Matk Pärnu – Saulkrasti: 1. päev, Pärnu – Tahkuranna

Selle suve matkateeks valisime Liivi lahe ranniku, võinuks küll ka Riiga minna, aga kuna meil oli aega vaid 6 päeva ja ülemäära pikki jalutuspäevi ei tahtnud teha, siis piirdusime rannikuga ja jätsime Saulkrasti – Riia teelõigu ära, sest siis oleks pidanud sisemaale minema ja see ei tundunud üldsegi nii apetiitne, pealegi laiutab äärelinn kindlasti kaunis kaugele ja pealinna lähedal pole tiheda liiklusega maanteel kõndimine üldsegi ohutu. Plaane on küll paberil ja kaardi järgi tore teha, kuid päris elus ei pruugi kõik sugugi nii lihtsalt minna. Linnulennul on tee 137 km, seega mõistlikud 20-25 km päevas. Tegelikult tegid needki kilomeetrid mind enne matka natuke murelikuks, sest ega mingit kõnnipagasit sellest kevadest ei olnud, igapäevane jalutamiskoormus piirdus ainult tööle-koju 3+3 km, matkaeelsel nädalavahetusel proovisin Emajõe kallasrada ja poolel teel tundus, et enam ei jaksa, aga see on ainult ca 10-12 km. Ja muidugi veel jalad, mis armastavad pikematel matkadel talla all suuri villide kokkutulekuid korraldada. Igatahes esimese asjana varusin suures koguses plaastreid, et oma jalad juba enne matka algust ära plaasterdada. Kui plaane varakevadel teha ja unistada sellest, et juuni alguses on suur suvi ja enamus ajast saab mere ääres olla, siis õige aja saabudes võib taas tõdeda, et on endiselt polaarsügis või kehv suusailm ja Norra ilmateate järgi pole mingit paranemist ka loota. Seega matkakotti pakkides said ujumisriided rahuliku südamega kappi jäetud, ent matkaeelse reede jõledat ilma kogedes sai kotti mahutatud igaks juhuks veel üks soe matkajakk.

Kuna seekord polnud meil saateautot, siis kogu varustuse pidime kaasas kandma. Et teekond võimalikult kerge oleks, jätsime magamiskotid ning muu telkimiseks vajaliku maha, ausalt öeldes ega hästi ei tahaks enam nädalaid telgis magada – kõva küljealune, niiske ja öölahingud sääskedega ja kui veel vihma peaks sadama, siis oleks vastik märga telki kokku pakkida ja selle raskust kanda. Pealegi, kui riided-jalanõud märjaks saavad, kus sa neid kuivatad ja kus sa mobiili akusid laed… Seega tuli mingi kuivem ja mõnusam pesa leida. Matka planeerides oli kartus, et rannaalad on suvel nagunii puhkajatest pungil ja et vähegi taskukohane kindel öömaja leida, said need juba varakult broneeritud ja ikka võimalikult ranna lähedale, et õhtul ei peaks soovi korral pikka maad mere äärde minekuks maha kõndima.

Pärnusse kohale sõitsime juba päev varem, et hommikul kohe muuli juurest alustada ja päeva mitte väga pikaks venitada. Esimene viperus andis juba bussis teada. Nimelt avastas Piret, et tal pole rahakotti. Klassika! Meil pole vist olnud ühtegi matka, kui Piretil poleks olnud mingit teemat rahakoti, pangakaardi või mobiiliga, nendest juhtumistest võib varsti juba raamatu kirjutada. Kuna osa asju oli bussi pagasiruumis, siis suurema otsimise võtsime ette bussijaamas. Kottide sisu sai mitu korda laotud bussijaama pingile, ent rahakotti ikka pole. Siis helistas Piret koju, et ega see sinna ei jäänud ja Indrekule, et äkki jäi autosse, ent kuskil ei olnud. Ühesõnaga – paanikaosakond töötas täie auruga. No see ei saa ju olla põhjuseks matka ärajäämiseks või viivitamiseks! Sel ajal kui Piret lähikondsetesse ärevust külvas, kaalusin variante, mida edasi teha. Hakkasime üksipulgi läbi mõtlema, kuhu võis rahakott kaduda, et see oleks mõne pahatahtliku tegelase kätte sattunud, me väga ei arvanudki või vähemasti lootsime, et see nii ei ole. Olen ka ise elus paaril korral raha (ükskord stipivolinikuna terve kursuse stipi!)  või rahakoti kusagile unustanud, ent alati on aus leidja mind ise üles leidnud, et kaotatu tagastada. Niisiis kuna kotte oli juba mitu korda tagurpidi pööratud ja kodus ei paistnud ka rahakotti olevat, oli selge, et tõenäoliselt on see kas Tartu bussijaamas või meid Pärnusse toimetanud bussis. Lihtsam oli alustada bussist, ent see polnud juba enam ammugi saabuvate busside peatuses ja Pärnu bussijaama platsil käivad suured ehitustööd, nii et bussi tuli linna peale otsima minna. Muidugi me ei mäletanud, milline meie buss välja nägi, ainult Hansa Liinid, aga Pärnus on vist kõik selle nimega. Aga tegelikult leidsime ühe platsi Hansa Liinide bussidega päris kiiresti ja juhtus seal olema ka meie buss. Piret helistas erutatult ikka kordamööda Joonasele ja Indrekule. Ütlesin bussijuhile, et mu sõber väga närvis, sest on rahakoti ära kaotanud ja tahaksime igaks juhuks oma pingiümbruse veel kord üle kontrollida. Bussijuht ütles küll esiti, et ta pole bussi unustatud esemeid märganud, kuid lubas meid lahkesti bussi ning - üllatus, üllatus! - meie  pingilt pingi ja seina vahelt ta rahakoti leidiski, oli teine end esmapilgul märkamatuks teinud, eemalt paistis nagu oleks turvavöö. Lõpp hea – kõik hea! Ja aitäh bussijuhile!

Nüüd siis tuli pingelangus. Kokku kulus sellele tsirkusele umbes kolmveerand tundi, aga oi kui palju närvirakke! Nüüd kulus ära üks kehakinnitus, Pärnu infopunktist Pärnumaa kaartide hankimine, toiduvarude täiendamine ja muidugi ka seljakotist vabanemine ehk öömajja maandumine. Kehakinnituse leidsime Kohvihoovikust, mis on üsna Pärnu turismiinfokeskuse naabruses, selline armas kohvik õdusa sisehooviga. Et ilm oli paslik väljasistumiseks, siis maandusimegi õitseva õunapuu alla (sel aastal õitsevad kõik kuidagi korraga ja suure hilinemisega). Valisime menüüst kerged ja maitsvad salatid. Kui midagi sellele kohale ette heita, siis oodanuks omatehtud küpsetisi, mitte Werneri omi – neid saab ju Tartuski.

Öömajaks oli meil broneeritud Kotka Hausing, väga mugav hosteli tüüpi kodune majutus mõistliku hinnaga, naabertoas ööbisid soomlased. Aga piirkond on vaikne ja peaaegu linna südames, muuli läheduses. Kui olime seljakottidest vabanenud, siis läksime veel linna peale jalutama, ikka mere äärde ja randa ja renoveeritud Rannastaadionit vaatama ja … Ah jaa, Vallikäärus on lisaks Tallinna väravale veel üks käik avatud – potern ehk salakäik, mis ligi poolteist sajandit peidus olnud ja mõne aasta eest renoveeritud. Muidugi tuli pilti teha ka omaaegsetes armastatuimates pildistamiskohtades Mudaravila ees ja Koidula pargis. Väikene ringkäik linnas tõi ca 10000 sammu ehk mõõduka eelsoojenduse matkaks.

Päeva lõpetasime Jaanihansu siidri ja Inspektor Banksiga, selle viimastel ärevatel minutitel (Annie tapeti ära!) Piret juba norises.

Ja nüüd siis jõuame alles matka 1. päeva juurde, mille muljeid vist nii pikalt ei tulegi, kui eellugu. Puhkasime kenasti välja ja olime valmis teekonda alustama. Hostelis hommikueinet ei pakuta ja plaanisime seda teepeal kuskil ranna läheduses teha. Aga esmalt suundusime muulile, et mõtteline matka alguspunkt fikseerida (kunagi Pääsukese matka alustasime ka Narva jõe ja mere kohtumiskohalt).

Alguses kõndisime liivasel rannaribal, kui alguses oli tuul päris kõle, siis mõne aja pärast kiskus juba palavaks. Ega hommikul kell 10 Pärnus palju kohvikuid avatud ei ole, kuid õnneks jäi teele Lehe kohvik, kus võtsime kerge pruukosti hommiku- ja lõunasöögina korraga ehk siis kerge salat, mina sõin koogi pärast veel lisaks. Selleski kohvikus pakutakse Werneri kooke, ei mingit omapära! Aga jällegi päris mõnus hoov väljas istumiseks.

 

Edasi jätkasime rannas. Uudisena leidsime rannaniidu matkaraja, ilusasti laudadest tehtud ja väike vaatetorn ka veel. Kui muidu rahvast rannas nappis, siis matkarajal oli see-eest inimesi küllaga. Selline tee viis meid küll kõigest paarisaja meetri võrra edasi, ent vaheldus on igati teretulnud. Üritasime veel rannas käia, ent merre voolavad pidevad ojakesed sundisid kas pikki hüppeid tegema või jalgu märjaks kastma, mis ei olnud eriti meeldiv. Plaastrid, mis olid hommikul villide ennetamiseks jalgadele pandud, tulid märjaks saades kohe ära, nii et plaasterdamist tuli ka käigu pealt teha. Rannast viis mitmeid teeradu linna ja ühe vaatetorni juurest jõudsime Mai elamurajooni taha.

Piretil oli soov minna poodi sokke ostma, aga kui poe läheduses olime, siis enam ei tahtnudki, nii et läksime mingit teed edasi, vahepeal jõudsime päris metsa, aga siingi oli päris käidav rada ning jõudsime Kalevi puiesteele. Et oli Eesti lipu päev, siis torkas silma, et väga üksikutel majadel oli lipp väljas, Pärnus nägime üldse sel päeval väga üksikuid trikoloore. Tänava lõpus leidsime mingi rajaotsa ja kõndisime edasi, õnneks ei pidanud suurele teele minema (varem kaarti uurides olime kindlad, et kuni Uuluni peame maantee ääres lonkima), jõudsime ilmatu suurele golfiväljakule – Tahkuranna Golf algab vahetult peale linna ja laiutab vist küll mitu kilomeetrit, aga loodus on siin ilus!

Vaheldumisi metsatee ja rannaäär, jõudsime Reiu randa ja ootamatult Lottemaale, aga see oli veel kinni (hiljem internetist selgus, et hooaeg algab 10. juunist). Ega meil sellest lugu ei olnud, polnudki plaanis sinna minna, lihtsalt kogemata jäi teele ette ja saime aimu, et see on ikka tunduvalt suurem kui Riia maanteelt paistab. 

Tahkuranna vallas ringi käies paistis silma, et siin on kaunis ühesugune käekiri puhkealade ja kultuuriobjektide tähistamisel, näiteks leidsime sarnased puhkekohad nii roosiaias kui Tahku tare lähedalt ja paaris kohas märkasime neid veel.

Lisaks saime ka uusi teadmisi, näiteks et tsaari perekond oli 1880. aastal Uulu randa maabunud ja sealkandis on nüüd mälestuskivi ja roosiaed (neid oli küll raske tuvastada), kus rahvuslikul ärkamisajal laulukoorid laulnud. Roosiaed olla I maailmasõja ajal hävinud ja umbes 5 aasta eest taastatud. Juhtumisi sattusime ka Uulu kirikusse, mille uksed olid lahti ning paistis, et seal olid ka mingid matid, nii et seda hoonet oleks võimalik tõenäoliselt metsikul matkajal või Jaakobiteel rändajal ööbimispaigana kasutada, aga muidu vist oli see kunagi võimla, sest varbseinad on senini alles. Ümbruses olid veel kämpingumajad

Kuna Uulus oli viimane koht, kus sel päeval kehakinnitust saada või poest üht-teist kaasa osta, siis tegime kiriku juurest väikse tagasipõike ka Uulu alevikku, me ei läinud mööda maanteed, mis oleks veidi ringi olnud, vaid usaldasime üht rajakest, mis otse koolistaadionile viis, kus parasjalu olid koertevõistlused. Edasi Tahkuranda oli nii 7 km kandis, mis kulges valdavalt maantee ääres Uulu rannamännikus, kus peaaegu maantee kõrval rajakene kulges, nii et matka 1. päeval pääsesime maanteelõikudest. Tahkurannas oli meil kinni pandud majutuskoht, ent enne seda jäi Konstantin Pätsi ausammas ning Eesti lipu päeval oli igati sobilik päeva lõpetuseks anda Eesti lipule ja Pätsile au.

Ööbisime Rätsepa talus, kuna me olime ainukesed külastajad, siis pererahvas andis väikse kämpingu asemel meie kasutusse uhke palkmaja, kus oli soojem ja ka kõik mugavused. Väga armas neist!
Google Mapsi järgi olnuks teekond ca 26 km, meie päevabilanss: 33,5 km ning samme Tiina telefoniga 41277.