Saturday, June 16, 2018

Viitna matkarada 3 järvega


Põhjuse suvel paariks päevaks Viitnas peatuda andis suveteater, nimelt mängitakse naaberkülas Loobus „Viimast võllameest“. Etendus oli hää, parajas annuses võllahuumorit, ühtlaselt hea näitlejaansambel, värvikad karakterid nagu briti sarjas „Südameasi“ (viite sarjale andis taustamuusika) ja lugu ise ka põnev. Ja etenduspaik Tapa-Loobu teeristis andis loole ka mõnusa aktsendi: need käskivas kõneviisis kohanimed annavad juba ise inspiratsiooni mõttemängudeks.
Viitnast Loobu on umbes 4 km, paras jalutuskäik. Ehkki matkarada sinna just ei lähe, siis suurest Narva maanteest eemal vanal teel autod eriti ei liigu ja pool maad saab läbida ka kruusasel külateel, kus Loobu-poolses otsas on küll Eramaa silt, kuid tee läheb otse Loobu mõisa.

Aga nüüd siis matkarajast, mille alguspunkt RMK juhatusel algab Pikkjärve põhjakaldalt. Kuna eelmisel päeval sai juba läbitud mõningaid radu Pikkjärve äärest ja ööbitud hoopis Jürimõisas, siis alustasin matka hoopis Nabudi järve äärest, õigem on küll öelda Jürimõisa bussipeatusest, sest üks teerada algas kohe bussipeatuse juures metsatukas ning kui hoida radade valikul vasakule, siis jõuab umbes 10-15 minuti pärast Nabudi järve äärde.


Raja algus on küll nii ilus kui siinsel pildilgi, ent mida järvele lähemale minna, seda soisemaks pinnas läheb. Kuival aastaajal (nagu praegu juhtub just olema) pääseb ka puhta nahaga, kuid kui loodus on vihma suhtes armuline, siis tuleks arvestada Nabudi järve puhul veekindlaid jalanõusid.
Ehkki soisel alal on korralikud laudteed, siis natuke veel ja plärts! Ning mõnikord tuleb mahalangenud puude tõttu ka sammuke rajast kõrvale kalduda. Rada on küll tegelikult hooldatud, mahalangenud puudel on tehtud kenasti ava, kuid ega rajahooldajad jõua kobraste ehitustegevusega sammu pidada.




Targu ei hakanudki kobraste koduni järve vastaskaldale minema, sealne kuhilpesa olevat küll mõnevõrra lõhutud, kuid mine tea, milline puude pusa seal võiks olla ning sääskedele söödaks olla polnud ka mingit tahtmist. Nimelt oli seal meeletult palju sääski, et hetkekski ei saanud seisatada või pildiaparaati sättida.
Üks kobraste meistritöö otse rajalt, ilmselt mitte väga ammu, „värava“ on ilmselt siiski inimkäed teinud. Muide, küla pealt kuulsin, et Nabudi järve ääres on võimalik ka karu kohata, nimelt pidid Ama soo karupered armastama seal uidata. Ei tea, kas olin liialt ametis sääsevõitlusega või nutiseadmega, kuid veelindudest suuremad elukad jäid märkamata.
Viitna järvede ümbruses on kümneid radu, mida mööda käia, ent loodusrada ise on viidastatud ja puutüvelel värvikombinatsiooniga tähistatud. Ja tegelikult muret polegi, kui veidi kõrvale kaldud, sest kui suunda oskab hoida, siis mõne aja pärast on võimalik rajaga taas kenasti kohtuda.

Pikkjärve kaldal hakkasid silma ka rajapiirded. Praegusel kuivamal aastaajal oleks küll võimalik ka madalamalt kõndida, ent loodushoiu seisukohalt poleks see mõistlik, las kaitsealused taimed kasvavad. Vesiroosid olid küll kaldast kaugel, kuid ülevalt piirde tagant seda paremini nähtavad. Ja kaldal kasvavad vesilobeediad, jõgitakjad jt ei taha ka just tallumist.


Ei tea, kuidas muul ajal (juuni algus ja ennelõuna), aga matkajaid ja inimesi järve ääres eriti ei kohanud. Ilmselt pole juuni algus suvitushooaeg. Tõsi, üksikud suplejad olid ja mõnd autot oli ka maanteel märgata. Pikkjärve ääres ei ole laagriplatsi ja on vaid üks ujumiskoht, mis on kergesti äratuntav liivase ranna tõttu. Seal on ka raja ainukesed prügikastid ja riietuskabiin ning kemmerg.


Vaade Pikkjärvele põhjakaldalt ehk Viitna rand

Vaade Pikkjärvele lõunakaldalt
Pikkjärv ühe järvesaarega

Looduse õpperajalt sai küll uusi või unustatud teadmisi mõhnadest, oosidest ja sulglohkudest, kuid  õppetunnid jäid poolikuks, sest umbes 4-5 infotahvlil tekst puudus, ei tea, kas kellelgi oli teksti katvat klaasi vaja või oli klaasi all olev tekst nii vajalik, et tuli see kaasa võtta.
Ma ei tea, kui palju tänapäeval vaigutamist tehakse, umbes pool sajandit tagasi olevat vaigutatud kõik lageraiele määratud männikud, sest see takistas kahjurite ja haiguste levikut, teisalt oli valgust tolku ka meditsiinis ja keemiatööstuses.
Pikkjärve ümbruse rada oli võrreldes Nabudiga palju kuivem (ka sääsevaesem), rada on kaunis vaheldusrikas nii puude koosluselt kui muu taimestiku poolest ja kergeid mäkketõuse ja langusi ka, hästi sissetallatud.


Kolmas, kõige Viitna-poolsem järv on Viitna Linajärv. Selle järve ääres asub ka Viitna Puhkekeskus, mis pakub öist katusealust päris mõistliku hinna eest. Asub otse järve ääres ning sealsete saunade juures on päris mitu vettehüppekohta. Mujal vist selles järves supelda ei saa. Järve vastaskaldal kohtasin küll paari kalameest, kuid ujumas vist käiakse siiski Pikkjärves. Linajärv pakkus jällegi silmailu rohkete vesiroosidega.


Üks pisiasi, mis Viitna loodusrajal silma hakkas, oli see, et rajal puudusid puhkepeatused, nimelt polnud istumise kohti. Muidugi võib istuda ka mättale või mahalangenud puutüvele, kuid kui infotahvlil viidatakse, et ca 7 km ringi läbimiseks võib kuluda umbes 4-5 tundi, siis võiks ikka mõni koht ka olla, kus hetk peatuda, kergelt einestada või siis lihtsalt loodust nautida. Raja lõpus Viitna Puhkekeskuse juures ehk leiakski mõne pingi, kuid kuna see on puhkekeskuse territooriumil ja kõrtsi on vaid 5 minuti tee, siis langeb liisk pigem toekamale kõhutäiele. Kõrtsiga on küll see teema, et kui parasjagu juhtub seal 3 bussitäit saksa turiste olema, siis ei pruugi kehakinnitust niipea saada. Kõrtsiga sama katuse all olevast toidutarest saab mõistliku hinna eest (ca 4 eurot) täitsa toeka päevaprae või väikesest kebabikioskist burgeri või muu kiirtoidu ja jäätise. Viitna poe peale lootma ei saa jääda, sest see ei pruugi avatud olla, praegune seis on nii, et hooaeg avati mais, kuid kesknädalal on see suletud.

No comments:

Post a Comment