Matk Pärnu – Saulkrasti: 6. päev, Tūja – Saulkrasti

Viimane matkapäev tõotas tulla taas pikk, läbida tuli ca 30 km, aga Pireti jalgade seisukord pani natuke muretsema, kas me lõpuni ikka jõuame. Tean oma kogemustest, et vastikute tallaaluste villidega on nii, et kui need katki teha, vesi välja lasta ja hoolikalt plaasterdada, siis annab kõndida küll, oma tempos muidugi. Mõistlik oleks villidega küll juba eelmisel õhtul tegeleda ehk siis tulitavaid jalgu külma veega jahutada ning villid purustada ning alles hommikul plaasterdada. Niisiis kulusid Alinažist ostetud plaastrid kõik ära ja loosi läksid ka Salacgrīvast soetatud.

Egas midagi, väike hommikusöök ja varakult teele. Sel matkal oleme tavaliselt 10 paiku teekonda alustanud, et umbes 7 õhtule jääda, viimasel päeval sai alustatud isegi natuke varem. Ööbimispaikadega on läinud ka kuidagi nii, et pole pidanud kuskile tagasi minema vaid oleme saanud jätkata täpselt sealt, kus õhtul puhkama jäime. Öömajasid planeerides sai arvestatud, et need oleksid merele võimalikult lähedal, et õhtul või hommikul saaks soovi korral ujuma minna. Tegelikkuses kujunes aga nii, et mere äärde me ei jõudnudki, ükskõik kui lähedal nad ka olid, näiteks meie viimasest majutuskohast oli randa vaid paar minutit. Eks üheks põhjuseks olid väsinud jalad ja merd nähtud ju küll, aga polnud ka rannailma. Paar viimast päeva olid küll päikselised ja umbes 20 kraadi kanti olnud, aga merevesi ujumiseks vist küllalt jahe ja targu olime ka supeluseriidedki koju jätnud.  

Siin näitlik pilt, kuidas matka jätkata, kui matkasaapad enam jalga ei taha mahtuda. Appi tulevad kaasa võetud plätud, selleks et plaastrit talla all paremini fikseerida, on sokid päris head. Kui on raatsimist sokkidesse auk teha, siis võib suure varba kõrvale väikese pilu lõigata, aga nähtaval pildil on need lihtsalt varbavahel krussis. Matkasaapad võivad kõlkuda matkakoti külgkotis paikneva pudeli otsas. Antud hetkel oleme jõudnud Lembuži külla, kus tee hargnes. Taamal paistvatest naistest olid vist osad sakslased, aga mida nad seal ootasid, ei tea, bussiliiklust seal pole, aga teeleminekuvalmis olid nemadki. Esialgu läksime meie automaatselt suurele maanteele juhatavat teed pidi, kuid avastasime kaarti uurides, et mingit rada pidi minnes oleks võimalik vähemalt Mustkalnini suurt liiklust vältida.

Juhtus aga nii, et sattusime pärast paarikilomeetrilist kõndimist umbteele, mis viis taluõuele ja ühtki rada me ka ei märganud.  Ehkki Lembužis oli rand veel kaunis liivane, siis edasi rääkis kaart Burinieka akmensist, mis tähendab midagi kividega seotut. Kuna päevatee oli päris pikk ja jalad ka hellad igasuguste katsetuste jaoks, siis eelistasime osa teed tagasi minna ja siis otse mööda esimest teed peateele, mida ka rattarada juhatas.

Nii ei saanud me mingit ajavõitu vaid hoopis umbes 3-4 lisakilomeetrit. Aga pole halba heata: meie tee viis Jelgavkrasti kiriku juurde, mille kõrval mõnus Sidrabini krogs. Kuna oli keskpäev, siis oli paras aeg kehakinnituseks. Alguses oli kõrts suhteliselt hõre, ent varsti märkasime seal kampa belglasi, kes tegid kiire õllepeatuse. Tõenäoliselt kiirustasid nad Tallinnasse Eesti-Belgia MMi valikmängu vaatama (mängiti samal päeva õhtul, seis 0:2). Meie aga lubasime endale pikema peatuse prae ja õllega, mis maitsesid sel päeval kuidagi eriti hästi. Piret hindas Mežpilsi õlle oma maitsemeele järgi koguni maailma parimaks.

 

 

Kui senised päevad olid kulgenud vaid riivamisi suurel maanteel, siis viimane matkapäev edasi kuni peaaegu Skulteni möödus just sellel ja seda oli linnulennult ca 19 km. Tavaoludes pole sest eriti midagi – umbes 4 tundi, aga meie liikumiskiirus oli kahanenud 3 kilomeetrile tunnis. Ja pilt maanteel näitas seda, et üks (mina) liikus umbes paarsada meetrit kuni pool kilomeetrit ees ja teine (Piret) lonkas sabas ning bussipeatustes ootas esimene teist järele, misjärel veel omakorda ca kümneminutiline paus tehti. Ja bussipeatusi oli vähemalt kümmekond kui mitte rohkem. Tegelikult ei olnud maanteel kõndida hoopiski nii hull nagu arvata võis – ehkki kiirtee, on siinne liiklus palju normaalsem kui Tallinn-Tartu või Tartu-Viljandi, kus meil eelnevate matkadega ka 10 km kogemus. Teepeenar ei olnud küll enam nii lai kui Ainažis, kuid autod selga ka ei sõitnud vaid hoidsid jalakäijatega mõõdukat distantsi.

 

 

Poolel teel kaldusime peateest kõrvale, et külastada Dunte külas Münchauseni muuseumi. Kogu küla elab Münchauseni kuulsusest, esimene kohtumine leidis aset juba poe juures, kus parunile ja ta prouale kipsist kujud tehtud, aga näha oli ka Münchauseni pildiga hiigelsuurt õllekannu ja kahurikuulil lendavat kangelast. Põikasime korraks ka muuseumisse sisse, kus maksev oli nii ICOMi kaart kui ka lihtsalt töötõend. Lõbu pakkusid nii kõverpeeglid, Münchauseni kangelastegudest pajatav film kui ka maja II korrusel vahakujude ja õllekannude väljapanek. Tore oli taaskohtuda Raimonds Paulsi, Uljana Semjonova ja Mihhail Taliga, aga tutvuda ka Läti Pätsi  ehk  Kārlis Ulmanisega ja Läti Hurda ehk Krišjānis Baronsiga. Õllekannusid oli terve sein täis, vast kohe mitu tuhat tükki ja paar riiulit olid ka Eesti omasid. Tegelikult tuleks Duntes veeta terve päev, sest palju atraktsioone jääb õue-alale. Igal muul ajal oleks 5,3 km Münchauseni haavapurdest rada mõisast mereni + sama palju tagasi kuulunud kindlasti mu päevakavva, kuid aeg oli juba üsna õhtul ja Saulkrasti veel ca 15 km.

Muuseumikülastus viis tavapärasest rütmist natuke välja, sest palju oli seismist ja jalutamist, mis tundlikele jalgadele kõige paremini ei passi (samal ajal sai aga selg puhata), igatahes alanes meie liikumiskiirus veelgi. Piret hakkas juba unistama, et kui jõuame Saulkrasti, võtame takso ja sõidame ööbimispaika. Mina ei tahtnud sellisest plaanist eriti midagi kuulda, mis see 15 km ära ei ole, kuid ega ma tema nahas ei olnud. Ühel hetkel oli selge, et peab majutuskohta ette teatama, et ega me enne kella 9-10 õhtul ei jõua. Aga Saulkrasti linna silt tuli ootamatult vara, õige kohe peale Skultet ja siin läks tee juba rõõmsamaks. Suurelt teelt olime nüüd kõrvale saanud ja jalakäijatele olid siin kõnniteed, majad vahetusid ja teepilt oli hulga mitmekesisem kui lõputu peamagistraal, mille vaata et ainsateks  vaatamisväärsusteks bussipeatused. Riia-Ainaži vahelise teelõigu bussipeatuste kohta peab märkima aga seda, et need on kõik eeskujulikult korras, korraliku katusealuse ja pingiga, mis Eesti teedel sageli puudulikud on.

Linnas kõndisime vast 3 km kuni ühes bussipeatuses Piretit järele oodates avastasin, et paari minuti pärast tuleb viimane linnaliini buss ja nii sõitsime 3-4 peatusevahet bussiga, meie majutuspaik oli peaaegu linna teises otsas luteri kiriku lähedal, ent bussipeatusest sinnagi vast kilomeetri jagu minna. Nii laekus meie päevakontole peaaegu sama palju kui matka esimesel päeval ehk siis 33,5 km ja 41808 sammu.

Ööbisime Pie Maijas külalistemajas, kus jällegi kõik mugavused. Kuna kell lähenes juba 10-le ja oli ka paras väsimus, piirdusime matka lõpetuseks väikese veiniga.   

Järgmisel hommikul oli plaan Riiga sõita ja sealt esimese bussiga Tartusse. Hommiku-sööki me majutus-paigas ei võtnud (see maksnuks 7 eurot) vaid eelistasime mõnd Saulkrasti kohvikut. Bussijaama juures oli neist lahti õige mitmeid ning õige soodsalt sai nii kohvi kui värskeid saiu (kohv + pirakas lihapirukas + magusam saiake maksid kokku 1.90!) ja värske salat oli samuti menüüs. Linnaga tutvuma me ei läinud, aga külastada saanuks nii jalgrattamuuseumi kui veeta päeva mererannas. Need jäävad mõneks teiseks puhkuseks, tee ju nüüd selge. Kella 10 paiku tuli aga buss, mis meid Riiga sõidutas. Teel Riiga nägime suuri liiklusummikuid ja nentisime rahulolevana, et Saulkrasti-Riia teelõigu juba enne matka olime välja arvanud, aga samas jäi teele mitmeid ilusaid järvi, mille ääres jällegi toredad puhkekohad. Aga see liiklusmüra!

Matka numbriline kokkuvõte: 186,7 km, 227680 sammu, 72 Mepore haavaplaastrit + 2 väikest plaastririba väikestele varvastele. Plaastrid kulusid küll kahepeale, ühel villide tohterdamiseks ja teisel rohkem nende ennetamiseks. Ja selle matka kogemused on, et kui juba enne matka potentsiaalsetele villide tekkekohtadele plaastrid panna, siis neid sinna ei tulegi, aga märja ilmaga kinnises jalanõus tulevad nad ikkagi kuhugi mujale. Nii et vaja oleks plaastrilaadseid villisokke, mis kogu jalalaba ära kataksid