Rummu – Vasalemma

Mõlemad kohanimed olid mu teadvuses kinnipidamiskohtadena ning minu Eesti kaardile senini ei mahtunud, st ma ei mäleta, et oleks neist mööda sõitnudki, rääkimata sellest, et jalad oleks maad puudutanud. Seekordse rännaku põhjuse andis jällegi suveteater, sest Rummu vangla müüride vahel mängitakse teist suve kinoteatri „Murru 422/2“. Et kohapeale saab ka bussiga ning tagasi ka ning ringivaatamise ajaks on ka paras ajavaru, siis sai plaani peetud, et kuna Rummus nagunii midagi teha ei ole, siis ehk jõuaks enne etendust karjäärile tiiru peale teha. Oh mind lihtsameelset! 

Esmalt paelusid tähelepanu vanglamüürid ja siis suur liivamägi, mis osutus siiski tuhamäeks, täpsemalt aherainemäeks, mis on omamoodi mälestusmärgiks endisest paekivikaevandusest. Kui karjääri vastaskaldale jõudsin, ümbritses seda ikka veel kõrge müür, tee oli paekivitolmune ja väga auklik ja tekkis kuidagi déjà-vu tunne, et oleks seal nagu kunagi varem olnud. No ja olingi, vähemasti osa sellest teelõigust on 8 aasta eest läbitud. 

Toona mäge lähemalt ei näinud, siis paistis seal aktiivne töötegevus olevat ja teest oli see ka müüriga eraldatud, sellele siis ei mõelnudki, et seal oligi Rummu vangla, mis tollal veel täitsa toimis. Kui teed mööda kõndida, siis peale müüride eriti midagi ei näegi peale võsa ja sellesama tuhamäe. Täpselt nii nagu aastate eest. Sestap vaatasingi, et kui mõni sissetallatud rada karjääri poole läheb, lähen ka ja vaatan, kuhu see välja viib. Mõni viis müüri piluni, mille vahelt sai ka teisele poole müüri ronida, enne küll ka rohu sees varitsevatesse okastraatidesse takerduda ja müüril parasjagu libiseda, nii et teist korda sama katset ette võtta polnud mingit tahtmist. 

Paraku ei saanud teekonda pikalt jätkata, sest varsti tuli uus müür ette, mis ulatus karjäärini ja oli paari meetri võrra kõrgem ning eelmise müüri koperdamised andsid veel tunda ja riietega ujumiseks polnud ka lusti. Nii sai tuldud rada tagasi minna, parmudega lahingut pidada ja esiti ikka RMK Peräküla-Aegviidu matkateed kõnnitud, ent varsti loobusin, sest nagu märkisin – tee tundus tuttav ning kell hakkas vägisi etenduse algusele lähenema. Võtsin nõuks pigem karjääri alevipoolse küljega tutvust teha. 

Tee ääres oli paarkümmend autot, valdavalt läti numbrimärkidega. Väravas, mis oli avatud, oli suur silt Eramaa ja edasi kolmes keeles käitumisjuhised pluss väike silt, et pilet maksab 3 eurot. Väravas oli ka piletilaud, kus raha sai kollase käepaela vastu vahetatud. Pakuti lahkesti, et autoga võib ka sisse sõita.

Avatud on vaid väike osa vanglast, ent pääseb karjäärini ja võimalus on ka omal riisikol mäe otsa ronida ning nagu silm seletas, osad seda võimalust ka kasutasid. Liivane kallas meelitas päikese- ja veevanne võtma, tundus küll, et siin on suisa paradiis – selge vesi ning ägedad vaated. Ujumine vist pole seal küll otseselt lubatud, keelavaid silte ei pannud tähele (kodus panin pildilt tähele, et tegelikult oli ikka küll), kuid suplejaid jagus. Valdavalt oli kuulda inglise ja läti keelt, droonilennutajatelt ka vene keelt.

Rummu seikluskeskuse kodulehel lubatakse seal aga eelneva registreerimisega surfata ja snorgeldada. Vee peal oli mitmeid sufilaudu näha. Ilmselgelt on pool tundi vähe, et selle koha võimalusi kasutada. Praegu on see ala vist avatud vaid nädalavahetustel ning sedagi loetud tundidel, kuid mõne aja pärast võib see olla täitsa populaarne koht koos taristuga – vetelpääste, esmaabi, wc, kohvik, riietuskabiinid, giidituurid, infotahvlid  jne. Praegu tundus selline isetegevuslik värk olema, et erastame osa vanglast, teeme mõnel tunnil nädalast väravad lahti, võtame raha ja las külastajad ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. Kui janu on, siis jalutavad üle tee poodi, mis on laupäeval vaid kella 3-ni avatud ja pühapäeval üldse kinni. Kui vetsu tahad, siis kükita põõsas. 

Suurem osa müüride vahest on aga endiselt suletud ning see on riigiomanduses. Kinoteatri „Murru 422/2“ annab suurepärase võimaluse selle alaga aga väikest tutvust teha. Giidituur, raadioteater, elamus- ja osalusteater, rännak – kõik ühes. Müürid varjavad peaaegu tervet linna – mitukümmend barakk-ühiselamut, kool ja kauplus, söökla, klubi, park, perbüroo, tööstus jne – ilmatu suur territoorium, oma eksisteerimise ajal seal oligi asukaid rohkem kui mõnes väiksemas Eesti linnas.

Kuna etendus oli köitev ja polnud mingit tahtmist oma jaost maha jääda või valvurite märkuste osaliseks saada , siis jäid pildid tegemata. Pigem salvestus nähtu silmamällu ning tekitas hiljem huvi googeldada, Postimehe galerii  annab nähtut päris hästi edasi. Minu jaoks kõige koledam koht oli pilt nr 12, umbes 2x6 m jalutusaedik, kus 6 vangi päevas umbes ühe tunni jalutada said, ehkki okastraadi tagant on näha taevast, tekitas keldrilõhnaline uberik mulle tõelise klaustrofoobia, mulle jätkus 3 minutistki. Võib-olla sel põhjusel ei tahtnudki pärast etenduse ametliku osa lõppu iseseisvalt natuke uudistada, päris jube koht seal üksipäini olla ja väljapääsu otsida.

Peale etendust oli umbes poolteist tundi bussini. Kuna teel Rummu jäi silma Vasalemma mõis ning tee sinna 2 km ringis, siis sai nõuks võetud sinna jalutada ja mõisaga natuke tutvust teha. Vahemaa on ka kergesti läbitav, sest jalakäijatele ja ratturitele on eelmisel suvel ehitatud kergliiklustee, vähemasti rattureid nägin küll paarikümne ringis (kellest vast pooled tulid RMK rajalt). Ämari teeristis köitis pilku punane väli, sedakorda pakkus põld nii keelele kui meelele – lisaks moonidele ka herneid. Vau! Väga lahe idee herneid ja moone koos kasvatada. 

Vasalemma mõisas juhtus olema unustatud mõisate päev, veel sellel suvel 22.07 ja 4.08 ja 18.08. Nii et õnnestus ka mõisa sisse kaeda ning väikesest kontserdiski osa saada. Samme tuli päeva lõpuks 27870, millest kolmandik sai küll Tartus-Tallinnas kõnnitud, aga päris matka moodi andis teatriretk välja küll.