6. päev: Imavere - Kolga-Jaani

Eilse matkapäeva lõppedes oli kahtlusi, kas meist täna enam asja on. Ka Piretile on tulnud esimesed villid, Tiina jalga uued enam ära ei mahu. Hommikul sai jalga jäetud plätud, et väikestel varvastel ometi hingamisruumi oleks, matkasaapad seljakotis ikkagi igaks juhuks kaasas.

Kuna teekond Imaverest Kolga-Jaani on kõike palverännuteel tähistatud kultuurilooliste objektidega ühe päeva jaoks liiga pikk, sai valitud võimalikult lühike ja kruusatee.

Esmalt viis tee Imavere mõisa, mis alevist paar kilomeetrit väljas. Mõisahoones oli varem kool ja seetõttu üldilmet rikutud. Praegu on mõis erakätes.

Mõisast läks tee edasi Pilu külla, tee ääres loomafarmid. Selles külas asuvat ka ärimees Puhkile kuulunud talu, me ei käinud seda ekstra otsimas, kuid tõenäoliselt jäi see meile silma.

Vahepeal oli Indrek autoga Eistvere mõisas ja seltsimajas käinud, saanud sealt kohvi ja omaküpsetatud leiba ning kiitis kohta taevani. Paraku jah, eile oli seal üritus ja seetõttu ei saanud me seekord seal öömaja. 

Pilult liikusime edasi Rästa suunas, sealt Rõstlasse, siis Paenastisse ja sealt Kõo - Kolga-Jaani teed pidi päeva sihtpunkti. Kõik väiksed kohad ja midagi kultuuriloolist teel silma ei hakanud. Paar veskit, üks neist tee ääres, hulga loomafarme, väikseid külasid, suuri põlde, avaraid vaateid.

 Räsna veski

Äiksepilved piiravad

Silmale kena ja  jalgadele ka mõnus, autoliiklus ka hõre. Põldudel kasvatatakse igasuguseid kultuure, meid rõõmustasid eriti hernepõllud.

Kell 8 õhtul jõudsime lõpuks Kolga-Jaani, küll me ootasime kirikutorni paistmist juba kümmekond kilomeetrit, aga tegelikult märkasime seda alles Vissuveres.

Kirikus oodati meid pikisilmi, sest tahati väga näha, missugused need esimesed rännuteel matkajad välja näevad. Pastoraadis on teelistele suurepärased tingimused rikkaliku raamatukoguga. Jäime varakult ööle.

 

5. päev: Müüsleri - Imavere

Hommik algas üllatusega, meid külastas ajakirjanik Järva Teatajast ja päris meie teekonna kohta, päeva peale oli uudisnupp online lehele üles pandud. Praegu on see tasuline, eks peab ootama, mil DIGAR juulikuu lehed ära digiteerib ja ülesse paneb.

Eilses blogis jäi mainimata vabadussõjateemaline näitus Müüsleri mõisa endises aidas, mis kohandatud näitusehalliks. Meie öömaja selle vahetus naabruses Müüsleri seltsimajas oli ikka superlux, teeb silmad ette nii mõnelegi majutusasutusele.

Müüsleris vaatasime natuke ka kilplaste küla ja siis teele.

Google maps lubas otsemat teed pidi Imaverre 25 km, tõotas tulla kerge päev. Ütlen kohe ära, et kerge ei olnud ja suhteliselt igav pealekauba ja kilomeetreid tuli ka natuke rohkem.

Esimene veidi huvitavam maja oli Köisi meierei, mille juurest me keerasime ära kruusakattega kõrvalteele, see polnud kõige parem plaan, sest niiviisi kogusime lisakilomeetreid. Aga teist teed valides poleks me külasid näinud ja tee oleks märksa igavam.

Teekonna peaaegu ainsad vaatamisväärsusest olid bussipeatused, Huuksi mõis jäi veidi kõrvale, polnud maanteel juhiseid ja kõndisime sellest mööda. Suurim tee äärde jäänud asustus oli Sõrandus, mis esmapilgul jättis päris koleda mulje: mahajäetud kolhoosihooned, kauplus-söökla jm jätsid masendava mulje, pärast oli aga küla nagu küla ikka, igas õues haukus koer, ühest õuest tikkus ka tänavale.



 

Sõrandu. Tõenäoliselt endine kauplus-söökla

Ühes külas tuli meile vastu jalgrattaga meesterahvas, kes imestas, et mida kenad naised sellises mahajäetud kohas teevad ja ei jõudnud ära imestada, et me Piritalt tuleme. Muidu on külad tühjad, naljalt päisel päeval inimest külavahel ei näe. Postkastid on külas koondatud  tavaliselt ühte-kahte kohta ja posti järgi käiakse autoga. Nii ongi, et argipäeval on ainsateks elushingedeks külas koerad.
Koigi oli meil selle päeva suurim keskus, vaatamisväärsusteks mõis ja neogooti stiilis meierei, viimane on tellingutes. Koigis sai ka poes käidud - võimalust peab kasutama, nii harva kui neid ette satub.

 Koigi mõis

Koigi meierei

Järgmine teelõik Koigist Imaverre Tallinn-Tartu maanteel ei tõotanud midagi head, aga et see nii hull on, ei osanud isegi hea fantaasiaga ette kujutada. Me suutsime muidugi ajastada nädala tippaja: reede õhtul kella 16 ja 19 vahel. Autosid vooris vahetpidamata, vastutulevad autod polnudki need kõikse hullemad, mitmeid kordi tabas õudus, kui seljatagant tulevad autod möödasõidumanöövreid tegid, möödudes vaid sentimeetrite kauguselt, hoolimata sellest, et me nagunii asfaldil ei julgenud kõndida. Kõigele lisaks sadas vihma ja tee oli eeldatavasti libedam tavaoludest. Loodetavasti ei tule enam mitte kunagi sellel maanteel ühtegi kilomeetrit jala käia - see on enesetapp. Ja te ei taha teada, mida tee äärest leida võis, igasuguseid rauajuppe ja träna, mis autodelt teele on lennanud. Kui sellisega obadus saada... ei taha kohe edasi mõeldagi.

Bussipeatus on, aga pinki mitte.

Poolel teel tekkis juba loobumise mõte, aga kui nägime Imavere suitsevad korstnaid, siis kiirendamine oma sammu ja hirm naha vahel, lähenesime päeva sihtpunkti. Kui meie matkateel peaks olema järgijaid, siis nõuanne: võimalusel vältige Tallinn-Tartu teed, varuge aega ja tehke kõrvalpõikeid läheduses olevatel kruusateedel ja tehke kuitahes pikki ringe, ükski võidetud tund ega minut ei korva selle õuduste maantee riske. Ja autojuhtidele: olge kaasliiklejate suhtes tähelepanelikumad.

Öömajale jäime Imavere, siin aitasid lahked Piimandusmuuseumi kolleegid, kui selgus, et kõrtsi hostel on broneeritud ja lähedal olevas Eistvere seltsimajas on ka külalised. Aitäh Antsule ja Imavere muuseumile, meil oli hea.

4. päev: Vargamäe-Müüsleri

Hommikul Vargamäel sai ära proovitud ka lavatöölise elu, nimelt õnnestus meil kaasa aidata suveetenduse lava kohale seadmisel. Kes augustis teatrisse jõuavad, need näevad meie kätetööd, muidugi, kui aus olla, siis tegemist on meeskonnatööga, lisaks muuseumi naistele olid mõned mehed ka abiks.

Peale selle sai tutvutud ekspositsiooniga ning Vargamäe toredad kolleegid olid meile jällegi abiks matkakodinate toimetamisel järgmisesse sihtpunkti - Müüslerisse. Meil jälle hulga kergem.

Vargamäel ei olnud internetilevi ja Tiina ühe sõrmega toksitud blogipostitus läks kaotsi. Nördimapanev. Leviga oli sealkandis üldse probleeme, eelmisel päeval metsas oli see kadunud ja ei leidnud levi ei Järva-Madiselt ega Kaalepist, vahepeal tekkis juba kahtlus, et probleem on oma telefonis, kuid Seidlast alates on kõik korras olnud ja Kodru rabas oli ka levi.

Selle päeva matkateest oligi meeldivaim rajalõik Kodru raba Vargamäelt Harju-Madisele, mõnus laudtee, eksimisvõimalust ka pole ja ilm oli ka sel ajal päikeseline ja soe.

Kuna olime juba mitu päeva elanud kuivtoidul ja needki toiduvarud kippusid kahanema, siis igatsesime üht korralikku söögikohta ja maapoodi. Poode polnud me juba mitu päeva näinud ja polnud seda Järva-Madiseski. Palverännutee juhatas teed Järva-Madiselt Seidlasse üht kõrvalist kruusateed pidi, kuid meil jäi see kõndimata kurjade koerte tõttu, kes olid teel lahtiselt. Meie selleaastasel matkal on see esimene kord, kui lahtiste koertega probleeme on. Pidime siis Seidlasse kohalejõudmiseks minema esmalt Kaalepisse, siit leidsime üle hulga aja kaupluse, mis kaubaküllusega just ei hiilanud, aga hädapärase ikka saab. Jäätist oli, leiba mitte.

Seidla aida söögikohast olime kohalikelt palju häid sõnu kuulnud ja nüüd oli meil siht silme ees. Päevamenüü pakkus riisirooga ja rassolnikut, praade oli menüüs veel ja Pireti kanapraad valmis ka päris kiiresti. Toit oli tõesti maitsev. Vahepeal kogus vihmapilv tuure ja varsti oligi suur sadu kohal, otsustasime selle enne mööda lasta, kui teele asume. Matkal saab pidevalt jälgitud ilmateadet ja õhtupoolikul enam sadu ei lubatud.

Olime jälle ajaplaanist maas ja seetõttu vaatasime lähimat teed Peetrisse. Tuli minna Roosna-Allikule, jälle asfalt Pärnu-Rakvere maanteel, teeremont peale kõige - polnud just jalasõbralik ja huvitav ka mitte.

Roosna-Allikus me ka palju aega ei veetnud, olime mõlemad mõne aasta eest mõisaga lähemalt tutvunud ja vaatasime nüüd seda vaid kaugelt. Peetri teeviita vaadates sai selgeks, et ega me ikka kella kaheksaks Müüslerisse ei jõua, nimelt oli öömajaga kokku lepitud, et sel ajal saame võtmed ja juhised. Helistasime neile ja andsime oma teekonnast teada, mispeale meile lahkelt pakuti, et nad tulevad meile vastu. See on küll meie jalgsikulgemise reeglite vastu, kuid sadakorda vist küll jumala tahtmine. Igatahes vastu me sellisele pakkumisele ei olnud.

Kõndisime küll vaikselt edasi ja jõudsime peaaegu Kaaruka küla lõpuni, siis auto tuligi. Ega me palju sõita ei jõudnudki, pererahvas rääkis mingist jesuiitide kloostrist, mis siinsamas on ja sõitis sisse. Koha nimi on Kodasema ja sellisest kloostrist polnud me midagi kuulnud ja ise ei oleks ka osanud kohale minna. Palverännutee kodulehel polnud ka selle kohta hiljuti veel viidet, nüüd on märgitud katoliku keskusena, küllap on see hiljutine leid neile. Kloostris oli parajasti lastelaager ja lastel käsil võistlus ja laagri lõpetamiseks oli tort valmistatud. Meile näidati lahkesti kloostrit ja tordist saime ampsu. Täitsa uskumatu koht!

Kloostrist vast pool kilomeetrit metsas on Grünewaldtide kabel, ükski tee sinna ei vii, aga meie teejuht juhatas meid sinna kohale ja see oli teine avastus, mille olemasolust me teadlikud polnud ja iseseivalt otsides oleks jällegi jäänud leidmata.

Kabelist läks metsarada Esna mõisa, otsustasime Piretiga jalgsi minna,  samal ajal kui teejuht kloostrisse autole järele läks. Õhtu kolmas pärl ole Esna mõis - kui kaunis puitehitis ilusate verandade ja mõnede originaal ustega.

Esna külas tegime ka tiiru, meile tutvustati Naabriplika tegevustik, jällegi tore küla huvitavate Eesti-aegsete kahekordsete alevimajadega.

Peetri kirikut vaatasime vaid autoaknast, olen kihelkonnapäeval kirikus käinud ja paik tuttav, nii sõitsime otse Müüslerisse, kus vanasse mõisa sepikojast on külarahvas seltsimaja teinud ja pakub ränduritele ulualust. Õhtu lõpetuseks saun ja mis sa hing veel tahad. Oli tore päev ja ehkki me kogu teekonda ei läbinud jalgsi, saime uusi teadmisi.

3. päev: Pikva - Vargamäe

3. päeva alustas Tiina sõjainvaliidina: päka alla oli ajanud kole suur punane vill, mis vajas kiiret lõikust. Operatsioon tehtud ja plaasterdatud, võis teekonda jätkata. Järgmise öömaja eest hoolitseb Vargamäe muuseum ja nendega on kokku lepitud, et nad toimetavad meie asjad (magamiskotid ja muu träna) Vetlast Vargamäele.  Jääme nende tulekut ootama, vahepeal tutvume aga külaga. Mõis on siin olnud uhke aga päris edev on Miikaeli kabel.

Küla nagu ennast polegi, ainult paar maja. Tähelepanu köidab üks poolik maja, mille aknaruudud ei taha üldse sobida, aga ehitustegevus on siin vist juba ammu soiku vajunud.

Kell üks tuli lõpuks Kristi, tõstis meie asjad peale ja meie rännutee võis jätkuda. Kergesti leidsime teeotsa, mis juhatas Pikaveskile. Mõnus kruusatee. Kaarti uurides paistab, et tänased teed kulgevad läbi looduse ja asfalti ei tohiks väga olla. Osaliselt kattub rada RMK Aegviidu-Ähijärve rajalõiguga - ometi jalgadele midagi meeldivat. Kuna olime ajahädas ja ees ootas ca 30 km, siis käisime päris tempokalt
Esimene vaatamisväärsusest oli Pikaveskil: üle jõe on vana elektrijaama asukoht, tamm ise on ka kena, aga palju enam köitis meid kuivati, mille tuulelipp reetis aasta 1908.

Hoonetel on kena sindelkatus. Õues toimetas pererahvas ja lubas lahkesti hoonetega lähemalt tutvuda, seda võimalust me loomulikult kasutasime ja uurisime nii kuivatit kui lauta võimalikult põhjalikult pööninguni välja. Selgus, et noored olid koha ostnud umbes aasta eest ja kasutavad seda hetkel veel suvekoduna
Elumaja, kus on nõuka ajal elanud 8 peret, on maha põlenud nagu mitmed teisedki hooned.  Tegu olevat ärimees Puhkile kuulunud taluga ja talu omadega hiilgus on täiesti tajutav. Uus pererahvas on kenad noored inimesed, kes on talu ajaloo ja külaeluga end kenasti kurssi viinud. Soovime neile talu taastamisel. Veetsime talus ligemale tunni ja nüüd hakkas rutt, kui tahame ikka lühikese päeva sees Veteperele jõuda. Jalad liikusid päris kiiresti ja varsti olimegi teeristis, umbes 2 km vasakule peaks olema Vetla hüdroelektrijaam, mõtlesime, et seda lisalõiku me täna ei tee ja läheme otse Voosele. Vahepeal sadu tihenes, terve tänase päeva on meid saatnud kerge vihm. Enne Vooset keerasime metsa, istusime kännule ja kinnitasime natuke keha. Metsast leidsime ka mustikaid aga peab ütlema, et teeäärsed maasikad on palju ahvatlevamad.

Voose küla on jällegi üks kena küla: seltsimaja on korda tehtud, vana kõrtsihoone on palkadeks lahti võetud ja ootab, mis ehitatakse uuesti üles Eesti ajaloo hariduskeskuseks. Vooselt liikusime edasi Ardu teed pidi, mis alguses oli asfalt, siis muutus kruusateeks ja ühel hetkel päris porimülkaks. Seal olid mingid karjäärid ja suured autod kimasid meist pidevalt mööda.

Ei teagi, kuidas me õige teeotsa käest lasksime, omaarust jälgisime täpselt paberil olevat kaarti, aga oli kurjajuureks maasikad või järjest tihenev vihmasadu või Eksitaja isiklikult, aga läksime oma teega ikka täiesti rappa. RMK rada ei olnud nagu ka hästi tähistatud, usaldasime teele paigutatud rattaliikluse märke, aga need juhatasid meid hoopis ise suunas. Telefonist ja gps-st polnud ka miskit kasu, need lihtsalt ei positsioneerunud (internetti ka ei olnud), gps näitas aga üldse miskipärast Tartut. Võimalik, et õige teeots libises käest seene juures, nimelt leidsime metsast teeristis seene, mis meie kaardi järgi sobinuks Kautla teeristi, tõsi, mingit teaviita ajaloolisele objektile ei olnud.

Igatahes oli päris imelik keset metsa äkki seent näha. Kui me ootamatult asfalteeritud teele jõudsime, olime segaduses, siin sõitsid taas autod, telefon hakkas ka ühtäkki asukohta määrama ja paistis, et olime Voosele tagasi jõudmas. Tekkis juba kerge paanika, sest mitte ei saanud aru, kust kuhu tee viib ja mis suunas edasi peaksime liikuma. Kui see tõsi on,  siis Vooselt Vargamäele on metsateed pidi ca 20 km, meie olime uidanud üle 3 tunni nii 15 km.  Otsustasime lähedalt olevast talust järele pärida, seal oli õues koer, uks lahti, kuid koera haukumise peale pererahvas õue ei tulnud. Koer hakkas ka haukumise asemel hoopis Piretiga jalgpalli mängima, koer väravahi rollis ja Piret ründaja.

Peab märkima, et kõik karistuslöögid püüdis kinni,  tegu on ikka täieliku profiga. Siis helistasime väraval märgitud telefoninumbrile ja haige seljaga peremees tuli meile teed juhatama. Selgus, et olime tõesti Voose külje all (2 km) ja tema pidas õigemaks Voose kaudu Vetlasse minna ja siis maanteed pidi Jäneda poole ja Lehtmetsast Albu suunas jne. Google maps ütles selle peale 25 km. Kell lähenes kaheksale. Uuesti metsateed otsida tundus öisel ajal kahtlane, seda enam, et olime juba korra õige tee leidmisega ummikusse jõudnud. Maantee lubas nagu kindlamat kohalejõudmist. Piret pani ette, et maanteel hääletame, mis mõte Tiinale esiti üldse ei meeldinud. Autosõit käib meie igasuguste põhimõtete vastu (me pole seda ühelgi varasemal matkal teinud), alati oleme jätkanud sealt, kus eelmisel päeval pooleli jäi. Aga kui arvestada ekslemisele kulutatud aega ja kilomeetreid, siis väga suurt pettust me ka ei teinud.
No aga ega me ikka kohe ka ei saanud autole, jupp maad tuli ikka maha kõndida, kõigepealt tuttav tee Voosele ja Vetlasse, kus ükski auto kinni ei pidanud, lõpuks  tuli üks tühi buss ja vähendas meie jalavaeva kilomeetri võrra, abiks seegi
Jäneda teel liiklus tihenes, kuid see ei tähendanud, et hääletajaid kohe peale võetakse. Jõudsime jalgsi Vetlasse ja nägime ka kuulsa hüdroelektrijaama ära.

Kõndisime ikka edasi, möödasõitvad autod vaid lisasid kiirust või võtsid teise sõiduritta. Lõpuks peatus üks auto, mis oli teel Rakverre. Mõtlesime, et saame nii 10 km edasi ja siis peame Albu teel uut autot hakkama hääletama ja Albust Vargamäele tuleks nii hilja juba ilmselt jalgsi minna. Autot juhtinud noormees osutus ise metsameheks, kuuldes, et olime pool päeva metsas ekselnud, keeras Vargamäe muuseumi sildi peale suurelt maanteelt Albu poole ja sealt edasi Vargamäele. Kui kena temast! Meil tõesti vedas. Suured-suured tänud talle. Seekordseks öömajaks on kõigi mugavustega laut. Lõpp hea, kõik hea.