalt paistab silma nende väärikas ajalugu. Kui Pääsukese esmamulje oli 100 aastat tagasi, et kõik naised käivad rahvariietes, siis meie taolist pilti muidugi ei näinud ja inimesigi kohtasime üksikuid: ühel talul tehti katust, tänaval tuli üks jalgrattal naine vastu ja mõnes aias toimetati veel. Küll manas aga silm Pääsukeselt paar pilti tänava- või külavaadetega, mis võinuks olla pildistatud just siin ja praegu.

Külavaheteidpidi, mis sageli kujutasid endas roopapaari heinamaal, läksime Hellamaale. Küla ise on suur ja hajali ning tõenäoliselt kogu küla me jalgsi ei läbinud, kuid siin paelus meid üks vana kelder, mis olla ka Habichti taluarhitektuuri raamatus. Sama talu väravapostid olid sarnased keldri katusel oleva postiga ja olid juba varem meie tähelepanu köitnud.

Piret meenutas Tihuse hobusetalu juures läinud suve, kui ta välitöödel koos Venemaa Etnograafiamuuseumi Marinaga olla seal käinud ja taluperemees talle kustumatu mulje jätnud. Meie siiski sinna sisse ei põiganud. Hellamaalt jõudsime taas suurele maanteele, mis sedakorda oli kruusast ning tunduvalt väiksema liiklusega, küll aga käis tolmupilv üle, kui autod möödusid. Päris paljud autod vähendasid aga kiirust ja säästsid meid tolmust, kas nad olid kaasliiklejaid arvestavad, oletasid, et me tahame hääletada või uudishimutsesid, kas meie olemegi need matkajad,kellest Kadi raadio rääkis. Igatahes väga keha nende poolt.

Teel pangale muutsime oma õhtusi plaane: esialgu oli kavas Koguvale "Rääkivate kivide" etendust vaatama minna, aga leidsime, et mis me tühja ikka sõidame, lähme parem järgmisel päeval, kui nagunii matkatee Üügult Koguvale viib. Vahepeal möödusid aga kilomeetrid ja ikka kohtasime Muhu stiili bussijaamu, Kallastel, kus viimase puhke- ja joogipeatuse tegime, oli aga juba uhkem bussiootepaviljon, kus sees isegi korralikud istepingid ning muhulaste kiituseks peab märkima, et kõik bussijaamad on eeskujulikult korras, terved, gräffitite ja muu sodita.
Kallastelt oli väike mäkketõus ja olimegi Üügu pangal. Kuulu järgi pidavat siin ka ujumiskoht olema, aga meie ei leidnud seda rada ülesse. Mina läksin küll ühelt teelt alla, aga sattusin ühe allika juurde ning otse sohu, sest jalad tegid iga sammuga lirts ja lärts. Pangaaluseid teid oli aga mitmeid´ning panka oli võimalik ka lähemalt vaadata.

Pikalt ei julgenud minna, sest ohusildid teatasid varisemisohust ja pealegi tuli Indrek meile juba järgi, et koju sööma viia. Enne käisime siiski ka ujumas ja seda Viikide rannas, merevesi oli mõnusalt soe. Mari oli valmistanud imemaitsvat pastarooga kana, veini ja ürtidega. Veini seltsis mööduski õhtu (Pääsuke ütleks taolise õhtu kohta, et aelesime niisama). Piret traumeeris end halbade uudistega, mis gmaili vahendusel ja arvuti olemasolul igal pool võivad su tuju rikkuda. Õigem oleks puhata nii, et võtad stepsli seinast välja ja lihtsalt laed oma akusid, ilma et argipäev sind kinni püüaks. Aga matkata on mõnus ja oli tore päev.