Matk Pärnu – Saulkrasti: 4. päev, Ainaži – Svētciems

Lätis käib kell tagurpidi, vähemasti kinnitab nii kell Helmi kohviku seinal, kus me hommikust sõime. Siinne hotell pakkus hommikusööki menüüna, kus oli valikus umbes 7-10 hommikusöögi varianti, alustades traditsioonilisest sink-juust-leib einest, ent valikus oli ka praetud muna, omlett köögiviljadega ja pannkook moosiga, lisaks soovi järgi kas kohv või tee ja mahl, kohvi toodi ka juurde kui see otsa sai.

Ainažis olid kindlad kaks plaani: turismiinfokeskuses leida kaardimaterjali Vidzeme rannikust ning apteegis täiendada plaastrivarusid. Esimesest leidsime suurepärase eestikeelse  „Jalgrattamarsruutide teejuhi“ nii kaardi kui raamatuna. Apteegis otsis silm plaastreid, kuid nagu valdavalt Eesti apteekideski, polnud ka siin meie soovitud plaastrit nähtaval, nii tuli kotist pakend välja otsida ja nõutada Mepore haavaplaastrit – meie kogemuste põhjal on tallaalustele villidele need kõige paremad. Apteeker tegi üllatusest suured silmad, kui me neid kohe 20 tk ostsime, aga üllatusime meiegi kui ta meie inglise keeles purssimise peale selges eesti keeles teenindas.

Ainaži mõis (vasakul) ja mälestus-märk mere-meestele (paremal)

 

Ainažis me väga ringi ei vaadanud, ilmateade lubas pealelõunal vihma ja soovisime enne sadu Salacgrīvasse jõuda. Sellest on natuke isegi kahju, sest Ainaži muul tundus pildi järgi küll atraktiivne, kuid siis oleks pidanud peaaegu piirini tagasi minema ning kaardi järgi tundus, et Ainaži ranna-ala on kaunis soostunud ja katseeksituseks nappis meil aega (nagu alati!), mistõttu ei külastanud ka merekoolimuuseumit (olen lapsepõlves paar korda käinud) ja tuletõrjemuuseumit. Seega nägime linna vaid vaikse peatänava ääres ning siin on mõned pildid, mis linnast silma jäid ja sundisid nuhvlit haarama.

Kuna kaardi rattatee juhatas teekonda Ainažist Salacgrīvasse suurt Pärnu-Riia maanteed pidi ja vähemasti Ainaži ümbruses paistis rannaäär kaunis soostunud olevat, siis esialgu võtsime kursi maanteele, kohe peale linna teed ristusidki ja liiklus muutus õite tihedaks, mida järgnev pilt küll ei kinnita.

Õnneks oli aga maanteel lai teeperv nagu kõnniks kergliiklusteel ja väga hull ei olnudki, silm aga otsis küll võimalusi teeäärseteks alternatiivradadeks. Kaua ei pidanud otsimagi, õige varsti leidsime RMK-ga sarnase tähistuse Randu plavasele ehk rannaniitude rajale.

 

Olin kevadel kuskilt lugenud või kõrva taha jätnud, et Eestil ja Lätil on plaan paari aastaga rannikule välja ehitada ca 1000 km pikkune matkarada ja esialgu arvasin, et see ongi osa sellest rajast, ent alguses väga hästi tähistatud ja laudteega sillutatud rada lõppes umbes paari kilomeetri pärast linnuvaatlustorni juures ning siin oli edasi 3 võimalust: minna sama teed pidi tagasi, üritada kulgeda ranna ääres (vähemasti torni juurest viis mingi vaevuaimatav rada edasi) või siis murda kuidagi otse maanteele, milleks andis julgustust niidetud rannaniit.

Võtsime nõuks viimase variandi ja jõudsime küll esmalt taluõuele, kuid kuna eraomanduse silti rannapoolt ei paistnud, siis julgesime seda läbides maanteele minna. Ent maanteel niiväga käia ei tulnudki, sest vasakul pool teed kulges metsa all täitsa käidav rada. Kuivižis käisime poes jäätist ostmas ja puhkasime hetkeks bussipeatuses jalga, kus sai ka ühe kohaliku külamehega törts juttu puhutud. Siit edasi oli aga variant minna kas kergliiklusteed pidi või kulgeda paralleelsel metsarajal - kuna plätudega käbidel ei ole just mitte kõige mõnusam kõndida, siis valisin mina kergliikluse, samal ajal kui Piret metsarajal liikus. Piretit pani nörritama, et keegi oli metsa all ära lõhkunud üle 100 pudeli, nii et klaasikilde jätkus õige pikaks ajaks. Muidu peab aga märkima, et teeääred olid enamasti prahivabad.

Matkajatele teadmiseks, et teeääres vahetult enne Salacgrīvat on mitmeid kämpingu-alasid, näiteks Milleri puhkekohast saab voodi 15 euro eest ja telkimine oleks poole võrra odavam, ja võimalik oleks ka terve maja rentida. Majutusasutusi jäi tee äärde veelgi, muide ka Salacgrīva kooli internaadis on võimalik ööbida.

Enne linnavallutust puhkasime veel mingi linnaäärse kooli bussipeatuses jalga ja selga, läheduses paistis metsarajakesel veel üks matkaja vist puhkehetkel midagi toimetavat. Kui linna hakkasime minema, siis libises pilk sellele „matkajale“ ja tundus, et ta vajab abi ja meie vanade timurlastena läksime seda muidugi ka kohe andma. Selgus, et seljakoti taga oli väga-väga-väga vana naine, kelle jalad ei tahtnud kuidagi kuuletuda, küll ta üritas end püsti ajada, ent ta oli nii nõrk, et mitte kuidagi ei suutnud, suurest üritamisest oli tal higitilkki nina otsas. Me ei tea, kui kaua ta oli seal juba pusinud, ent üks oli selge, et sinna me teda jätta ei saanud, suurelt teelt poleks teda eriti tähele pannud ja oleks teadmata, mis tast niimoodi edasi saaks. Aitasime ta siis püsti, üks käest sikutades ja teine tagumikust lükates, ise proovis ka kepile toetuda, no püsti ta lõpuks saime. Nüüd tuli ta vähemasti bussipeatusesse toimetada ja siis kiirabist või kuskilt abi kutsuda. Kuna mammil oli kindel plaan teisele poole teed saada, siis aitasime ta teosammul liikudes sinna. Üle tee talutasime teda vast oma kümmekond minutit, mõlemal pool peatus mitukümmend autot, õnneks keegi ei tõrtsutanud närviliselt signaali. Samal ajal proovisime kiirabiga ühendust saada – ega selles saginas kohe ei teadnudki, mida teha ja milline on Lätis kiirabi telefon, aga mingist mälusopist tundus, et 112 võiks proovida. Valisin siis numbri ja Piret kui parem vene keele oskaja katsus olukorda kirjeldada. Olime just jõudnud teisele poole teed ja kiirabiga oli vestlus veel pooleli, kui juba peatus meie juures punane väikebuss ja hakkas vanamemme sellesse toimetama. Ma ei jõudnud ära imestada, et küll liigub Läti kiirabi kiiresti, ent selgus, et see oli hoopis  mammi lapselaps, kelle hoolde me nüüd ta jätsime. Nüüd tuli uuesti kiirabisse helistada ja teatada, et olukord on lahenenud. Me ei tea, kas lapselaps oli vanaema juba kaua otsinud või sattus ta sinna juhuslikult ega ka seda, kuidas mammi linna äärde oli tulnud ja millal oli ta jõud otsa saanud.

Salacgrīvasse jõudsimegi enne vihma nagu olime lootnudki. Linnaga tahtsime lähemat tutvust teha söögikoha kaudu. Erilisi huviväärsusi Jalgratturi teejuht meile ei juhatanud, kuskil pidi olema küll silmutõke ja kuskil keraamikaahi, ent kuna need päris teele ei jäänud ja väga suurt huvi ka ei olnud, siis jäid need objektid külastamata. Selle kihelkonnakiriku taga peaks olema ka Salatsi piiskopilinnus, ent sellest on tänaseks säilinud vaid linnusemägi ja mõned kivid, aga siin paistab olevat kohalike peolava, ilmselt saab siin olema paari nädala pärast ka linna jaanituli. Mõnusa söögikoha leidmine ei andnud esiti tulemusi, kõik kaardil noa ja kahvliga märgitud kohad olid valdavalt suletud ja mahajäetud, ka toreda nimega Minhauzens Pie Bocmaņa krogs. Kuskil varem oli küll söökla juhatus, aga see tundus suunavat kuskile tööstus- või sadamaalale ja tagasi me ei hakanud ka minema. Nii oligi, et kui nägime kebabi silti, võtsime tee sinna ja kinnitasime keha kiirtoiduga, väike õlu kõrvale. Kebab oli küll hea, kuid Euroopas proovitutega poole võrra väiksem.

Teisel pool Salatsi jõge siiski avatud söögikohti oli nagu seegi tegelane ukse taga juhatas. Aga kuna polnud enam otsest põhjust sisseastumiseks, siis jäid sealsed maitseelamused proovimata. Muidugi sai ka Salacgrīvas sisse astutud turismiinfopunkti ja apteeki. Esimeses mingeid uusi infomaterjale ei leidnud ja eestikeelseid üldse polnud, apteegist sai ostetud igaks juhuks veel 20 plaastrit, sest ega enne Saulkrastit vist apteeke enam teele ei jää ning oodatav vihma ei tõotanud ka jalgadele armu.   

Salacgrīvast meie ööbimispaika Rakari puhkekeskuses oli oma 10 km, õnneks näitas kaart ka maanteeäärset metsateed, siin juhatasid teemärgistused  küll õigele rattarajale, kuid hoiatuseks  peab teekäijale ütlema, et usaldage sisetunnet ning minge võimalikult otse kui mingigi teerada sinnapoole läheb, sest varem või hiljem kohtute taas rattarajaga ning jäävad ülearused sinka-vinka kulgemised ja lisakilomeetrid ära. Korra me põikasime randa, aga kuna oli juba vaikselt tibutama hakanud, siis polnud mingitki soovi lageda taeva all end leotada lasta, pealegi oli vahepeal seenevihm asendunud tihedama saju vastu, ent mets hoidis märga natuke tagasi. Kogu 10 km tee peale kohtasime vist vaid kolme inimest, üks kiirustas raske kotiga vist küla keskusesse bussi peale ning kaht soomlast nägime vahetult enne meie ööbimiskohta meist mööduvat, nemad plaanisid enne õhtule jäämist veel kümmekond kilomeetrit ratast vändata.

Meie seekordne majutus-koht näib vähemasti pildi järgi rattureid ja teekäijaid suisa ootavat ja nii oligi. Jõudsime sinna umbes veerand kaheksa. Kuna peamajas ei olnud sooja vett ning puhkajaid oli ilmselt vähe, siis pakuti meile sama hinna eest eraldi majakest, kus oli nii magamistuba, kööginurgaga elutuba kui ka soe dušš, igati luksnumber. Peale selle tuldi lahkesti vastu ja lubati meile õhtusöökigi, mida saavat küll kella 7-ni tellida, sest kõrts töötavat kella 8-ni, aga nagu ma tänase blogipostituse alguses juba märkisin, liigub Lätis kell tagurpidi ja selline olukord oli ainult selle kinnituseks. Kuna me polnud Salacgrīvas taibanud poest midagi kaasa osta, siis oli selline pakkumine meile igati meeltmööda. Kuna toiduvalmistamisega läks aega, oli meil enne võimalik sisse tšekkida ja märjad riided kuivade vastu vahetada.

Salati ja kaminatule kõrvale sai rüübatud 2 veini ning paari-tunnise mõnusa istumise järel veel mõnusamasse koikusse poetud. Tänane kilometraaž oli 26,7 ja samme 32577.