Siret Suuremõisa veskilJärgmise päeva õhtul läksime Siretiga taas saarega tutvuma kindla sihtkohata, lihtsalt kuhu jalad viivad. Hakkasid Suuremõisa suunas minema. Alguses mõlgutasime küll mõtteid, et Suuremõisas vaatame natuke ringi, hea õnne korral teeme või lepime kokku mõne intervjuu, aga seda me endale ka päris eesmärgiks ei seadnud. Tee Hullost Suuremõisa kulges maanteed pidi, aga seekord oli liiklus juba suhteliselt hõre.
Esimene põnevam objekt teel oli Suuremõisa veski, mis juuresoleva infotahvli järgi on pärit Rootsi ajast. Tellingud ja läheduses olev ehitusmaterjal reedavad nagu tahetaks seda renoveerida, aga paistab ka, et plaan on stoppama jäänud.
Esimene põnevam objekt teel oli Suuremõisa veski, mis juuresoleva infotahvli järgi on pärit Rootsi ajast. Tellingud ja läheduses olev ehitusmaterjal reedavad nagu tahetaks seda renoveerida, aga paistab ka, et plaan on stoppama jäänud.
Suuremõisa tall-tõllakuurSuuremõisa mõisa omaaegsest suursugusest annavadki märku lagunenud kõrvalhooned, mõisahäärber ise on lammutatud. Uhkeim säilinud hoone on karjakastell ning paistab, et see on ka praegu kasutuses.
Suuremõisa karjakastellSuuremõisas olime teelahkmel, kas minna Bussby suunas ja siis pärast sama teed Hullosse tagasi või teha ring ja minna kiriku kaudu tagasi. Otsustasime tutvuda loodusobjektidega, sest teeviit näitas lisaks Hackabackale ka Suurallikat. Läksimegi Suurallikale, kuhu oli päris lihtne pääs: teeviitadega tähistatud ja korralik jalgradagi.
Siret SuurallikalAllika juures infotahvel Prästviigi järvest. Allikas oli muinasjutuline, paistnuks nagu näkineiu juukseid. Õnnetuseks said otsustaval hetkel just fotoka patareid tühjaks, nii et sellest vetemängust sai võtta ainult ühe ja mitte kõige õnnestunuma pildi.
Edasi oli võimalik minna Raviallika juurde, aga meie sihtpunkti ei jõudnud. Kõndisime küll oma paarsada meetrit, aga keerasime tuldud teed tagasi. Peamiseks põhjuseks minu vigastus: suve suurmatkal olin hüppeliigesele liiga teinud ja nüüd juurikaid ja lattteid pidi kõndides andis see tublisti tunda ning väike pelgus oli, et ma ei pruugi omal jalul järve äärest ära tulla ning autoga just ligi ei pääse. Tasasel maal kõndides andis jalg küll ka tunda, aga kurja valu ei teinud. Niisiis midagi jälle järgmiseks korraks nii nagu järv isegi. Kindlasti tasuks sinna tagasi minna, näiteks orhideede õitsemise aegu.
Edasi oli võimalik minna Raviallika juurde, aga meie sihtpunkti ei jõudnud. Kõndisime küll oma paarsada meetrit, aga keerasime tuldud teed tagasi. Peamiseks põhjuseks minu vigastus: suve suurmatkal olin hüppeliigesele liiga teinud ja nüüd juurikaid ja lattteid pidi kõndides andis see tublisti tunda ning väike pelgus oli, et ma ei pruugi omal jalul järve äärest ära tulla ning autoga just ligi ei pääse. Tasasel maal kõndides andis jalg küll ka tunda, aga kurja valu ei teinud. Niisiis midagi jälle järgmiseks korraks nii nagu järv isegi. Kindlasti tasuks sinna tagasi minna, näiteks orhideede õitsemise aegu.
Koju tagasi (näe! nädal Vormsis elatud ja juba kutsume oma peatupaika koduks!) läksime Hackabacka kaudu. Kes Vormsit esmakordselt külastavad, siis neile pakuks kindlasti huvi ka Vormsi surnuaed rõngasristidega ning Vormsi kirik, samuti Parunikivi, kuhu oleks võimalik sellel ringil põige teha, aga meie olime nende objektidega eelnevatel päevadel tutvunud, nii et jätsime seekord vahele, aga kokkuvõttes tegimegi ringi ümber Prästjärve, ise seda küll lähemalt nägemata.
Edasi oli võimalik minna Raviallika juurde, aga meie sihtpunkti ei jõudnud. Kõndisime küll oma paarsada meetrit, aga keerasime tuldud teed tagasi. Peamiseks põhjuseks minu vigastus: suve suurmatkal olin hüppeliigesele liiga teinud ja nüüd juurikaid ja lattteid pidi kõndides andis see tublisti tunda ning väike pelgus oli, et ma ei pruugi omal jalul järve äärest ära tulla ning autoga just ligi ei pääse. Tasasel maal kõndides andis jalg küll ka tunda, aga kurja valu ei teinud. Niisiis midagi jälle järgmiseks korraks nii nagu järv isegi. Kindlasti tasuks sinna tagasi minna, näiteks orhideede õitsemise aegu.Edasi oli võimalik minna Raviallika juurde, aga meie sihtpunkti ei jõudnud. Kõndisime küll oma paarsada meetrit, aga keerasime tuldud teed tagasi. Peamiseks põhjuseks minu vigastus: suve suurmatkal olin hüppeliigesele liiga teinud ja nüüd juurikaid ja lattteid pidi kõndides andis see tublisti tunda ning väike pelgus oli, et ma ei pruugi omal jalul järve äärest ära tulla ning autoga just ligi ei pääse. Tasasel maal kõndides andis jalg küll ka tunda, aga kurja valu ei teinud. Niisiis midagi jälle järgmiseks korraks nii nagu järv isegi. Kindlasti tasuks sinna tagasi minna, näiteks orhideede õitsemise aegu.
Koju tagasi (näe! nädal Vormsis elatud ja juba kutsume oma peatupaika koduks!) läksime Hackabacka kaudu. Kes Vormsit esmakordselt külastavad, siis neile pakuks kindlasti huvi ka Vormsi surnuaed rõngasristidega ning Vormsi kirik, samuti Parunikivi, kuhu oleks võimalik sellel ringil põige teha, aga meie olime nende objektidega eelnevatel päevadel tutvunud, nii et jätsime seekord vahele, aga kokkuvõttes tegimegi ringi ümber Prästjärve, ise seda küll lähemalt nägemata.
No comments:
Post a Comment