Homme Võrumaale talvematkale

Alustame uut hooaega. Varsti uudised meie kahepäevasest matkast Misso vallas.

Karula ja Koiva, I päev

Kaunis iseloomulik maastik

Nagu piltidestki näha, pole tegu teps mitte novembriga, vaid pigem rohelisema aastaajaga. Ja nimelt mai lõpuga, mil tegime veel ettevalmistusi n.-ö. Pääsukese matkaks. Enne nädalast matka mõtlesime proovida, kuidas oleks 2 päeva järjest kõndida nii 25-30 km/päevas.
Karulale viisid mõtted juba Kääriku ja Rõuge matkadel, pealegi toimetavad meie alepõletajad vahel sealkandis. Vahepeal vilksatas peas ka Koiva nimi ja nii tegimegi, et üks päev Karulas ja päev Koiva ääres. Tegelikult küll pool päeva, sest Tartust lahkusime laupäeva pealelõunal ja RMK Karula teabepunkti Ahijärvel jõudsime peale kahte, siis oli vaja veel ööbimispaik muretseda. Hommikul internetis googeldades oli silma jäänud, et päris järve ääres on Järvenukka Talu ja sinna helistasimegi. Neil oligi üks maja välja pakkuda. Fikseerisime öise peatuskoha ära, parkisime sinna auto, ehkki päris sada protsenti me ka kindlad ei olnud, et just see meie majutuskoht on (pererahvas oli kodust ära) ja asusime teele. Teabepunktist matkaradu küsides anti meile kaart ja juhatati pikemaid-lühemaid radu, arvasime siiski, et päris suurt ringi ei tee, sest aega oli väheks jäänud - vast 6-7 tundi.

Läbitud matkarada

Võtsime suuna Kolskisse ja sealt edasi Tornimäe suunas. Ega me kaardi järgi kõige paremad orienteerujad ei ole või õigemini pole kaardid just kõige täpsemad - osad rajad on märgitud, teised samasugused mitte. Nii et liikusime suuna järgi ja kui olime ka kaardil märgitud objektini jõudnud, alles siis saime täpsemalt aimu, kus oleme. Kõige segasem lugu oli metsades, sest neid matkaradasid kulges nii- ja naasuguseid, aga kaardil paistis ainult üks olevat. Maanteel oli asi lihtsam ja vahemaagi tundus lühem, seevastu metsateed, mis kaardil tunduvad väiksed kaared, osutuvad oma keerdudega päris aeganõudvateks. Maanteede iseloomustuseks veel seda, et sealmail on valdavald kruusateed, mis jalgadele küll rõõmu teevad, aga silmnäole mitte, kui mõni auto mööda juhtub sõitma. Aga seda juhust nii naljalt ette ei tule, või kui tuleb, siis harva (tunnis kord).

Karkküla muinaskalme

Karula kandis on ikka hoopis teistsugune loodus kui meie senistel matkadel. Kolski tee äärde jäi küll ka kuppelmaastikku, ent rohkem hakkasid silma murdunud kasetüved soostunud aladel. Selline ürgne värk. Ja selliseid soolaike oli palju. Tee äärde jäid mõned üksikud talud, aga inimtegevusest andsid rohkem märku loomad, kes meid uudishimulikult saatsid. Tõsi, lambaperet küll nii väga ei huvitanud, mis tüübid need on, kes nende koplist mööduvad, määgisid rohkem omavahel kui meile tervituseks, ainult üks uudishimulik talleke ukerdas tee ääres, aga tema vist oli juba varem seiklema tulnud, teised pikutasid kaugemal. See-eest hobused ja lehmad olid küll elevil - eriti nautisid hobused, et saavad fotomodellid olla. Ja muidugi lehmad ka, keda hellitavalt mammutiteks hüüdsime - seal on sellised toredad tugevad punased lehmad (musta-valge-kirjut nagu ei näinudki).

Karula ja Koiva kandis nägime valdavalt selliseid lehmi

Rajad on Karulas suhteliselt hästi tähistatud. Meie sattusime metsa keerates Tornimäe matkarajale, kus oli nii puutüvedele värvitud teetähised kui maasse taotud teeviitasid, samuti andsid rajast aimu sissetallatud teed, aga neid oli kaugelt rohkem kui kaardile joonestatud matkaradu. Metsas olid matkarajad päris hästi läbitavad: kui ürglooduses jääb mahalangenud puu sinna vedelema, kuhu ta kukkus, siis rajal oli erandeid tehtud - nii oli vahel tüvesse saetud aste, et matkajatel oleks mugavam teekonda läbida või oli tüvi rajalaiuselt läbi saetud. Mai lõpuks oli aga rohi päris kõrgeks kasvanud ning puhuti oli raja olemasolu vaid aimatav ning kõrge rohu varjus võis olla väga vesine pinnas. Jalavarjud ongi teema, millele peaks enne sellist matka mõtlema. Tunnistan, et mina isiklikult ei olnud selles osas parima ettevalmistusega: jalas sandaalid, milles märjad jalad kippusid külmetama; teisalt olid sandaalid siiski parem variant kui vett läbilaskvad matkajalanõud. Aga see väikene ebameeldivus oli üheks õpetuseks suurema matka eel ja neid õppetunde kogunes teise päeva õhtuks päris mitmeid.

Matkarada on tähistatud punaste laikudega puutüvedel

Kui Tornimäe rada korralikult läbida ja on viitsimist ka infotahvleid lugeda, siis saab päris palju teada. Infotahvleid võis 15 ringis olla, näiteks Liinamäel jutustati viikingiaegsest linnusest, Rebäse - vana talukoha juures juhiti tähelepanu, kuidas sööti jäetud põllumaal hakkab võimutsema lepp, jutustati järvedest, mida Karula kandis 60 ringis on (kõigi nime ei teatagi), kuskil oli ka Forseliuse-aegne kool olnud (sellest järgi küll ainult aimatav õu) ja kuskil vist ka laevasadam... Muidugi tutvustati taime-linnu-loomariiki, räägiti jääajast ja tutvustati alepõllundust. Muide, selle alepõllu tahvli juures oli suur väli, mis oli täis maasikaid! Sel ajal veel valendasid õitest, aga kuu aja pärast.... Hmm! Seal lähedal vist ongi meie aletajate katselapp?

Ja kui juhtumisi on puu rajale kukkunud,

siis on jalgrada läbi saetud või tehtud selline elegantne aste

Pinnamoelt oli rada kaunis vaheldusrikas: oli mäkkeronimist, salumetsi, nurmi, karjamaid ja ... soid. Ühe huvitava teadmise saime, et sood on vananenud järved ja lõpuks ootab kõiki järvi selline saatus. Vot nii! Nii et sood võimutsevad. Ja võlusid meidki, igatahes piltidele jäi vett rohkesti. Matkajatele oli soos liikumine lihtsaks tehtud - pikk laudrada viis näiteks üle Verioja, aga muidugi, see on vaid üks osa soost ja palju jääb nägemata, on need siis kopratammid või vesiroosid või Rootsi kunni jalajäljed.

Veidi soomaastikku

Selline pärandmaastik siis, kus iga samm jutustab lugusid. Muidugi kuulusid meie programmi ka vaatetornid, üks neist kohe Tornimäe matkarajal, kust avanes vaade Kaika kuplitele ning Otepää ja Haanja kõrgustikule. Torni juures võtsime ka pruukosti. Teine, Mäekonnu-nimeline torn jäi Mähkli küla äärde. Aga enne Mähkli teele suundumist möödusime Rebäsemõisast, mille kuulsaim objekt on maakivist rehi ja peksukivi.

Üks ojake teel Mähklisse

Olime juba küllalt kaua kõndinud. Teise vaatetorni juurde jõudes hakkas juba hämarduma ja Piret loobuski tornironimisest. Kui mina tornist ümbrust kaesin ja üritasin hinnata, kaugel meie ööbimispaik on, helistaski perenaine ja tundis muret, kuhu matkajad kadunud. Lubas mehe meile autoga järgi saata, millest keeldusime, sest meie arvates oli veel ainult 5 km ringis kõndida ja seda lõbu ei saanud meilt ju ometi ära võtta. Veidike kaarti uurinud ja teejuhiseid saanud, jätkasime turvaliselt teed, s.t. et kõige otsemaid radu ei valinud, vaid läksime kindla peale ja seetõttu võis 5 km-st vabalt ka 6 või 7 saada, vähemalt kulutatud aja järgi tundus nii. Möödusime Metsamoori turismitalust, kus paistis päris rõõmsameelne seltskond laupäevaõhtut veetvat. Meil oli hea meel, et olime Järvenukka valinud ja tõotas olla veidi rahulikum, sest tahtsime korralikult välja puhata. Natuke murelikuks tegi küll perenaise vihje, et peale meie pidavat tal veel üks matkajate seltskond öömajal olema. Huvitav, kes need on? Ööbimispaika jõudsime veidi enne kella 11 õhtul. Nägime, et meie autole oli seltsiline tulnud ja naabermajakesest kumas valgust. Aga kuidagi vaikne oli. Pererahva elamisest aga elumärki ei paistnud, olid vist magama läinud. Kobistamise peale tuldi küll kohe ja juhatati maja kätte. Just maja - meie päralt oli terve maja 3 voodi, laua, pliidi, külmkapi, veekeetja, kraanikausi ja elektriradikaga. Ning lisaks pakuti sauna. Priima! Saun kulus küll ära, olime ikka parajad porikäkid ja kõige soojem ka just polnud.

Järvenukka turismitalu (pole minu pilt)

Ah jaa, selliseid tarekesi oli sellel turismitalul 2: üks mõeldud pisut suurema seltskonna või pere tarbeks ning see, kus meie - 2 või 3 inimesele. Mõlema maja juures oli ka õuesistumise pingid ja väljas oli grillimispaikki. Kemmerg asus paremat kätt nurga taga ja selle lävelt avanes vaade otse järvele. Paistab, et turismiga tegeletakse siin hooajaliselt ning tegelikult polnud meie maja veel päris valmis puhkajaid vastu võtma. Platvorm maja ees olid veel lahtiste laudadega ja tuli olla ettevaatlik. Seda me oskasime ka arvestada, kuid palju hullem oli trepiga, sest Piretil õnnestus trepist läbi astuda ja jalale liiga teha. Õuevalgustust ei olnud ja tal jäi märkamata pilu maja seina ja trepi vahel, aga sellest pilust piisas, et jalg vahele võtta. Selline õnnetus siis päeva lõpuks ja ähvardas meie 2-päevasele matkale kiire lõpu teha. Olukorra üle vaadanud ja olemasolevate vahenditega jalga pisut tohterdanud, jäi vaid loota, et ehk hommikul kannatab käia. Igatahes lisas see äpardus meie matkatarvete nimekirja veel paar asja: ravumid ja plaastrid-sidemed ning üks kange naps, millega haavu desinfitseerida. Ravimite vajadus sai hommikul veelgi kinnitust, kui ärkasin hirmsa peavaluga.

Varahommikune vaade Ähijärvele Järvenukka turismitalust

(paremale jääb pererahva elamu ja vasakul puu taga on abihoone, kus ka saun)

Tegelikult läks mul uni juba enne kella 5 ära, põhjuseks kergelt tuikav peavalu - sellest oleksin kiire abiga ilmselt kohe abi saanud, aga ausalt öeldes puuduvad mul peavaluga kogemused. Ja ravimeid polnud ka kaasas, lihtsalt ei lähe neid tavaliselt tarvis. Kunagi kümmekond aastat tagasi oli mul küll üks jälk peavaluhoog, mis oli tingitud ilmselt tühjast kõhust (polnud tol päeval veel söönud) - siis lõppes asi oksendamisega...

Karula ja Koiva, II päev

Hargla kirik

Niisiis teise päeva hommikul olime kaks santi: ühel jalg marraskil ja paistes ning teisel pea paistes (vähemalt tundus, et ei taha kõrvade vahele ära mahtuda). Üsna nutune seis ja polnud just suuremat väljavaadet, et meist päeva peale asja saab. Esmaabiga varustatusele polnud me mõelnud ning ka autoapteek ei sisaldanud kõige hädapärasemat. Õnneks oli Piretil aspiriini, mida pakkus mulle peavalu leevendamiseks ja - ime küll, mõjuski! Kange kohv ja aspiriin olid ainukesed, mille suutsin hommikul sisse võtta, jogurt keerles suus ringi ning mõte võileivale ajas öökima. Toas tundsin end merehaigena, nii kolisin kohvitassiga õue ja sundisin end tassist jagu saama. Pea tuikas ikka, aga tasapisi hakkas maailm selginema. Naabermaja puhkajad sättisid minekule, nende põlvepikkune laps seltsis pererahva eakaaslasest pojaga. Minu vormist ärakukkumine ehmatas Piretit niivõrd, et ta juba konsulteeris tuttavate arstidega ning manas erinevaid variante, mis selle peavalu võisid tingida. Õnneks pole ma just hüpohondrik ning esimese paranemise märgina leidsin asja ok olevat. Tagantjärele ei oskagi seletada, mis selle peavalu võis tingida - kas eelmise päeva värskeõhumürgitus või kuiv õhk öösel (kambris oli radikas toa võimatult kuumaks kütnud), aga võib-olla sai pea peale sauna väikese tuuletõmbuse - kes teab. Enne lõunat sain enam-vähem jalad alla ja Piretigi jalad liikusid, nii et otsustasime ikkagi Koivale minna.
Esmalt sõitsime Harglasse ja juba teel täheldasime maastiku muutumisi - tundus, et niipea kui Karula kihelkond lõppes ja Hargla algas, oli maastikupilt kohe teine. Harglas käisime kirikut kaemas. Ehkki oli pühapäev ja võinuks teenistus olla, siis kirikuuksed olid lukus ja nii tiirutasime lihtsalt kiriku ümber ning tutvusime infotahvlil olevate matkaradadega.

Meie matkatee (kõik ei mahtunud tegelikult pildile ära,

ütleme nii, et rada kulges pisut altpoolt ja vahel liikusime jõekäände pidi)

Selgus, et siin Hargla kandis on neid päris mitmeid, küll rattaradu ja väiksemaid. Kuna meie polnud sel päeval just kõige paremas vormis ja jupp päevast juba möödaski, ei hakanud suuri plaane tegema. Mõtlesime lihtsalt, et vaatame, kuidas läheb - kõnnime natuke Koiva ääres ja vaatame, kuidas jalg kannatab. Nii võtsime suuna Tsirgumäele, mille külje alt paistsid rattarajad kulgevat ja kus Mustjõgi Koivaga üheks saab. Parkisime auto Tellingumäe vaatetorni parklasse ja alustasime teed. Õigemini läksin mina eelluurele Tellingumäe vaatetorni, kuhu paarsada meetrit mäkke tõusta, Piret ei tahtnud mäe ja torniga jalga koormata ning otsustas seda pigem tohterdada ja toestada. Juba teel torni lõi ninna maikellukeste tuttav lõhn ja tee äärest nad leidsingi - nende noppimise jätsin pärastiseks. Vaatetornist avanev vaade oli äge, üks paremaid, mis nähtud - jõekäärud joonistusid nii hästi välja, esmalt Mustjõgi ja siis Koiva, sellised kiiru-käärulised, et meenutasid kaaruspaela Mulgi kuuel, fotokaga muidugi see kõik korraga kaadrisse ei mahtunud ja nii siin vaid kübemeke:

Mustjõgi

Eelluure tehtud ja esimesed maikellukesed korjatud, pöördusin parklasse tagasi ja meelitasin Pireti matkarajale. Ta oli jala "lahasest" vabastanud ja arvas, et kannatab käia küll. Suundusime Mustjõe äärde, sest tore oleks näha kohe kahte jõge ja nende ühinemiskohta. Jõed vooklesidki nii nagu tornist nähtud, tehes väikseid aasakesi. Päris jõesängi mööda polnud mõtet käia, sest järgmine ja üle-üle-üle-ülejärgminegi kurv olid ühe silmapilguga tabatavad, mõnes kohas varjas põõsas veepiiri, aga jõe voolujoon oli selge. Pealegi oli rohi kaunis kõrgeks kasvanud ja mõistlikum oli mõni teerada leida, neid iga käänu juurde ei viinud, aga Mustjõe ja Koiva jõe ühinemiskoha leidsime kätte. Veetase tundus küll madal olevat, aga ei hakanud proovima, kas vastab tõele, et Koiva jõe vesi Mustjõe omast külmem on, nagu infotahvlil kirjutati.

Koiva (Gauja) jõgi

Jõed paistsid kaunis kitsad olevat, päris üle just ei hüppa, aga Läti poolele võiks käbi või tammetõru visata küll. Nimelt olid mitmelgi pool veel piiripostid meenutusena lähiminevikust, kus kinnitati, kummas riigis parasjagu oled. Kui jalgu märjaks ei teinud, siis piiriületust muidugi ei olnud, sest jõgi ongi sealmail piiriks, nii 22 km ringis. Kümmekond aastat tagasi poleks teisele kaldale tohtinud astuda, aga nüüd poleks probleemi. Supeluseks polnud ilm just loodud - veidi jahedavõitu ja üsna heitlik, aeg-ajalt mõne vihmapiisa poetades, mis vahepeal päris rajuks läks. Aga kaldad on seal liivased ja veetase paras, nii et kehva ujumisoskusega saaks sipsti teises riigis ära käia. Muigugi oleks tore seda jõge mööda paadiga liikuda, võib-olla võtame kunagi ka selle ette.

Piiritulbad Koiva jõe ääres

Alguses liikusime radadel, mis kulgesid jõe vahetus läheduses puisniitudel, vahel tuli küll kõrgest rohust ise teed rajada. Niit on kaunis liigirikas, kõiki õitsvaid taimi ei teagi, aga tuttavatest kullerkupud jäid meil noppimata, sest arvasime, et seda võiks matka lõpetuseks teha, siis aga neid enam ei kohanud. Luhal oli näha uhkeid tammesid, ühte põlistamme läksime teeviida järgi otsima, pidi teine Eestis vist jämeduselt 2. olema. Väga jäme ta ei tundunudki, aga lõhki kasvanud oli küll, nii et tüvi oli telliskividega toestatud. Seal läheduses oli kena liivakallas, mis ilmselt ka supelusekohaks. Meie võtsime siin pruukosti ja nautisime kaunist loodust. Ühelt poolt tundus, et siin võiks külaplats olla, aga ühtegi talu nagu ei mäleta, et oleks näinud. Loomajälgi küll ja lehmakooke, nende päritolule saime hiljem jälile, kui pea ainsa ehitisena leidsime veiste suvekodu. Ka siin, nagu eelmisel päeval Karulaski, olid lehmad pruunid ja seda tõugu paistsid ka teiselpool jõge Lätiski elavat.

Siin saavad kokku Mustjõgi ja Koiva jõgi

Koiva jõe ääres (võimalik ujumiskoht)

Niitudega juba küllalt tutvust teinud, kolisime rattarajale, mis oli tähistatud nii suunaviitadega kui infotahvlitega. Infotahvlid olid RMK poolt ja nendel kõneldi enamasti metsaliikidest, mis väga selgelt vaheldusid: kõrged männikud, siis kaunis omapärane männik, kus väikesed tammed kõrgete männitüvede all kasvasid ja vist oli haavikki? Ühe infotahvli juures oleksin maole kogemata peale astunud. Kui esimesest ehmatusest toibusin, siis sain aru, et see oli süütu vaskuss, aga vaevalt oleks ta end laiakslitsutuna hästi tundnud. Vaevalt kümne sammu pärast kohtasime teist ussi - seekord nastikut. Ja see roomajate tihe levik tegi ettevaatlikumaks, olime just niidul kõrge rohu sees müttanud, siis ei osanud nii väga kartagi... Õnneks rohkem me neid sellel teel ei kohanud. Kuid sellest oli rohkem kui küll. Tähelepanu tõmbasid hoopis sinised sitikad, kellesarnaseid olime ka eelnevatel matkadel kohanud.

Kohalik loomariik: sinised sitikad...

... ja maod

Metsa all kulges mitmeid teid, küllap kõik viisid ka kuhugi välja, aga ei hakanud kõiki kontrollima. No üks tee viis selle loomade majani ja võib-olla mõni ka taluni, aga meie otsustasime tagasi pöörduda. Sama teed tagasi minna oleks igav olnud ja nii vaatasime, et võiks edasi minna enam-vähem rattarada, mis pidi väikse ringi tegema. Rattatee pidanuks Laanemetsa kirikuni minema, aga seda me oma plaani ei võtnud, õhtu hakkas lähenema ja kes teab, kuidas Pireti jalg oleks vastu pidanud. Meie otsustasime umbes suuna järgi minna, esmalt natuke paremale ja siis jälle paremale, mis pidanuks Tsirgumäele tagasi viima. Seda ringi tehes tundus vahepeal küll, et selle aja peale peaks juba suurele maanteele välja jõudma (vahepeal oli nagu kuuldagi maanteemüra), aga ei midagi, ikka mets ja kurvi taga jälle mets või siis lank. Teed pikendas ka paar tugevat vihmahoogu. Kui lõpuks rattatee viida leidsime, mis Tsirgumäele kilomeetreid ütles, muutus samm juba kergemaks.

Veiste suvekodu

Tsirgumäele tagasi jõudsime üsna ootamatult, sest alguses vaatasime, et peame vist ühe ringi tegema, aga siis tundus mulle, et äkki võiks ühe vana kiviaia juurest lõigata ja selguski, et oleme vana Taheva mõisa keskuses, mille kunagisest hiilgusest andsid märku päris mitmed hoonejäänused, millest uhkeim ja tervem näis jääkelder, aga teisedki hooned tundusid väärikad. Mõisapark paistab küla suvine kultuurikeskus olevat, siin olid nii kiiged kui kõlakoda. Ega kauaks ei saanud kiigele puhkama jääda, kohe ründasid sääsed, kes pärast vihma eriti verejanulised olid või oli see nende esimene veri, mis neid hulluks ajas.

Taheva mõisa jääkelder

Nüüd oli veel läbi asula minna alla Tellingumäe jalamile, kuhu olime auto jätnud. Ja muidugi maikellukesed, kes meiega linna tahtsid tulla. Samme kogunes Piretil selle päeva lõpuks 25000 ringis, minu ajutine Silva sammulugeja oli eelmise päeva leondusega vist ületööd teinud, nii et hommikune mäkketõus Tellingumäele oli talle liig-mis-liig ja ta otsustas enam mitte ühtegi sammu lugeda. Seega päevas ca 20 km ja eelmisel päeval üle kolmekümne oli päris paras tulemus - andis kinnitust, et annab käia küll mitu päeva järjest ja jalad väga väsinud ei olegi. Mõttes pidasime ka nimekirja, mida suure matka puhul meeles pidada: ravimid, plaastrid, sidemed, kange naps... aga kuna kohe kirja ei pannud, siis unuses kindlasti midagi ka ära.

Lõpetuseks lihtsalt üks kevadine pilt - palju õisi

See vana veski on Tsirgumäe tee ääres

Hommik Jänese rajal

Tavaliselt olen läbinud Jänese rada päeval või siis hilistel õhtutundidel, täna suundusin rajale aga enne 8 hommikul. Hommik oli võrratu, esmalt paistsid silma hallad, Kassiorg oli kaetud nagu valge pitskardinaga ja kuna päike paistis, siis olid ka puna-kollased puud veelgi värvirikkamad. Idülliline Emajõe tänav, kaldapealne palistatud kalameestega, teel vahetasid naabrid uudiseid, mõni jalutas koeraga, mõni jooksis, mõni kõndis juba keppidega. Virgad inimesed! Aa, ja Emajõe rannas tuli just üks vapper ujuja veest välja - alla 20-ne noormees võis olla. Aga öösel oli ju külma olnud. Ja kalamehi võis juba kilomeetri kohta olla paarikümne ringis.




Edasine pilt läks veelgi ilusamaks: hallad, sügisvärvides puud-põõsad, jõe kohalt tõusev udu, ojakesed vulisesid, isegi linnud andsid kontserti... Kahju ainult, et aega polnud kogu rada läbida, sest täna oli rada kohe väga-väga-väga-väga ilus, esimestel kilomeertitel pole ka neid silma riivavaid prahihunnikuid. Igatahes soovitus: kui päke sügisel hommikul tuppa piilub, siis kähku riidesse ja rajale. Nähtav pilt on super! Kahju, et fotokat kaasas ei olnud, aga mobiiliga mõned klõpsud tegin.
Kui ma ainult ise laisk ei oleks...

Endla looduskaitsealal

Raja plaan: meie kulgesime Toomalt Männikjärve rabale, sealt edasi Mustjõe äärest Endla järve äärde, sealt Kaasikjärve raba vaatetorni juurde, sealt matkarada pidi kuni viimase infotahvlini, kust läheb kruusatee Kärdesse ja Kärdest sattusime asfaldile ning sealt edasi Tooma suunas.

Värsked uudised! Pühapäeval käisime Endla rabas.
Jutt tuleb hiljem, praegu pildid. Püsige rajal!

Vaade vaatetornist Männikjärve rabale

No nii. Nüüd juba november ja hirmus külm, aga selle matka tegime siis septembris, mil veel soe oli. Tegelikult oligi vananaistesuve viimane pühapäev, kui kraadiklaas üle 20 soojapügala näitas ja meie Endla rappa läksime. Toomal, kuhu auto parkisime, oli teisigi matkajaid näha. Ja parkla oli autosid täis, nii et mõnus ilm meelitas inimesed välja - keda marjule, keda niisama loodusesse. Tore oli näha noori peresid, kes sedaviisi pühapäeva veetsid. Kahju vaid, et looduskeskuse uksed kinni olid, ilmselt oli hooaeg läbi - nii jäi vaatamata ka sissejuhatav ekspositsioon.

Männikjärve raba

Endla looduskaitseala pakub matkajatele palju võimalusi: kes pikka matka ei jõua ette võtta, võib teha ringi ümber Männikjärve või siis piirduda Männikjärve raba vaatetorniga või teha lühikese sutsaka Endla rabani, aga võib ka teha nii nagu meie plaan: Tooma - Männikjärve raba -Mustjõe äärest Endla järve äärde - Kaasikjärve raba vaatetorni juurde - siis veel läbi metsa infotahvlini - ots ümber ja tagasi - Kaasikjärve rabast Männikjärve äärde - sellele ring peale ja Toomale.

Veelkord Männikjärve raba ja selle laudtee (kokku 1,3 km)

Päris plaani järgi me siiski ei teinud. Raba matkarajad olid aga väga hästi tähistatud ja see polnudki põhjus, miks me oma plaani lõpuni ei täitnud, pigem polnud soovi ühte teed mitu korda käia ja nii läksime läbi Kärde, aga siis läksime küll natuke omadega rappa ja eksisime suurele maanteele, selle asemel, et vaikset kruusateed Toomale minna. Nimelt pole väikestes külakestes sageli teetähiseid ja see tee, mis suuna järgi tundus Toomale minevat, keeras äkki suurele teele. Kui seda märkasime, ei hakanud ka enam tagasi minema, sest hulk maad oli juba tuldud, nii et saime mõned lisakilomeetrid, mis oleks ju ok, kui vaid suurt magistraali ei oleks, kus sel päeval valdavald jalgratastega autod mööda vurasid. Väikese mõtlemisega oli asi selge - Tartu rattamaraton ju.

Piret vaatetornis

Meie matkatee oli päris vaheldusrikas. Enne laudteed oli hoiatus ka rästikute kohta, aga nemad olid ilmselt põgenenud inimestehordide eest ja neid meil kohata ei õnnestunud. Laudtee viis üle Männikjärve raba, mis olid täis ilmavaatluse vidinaid, laukaid ja pakkus silmale palju ilu. Raba keskel olevast 7-meetrisest vaatetornist avanes vägev vaade.

Üks rabamänd

Laudteest veel, et see on üsna turvaline, ent kitsas ja mõeldud ühesuunaliseks liikumiseks, aga külg ees õnnestub ka vastassuunas tulijast mööduda. No kuiva jalaga peaks ikka pääsema, kui just ei küünita rabast mõnd jõhvikat haarama.

Metsaalune Mustjõe ääres

Kummikuid võib vaja minna siis, kui jõuab Mustajõe äärde, see metsatee oli küll veidi märjavõitu, aga et sügis oli pikalt kuiv olnud, siis polnud viga, nii et kuival suvel võib kummikud koju jätta küll. Teed Endla järve äärde võis olla kilomeetri ringis, enne järve oli üks puisniit ja mõned infotahvlid, kus muuhulgas jutustati Vanemuise õnnetust kosjaskäigust.

Mustjõgi ise

Järve ääres ootas meid majake, mille juures oli piknikukoht. Piret teadis rääkida, et maja on võimalik Tooma looduskeskusest rentida, tema olla seal kunagi ühel sügisel isegi ööbinud. Meil aga ööbimisplaani ei olnud ja sahvritki polnud kaasas, et grillimispaika testida, nii et ampsasime õuna ja läksime edasi. Pealegi oli grillimisplats juba okupeeritud ühe perekonna poolt.

Endla järve ääres on üks majake, sealt läheb laudtee otse järve

Edasine tee Endla järve äärest Kaasikjärve raba vaatetornini viis läbi mustika- ja pohlametsa, mis peibutas küpsete marjadega. Tegelesimegi siis pool tunnikest korilusega ning lasime metsaandidel hea maitsta ja natuke kojugi koogi jaoks. Muide, peale meie oli veel teisigi marjulisi ja nemad tegelesid asjaga juba palju tõsisemalt, ikka talvevarudele mõeldes.

Üks piknikukoht Kaasikjärve vaatetornist edasi

Kaasikjärve vaatetorn oli küll kõrgem, ent sellist vaadet ei pakkunud kui Männikjärve oma, Kaasikjärve raba tundus lagedam olevat, enne raba veel päris kõrge metsatukk. Mõnisada meetrit enne torni näitas teeviit Tooma peale, mis pidi ka rabast läbi viima ehk teisiti öeldes, tahtnuks me rada korralikult läbida, pidanuks me sinna tagasi minema. Jätsime selle küll meelde, aga läksime esialgu nii, nagu tee juhatas: kuskil kilomeetri-paari pärast pidi veel üks infotahvel olema.

Väga koledad aga üllatuslikult fotogeenilised seened

Kui järveäärne rada oli kuiv, siis metsavahelisi teeradu kulgedes läks jälle märjemaks. Piilusime ka, kas mõnd seent ei leia, aga tundus, et sealkandis söödavaid seeni ei kasvagi või olid need tõesti enne meie tulekut ära korjatud? Vabandust, kahte puravikku nägime: ühe jätsime kasvama ja teise võttis Piret kaasa, seltsiliseks kukeseenele, kes Elva matkast saadik üksinda sügavkülmas külmetas. Küll oli aga metsaalune täis rohelisi koletisi, mis parasjagu õudu tekitasid ja igasuguse tahtmise sama rada tagasi tulla ära võtsid.

Kärde rahumajake, mis tekitas palju küsimusi

Metsast läbi murdnud, oligi infotahvel ja kruusatee, mis viis külasse, vähemalt kaardi järgi tundus Kärdeni lühike maa olevat: kolm käändu ja kohal. Aga kujunes nii, et mõned majad, mis kaardi järgi pidanuks Kärdel olema, polnud seda vist mitte, igatahes küla keskus asus palju kaugemal ja polnud sugugi nii väike nagu meie ettekujutuses. Tee ääres kuulsime külakoertelt kõik külauudised ära, aga kahjuks ei mõista neid edasi anda. Ühes talus olid aga koerad lahti ja valmis meid kohe tormijooksuga ründama, meie õnneks tõmbas aga just maanteelt tulev auto nende tähelepanu endale ja pääsesime ühes tükis.
Kärde rahumajakeses rahu leidnud, oli veel üks etapp Toomale, mis tundus kiviga visata. Kuid lasime end kaadrilt petta ja nii tegime väikse ringi. Enne suurt teed tõmbas tähelepanu üks tumesiniste atraktsioonidega talu, mis - selgus, et teenis paintballiga.
Toomast veel, et päris looduskeskuse kõrval on viisakas külaplats ja väike järv, milles võimalik supelust sooritada. Ehkki ilm lubanuks, jäi see meil proovimata, ei teadnud lihtsalt kostüümi kaasa võtta.

Kiidjärve - Taevaskoja

Ahja jõgi

Inspiratsiooni selleks matkaks saime Hinni kanjonist, mille mõju oli nii tugev, et Taevaskoja vaated mälupildis hakkasid tuhmuma. Võtsimegi Taevaskoja taasavastamise ette nädal peale Hinni kanjoni avastamist. Nii pöördus meie armastus järvede vastu uueks kireks ürgorgude järele. Et oli juba maikuu keskpaik, oli uksed hooajaks avanud ka RMK Kiidjärve teabepunkt, kust uurisime võimalusi, kuidas Kiidjärvelt Taevaskotta saaks. Kaart käes, asusime teele. Kaarti juba lähemalt uurides selgus siiski, et päris Taevaskotta see ei vii, vaid keerutab Ahja jõe ääres küll, aga selle läänepoolsel kaldal. Küsisime siis teepealt nõu ja õige teeots kätte juhatatud, võtsime kompassiks jõe ning hakkasime liikuma Taevaskoja suunas. Seal pidi olema ka tähistatud rada, aga seda nad ei pidavat väga välja reklaamima, sest see viib mõnest taluõuest läbi.

Kohe matka alguses, veel asulas olles sain aga koera käest pureda - selline väike taks kargas säärde. Õnneks paksudest teksadest hambajälgi nahale ei jäänud, aga ehmatus oli küll suur. Koguni nii suur, et Piret hakkas koeri pelgama ja hoidus taludest väga kaugele: kui koera haukumist kuskilt kuulis, siis keeldus ta sinnapoole minemast ja nii ettevaatlikult me oma matka jätkasime. Hoidsime jõe äärde, valides sissetallatud radu, mõni neist viis küll sohu ehk väga märga kohta, teine mäkke.


Vaated Ahja jõe vastaskaldale näitasid mitmeid liivakivipaljandeid - üks uhkem kui teine, vahel juhtusime ka ise paljandil olema. Kindlasti oleks vahva seda teed läbida hoopis jõel ja kanuuga, nii et vaaded korraga mõlemale poole.
Rajal märkasime ühte peatuskohta, aga see oli kohe matkatee alguses, kandis Sõnajala nime ja seal oli ka lõkke-grilliplats, aga kuna olime oma matka just alustanud, siis jäi see proovimata.


Raja kiituseks peab märkima, et see oli hästi vaheldusrikas: üks mägi teise otsa. Märgistatud rajal liikusid vastassuunas ähkivad kepikõndijad (nendel oli mingi võistlus) ja need kirusid küll raja raskust ning märkisid, et see oli küll idioot, kes sellise raja välja mõtles. Meile aga rada meeldis, aga peab siinkohal tunnistama, et ilmselt olid kepid sellel rajal liikumisel siiski piduriks, sest vahepeal pidi päris tihedast padrikust läbi pugema, kus ilma keppidetagi tegemist. Aga meie nautisime loodust ja mägesid ning valisime tee, mis meile meeldis - ehk võimalikult jõeäärse.


Jõeääred pakkusid lisaks liivakivipaljanditele muudki silmailu ning oli ka näha loomade tegevuse jälgi: koprad olid päris mitmes kohas puid langetanud. Oli ka inimese jälgi, päris arusaamatuna paistis, kuidas ühte või teise kohta autokummid või prügikotid olid tekkinud, autoga ju juurdepääsu ei ole, keegi oli ikka kõvasti vaeva näinud, et need veel mäekünkast alla visata või ise tuua. Ühes kohas leidsime ka onni.


Rajal juhtus veel üks äpardus, nimelt kaotasin sammulugeja ära. Seekord ei võtnud seda enam nii traagiliselt kui nädala eest telefoniga juhtunut, sest teine sammulugeja oli mul kodus olemas, aga selle päeva sammud läksid kaotsi ja nii orienteerusin päeva lõpuks Pireti sammulugejaga. Loodan küll, et äkki leidsid selle kepikõndijad, siis on vähemalt asja ette. Juhtus see kuskil Palanumäe ja Saesaare vahelisel alal. Aga see vahejuhtum andis edasiseks õpetuse: ei aita, kui sammulugejat ainult klõpsuga kinnitada, edaspidi olen selle kinnitanud nööriga ka värvli külge. Siit sai alguse ka meie edaspidine harjumus pidevalt kõike kontrollida, kas on kaasas telefon, fotokas, sammulugeja... (Pääsukese matkal lisandus veel pangakaart).
Juba päris pikalt jõe ääres jõnksutades jõudsime lõpuks paisu juurde ja sillale, selgus, et olime jõudnud Saesaare hüdroelektrijaama juurde, siit veel natuke edasi ja ongi Taevaskojad, esmalt Väike ja siis Suur. Aga nendest ma kirjutama ei hakka, eks seal ole kõik oma elus käinud, ka ei hakka neid võrdlema Hinni kanjoniga - mõlemad ilusad ja nii nagu annab Hinni kanjoni matkale lisaväärtust Rõuge ürgorg, siis Taevaskodadele Ahja jõe ürgorg ning rosina annavad viimasele veel need arvukad pisitaevaskojad ja sälkorud.

Väike Taevaskoda Neitsikoopaga

Väike Taevaskoda, Emaläte

Suur Taevaskoda

Olime juba natuke ajahädas, sest metsas oli aeg märkamatult kulunud ning kilomeetreidki kogunenud 15 ringis. Muide, maanteed pidi liikudes on see ca 5-6 km. Nii otsustasimegi tagasi minna teed mööda, sest sama rada tagasi minna ei tahtnud ja uute radade avastamiseks polnud kaarti ja aega, et lihtsalt ekselda. Aga maantee kulges kiiresti, teeääres oli nii nartsisse, mis alles pungas kui teisi kevadisi lilli, autoliiklus polnud ka just tihe. Kiidjärvele tagasi jõudnud, põikasime veel mõisaparki ja järve äärde. Nii et seegi matk sai oma järve, sellele küll ringi peale ei teinud. Küll aga selgus, et seal on päris korralik rand riietuskabiini, liiva ja WCga, nii et salvestasime selle fakti oma mälusoppi.

Kiidjärve rand

Rõuge järved ja Hinni kanjon

Üks luigetiik vahelduseks järvedele

Nüüd ajahüpe maisse. Aprillis n.-ö. järvematkadega algust teinud, vaatasime kaardilt teisi järvi Lõuna-Eestis ja silmasime Rõuget, kus neid päris mitu. Rajaplaaniga tegime esmatutvust Haanja Looduspargi kodulehel, kus ka matkaraja voldik. Tõotas tulla järvederikas matk ning põnevalt kõlas ka Hinni kanjon.
Rõuges parkisime auto randa ja ise sammusime esmalt kiriku juurde, mille naabruses äratas tähelepanu kaasaegne pulmakomme - lintidega ehitud post, posti otsas kurepesa - küllap tellib noorpaar kurgedelt lasteõnne.

Edasi suundusime Ööbikuoru vaatetorni, sest senised matkad olid "kohustuslikus" korras sisaldanud ka torni ronimist. Tornide kohta peab märkima, et neid on Eestimaale peaaegu igale poole kerkinud, nii et pole nagu õiget radagi, kui pole vaatetorni. Ja eks need ole ka turistidele peibutiseks, ka sel kaunil päikselisel pühapäeval oli Ööbikuoru lähiümbruses rahvast rohkesti. Aga Ööbikuoru torn polnud lihtsalt torn, vaid sel oli ka tuulegeneraator. Vaatetorni tipus üllatas Piret mind vahuveiniga, tuletades hiljuti saabunud kõrget iga meelde. Veini jõime ära Rõuge Liinjärve kaldal, kus oli ka väike lauake pinkidega. Rohkem puhkekohti sellelt matkarajalt enam ei meenugi, vist ei olnudki. No tegelikult ega turistid tavaliselt Ööbikuorust kaugemal ei käigi ja neile vist piisab ka külastuskeskusest, mis meie matka ajal polnud veel avatud (hooaeg algas 15. maist), liikumist oli näha ka seal naabruses olevas Tindioru turismitalus, mis reklaamis end jaanalindude, põhjapõtrade ja forelliga.

Ööbikuoru vaatetorn

Aga meie matk viis esmalt ümber Liinjärve, kus tegime taastutvust vesioinastega, möödusime ka Rõuge Valgjärvest ning suundusime Rõuge Suurjärve lõunakaldale. Igalt poolt oli suurepärane vaade Rõuge kirikule.

Üks vaade Rõuge kiriku suunas

Suurjärve ääres enam matkajaid ei kohanud, aga liiklus oli ikkagi tihe: parasjagu toimusid kohalikud jalgrattakrossivõistlused ja suures osas kulgesid need Suurjärve ja Ratasjärve ümber, just meie matkarajal, aga loodame, et me neid väga ei seganud.
Iga järve juures oli infotahvleid, mis teavitasid meid, millise järve kaldal parasjagu oleme ning milliseid loomi, taimi ja linde võime kohata. Rada ise oli väga hea, selline tore vaheldusrikas metsa- ja luhatee. Ja silmailu pakkuv - maalilised järved, jõgi, ülastest valged metsaalused...

Teine vaade kiriku suunas, et oli emadepäev, on ka taluõuel lipp heisatud

Tõugjärve ääres olid ka esimesed rajatakistused: rajale langenud puud polnud veel koristatud, nii tuli neist üle ronida või alt pugeda või hoopis ringi minna, aga viimane variant polnud kõige parem: metsaalune oli mahalangenud puid täis ja ringiminek osutus veel keerulisemaks. Hilisematel matkadel oleme selliste takistuste ületamistega omandanud juba vilumuse, nii et need Rõuge tõkendid olid kergemate killast.

Piret takistust ületamas (mina läksin veel ringi)

Ürgloodust pakkus ka Kahrila (või Rõugu) jõe äärne matkatee, mis kulges veidi mägisemal alal. Pikim etapp rajast Kahrila järve ääres oli veidi vesisem - jalad päris märjaks just ei saanud, aga mõnes kohas tuli hoolega otsida, kust kuivemalt pääseb.

Üks paljudest järvedest, seekord Ratasjärv

Ja siin on jõgi ka, selline ürgne ja tore

Ja siis tundus, et rada lõppes ära, kaardilt jäi meelde, et oli üks konks ja siis on kanjon, aga mäkke ronides ei näinud ei kanjonit ega edasist rajatähist, pigem näitas nool tuldud rajale. Kehitasime õlgu ja pidasime seda küngast kanjoniks! Milline kompliment väiksele mäenukile! Aga arvestades ürgoru väärikat ajalugu - olgu!

Ja nüüd naerge: meie pidasime seda mäeküngast kanjoniks!

Keerasime siis otsa ringi ja pöördusime tagasi, käia oli veel ca 10 km. Tagasitee tundus juba palju lühemana, teadsime juba, mida oodata - millal tulevad kollased ja millal valged ülased, millal loomaurud, millal supervaated jõele või järvele, millal majake jne. Matkajaid siin kaugemas osas ei olnud, viimati nägime matka algul üht noorpaari Tõugjärve juures, aga nemad vist pikemat ringi ei teinud. Ise mõtlesime küll, et kui Rõugel elaks, siis kõnniks sel rajal iga päev, nädalavahetustel võtaks ette kogu raja ja tööpäevadel võiks piirduda ka paari järvega. No kaua ei pidanudki kordust ootama, juba järgmisel päeval olime jälle Rõugel!

Ja põhjus oli õnnetuses. Nimelt kaotasin mobiiltelefoni ära. Õhtul selle kadumist tuvastades helistasin veel igaks juhuks Piretile, et äkki libises autosse. Aga no polnud. Esimese hooga pidasin juba plaani järgmisel päeval uus telefon osta ja uurisin öösel internetist mobiilipoodis pakutavaid. Aga hommik on ikka õhtust targem ja siis leidsin, et võiks hoopis Rõugesse tagasi minna ja rada uuesti läbida, sest tõenäosus, et keegi oleks selle leidnud, praktiliselt puudus - vaevalt, et keegi meie matkarada järgneva 12 tunni jooksul läbinud oleks.Bussiplaani lähemalt uurinud, leidsin variandi, et sõidan esmalt Nursi, siis otsin päris Hinni kanjoni üles (selgus, et olime sellele eelmisel päeval päris lähedal olnud) ja siis sealt Rõugesse, kuskil Kahrila järve ja Rõuge vahelisel alal pidi mu telefon olema ja lihtsameelselt arvasin, et nii lihtne ongi. Minu õnneks pakkus Piret lahkelt küüti ja seltsi ning läksime hoopis Rõugesse. Ja liikusime samu haake mööda, kuidas eelmisel päeval matkatee lõpetasime. No ja selgus, et praktiliselt meie eelmise päeva finišipaigas minu telefon oligi. Aga ilma abivahendita poleks ma seda küll ilmaski leidnud. Nimelt oli seal võrkaed, millest me eelmisel päeval üle olime roninud, aia ääres oli aga lehehunnik ja okastraat, mille alla mu telefon vajunud. Ilmselt oli see hooga aiast üle hüpates takjakinnitusega kotitaskust välja libisenud. Siit hoiatus - telefoni, võtmeid ja teisi olulisi asju sellise kinnitusega taskus mitte hoida! Telefon tuli aga välja tänu sellele, et Piret tegi helistamisega katset ja ennäe - lehehunniku all hakkaski teine mängima. Vaevalt et keegi seda lähiajal leidnud oleks - kui, siis alles aeda vahetades, sest tundus, et seal aianurgas oli mitme aasta lehehunnik. Nii oleks paar päeva kuni akude tühjenemiseni ainult vesirotid, kalad ja mõned putukad hämmeldunud olnud hommikuse äratuskontserdi ja mõnede päevaste helinate peale. Nii et see õnnetus lõppes hästi ja polnud pikemat närveerimist.

Pilt tehtud telefoni leiukohast

Aga kuna olime juba Rõuges, siis ei saanud kõndimist ära jätta ja võtsime sihi Hinni kanjonile. Lootsime leida ka Pireti fotoaparaadi katikut, mis oli samuti eelmisel päeval matkateele pudenenud, aga see osutus palju raskemaks pähkliks. Selgus, et öö jooksul oli rohi pool vaksa kasvanud ja katiku rohu sügavustesse ära peitnud. Neli silma uurisid teed ja teeääri küll edasi ja tagasi, aga leidmata see jäigi. Aga Hinni kanjoni leidsime üles ja see vääris leidmist - üks väga kena koht ja üldsegi mitte väike mäenukk, vaid oma paarsada meetrit nagu käik, mõlemal pool oma kümmekond meetrit kõrget liikakivipaljandit, all vooklemas väike ojake.

Päris kanjon

Tehtud pildid ei anna kaugeltki edasi seda pilti, mida silm nägi.