Karula ja Koiva, I päev

Kaunis iseloomulik maastik

Nagu piltidestki näha, pole tegu teps mitte novembriga, vaid pigem rohelisema aastaajaga. Ja nimelt mai lõpuga, mil tegime veel ettevalmistusi n.-ö. Pääsukese matkaks. Enne nädalast matka mõtlesime proovida, kuidas oleks 2 päeva järjest kõndida nii 25-30 km/päevas.
Karulale viisid mõtted juba Kääriku ja Rõuge matkadel, pealegi toimetavad meie alepõletajad vahel sealkandis. Vahepeal vilksatas peas ka Koiva nimi ja nii tegimegi, et üks päev Karulas ja päev Koiva ääres. Tegelikult küll pool päeva, sest Tartust lahkusime laupäeva pealelõunal ja RMK Karula teabepunkti Ahijärvel jõudsime peale kahte, siis oli vaja veel ööbimispaik muretseda. Hommikul internetis googeldades oli silma jäänud, et päris järve ääres on Järvenukka Talu ja sinna helistasimegi. Neil oligi üks maja välja pakkuda. Fikseerisime öise peatuskoha ära, parkisime sinna auto, ehkki päris sada protsenti me ka kindlad ei olnud, et just see meie majutuskoht on (pererahvas oli kodust ära) ja asusime teele. Teabepunktist matkaradu küsides anti meile kaart ja juhatati pikemaid-lühemaid radu, arvasime siiski, et päris suurt ringi ei tee, sest aega oli väheks jäänud - vast 6-7 tundi.

Läbitud matkarada

Võtsime suuna Kolskisse ja sealt edasi Tornimäe suunas. Ega me kaardi järgi kõige paremad orienteerujad ei ole või õigemini pole kaardid just kõige täpsemad - osad rajad on märgitud, teised samasugused mitte. Nii et liikusime suuna järgi ja kui olime ka kaardil märgitud objektini jõudnud, alles siis saime täpsemalt aimu, kus oleme. Kõige segasem lugu oli metsades, sest neid matkaradasid kulges nii- ja naasuguseid, aga kaardil paistis ainult üks olevat. Maanteel oli asi lihtsam ja vahemaagi tundus lühem, seevastu metsateed, mis kaardil tunduvad väiksed kaared, osutuvad oma keerdudega päris aeganõudvateks. Maanteede iseloomustuseks veel seda, et sealmail on valdavald kruusateed, mis jalgadele küll rõõmu teevad, aga silmnäole mitte, kui mõni auto mööda juhtub sõitma. Aga seda juhust nii naljalt ette ei tule, või kui tuleb, siis harva (tunnis kord).

Karkküla muinaskalme

Karula kandis on ikka hoopis teistsugune loodus kui meie senistel matkadel. Kolski tee äärde jäi küll ka kuppelmaastikku, ent rohkem hakkasid silma murdunud kasetüved soostunud aladel. Selline ürgne värk. Ja selliseid soolaike oli palju. Tee äärde jäid mõned üksikud talud, aga inimtegevusest andsid rohkem märku loomad, kes meid uudishimulikult saatsid. Tõsi, lambaperet küll nii väga ei huvitanud, mis tüübid need on, kes nende koplist mööduvad, määgisid rohkem omavahel kui meile tervituseks, ainult üks uudishimulik talleke ukerdas tee ääres, aga tema vist oli juba varem seiklema tulnud, teised pikutasid kaugemal. See-eest hobused ja lehmad olid küll elevil - eriti nautisid hobused, et saavad fotomodellid olla. Ja muidugi lehmad ka, keda hellitavalt mammutiteks hüüdsime - seal on sellised toredad tugevad punased lehmad (musta-valge-kirjut nagu ei näinudki).

Karula ja Koiva kandis nägime valdavalt selliseid lehmi

Rajad on Karulas suhteliselt hästi tähistatud. Meie sattusime metsa keerates Tornimäe matkarajale, kus oli nii puutüvedele värvitud teetähised kui maasse taotud teeviitasid, samuti andsid rajast aimu sissetallatud teed, aga neid oli kaugelt rohkem kui kaardile joonestatud matkaradu. Metsas olid matkarajad päris hästi läbitavad: kui ürglooduses jääb mahalangenud puu sinna vedelema, kuhu ta kukkus, siis rajal oli erandeid tehtud - nii oli vahel tüvesse saetud aste, et matkajatel oleks mugavam teekonda läbida või oli tüvi rajalaiuselt läbi saetud. Mai lõpuks oli aga rohi päris kõrgeks kasvanud ning puhuti oli raja olemasolu vaid aimatav ning kõrge rohu varjus võis olla väga vesine pinnas. Jalavarjud ongi teema, millele peaks enne sellist matka mõtlema. Tunnistan, et mina isiklikult ei olnud selles osas parima ettevalmistusega: jalas sandaalid, milles märjad jalad kippusid külmetama; teisalt olid sandaalid siiski parem variant kui vett läbilaskvad matkajalanõud. Aga see väikene ebameeldivus oli üheks õpetuseks suurema matka eel ja neid õppetunde kogunes teise päeva õhtuks päris mitmeid.

Matkarada on tähistatud punaste laikudega puutüvedel

Kui Tornimäe rada korralikult läbida ja on viitsimist ka infotahvleid lugeda, siis saab päris palju teada. Infotahvleid võis 15 ringis olla, näiteks Liinamäel jutustati viikingiaegsest linnusest, Rebäse - vana talukoha juures juhiti tähelepanu, kuidas sööti jäetud põllumaal hakkab võimutsema lepp, jutustati järvedest, mida Karula kandis 60 ringis on (kõigi nime ei teatagi), kuskil oli ka Forseliuse-aegne kool olnud (sellest järgi küll ainult aimatav õu) ja kuskil vist ka laevasadam... Muidugi tutvustati taime-linnu-loomariiki, räägiti jääajast ja tutvustati alepõllundust. Muide, selle alepõllu tahvli juures oli suur väli, mis oli täis maasikaid! Sel ajal veel valendasid õitest, aga kuu aja pärast.... Hmm! Seal lähedal vist ongi meie aletajate katselapp?

Ja kui juhtumisi on puu rajale kukkunud,

siis on jalgrada läbi saetud või tehtud selline elegantne aste

Pinnamoelt oli rada kaunis vaheldusrikas: oli mäkkeronimist, salumetsi, nurmi, karjamaid ja ... soid. Ühe huvitava teadmise saime, et sood on vananenud järved ja lõpuks ootab kõiki järvi selline saatus. Vot nii! Nii et sood võimutsevad. Ja võlusid meidki, igatahes piltidele jäi vett rohkesti. Matkajatele oli soos liikumine lihtsaks tehtud - pikk laudrada viis näiteks üle Verioja, aga muidugi, see on vaid üks osa soost ja palju jääb nägemata, on need siis kopratammid või vesiroosid või Rootsi kunni jalajäljed.

Veidi soomaastikku

Selline pärandmaastik siis, kus iga samm jutustab lugusid. Muidugi kuulusid meie programmi ka vaatetornid, üks neist kohe Tornimäe matkarajal, kust avanes vaade Kaika kuplitele ning Otepää ja Haanja kõrgustikule. Torni juures võtsime ka pruukosti. Teine, Mäekonnu-nimeline torn jäi Mähkli küla äärde. Aga enne Mähkli teele suundumist möödusime Rebäsemõisast, mille kuulsaim objekt on maakivist rehi ja peksukivi.

Üks ojake teel Mähklisse

Olime juba küllalt kaua kõndinud. Teise vaatetorni juurde jõudes hakkas juba hämarduma ja Piret loobuski tornironimisest. Kui mina tornist ümbrust kaesin ja üritasin hinnata, kaugel meie ööbimispaik on, helistaski perenaine ja tundis muret, kuhu matkajad kadunud. Lubas mehe meile autoga järgi saata, millest keeldusime, sest meie arvates oli veel ainult 5 km ringis kõndida ja seda lõbu ei saanud meilt ju ometi ära võtta. Veidike kaarti uurinud ja teejuhiseid saanud, jätkasime turvaliselt teed, s.t. et kõige otsemaid radu ei valinud, vaid läksime kindla peale ja seetõttu võis 5 km-st vabalt ka 6 või 7 saada, vähemalt kulutatud aja järgi tundus nii. Möödusime Metsamoori turismitalust, kus paistis päris rõõmsameelne seltskond laupäevaõhtut veetvat. Meil oli hea meel, et olime Järvenukka valinud ja tõotas olla veidi rahulikum, sest tahtsime korralikult välja puhata. Natuke murelikuks tegi küll perenaise vihje, et peale meie pidavat tal veel üks matkajate seltskond öömajal olema. Huvitav, kes need on? Ööbimispaika jõudsime veidi enne kella 11 õhtul. Nägime, et meie autole oli seltsiline tulnud ja naabermajakesest kumas valgust. Aga kuidagi vaikne oli. Pererahva elamisest aga elumärki ei paistnud, olid vist magama läinud. Kobistamise peale tuldi küll kohe ja juhatati maja kätte. Just maja - meie päralt oli terve maja 3 voodi, laua, pliidi, külmkapi, veekeetja, kraanikausi ja elektriradikaga. Ning lisaks pakuti sauna. Priima! Saun kulus küll ära, olime ikka parajad porikäkid ja kõige soojem ka just polnud.

Järvenukka turismitalu (pole minu pilt)

Ah jaa, selliseid tarekesi oli sellel turismitalul 2: üks mõeldud pisut suurema seltskonna või pere tarbeks ning see, kus meie - 2 või 3 inimesele. Mõlema maja juures oli ka õuesistumise pingid ja väljas oli grillimispaikki. Kemmerg asus paremat kätt nurga taga ja selle lävelt avanes vaade otse järvele. Paistab, et turismiga tegeletakse siin hooajaliselt ning tegelikult polnud meie maja veel päris valmis puhkajaid vastu võtma. Platvorm maja ees olid veel lahtiste laudadega ja tuli olla ettevaatlik. Seda me oskasime ka arvestada, kuid palju hullem oli trepiga, sest Piretil õnnestus trepist läbi astuda ja jalale liiga teha. Õuevalgustust ei olnud ja tal jäi märkamata pilu maja seina ja trepi vahel, aga sellest pilust piisas, et jalg vahele võtta. Selline õnnetus siis päeva lõpuks ja ähvardas meie 2-päevasele matkale kiire lõpu teha. Olukorra üle vaadanud ja olemasolevate vahenditega jalga pisut tohterdanud, jäi vaid loota, et ehk hommikul kannatab käia. Igatahes lisas see äpardus meie matkatarvete nimekirja veel paar asja: ravumid ja plaastrid-sidemed ning üks kange naps, millega haavu desinfitseerida. Ravimite vajadus sai hommikul veelgi kinnitust, kui ärkasin hirmsa peavaluga.

Varahommikune vaade Ähijärvele Järvenukka turismitalust

(paremale jääb pererahva elamu ja vasakul puu taga on abihoone, kus ka saun)

Tegelikult läks mul uni juba enne kella 5 ära, põhjuseks kergelt tuikav peavalu - sellest oleksin kiire abiga ilmselt kohe abi saanud, aga ausalt öeldes puuduvad mul peavaluga kogemused. Ja ravimeid polnud ka kaasas, lihtsalt ei lähe neid tavaliselt tarvis. Kunagi kümmekond aastat tagasi oli mul küll üks jälk peavaluhoog, mis oli tingitud ilmselt tühjast kõhust (polnud tol päeval veel söönud) - siis lõppes asi oksendamisega...