Matk Pärnu – Saulkrasti: 2. päev, Tahkuranna – Häädemeeste (Krundiküla)

Päev algas – nagu ilmateade ennustaski – vihmaselt. Õnneks oli see kerge seenevihm, mis lubas päeva peale järele anda. Aga kuna meil oli päevateeks ca 26 km ja väga öö peale ei tahtnud ka jääda, alustasime teekonda tavapärasel ajal – 10 paiku. Seega kaasa võetud vihmakeep kulus marjaks ära.

Edasine teekond kulges Tahkuranna kiriku juurest Võiste suunas, sealt edasi Rannametsa ja Häädemeeste, mis olid nagu suuremad teepunktid. Piret oli Tahkuranna õigeusu kiriku juures hämmingus kiriku nime üle - Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise Kogudus.

Randa me sel päeval eriti ei sattunudki, polnud lihtsalt rannailma ja vähemasti Tahkurannas vaadeldud rand ei paistnud kõndimiseks ka kõige mõnusam, kivide vahel ukerdamine ei vii kuigi jõudsalt edasi.

Nii kõndisime teed mööda, Võistesse jõudsime veel kõrvalisi teid pidi ja leidsime sealt jälle ühe kiriku – eemalt paistis, et ainult müürid on järel, ent lähemale jõudes nägime, et kiriku sisemüürid on telliskividega konserveeritud ja kiriku ukse alt leidsime kaks külameest, kellelt saime teada, et kirik täitsa tegutseb, kogudusel on 7 liiget (kui number õigesti meelde jäi) ja alles eile olnud käärkambris, kus jutlused tavaliselt toimuvad, teenistus. No muidugi, eile oli nelipüha! Mehed olid ise väga lahedad, viskasid nalja ja imestasid, et me jalgsi oleme ja veel Riiga läheme (tegelikult küll Saulkrasti).

Võistest edasi põikasime küll korra Pärnu-Riia maanteele, ent märkasime kohe, et tee ääres kulgeb paralleelselt kruusane metsatee, kolisime siis sinna üle. Vahepeal oli tee ka erinevate värvidega tähistatud ja juhatas justkui matkarada, loendades kilomeetreid sihtpunkti jõudmiseni. Esialgu mõtlesin, et äkki on see Oandu-Ikla matkarada ja 20 km pärast võiks olla Kabli, ent kui tee hakkas sinka-vinka metsa all kulgema – vahepeal suure maantee ääres ja siis mingil hetkel metsa sügavusest, nii et maanteemüra enam kõrvu ei kostunudki – muutus asi kahtlaseks, mine tea, kuhu see tee lõpuks välja viib – Kilingi-Nõmme ei tahaks ju Ikla asemel ka minna. RMK märget ka kuskil rajal polnud, nii et arvatavasti oli see hoopis Jõulumäe matkarada. Aga kuna meil rajaplaani polnud, siis eelistasime Jõulumäe keskusesse tagasimineku asemel (kuhu matkarada tõenäoliselt lõpuks välja viiks) hoida maantee lähedusse, esmalt tuli aga tee sinna leida, sest olime sellest ikka väga eemale jõudnud, vahepeal kõrv nagu andis aimu mingist liikumisest ja vahepeal vilksatas mändide vahelt kaugusest ka mõne möödasõitva rekka kuju, ent vahepeal tundus küll, et kui mõne juhusliku maanteele suunduva teeraja ots oli üles leitud, siis tegi see jälle tiire ja teele väga lähemale ei jõudnudki.

Suure tiirutamise peale jõudsime lagedatele luidetele ning lõpuks ka laudteeni. See oli tuttav koht, tundsin ära Tolkuse raba matkatee, kus olin umbes tosin aastat tagasi käinud, kui märkasin, et trepp viib ühe luite tippu, siis teadsin, et seal on ka vaatetorn ning mitte kaugel enam maantee, kust Tolkuse raba laudadega sillutatud matkarada algab.

 

Tornimäe vaatetorni ei viitsinud ronida, puhkasime hoopis jalga ja võtsime kerget pruukosti. Esimesed villid andsid ka märgades jalanõudes tunda, ent pole hullu, sihtpunkti on umbes kümmekond kilomeetrit. Kaarti uurides paistis, et paar kilomeetrit tuleks minna maanteed pidi Rannametsa ja siis tee hargneb, nii et saaks minna vanale maanteele, kus liiklus tunduvalt hõredam. Rannariba polnud mõtet otsida, sest Võistest Häädemeesteni on rannaäär kaunis soostunud ja mine tea, kuidas sealt läbi saab. Tolkuse matkaraja alguspunktis seletas silm aga üle tee olevat järjekordset luitemäge ja et sinna läheb ka trepp ülesse. Otsustasime seda vaatama minna ja oligi RMK tähistusega Tõotusemägi, mille juurest viis teerajake Rannametsa suunas ja see jõudiski otse vanale Pärnu-Ikla teele. Tore! Õnneks ei pidanud seegi päev eriti suure tee ääres kõndima, sest ka Pärnu-Riia maantee on päris tiheda liiklusega ja kõndimiseks mitte kõige mugavam. Vanal maanteel kohtasime küll mõningaid autosid ja teekond oli ka natuke huvitavam: nägime vähemalt asustust ja põnevaid teeviitasid.

Seda kohta oleks tahtnud küll lähemalt näha, ent põige oleks tähendanud 4 lisakilomeetrit ja ausalt öeldes, mitte ei viitsinud, villid ja tühi kõht andsid end ka tunda. Häädemeestel lootsime kehakinnitust saada, sest minu mälu järgi oli Häädemeestel vanasti söökla või kohvik ja interneti andmetel ka kõrts. Muidugi tuli kasutada võimalust poes käimiseks, sest meie tänane majutusasutus ei paku hommikusööki ja õhtuks ning teele tuleks samuti midagi soetada.

Tee äärde jääv Häädemeeste kihelkonnakirik. Õigeusu kirik, kus ka minu vanaema hingekirjas oli, on sellest umbes kilomeeter edasi ja jääb mere poole. Kuna olen varem sealkandis käinud ja piltegi teinud, siis ei hakanud seekord seda kultuuriloolist objekti otsima. Läksime hoopis trahterisse sööma, mis oli avatud ainult 19-ni, ent läheduses olevast poest kinnitati, et suppi ikka saab. Trahter kannab Magic nime, selle pooltunni jooksul, mil me seal sõime, olime ainukesed külastajad. Vihmase ilma tõttu lubasime endale enne praadi kangemat napsi. Toit ja naps maitses hää ja andis jõudu veel tunniseks kõndimiseks, sest meie öömaja jäi Häädemeestelt mõne kilomeetri võrra edasi Krundikülla ja kuna olime juba sealkandis, siis tahtsin Häädemeeste kalmistule vanaema hauale minna, nii et väike põige ka luteri kalmistu kaudu õigeusu surnuaeda. Surnuaias sai mõned minutid õiget kalmu otsitud, sest polnud seal päris kaua käinud. Aga mälupilt väga ei petnudki ning Häädemeestelt kaasaostetud lillepott jäi vanaisa-vanaema hauale. Mälusopist taastus ka väike teerada maanteele bussipeatusesse, kust on ca nelikümmend aastat tagasi kümneid kordi käidud. Kõike aga lapsepõlvest ei mäleta – tean, et vanaisa (kes suri 7 aastat enne minu sündi ja suurema osa elust elas Kablis) ise oli pärit Krundikülast, aga mis talust, enam ei mäleta. Talu vist pole nagunii enam alles.

Häädemeeste kihelkonna kirjadega pingike Krundikülas.

Meil oli aga seekordne öömaja just minu vanaisa sünnikülas Oravapesa majutuskohas. Majutus oli seekord kaunis lihtne, niiske ja külma aja tõttu paigutati meid kämpingu asemel peamajja, kus oli elektriradiaatori abil võimalik ka sooja saada, ent märjad riided-jalanõud ei tahtnud kuidagi ööga ära kuivada. Pesemiseks oli koridoris ühiskasutusega dušš, aga peale meie teisi öömajalisi polnudki, paraku kööginurka sellel majal polnudki. Sööki oleks küll võimalik ette tellida ja oli ka väligrill, ent hea oleks, kui saanuks ka sooja vett keeta. Pole hullu, olime ju just Häädemeestel söönud ning küllap saab hommikukohvi Kablist. See-eest oli meil televiisor ja pehme magamisase, pärast Downton Abbyt uinusime. Päevaaruande  lõpuks ka kilomeetrid ja sammud: 31,3 ja 38814.