Lihavõttematk jäämägesid vaatama

Seekordne kevadmatk sai ette võetud Võrtsjärve äärde, sest olime internetist näinud peibutavaid pilte efektsetest jäämägedest ja soov oli neid oma silmaga näha. Peipsi jääkuhilaid Nina külas ja Kodaveres oleme korduvalt eelnevatel aastatel kaemas käinud, aga Võrtsjärve jää oli nagu uudiseks.
Esmalt sõitsime Jõesuusse, aga sealsest vaatetornist järvele vaadates ei tundunud märkimisväärseid mägesid olevat - selliseid põlvekõrgusi küll, aga mitte suuri. Niisiis otsustasime Vehendi poole sõita, aga keerasime järve poole esimesel võimalusel veidi enne Rannu kirikut. Tee läks väga pehmeks ning jätsime auto ootama ühe talu kõrvale, kus kaks koera seda kohusetundlikult valvama jäid. Oligi plaan väike jalgsimatk teha.

Esimesena rõõmustasid meid rammusad pajutibud, plaanisime pajuokste korjamise tagasiteele jätta, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et sama teed me tagasi ei tulnud ja rohkem tibuderohkeid pajusid ka ei näinud. Ei tea, mis pajupõud seal Rannu kandis on. Järve äärde jõudes märkasime jääl kõndivat kalameest, kes sel ajal, kui me järve uudistasime ja oma esimesi klõpse fotokaga tegime, jõudis juba meie juurde üles. Küsisime, kus jäämäed on ja too näitas käega nii vasakule kui paremale. Laskusime trepist alla (seal oli juhtumisi puutrepp, millel mõned astmed puudu, nii et vahepeal oli astmelaudadel meeter vahet), aga kuna kaldaäär oli jäävaba ja kuiva maad eriti kõndimiseks polnud ning silmapiiril ühtegi mäge meenutavat kühmu ka ei märganud, siis ronisime kohe tagasi ja pidasime paremaks kalda peal teekonda jätkata. Kaldaäärne kruusatee oli väga porine, aga mätas õnneks väga pehme ei olnud ning oma jalavarje kuskile mutta pandiks ei pidanud jätma. Hoidsime ikka järvel ka silma peal ning igal võimalusel, kui sinna avaram pilt avanes, suundusime vaatama, kuid jäämägesid ei kuskil.

Tee on meile päris tuttav, sest oleme Tamme paljandi matkarajal vähemalt 3 korda käinud, viimati eelmise aasta suvel rännakul Piritalt Vastseliina. Siiski sattusime me kuidagi ootamatult ja väga ruttu paljandi juurde, esimesel hetkel ei saanud arugi, et oleme juba rajal, aga kui hakkasid uhked liivakivi rahnud paistma, oli asukoht ilma gps-ita tuvastatud. Kuigi rada tuttav, oli uudistamist küllaga ja saime ka uusi teadmisi, näiteks need väikesed augud, mis tunduvad olevat koiaukude moodi, on tekitatud hoopis kaevurherilaste poolt  ja suuremad urud on kaldapääsukeste omad. Suvel, kui puud lehes, on tähelepanu muule suunatud.

Ja huvitav on muidugi ka aastasadadega kivisse kirjutatud külastajateraamat, kus on nii romantilisi sõnumeid, eesnimesid kui monogramme. Üks Piret K. on ka oma kohalolu kinnitanud. Meie ei hakanud aga kivisse midagi kirjutama, meil piisab jalajälgedest ja mõnest fotoklõpsust, et oma kohalolekut jäädvustada.

Jäämägesid me ikka veel ei näinud, üksnes kõrkjaid ja pilliroogu. Nii oli plaan jätkata teekonda Vehendi poole, tuuliku juures (sellest tuulikust on vist küll juba 3. või 4. pilt siin blogis), tuli keerata vasakule ja nii eemaldusime mõneks ajaks järvest.

Tee kulges avarate põldude vahel, kohati paistis ka mõni talu, mõni päris uus, teine renoveeritud, kolmas vana või räämas. Palju oli savist ehitisi, aga sellele omapärale oleme ühes varasemas blogiloos osundanud. Ilm oli soe ja talvest polnud nagu mingit märkigi, vaid mõni lumelaik metsa vahel andis tema hiljutisest olemasolekust reeturlikult märku.

Jõudsime Tamme külla, slipi juures avanes taas võimalus järve äärde minna. Siin märkasime ka tõesti mägede moodi jääkuhilaid, millest kõrgemad üle pea ulatusid. Sai nendest pilte klõpsitud ja rõõmustatud, et matka eesmärk on täidetud. Niisiis loobusime plaanist jalgsi Vehendisse edasi minna ning suundusime veidi teist teed mööda auto juurde tagasi.

Nüüd sattusime ka sellistele teedele, kus varem polnud astunud, nii märkasime mahajäetud loomalautasid Kaarlijärvel. 8 lauta rivis, aga ilmselt kasutuselt ära. Imelik, juustutööstus on ju pea samas külas suure tee ääres.

Sattusime ka rändlindude tiivapuhkusele, mil arvatavasti miljonid linnud parasjagu pidulauas keha kinnitasid. Kuna nad olid kaugel ja meie ornitoloogilised teadmised pole kõige paremad, siis arvasime need pika kaela järgi hanedeks. Ühel hetkel tõusid nad ka lendu, kuid üksikud parved liikusid meie suunas ja sel ajal, kui me aparaati otsisime, et tuvastamiseks mõni pilt teha, jõudsid nad juba eemalduda.

Auto juurde tagasi jõudnud, loendas Tiina mobiil kilomeetreid 15 ringis ja samme peale 18000. Selline väike kevadmatk looduses. Lõpetuseks käisime veel autoga Vehendil ja nentisime, et vähemasti järvemuuseumi juures jäämägesid pole näha ja tagasiteel tegime peatuse Rannu kiriku juures. Kirik, mis kannab Püha Martini nime, on armas pisike, toreda tornikuke ja edeva külguksega.

 Oli tore päev. Rõõmsaid lihavõtteid!

Mukri loodusrada

Mukri raba Eidapere järve ääres, suvi 2005

Tõenäoliselt pole ma erapooletu, aga minu meelest on see Eesti ilusamaid matkaradu. Eidaperest, kus on mu lapsepõlvekodu, on rappa 3 km kruusateed. Matkamiseks suurepärane, kui lisada Mukri loodusraja 2,5 km, siis saab edasi-tagasi ca 10-11 km, mis on selline igapäevane käimisharjumus. Tavaliselt maal viibides olengi käinud seal kõndimas vaat et iga päev, aga sel aastal läks kuidagi nii, et mitte ei jõudnud. No tegelikult oli ikka plaan suvel ka minna, aga millegipärast vaatasin RMK kodulehte, mis sellest rajast kirjutatud on ja märkasin, et rada on oktoobrini renoveerimise tõttu suletud. Nii ei jõudnudki suvel rappa päikesetõusu tervitama.

Oktoobris pole ma vist kunagi Mukri rabas käinud, jõhvikakorjamised on jäänud septembrisse ja sügisel pole mind maalgi. Sel aastal oli aga väike puhkus just oktoobri alguses ja mõtlesin raba uudistama minna. Kohale jõudes selgus, et rada on endiselt suletud – ju siis kestavad renoveerimistööd oktoobri lõpuni. Kuna aga raja algus oli värskete laudadega turvaliselt kutsuv, siis mõtlesin niikaua käia kuni kannatab, et keeran siis otsa ringi, kui parandustööd ära lõpevad. Rabajärveni on vast tee ikka juba valmis. Pean siinkohal märkima, et valisin esmatutvuseks lühikese rajalõigu, mis on Mukri teelt vast sadakond meetrit järveni. Tee oli eeskujulik, järve ääres oli uuendatud ka ujumisplatvorm, mille pink paistis improviseeritud olema (küllap on see ajutine, sest kirjade järgi renoveerimistööd ju käivad).

Ristmik järve ääres, kus tee vasakule viib lühikesele rajale otse Eidapere-Mukri teele, tee üles viib rajalõigule vaatetorni ja puhkeala juurde, tee paremale on pikem rajalõik, tehes rabajärvedele ringi ja lõpeb autoparkla juures.

Vaatetorni uuendamine on plaanitud järgmisesse aastasse ja sellele ronimine keelatud. Sellest polnud ka lugu, sest olen tornivaadetega varasematel aastatel tutvunud, tõsi, sügisvärvides rabavaade oleks omajagu elamus. Vaatetorni kõrgus koos kandealusega oli  vist 21 m, millest maapealset osa 14 m, nii et silm ulatub päris kaugele. Lisan siia foto varasemast rabaretkest, mil vaatetorni külastamine veel turvaline oli. Muide, seal tornis oli külalisteraamat, kuhu külastajaid oma muljeid kirjutasid ja kirjutajaid oli ka kaugetelt mandritelt, kes oma vaimustust inglise või saksa keeles jagasid.  

 

Valisin siis edasiseks jalutuskäiguks rajalõigu nende imeliste veesilmade suunas, maapinnal kõndides paistavad need hoopis teistsugused kui vaatetornist või siis linnulennult. Tõenäoliselt olid need haneparved, kes just üle pea lendasid, tehes pidevalt uusi kujundeid – tõelised vigurlendurid! Aga maalilisi vaateid näeb ka tasasel laudteel, telefon pole rabapildistamiseks just parim vahend, kuid mälestusi aitavad hoida needki kaadrid.

Fotogeenilised männid, rabapäike, õitsev kanarbik, peibutavad jõhvikad, pohlad ja mustikad (murakaaeg on möödas), mõnus õhk, mõnus soojus (rabas vist on alati soojem kui mujal?), veesilmad ja laukad ja nende vahel lookleb turvaline loodusrada, nii et ka lahtiste jalanõudega varbad märjaks ei saa. Kontskingadega vaevalt küll keegi rappa läheb, kuid suvel rihmikutega või plätudega annab isegi käia, kuigi puitkillustikul pole nendega vist eriti mugav kõndida. Kuigi, kes suvel sinnakanti satub ja tahavad rabajärvel tuhandeid vesiroose õitsemas näha, siis lühike sajameetrine laudtee järve äärde on käidav iga jalanõuga ja riietusega.

Eidapere järv 2009 suvel

Kuid rattaga loodusrajal sõita ei tohi, selle kohta on raja alguses ka keelav silt. Nii et rattamatkajad, kes Oandu-Ikla matkateel kulgevad, peaksid sõitma Mukri teed pidi, kuid jällegi, kuna teelt läheb väike rajalõik järve ja vaatetorni äärde, siis võib ju ratta tee äärde jätta ja siis väike jalgsipõige rappa teha, võib ka nii teha, et sõita lõkkekohta ja siis kõndida läbi väikse metsatuka järveni ja tagasi.

Lõkkekohas on päris korralik ulualune pruukosti võtmiseks ja puhkamiseks, on puid ja ka grill (kuigi rest on katki). Majakese seinal ripub võti, mis peaks mingi ukse avama, kuid ei oska arvata, millise, võimalik, et see on pandud sinna ka viguri pärast. Paistab, et siin on lõkkematerjaliks säästlikult kasutatud vana raja materjali, mõned lauahunnikud veel vajavad tükeldamist.

Üldiselt olid rajalt vana matkatee jäänused juba koristatud, üksikutes kohtades oli veel üht-teist vana või siis üleliigseid klotse uue ehitamiselt, kuid kirjade järgi peaks raja rekonstrueerimine veel käima ning üldilme saab ses osas ka korda. Tahaks siinkohal kiita RMK-d, KIK-i, Kehtna vallavalitsust ja tööde teostajat Meris OÜ-d, kelle abil loodusrada taas korda saab. Minu teada on see päris populaarne, siin on mitmeid kordi käinud nii Looduse Omnibuss kui läbi viidud koolitunde ja minu nii-öelda illegaalina rajal viibimise ajal jalutasid mulle vastu mitmed väikeste lastega perekonnad.

Üks unistus mul seoses rajaga oleks: ühe järvekese juures, kus eriti rohkesti vesiroose kasvab, võiks olla ka umbes puusakõrgune pildistamisplatvorm, et seda õiteilu veelgi paremini näha. Kunagi oli seal vist ka pink, kuid see jäi kaugele ja järvekallas on väga märg, et sinna lähemale minna. Juuresolev pilt pole just sel aastal tehtud, teatavasti on ka vesiroosi õitsemise aeg möödas. Selle aasta matkahooaeg on küll möödas, kuigi tõsistel matkajatel pole vist hooaegu, nii et kutsun üles raba uudistama ka sügisel ja talvel, kuid järgmise aasta kevadel ja suvel kindlasti. Raba on alati huvitav, kui kevadel on pilkupüüdvad ubalehed, tupp-villpea valged tutikesed, sookail, suvel vesiroosid, soopihl, sügisel kanarbik, sekka männid, rabasamblikud, ümeraleheline huulhein jm, siis silmailu jagub. Kui veab, võib kohata ka põtru või metsanotsusid või linde (metsist, musta toonekurge, rüüti, metskiuri, sookurge jt).  Vaatetorni niipea ei saa, kuid loodetavasti asendatakse vana uuega ka üsna pea.

Mukri raba looduse kirjeldus on ühes Eesti Looduse numbris.

Võrdluseks: vana rada (ülal) ja uus rada (all). 

13. päev: Pikakannu - Vana-Vastseliina

Ongi käes meie seekordse teekonna viimane päev. Need 2 nädalat on läinud lennates, raskemad rajalõigud ja villid jäid esimesse nädalasse.

Meile kahel viimasel ööl öömaja pakkunud Siirile oli meie rännak niivõrd inspireeriv, et ta otsustas meiega viimase päeva kaasa teha. Vahva! Meil on nüüd personaalne Võrumaa giid seltsis. Olgu siinkohal märgitud, et see pole meil esimene matk Siiriga: 5 aasta eest tegime ühe lumise talvematka.
Hommikusel teekonnal stardipaika tegime vahepeatuse Vastseliina surnuaias, siia ümbermaetud metsavendade on rajatud kena mälestuskompleks.

Kell 11.02 lahkusime Pikakannu koolimaja juurest ja võtsime suuna Lindorasse, kust saab alguse Piusa matkatee. Ees ootas 25 kilomeetrit, esmalt 10 väikestel külateedel ja siis viimased 15 mõnusal RMK matkarajal.

Tee Lepassaarde viis läbi väikese Mäessaare küla, mis asutatud 1919 6 taluga ja kus elanikke olnud 39, praegu seal vist küll nii palju elanikke ei ole. Küla mälestuskivi kõrval oli üks tore tahvel küla plaaniga, kus teiste teede seas ka rehepeksumasina tee tähistatud oli.

Teine suurem koht enne Lindorat oli Lepassaares, kunagi peatusid siin rongid. Sildiga kivist jaamahoone jäi teest pisut kaugemale, kuid tõenäoliselt on pildile jäänud selle paiga varasem jaamahoone.

Lindora laadaplatsil tegime väikese pruukostipeatuse ja siis Piusa matkarajale. Õige rajaotsa leidmine seekord raskusi ei valmistanud, sest viitasid paistis maanteelt rohkem kui neid ühele pildile ära mahuks.

Kunagi katsetasime Piretiga seda rada läbida, siis jäime poolele teele. Vahepealsete aastatega on rajatähistus tublisti paranenud ja nüüd suunavad viidad ka Piusa kuulsate müüride juurde.

Raja kasutus oli päris vilgas, jalakäijaid me küll ei näinud, kuid rattaseltskondi möödus küll ja samuti tuli neid vastu, tavaliselt ikka kolme kaupa.

Kui raja esimesed kilomeetrid kulgesid metsateedel, kus võimalik autogagi sõita, siis huvitavamaks läks matkarada Härma mäemise ehk keldri müüri juures, mis rada ületas jõge ja tõusis kitsalt ka müüri kohale.

Tõus polnud küll raske, kuid kuidagi tuli mäest alla ka saada ja kõigele lisaks rattureid mööda lasta. Aga rada oli ilus ja huvitav, tähelepanu köitvate liivakivipaljandite jt objektide juures infotahvlid ja raja tähistus ka peaaegu priima.

Peaaegu sellepärast, et viimasel kilomeetril jäi meil õige suund ikkagi märkamata - ilmselt olime mõtetega juba finišis ja läksime nii nagu jalad viisid ja miskipärast juhtisid jalad rattarajale ja nii lähenesime oma matka lõpp-punkti suure ringiga.

Piusa matkaraja (15 km) läbimiseks olime rehkendatud 4 tundi ja just siis, kui rajale asusime, andsime oma fännklubile teada, et umbes kell 6 õhtul oleme päral. Siiri teatas ka linnusesse, et kabeliuksi enne meie tulekut ei lukustataks (külastuskeskus on avatud kella 18-ni). Meid lubati ära oodata. Nüüd võime öelda, et kui kärmelt teha, siis käib selle raja 4 tunniga ära küll ja jõuab ka poolele teele jäävas Piusa ürgoru puhkekompleksis kohvi juua, loodust imetleda ja müüride juures puhkepausi teha, kuid tegelikult võiks isegi raja läbimiseks rohkemgi aega varuda ja miks mitte koguni mitmel päeval, sest raja poolele teele jääb eelpool nimetatud mõnus majutuskoht. Paistab, et see on päris populaarne, sest inimesi nägime siin rohkem kui varem terve nädala jooksul (Varbuse maanteemuuseumi arvestamata).

Kuna meil oli oma matkajuht ja giid ühes, siis saime palju teada nii Piusa ürgorust kui Vastseliina piiskopilinnuse ajaloost ja pärimusest. Nagu eelpool juba vihjatud, suutsime me raja lõpus õige rajaotsa maha magada, nii et kõndisime umbes kilomeetri lisaks ja paraku oli tee lõpp asfalt. Vahetult enne meie teekonna lõppu möödus meist Indreku saateauto lähimate kaasaelajate Joonase ja Jooramiga.

Meie aga kiirustasime kabelisse, kus kombekohaselt küünla süütasime. Kunagi oli Vastseliina palverändurite meka, sest siin olla rist ime väel õhku rippuma jäänud.

Jess, ära tegime! 13 päevaga ca 400 km Piritalt Vana-Vastseliina. Täpselt planeeritud ajakavaga ja teekonna lõpus olime isegi üllatavalt värsked nagu polekski selja taga 400 kilomeetrit. Polnud väsimust ega valutavad lihaseid, villid olid juba ka paranemas. Olgu öeldud, et ilmaga meil ka vedas: viimane matkapäev kulges peamiselt päikeses või kerge pilve all.

Vastseliinas ootasid meid lisaks oma fännidele ka linnuse rahvas, meile pakuti palverändurite veini ning tehti ekskursioon linnuse külastuskeskuses. Ja muidugi jõime oma retke lõpetuseks külma vahuveini.