4. päev: Koguva - Soonda

Seekord meie matka viimane päev. Lühikeseks seekord jäi ja ring ei tulnud ka suur, aga Muhule sai sõlm peale ja Pääsukese jäädvustatud külad sai ka üksipulgi läbi käidud. Matkapäeva sai jätkatud Koguvalt. Esmalt suundusime uisku vaatama. Sellist melu ja tegevust meie külastushetkel ei olnud kui Pääsukesel Saaremaal. Uisukoja uksed olid uudistajatele valla, kuid laevaehitajaid endid ei olnud. Alguses olimegi uisukojas üksinda, kribasime ühele plagule oma sealoleku kohta tunnistuse ning uurisime laeva lähemalt.

Indrek uisku uudistamas...

... ja Piret pildistamas...

... ning uisk ise

Uisukotta on just jõudnud kamp jalgrattureid, vist leedukad

Meie lahkudes uisukoja ümbrus elavnes, kõigepealt sõitsid sinna leedu jalgratturid ning tuli ka grupp prantslasi, keda jagus terve küla peale. Selle tunni järgi tundus küll, et Koguvale peaks külalisi jaguma, kuigi Muhu muuseumist kurdeti külastajate vähesuse üle. Meiegi tegime külale ringi peale ja sattusime kokku Juhaniga, kellega Pääsukesel polnud võimalust kohtuda, ei elusana ega pronksivalatuna. Pronksmehena on ta kodukülas olnudki vaid viis aastat ja minul oli au temaga kohtuda teist korda, esmakohtumine leidis aset ühel ERMi teabepäeval.

Juhan Smuuli monument (skulptor Tõnu Maarand)

Koguvas

Koguvas põikasime sisse ka vanasse koolimajja ning Kunstitalli ning siis jätsime Indreku maha ning jätkasime teed. Peab küll ütlema, et esimesed 6 kilomeetrit ei tõotanud midagi rõõmustavat - eelmisel päeval läbitud asfalttee oli päris ebameeldiv aga Rootsivere kaudu ringi minna polnud ka mõtet, sest Igakülla sisse põikama pidime igal juhul, sest Pääsuke on Igakülast hulga toredaid pilte teinud - sepast ja kaevust ja suvisest loomalaudast. Igakülast on kümneid kordi mööda sõidetud ja eile koguni kõnnitud, ent kõrvale põigates võttis meid vastu väga põnev küla. Vanad sammeldunud kiviaiad looklesid, tehes vahvaid kurve. Taas oli taluaiad eeskujulikult korras, vaid üks krunt oli rohtunud ning mahajäetud - peale kiviaia oli säilinud veel kelder.

Esimesed sammud Igakülas

Kodus aparaadist pilte allalaadides selgus, et valgusega on asjad väga nihu. Päike küll segas pildistamist, aga siin on veel midagi... Päikesest rääkides peab mainima, et Pääsukest ootas Igakülas paduvihm ja ta pidi sepikojast varju otsima, seal ta Andrei Sõbraga kohtuski, kellest toredaid pilte on teinud. Meil polnud aga põhjust kuskile sisse astuda ja ega me talude juures eriti liikumist ei täheldanudki. Hea küll, oli tööpäev ja päevane aeg aga ikkagi tundus, et kõik muhulased peavad siestat.

Piret Igakülas

Seppa kohtamata jätkasime teed ja arutasime, kus see kaev võis olla. Ühe leidsime, aga see paistab teine olema.

Kaevuase Igakülas

Igakülast jätkus tee asfaldil, esmalt ca 2 km eilekõnnitud teed, siis veel 2 km veel tallamata radu, kuid ka tuttavat autoteed. Aga polnudki hull, taas vana tõde, et tee kordamisel tundub see palju lühem olevat. Kuressaare - Koguva - Kuivastu teeristis tegime väikese puhkuse ning valmistusime veel hullemaks teelõiguks - suureks maanteeks, mis esimesel Muhu päeval praamilt tulevate autodega juba ehmatas. Kaarti uurides paistis, et teed saab päris mitmes korras ka vältida, tehes aasakesi, alguses Piiri külas, siis Liival ja natuke peale Liivat peaks kõrvalisi teeradu pidi kulgedes ka Soondasse jõudma. Hea uudis! Lõime maanteeviidale patsu, sest just Kuressaare teeviidast jätkub meie matk järgmisel aastal ning jätkasime teed.

Piiri küla üks vanimaid talusid

Piiri külas tegime veel ühe peatuse, et Kai ja Ardo Muhu kodu üles leida. Polnudki keerulane, esimene külaelanik oli juba Indrekule teed juhatanud ning Indrek juhatas meile. Nende talu on Piiri küla vanimaid, algselt ollagi seal vaid 3 talu olnud. Talust leidsime muhu käsitööd: kindaid, peakatteid jm, üht-teist sai ka muuseumile kogutud. Ja nüüd viimased 5-6 kilomeetrit, mööda Piiri magasiaidast, suveniirikioskist väike sisseost muhu pesupulkade näol ja edasi Liiva poole, järgmine põige Muhu kirikusse. Viira külateel kohatud jalgrattast lükkav vanamees oli kahtlaselt sama tüüpi, mis Pääsukese fotode kaudu kohatud.

üks Muhu tüüp

Aga kuduvaid Muhu naisi pole me ikka veel kohanud ja rahvariietest rääkimata. Kui kaasaegsest muhu rahvariidest rääkida, siis naistel on lühikesed või capri püksid ning siis särk või T-särk. Aga rahvakunsti peetakse au sees, ilminuid on nii külakujunduses kui taludes, Muhu restoranis Liival oli nii tekstiili, puitu kui vanu fotosid.

Muhu kirik seestvaates

Liival oli tähtsaim objekt Muhu kirik, millest Pääsuke mitmeid pilte teinud, nii seest kui väljast ning viimane tunnistab, et sajand tagasi oli kirikul ka tornike.

Muhu kirik väljast

Liiva restoranis jõime ka kohvi ning sõime matka lõpetuseks toorjuustukooki, mis tundus küll hapukoorest olema, aga hea oli sellegipoolest.

Muhu restorani sisevaade

Matka viimased paar kilomeetrit kulgesid taas peateest kõrval, mis vahepeal oli kruusane kõrvaltee, siis rööpad rohus ja siis vähemalt sajandivanune munakivitee. Küllap Pääsuke ja Voltergi tallasid neil kividel, nii et igati sobilik teelõik matka lõpetuseks.

Munakivitee Soonda külas

Üks talu Soonda külas

Soonda külatänav ja Pääsukeseaegne siin.

Veel üks talu Soondas

Ja siinkohal võikski lõpetada, sest Soondasse jõudnuna saime saarele ringi peale, siin pidi Indrek meid autole võtma. Kuniks ta Viiralt tuli, jõudsime Hellamaa teeristi. Just enne Indreku tulekut pidas Mari auto kinni ja tahtis meile küüti pakkuda, aga meie otsustasime siiski oma ära oodata. Enne Muhust lahkusime käisime küll veel Kuivastu mõisas Mari ja Urmase poolt läbi ning nende rannas ujumas. Viigi perele tänud külalislahkuse ja öömaja eest!
Õhtul kaheksasele praamile ja mandrile.

Järgmisel suvel jätkame siit vasakule. Juuli teisel nädalal.

3. päev: Üügu pank - Koguva

Üügu pank

Kohe alguses peab ära ütlema, et väga virgad me ei ole, hommikuse käimaminemisega läheb ikka aega ja enne lõunat oleme liikumisvõimetud. Nii et meie käimispäev hakkab pealelõunal. Kolmanda matkapäeva päevakava nägi ette Üügult Koguvale kõndimise ja sättida nii, et ikka 7-ks Koguvale jõuaks, sest plaanis oli Kuressaare Linnateatri "Rääkivaid kive" vaatama minna.
Indrek pani meid Üügule maha ja tee hakkas. Alguses maanteel, mis esmalt oli veel kruusane, aga kuskil Nõmmkülas muutus asfaldiks. Nõmmkülas põikasime Muhu Mööblisse. Tekkis uudishimu, kas nad teevad tõesti traditsioonilist Muhu mööblit - sellist, mille näiteid meie muuseumi kogudes hulgaliselt on. Meid suunati juhataja poole, kes parasjagu rääkis telefoniga ja kõnetas meid esmalt soome ja siis inglise keeles.

Juhataja oma minivabriku toodanguga

Kuulnud, et me oleme hoopis eestlased ja muuseumist ning lihtsalt huvitume nende firma tööst, oli endiselt sõbralik ning seletas lahkesti, millega firma tegeleb. Selgus, et vana Muhu mööblit nad masstoodanguna ei tee. Pigem tellija soovil ja eritellimusel. Vahel restaureerivad, vahel teevad ühe vana tooli järgi ka koopiatena teisi jne. Lisaks uksed, aknad jne.Põhilised muhu stiili tellijad on uusmuhulased. Viimasel ajal on moodi läinud Muhu bussiootepaviljonide stiilis uksed, mis tegelikult olevat kunstnik Vahtre looming. Firmat on ka president külastanud ning presidendi kingikotti valmistatakse puidust raamatukaani, mis siis kaugetele külalistele kingitakse.

Piret üht restaureerimist ootavat kappi uudistamas

Nõmmküla järel jätkasime ikka maanteel, teeviit Viirale näitas 10 km, pidime jälgima, et Külasemal õiget teeotsa maha ei magaks, et põigata Paenase külla.

Vinnaga kaevu võib Muhus näha näiteks Mõisakülas

Enne aga tegime Tamse bussipeatuses väikese peatuse, kus puhkasime natuke jalga ja kustutasime janu. Ilmad on endiselt kuumad ja päikselised, süüa eriti ei taha, aga janu on pidev. Ka Tamse bussipeatus läikis puhtusest. Meid tuli uudistama üks koer, kontrollis lihtsalt uksel, mis me teeme ja tuvastades, et meil pole kurje kavatsusi, jätkas oma koerateed.

Uudishimulik koer (muide koerad on Muhus matkajate suhtes kaunis sõbralikud ja distantsi hoidvad)

Kaugelt juba näha, et see bussijaam on on väga viks

Ka meie tee jätkus Külasema poole ja natuke peale külasilti leidsimegi rajakese, mis tõenäoliselt viib Paenasele. Ja viiski. Metsatee näiline kilomeeter möödus imekiiresti ja juba olimegi Paenasel.

Mõnus metsatee

Tegime külale tiiru peale ja imetlesime taas Muhu korras talusid ja säilinud külajoont. Muidugi oli tehtud ka uuendusi: rehemajale suuremaid aknaid ja Tõnise talu oli ühe reheseina asendanud klaasiga. Pisut võõras küll, aga miks ka mitte. Paenase küla kivimüürides ja sammaldunud katustes on kindlasti midagi ka Pääsukese ajast

Tõnise talu

Külasemalt jätkus tee Rinsi, siin ei saanud enam hästi aru, millal üks küla lõppes ja teine algas, erinevalt suurematest teedest, sel väiksel külavaheteel külasilte polnud. Nüüd tuli mõistatada, millise talu tagant pidid algama roopad Igaküla poole. Oletamisega jäime natuke jänni ja otsustasime hoopis puhata ja süüa ning siis kaarti uurida. Kui kuulsime mootorratast lähenevat, hüppasime püsti ja pidasime kinni, et juhatust küsida. Tore kohalik muhulane tundis teed hästi ja andis meile detailse täpsusega juhatust, kust ära keerata, millist teed valida, kirjeldas teeolusid jne. Too mõnusat muhu keelt kõnelev külamees tundis äratundmistõõmu, kui selgus, et meie olemegi need matkajad, kellest Kadi raadio rääkis. Enne metsateele keeramist, mille õige teeotsa juhatuse järgi kenasti üles leidsime, põikasime küll ka Rinsi kiriku juurde sisse, et järgida täpselt Pääsukest. Rinsi kirik (Pääsukese pildistatud Rinsi kirikut võib näha siit, teraval silmitsemisel paistab 100 aastat tagasi siin ka rahvast olevat)

Metsatee iseloomustuseks seda, et on kõnnitav, jalgratturitele mitte just mugav. Alguses heinamaal olid vaevuaimatavad roopad, metsavaheline tee oli selgem, aga täis igasugust risu-oksi ja vahel jälle metsaveotraktoriga üles songitud. Poolel teel sattusime nõukogude militaarobjektile, vanadele mahajäetud sõjaväeehitistele, millest kaardidel mingeid märkeid polnud nii nagu ka nende teedest ja ilmselt seetõttu valisime edasi õige teeraja asemel vale ja Igaküla asemel jõudsime maanteele liiga vara.

Nõuka "pärandkultuur"

Tegelikult see polnudki halb valik: tee ääres oli palju maasikaid, nii et sai kõhu nii täis süüa, et varsti enam ei viitsinudki maasikate järele kummarduda. Siin jälgisime küll Pääsukest, kes oma matkapäevikus kirjeldas ka maasikate söömist.
Asfalt Koguvale venis aeglaselt ja ei jõudnud ära oodata, millal kilomeetist kaks-kolm ja neli saab, alguses segas teed ka värske pindamiskate. Lahtine killustik polnud just sõbralik väsinud jalgadele. Piretile oli üllatuseks kilomeetrite tähistusviis: posti mõlemal küljel näitab ühte numbrit, alguses 2 ja 2, siis 3:3, 4:4 jne. Autosõitjana polnud ta varem tähele pannud, et enam ei näita kilomeetripostid seda, palju on maanteelt sõidetud ja palju on sihtpunkti, vaid on mingi imelik märgistussüsteem, näiteks Piiri-Koguva tee 2. kilomeeter, siis 3. kilomeeter jne. Maantee tähistussüsteeme üle nördimust avaldades, jõudsime siiski lõpuks Igakülla ja siis varsi Koguvale. Aega teatrini oli ca tund. Ostsime teatripiletid ära ja mõtlesime kohvikut või puhvetit otsida, aga muuseumiväravas trehvasime Eda, kes pakkus, et teeb meile muuseumis kohvi. Eda oli eelmisel päeval etendust näinud ning kiitis, et tükk on hea ja räägib muhulastest üsna tõetruult ja üleskirjutused on Kirjandusmuuseumis just naabruses asuvast Igakülast.
Koguva sobis etenduse paigaks imehästi, eelmisel aastal olla seda Kuressaares Sadamaaidas mängitud. Ei tea, kuidas see sinna sobis, aga Muhu oli just õige koht. Muhu muuseumist kuulsime, et ega muhulane nii naljalt Koguvasse teatrisse ei tule, kui mängitaks Liival, siis veel, aga Koguva on nende jaoks liiga kaugel. Meie näitel pole kaugus küll määrav, hea tahte korral saaks jua ka jalgsi minna. Etendus oli täitsa vahva, 5 tegelast rääkisid oma lugu, kus peategelaseks kivid ja rollid sobisid neile suurepäraselt. Kahju, et seda enam sel hooajal ei mängita, muidu soovitaks küll.
Juba etenduse ajal oli kaugemalt kosta kõuekõminat ja peaaegu kohe, kui etendus lõppes, sadu algaski. Aga meie olime juba mugavalt autos ja teel Liiva poole. Kui Liival väikese poepeatuse tegime, oli sadu juba läbi, nii et vihma võis tulla vaevalt 5 minutit, aga seda kohe ikka pangega. Meil on vihmaga seekord hästi läinud, ilmataat on meid sellest säästnud ning päikesega hellitanud. Poes kohtasime juhuslikult ka Kaid, kes meile eelmisel aastal öömaja pakkus. Enne matka olime üritanud temaga kontakti saada, aga edutult, nüüd peaaegu viimasel päeval jooksis ise sülle. Leppisime kokku, et järgmisel päeval, kui Piiri küla läbime, põikame nende Muhu koju sisse. Aga meie Viimane õhtu Muhumaal möödus ikka Kuivastu mõisas veini ja hea seltskonnaga. Purju ei joonud, aga hää oli olla.

2. päev: Muhu, Kuivastu - Üügu pank

Muhumaal on meil staap-öömaja Mari ja Urmas Viigi juures Kuivastus, kus oleme end mõnusasti sisse seadnud. Sel ajal kui meie Piretiga Muhumaa samme möödame, teenib Indrek meile priid ülalpidamist ja abistab pererahvast nipet-näpet töödega: tänane töövõit kivitrepi ehitus.
Samal ajal meie Piretiga liikusime Pääsukese radu pidi. Kuna käesoleva matka aeg on poole lühem, kui eelnevatel aastatel, ei seadnudki endale eesmärgiks tervele Muhule ring peale teha, vaid valisime kohad, kus kindlasti ka Pääsuke käinud ning pilte teinud ja kindlasti nii mõnelgi teelõigul võisid meie sammud kattuda.

Esimese päeva teekond läbis punkte: Kuivastu sadam - Võlla - Hellamaa - Kallaste - Üügu. Ja nii nagu alati, jätkame ka seekord täpselt samast kohast, kus eelmisel päeval katkes ehk autoga öömajale viidi, niisiis Kuivastu sadamast. Kaarte hoolikalt uurinud ja Mariga nõu pidanud, leidsime teekonna hakatuseks mõnusa rannatee, mis kulges otse sadama juurest, vaevalt kümmekond minutit ilusat kaunist kaldateed läbinud, märkasime tuttavate hoonete siluetti ja põikasime Viikide juurde, kus meile turgutuseks kohvi pakuti ja kiiktooli pilt tehti. Edasi oli meil plaan vähemalt Võlla külani metsaradu minna, aga need näisid minevat taludest läbi ja Piret keeldus kategooriliselt eramaadele tungimast. Valisime siis veidi turvalisema ja jõudsime maanteele - tõenäoliselt veel mõisaaegsele, säilinud oli kivitee ja ka vanad teepostid. Küllap liikusid samal maanteel Pääsuke ja Voltergi 1913. aastal. Aga meie rõõm oli üürike, sest mõne aja pärast ristus tee suure teega, mida alguses pidasime ekslikult Hellamaa-Kallaste poole minevaks. Meie üllatus oli suur, kui korraga nägime seal sadu autosid kihutamas. Esialgu oli tunne, et midagi on märkamata jäänud, kas tõesti on Muhu ralli? Kihutati enam kui 110 km/t kiirusega ning korraga 2 reas ning autosid oli ikka palju. Kaarti lähemalt uurides saime aru, et Kuivastu-Kuressaare tee võtabki alguses väikse kaare üles ja just nimelt Muhu peamagistraalil me ka olime. Esimesel võimalusel ehk siis Võlla teeristis põikasime teelt paremale.

Võlla tee bussipeatus üllatas meid nii nimega (kujutasime ette, kuidas ostaksime bussipiletit Võlla teele) kui välimusega. Hiljem selgus, et see ongi hetke Muhu stiil, sest taolisi bussipeatusi oleme praeguseks kohanud kümmekond, mõned üksikud on ka erinäolisemad olnud. Võlla küla ise oli päris armas, muhulik, tüüpiliste kiviaedadega ning kive - paasi on hulgaliselt ka hoonetes kasutatud.

Korras ja hooldatud küla, mahajäetud talusid naljalt ei näe, mõnd hoonet on küll ajahammas purenud, teisalt paistab silma nende väärikas ajalugu. Kui Pääsukese esmamulje oli 100 aastat tagasi, et kõik naised käivad rahvariietes, siis meie taolist pilti muidugi ei näinud ja inimesigi kohtasime üksikuid: ühel talul tehti katust, tänaval tuli üks jalgrattal naine vastu ja mõnes aias toimetati veel. Küll manas aga silm Pääsukeselt paar pilti tänava- või külavaadetega, mis võinuks olla pildistatud just siin ja praegu.

Külavaheteidpidi, mis sageli kujutasid endas roopapaari heinamaal, läksime Hellamaale. Küla ise on suur ja hajali ning tõenäoliselt kogu küla me jalgsi ei läbinud, kuid siin paelus meid üks vana kelder, mis olla ka Habichti taluarhitektuuri raamatus. Sama talu väravapostid olid sarnased keldri katusel oleva postiga ja olid juba varem meie tähelepanu köitnud.

Piret meenutas Tihuse hobusetalu juures läinud suve, kui ta välitöödel koos Venemaa Etnograafiamuuseumi Marinaga olla seal käinud ja taluperemees talle kustumatu mulje jätnud. Meie siiski sinna sisse ei põiganud. Hellamaalt jõudsime taas suurele maanteele, mis sedakorda oli kruusast ning tunduvalt väiksema liiklusega, küll aga käis tolmupilv üle, kui autod möödusid. Päris paljud autod vähendasid aga kiirust ja säästsid meid tolmust, kas nad olid kaasliiklejaid arvestavad, oletasid, et me tahame hääletada või uudishimutsesid, kas meie olemegi need matkajad,kellest Kadi raadio rääkis. Igatahes väga keha nende poolt.

Teel pangale muutsime oma õhtusi plaane: esialgu oli kavas Koguvale "Rääkivate kivide" etendust vaatama minna, aga leidsime, et mis me tühja ikka sõidame, lähme parem järgmisel päeval, kui nagunii matkatee Üügult Koguvale viib. Vahepeal möödusid aga kilomeetrid ja ikka kohtasime Muhu stiili bussijaamu, Kallastel, kus viimase puhke- ja joogipeatuse tegime, oli aga juba uhkem bussiootepaviljon, kus sees isegi korralikud istepingid ning muhulaste kiituseks peab märkima, et kõik bussijaamad on eeskujulikult korras, terved, gräffitite ja muu sodita.
Kallastelt oli väike mäkketõus ja olimegi Üügu pangal. Kuulu järgi pidavat siin ka ujumiskoht olema, aga meie ei leidnud seda rada ülesse. Mina läksin küll ühelt teelt alla, aga sattusin ühe allika juurde ning otse sohu, sest jalad tegid iga sammuga lirts ja lärts. Pangaaluseid teid oli aga mitmeid´ning panka oli võimalik ka lähemalt vaadata.

Pikalt ei julgenud minna, sest ohusildid teatasid varisemisohust ja pealegi tuli Indrek meile juba järgi, et koju sööma viia. Enne käisime siiski ka ujumas ja seda Viikide rannas, merevesi oli mõnusalt soe. Mari oli valmistanud imemaitsvat pastarooga kana, veini ja ürtidega. Veini seltsis mööduski õhtu (Pääsuke ütleks taolise õhtu kohta, et aelesime niisama). Piret traumeeris end halbade uudistega, mis gmaili vahendusel ja arvuti olemasolul igal pool võivad su tuju rikkuda. Õigem oleks puhata nii, et võtad stepsli seinast välja ja lihtsalt laed oma akusid, ilma et argipäev sind kinni püüaks. Aga matkata on mõnus ja oli tore päev.

1. päev: Lihula - Virtsu - Kuivastu

Hommikul Kadi raadiole intervjuu antud, asusime Lihula poole teele. Hilinesime akadeemilise veerandi, sest kavandatud oli start 12 paiku. Lehvitajaid peale Indreku teisi ei olnud, aga esimesel paarisajal meetril tundus nagu plaaniks üks meesterahvads meiega kaasa kõndida, korralik seljakott seljas ja tuli meie järel poodi. Aga ei tea, kas meie seltskond polnud nii ahvaltev, aga meist maha ta jäi või oli vastupidi, poes kaotasime silmsideme. Järgneval teelõigul Lihulast Virtsu me teda igatahes ei kohanud.

Lihulast oli meil plaan vana ajaloolist Rapla-Virtsu raudteetammi pidi minna ja teadsime, et peame jõudma Piiri tänavale ja siis pole rohkem muret, kui otse minna. Ainuke mure oli siiski see, et iga kaardi peal ei näidanud teed, mõnel oli ainult teelkõik, aga kuidas ülejäänud osa kulgeb, oli avastuseks.
Esimene teelõik Tuudi jaamani oli igati ok, läbitav nii jalgratta kui autoga, ehkki viimaseid me rajal nagu ei näinudki.Alguses ühte traktorit, mida juhtis selline muhe tüüp. Vahetult enne Tuudit hakkas aga tohutu voorimine ja tolmupilv ning suured kruusaautod. Ja neid oli kümneid. Tuudi jaamahoone juures tegime ka esimese joogipeatuse, pikemaks peatuseks polnud paik kõige sobilikum just nende möödakimavate autode tõttu. Tuudi jaam on ise mahajäänud ja päris õnnetus seisus.

Tuudi jaam

Õnneks teelõik veoautodega väga pikk ei olnud ja lõpuks me isegi leebusime nende suhtes. Autodel olid - ei tea kas autojuhtide perekonnanimede järgi või millegi muu tõttu - nimed ja see üks, kes auto praktiliselt kinni peatas ja meile parema teeperve ette näitas, kandis Paksu nime. Meie nagu korralikud liiklejad, käisime vasakul teepervel, aga selgus, et sinnapoole oli tuul ja kõik see tolm, aga rikkudes eeskirju, vasakul oli kõik ok. Paari kilomeetri pärast keeras tee karjääri ning olime autodest priid.

Karuse jaam

Kui see teelõik läbi sai, vaheldus jällegi tee ning sel teelõigul nägime ka vallasilti. Kuni Karuseni ja natuke peale on igatahes tee täiesti ok ja sobilik jalgrattamatkajatele. Nii kaugele, kui silm seletas, oli pikk sirge ja selle lõpus paistis mingi kummaline pilu. Küll me mõistatasime, mis seal pilu taga on, aga ei saanud arugi, kuidas me sellest pilust läbi saime ja juba Karuse jaamahoone juures olime. Seal tegime väikese söögipeatuse ning äratasime ka pererahva tähelepanu ning mitte vähem nende neljajalgse sõbra. Lahkelt pakuti meile vett ning tehti jaamahoones väike ekskursioon. Veel kümmenkond aastat tagasi olla ses hoones Sidemuuseum olnud ja üsna hiljuti ka Eesti Posti omanduses, praegugi on seal omaaegset inventari ja muid huvitavaid detaile. Meie tähelepanu köitis Tartust Veski tänavast pärit Griša Lotmani maalingutega uks. Perenaine Meelike oli parasjagu ametis põranda valamise, teekäijatele näitab ta aga lahkesti kogu maja. Muide, varsti on rändajatel võimalik sinna ka öömajale jääda, jaamahoone II korrusel valmivad toad 15 inimesele. Uurisin, kas juhtub sageli, et jalgsi- või jalgrattamatkajad sisse astuvad. Vastati, et jalgrattureid ikka on, aga meie soov jalgsi Lihulast Virtsu minna tekitas üllatust ning pakuti, et tee on läbitav küll ja maad umbes 13 km.

Hanila-Virstu vahel

Maja oli mõnusa auraga ja sees oli põnevaid detaile, kes sinnakanti satuvad, astuge läbi!
Pool maad selja taga, jätkasime teed. Järgmine jaam Hanila. Mõni aeg oli küll veel niiöelda jalgratta ja autoga läbitav tee (ehkki ükski ei sõitnud), siis aga lõppes tee otsa, aga mingi siht läks edasi ja roopad olid nagu ka. Ja kuna jalgrada oli täitsa märgatav, ei olnud kahtlustki, kas jätkata tammi pidi või kalduda suurele maanteele. Peab ütlema, et jalgadele oli see eriti meeltmõõda, hea pehme pinnasega rada, ainuke mure oli jälgida, et pealekasvava võsa vastu vahtimist ei viruta. Aga tegelikult seegi teelõik on jalgratturitele ja jalakäijatele väga hästi läbitav, kuigi paistab, et eriti seal ei käida. No tegelikult, käiakse ikka, aga ilmselt metssigade poolt. Ei tea, kas nad otsivad iga 10 m tagant kartulaid või midagi muud, aga sonkimise jäljed olid üks hetk ikka väga korrapärased.
Ootasime pikalt Hanila jaamahoonet, aga seda ei tulnud ega tulnud, korraga olime juba peaaegu soos, sest nii vasakul kui paremal nägime suurt vett ja kaugemal soomaastikku ning veidi edasi tuvastasime Laelatu puisniidu ning juba oligi meri ning raudteetamm. Olime ammu unistanud, et kui merd näeme, tahaks ujuma minna, aga esimene merevaade pakkus kõrkjaid ja mitte sobilikku randa. Veidi maad edasi, paistis üks platsike ja kõrkjavaba vaade merele. Joonelt suundusime randa ja vette. Mõnus! Ei pea vist ütlema, et tänane päev oli täitsa kuum, vahepeal küttis ikka täiega lagipähe ning enne Karuset oli eriti kuum. Virtsu vesi oli aga supermõnus ja värskendav ning just see, mida vajasime. Kui veest väljusime, siis elavnes ka rannaelu, sest seal peatus veel paar autot.
Tammi pidi lähenedes Virtsu poolsaarele avanes võrratu pilt. Milline loodus! Ja tamm ise. Viimane lõik mandril - ca 4-5 km läks nagu uue hoo ja energiaga ja kõik oli super hästi. Tamm viis peaaegu sadamani välja, võib-olla pool kilomeetrit jäi veel suurele teele.
Praamile ning Kuivastusse. Siin seadsime end sisse Pireti ja Indreku tuttavate pool Kuivastu mõisas.

Õhtul ekskursioon mõisas ning saun. Ja juba ongi uus päev. Homseni!
Ja millalgi tulevad ikka siia pildid ka, aga täna enam ei viitsi, silm juba kisub kinni.

Stardiootel

Oleme juba stardivalmis, Lihulast 51 km. Homme keskpäeval võib meile Lihula kiriku juures lehva-lehva teha. Kes soovib meiega esimese teekonna kaasa teha, võib ühineda Lihula-Virtsu vanal raudteetammil. Homseni!

Kevadmatk - Nõo kihelkond

Alguses pildirida meie kevadmatkast, mis kujunes päris kultuurilooliseks 2 kiriku, 2 mõisa ja linnamäega. Käisime ühes kihelkonnas ja nüüd jätame piltide järgi mõistatada, mis kihelkonnas ja mis paiku me nägime. Ehkki jalutuskäik oli lühike, kujunes kõnnaku pikkuseks üllatuselikult koguni ca 20 km.
Parkinud auto poe juurde, alustasime kihelkonnakirikust. Selgus, et see on Lõuna-Eesti ainuke telliskirik ja siin olla maakirikutest esimesena mänginud orel (1781). Pildil olev instrument nii vana küll pole.

Tee järgmisesse sihtpuntki kulges asfaltteel. Riskisin sel kevadel esimest korda palja varba otsa sandaale kanda ja tuleb nentida, et kõige õigem tegu see ei olnud. Kannad said tugevasti põrutada ja esimesed villid tulid ka. Villidega on selline lugu, et minu jalgadele nad millegipärast meeldivad ja nad poogivad neid endale igal võimalikul juhul külge, aga mulle endale ei meeldi nad teps mitte.

Luke mõisa valitsejamaja on siis sellises seisus, peahoone ise hävinenud. Parasjagu käib renoveerimine ning küllap on varsti seegi hoone heas korras ja moodustab kena mõisaansambli. Lõvid, Eva skulptuur, paviljon, kärnerimaja, tiigid ja kena mõisapark on põhjus, miks siia tasuks vahel sisse põigata. Pealegi on siin suvel päris tihe kultuurielu, näiteks juulis on Kraavihallide teatrietendus. Ja keha saab kinnitada kärnerimajas.

Selles hoones on praegu kohvik ja väike muuseumituba. Ja maja on kärnerimaja, kuulub samasse mõisakompleksi, mis 5 eelmistki pilti. Njaa... kunagi elasid saksad uhkelt, praegu on kärnerimaja kõige edevam.
Järgmine sihtpunkt on umbes 3 km.

See maja kannab muinsuskaitsemärki, on selle mõisa moonakatemaja, kuhu me varsti jõuame. Piret tundis selle maja ära ja avastas, et põhikooli lõpus oli ta siin lõbusa ja toimeka suve veetnud. Nimelt oli ta siin läheduses asuval linnamäel arheoloogilisi kaevamisi teinud, pinks ja teised sõbrad ka seltsiks. Piret tegigi majast pilti ja saatis pinksile mõistatuseks, mis majaga tegu.

Aga edasi. Olime teeristis, minnes paremale jõuame matka alguspunkti tagasi, minnes vasakule, peaks paari kilomeetri pärast linnamäele jõudma. Meie pöörasime ...

... nagu näha vasakule. Siin see linnamägi on. Ja kui juba mäe juures olime, tuli sinna ka tõusta. Piret mäletas mäge palju suuremana, aga oma täpse kaevamiskoha tuvastamisega oli sellegipoolest raskusi. Mäel avastas Piret, et oli oma rätiku ära kaotanud ja kartis, et tõenäoliselt juba ammu ja võib-olla koguni Lukele. Piret ütles, et tühja kah, ega ta mingi mälestusese ole, lihtsalt kaltsukast ostetud. Rätik igaljuhul solvus selle peale, et teda mingiks väärtesemeks ei peeta ja oli tagasiteel meid kenasti tee ääres. Nüüd on rätikul kenasti oma ajalugu ka.

Ja edasi jõudsime Unipiha mõisaparki, mis erinevalt Lukest polnud sugugi nii korras. Hoonedki olid väsinud, peahoone paistab küll säilinud olevat, kuid kõrvalhoonetega on kas kolhoos või jumal teab kes päris suvaliselt oma meele järgi ümber käinud ja nende algilme päris korralikult ära rikkunud.

Unipihalt läksime tagasi Nõkku ja teele jäi ka Nõo vene kirik. Nii et igati kultuurilooline käik. Seekord kõik.
Pildid tehtud mobiiliga.