Matk Pärnu – Saulkrasti: 3. päev, Krundiküla – Ainaži

Hommik algas villide loenduse ja tohterdamisega – eilne märg päev oli jalgadele jälje jätnud. Jalanõud ei olnud ära kuivanud ja tuli kasutusele võtta tagavara plätud. Vähemasti said jalad õhku ja villidele ei olnud ka nii suurt koormust. Päev tõotab tulla ka lühem, sest uude sihtpunkti Ainažis on 21,6 km maanteed mööda ja kuna see kulgeb mööda vana Pärnu-Ikla teed ja läbi lahedate rannakülade, siis tõenäoliselt kuskile ekslema seekord ei lähe. Ilm lubas nüüd paar päeva päikesepaistet.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, ongi selge taevas. Siin on aga tuulehaugid kenasti puu otsa riputatud ja on Jaagupi külas tõeliseks pilgupüüdjaks, kalu jätkus ka kuuriseintele ja räästa alla. Ehtne rannaküla! Osta saanuks nii kuivatatud kui suitsukala, ent meie soovisime hommikukohvi ja lootsime seda Kablist saada.

Kabli külas oli esimeseks peatuseks linnuvaatlustorn, vaatluse tulemusena jäid meil linnud nägemata, ent nägime veidi seda pilti, mida linnud Kablist üle lennates näeksid.

Kui internet kirjutab Kablipagarist niiviisi: Romantilisel Rannateel asuva Kabli Pagari hõrkudest küpsetistest ei suuda loobuda ükski rannateeline. Magus lõhn levib hommikuti üle küla ning suviseks keskpäevaks lookleb piruka ootel järjekord uksest välja. Kabli Pagari suus sulavad saiakesed kuluvad ära nii suvel rannas päevitajatele, kui ka pimedatel talveõhtutel kodus maiustamiseks, siis ei saa ju neid proovimata jätta, seda enam, et hommikukohv oli meil joomata. Saigi ostetud ühte, teist ja kolmandat sorti sooje saiu ning eelnevale täienduseks võib kinnitada, et ka matkajatele maitsesid need üliväga (maailma parimad kreemisaiad!) – samal ajal meiega peatusid seal ka Norra motomatkajad ning nendegi taldrikutelt kadusid saiad ülikiiresti.

Kabli oli mu koolieelse lapsepõlve olulisemaid kohti, sest seal elas mu Kabli vanaema. Vanaema kodust sai alguse ka minu matkakirg, sest paariaastasena otsustasin ma üksipäini Kabli peale kondama minna. Leiti mind paari kilomeetri kauguselt, aga kahjuks ma ei tea, kas see oli Pärnu või Riia pool ja enam pole ka, kelle käest järele pärida. Ülemine pilt peakski vanaema talu olema, vanasti laevakapten Aleksander Grantile kuulunud elamu, mille vanaema ja onu 1958. aastal omale ostsid, aga alumine pilt on vanaema sünnitalu Kuusiku, ainuke rehielamu Kabli külas.

Kablis on ka edevamaid maju, vanu laevaomanike häärbereid nagu reeder Mats Granti elamu vanaema maja naabruses või Marksoni oma juuresoleval pildil. Kabli küla kulgeb aga kaunis pikalt mere ääres ning vanast kaptenikülast annavad tunnistust lisaks häärberitele ka mälestuskivid kaptenitele-reederitele, Kabli jaala „Kaja“ (mis on muide Tartu Lodjakoja ehitatud 2011. aastal) ja ka bussipeatus kooli juures.
Kablis märkasime ka teisi matkajaid, kes Riia poolt meile vastu tulid. Liikusid nad peamiselt mootoriga või pedaalidega ratastel. Üks matkaja oli eriti lahe, juba kaugelt kuulsime muusikat ning märkasime pikki lehvivaid lokke, kui rattur lähemale jõudis, siis selgus, et tegemist oli 60ndates eluaastates hipiliku meesterahvaga, kes rõõmsasti meile lehvitas ning muusika saatel oma teekonda jätkas. Kahjuks ei jõudnud sellest ägedast tüübist fotojäädvustust teha. Matkajate kohta peab üldse märkima, et kõik on väga sõbralikud ning otse loomulikult teretatakse kõigi vastutulijatega nagu vanade tuttavatega.

 

Kablist Ikla poole jäävad ka mitmed RMK telkimisalad, esmalt Lemme ja siis Krapi, mis viisid meidki natuke maanteest kõrvale väikestele rajakestele ja puude vilusse. No Krappi telkimisala Treimanni all on ilmatu lahmakas, vist oma paar kilomeetrit ning telkimiseks-puhkamiseks võimalusi nii- ja naasuguseid, kohati katusega varjualuseid ja teisalt lihtsalt pinkidega lõkkekohti, liivarand otse külje all. Nii et seljakotirändurile, kel magamistarbed kaasas, igati sobilik koht.

Treimani küla esimeseks pilgupüüdjaks oli vana kõrtsihoone, mis tänapäeval eraomanduses ja elamuna kasutatav. Et oli juba hiline pärastlõuna, siis oleks aeg juba tugevamaks kehakinnituseks. Pärnu maakonna kaart näitas Treimanis kohvitassi ja internetist leidsime infot kõrtsist.

Varsti nägimegi luitunud Dreimanni kõrtsi silti ja astusime sisse. Peale meie ei olnud mitte kedagi kui väike sõbralik baarman välja arvata. Selgus, et kõrts oli alles esimest päeva avatud ning enne meid olid seal söönud ühed sakslased, nii et me polnudki esimesed, kes sel suvel üle selle kõrtsi läve astusid. Leti taga olija osutus ühtlasi nii kõrtsi uueks omanikuks kui ka peakokaks. Ise on ta pärit Viljandimaalt ning võttis kõrtsi 5 aastaks rendile. Meie soovime küll kõrtsile edu, sest toit maitses väga hästi, portsjonid olid suured, teenindus oli suurepärane ja kõik muud ülivõrded ka. Ja muidugi peab ka mainima, et kõik oli värske, ei mingit soojendamist – väike aeg küll kulus toidu ootamisele, ent see tasus igati ära. Ja jalad said ka veidi puhkust ning meie õhtune sihtpunkt ei olnud enam sugugi kaugel. Kuna einestasime õues, siis märkasid kõrtsi lahtiolekut ka teised turistid, sest õige pea maandusid meie kõrvallauda soomlased  ja varsti üks seltskond veel.

Kuna juhtumisi jäi teele ka Treimani muuseum, siis otsustasime sinna hetkeks sisse astuta. Omanik parasjagu sõi, ent kuuldes, et oleme Tartust ja Eesti Rahva Muuseumist, asus ta väga kirglikult oma muuseumi aardeid tutvustama. Eksponaate oli tal igasuguseid, nii merendusalaseid, rannakultuuri tutvustavat kui ka muud vanavara, enamus saadud niisama inimestelt, osa eest makstud, vahel mõni ese soetatud antikvariaadist, mõned puidust esemed – nagu mõned toolid – ka ise valmis meisterdanud. Ta oleks vist iga eksponaadi ees võinud pikalt-pikalt rääkida, kuid eks meid kiirustas natuke aeg tagant ning tuleb nentida, et etnograafilised tarbeesemed meile just võõrad ei ole. Muuseum on eraomanduses ja sellistel puhkudel on kaunis tavaline, et esemete saamislood ja muu info nende kohta on omanike peas, ent nende lahkumisel jäävad asjad pilla-palla ning ilma igasuguse lähema infota, tahaks küll loota, et selle muuseumi puhul niiviisi ei lähe, sest omaniku poeg on õppinud ajalugu ja oskab küllap seda pärandit hinnata.

Treimanist ka üks kirikupilt, armas pisike õigeusu kirik.

Treimanist Iklasse on kiviga visata ning sealt Ainažisse veelgi vähem, kahe linna piir on ühtlasi ka riigipiiriks ja täitsa hämmastav, kuidas paari meetriga kõik muutub. Ikka väga imelik küll, et 20 meetrit siiapoole räägitakse ühte ja 20 sinnapoole teist keelt, kohtasime kohe piiri peal üht kohalikku, kes eestikeelse pärimise peale ei osanud midagi kosta.  Ja muutus ka tänavavaade ja arhitektuur.

Siin tagasivaat Eesti poole ehk Piret Eestist lahkumas

ja siin tee, mis meid Lätis edasi viib, esmalt öömajale. Öömaja oli sedakorda hotellis Helmi, mis on täitsa Ainaži südames, ütleks, et siin on kõik mugavused, mida seljakotirändur võiks igatseda. Isegi pood oli hotelli kõrval ning sealt sai õhtuks suupoolist ostetud ja esimese asjana otse loomulikult saldējumsi. Hämmastas vaikus, mis linna keskuses valitses, erilist liiklust ei olnud (suur Pärnu-Riia maantee viib Ainažist mööda) ja mingit alkorallit ka ei tuvastanud, kuigi eesti keelt läbi akna kuulsime.

Päeva aruanne andis numbrites 26,5 km ja 33373 sammu.