Vormsisse läksime suvel töö tõttu: täpsemalt olime välitöödel ehk lahtiseletatult jäädvustasime muuseumile vormsilaste argielu ning rannarootslaste ja nende järeltulijate suhteid Vormsiga. Aeg oli seatud olavipäevale, mil paljud oma kunagist kodusaart külastasid. Meie esimene matkakirjeldus ongi täpselt sellest olavipäevast, kus tegevust omajagu. Ning et töö ja lõbu omavahel ühendada, sai ka ühest punktist teise liikumiseks oma jalgu kasutatud. Minu seekordseks kõnnikaaslaseks oli Siret, samal ajal kui Piret oli Kunstiakadeemia tudengite juhendamisega ametis ning kuivõrd oli tal liikumistarvidust rohkem, oli siinkohal autost rohkem abi.
Selle päeva naelaks oli muidugi Vormsi kiriku taaspühitsemise 20. aastapäevale pühendatud pidulik jumalateenistus, mis oli kohale toonud kõrged kirikupead nii Eestist, Rootsist kui Soomest, Eesti presidendi ning hulgaliselt poliitikuid, kultuuritegelasi, Vormsi rahvarõivastes inimesi jne. Meeldejäävaim oli üks rahvariietes vanaproua ratastoolis, pastlad elegantselt üle toolileeni rippumas. Tundus, et oli üks tähtis tegelane, kellega kõik tähtsad ninad juttu vestsid – hiljem selgus, et see väärikas vanaproua oli 108-aastane! ja tulnud Rootsist just olavipäeva pidustustele.
Selle päeva naelaks oli muidugi Vormsi kiriku taaspühitsemise 20. aastapäevale pühendatud pidulik jumalateenistus, mis oli kohale toonud kõrged kirikupead nii Eestist, Rootsist kui Soomest, Eesti presidendi ning hulgaliselt poliitikuid, kultuuritegelasi, Vormsi rahvarõivastes inimesi jne. Meeldejäävaim oli üks rahvariietes vanaproua ratastoolis, pastlad elegantselt üle toolileeni rippumas. Tundus, et oli üks tähtis tegelane, kellega kõik tähtsad ninad juttu vestsid – hiljem selgus, et see väärikas vanaproua oli 108-aastane! ja tulnud Rootsist just olavipäeva pidustustele.
Aga see sissejuhatuseks, sest ehkki kõndisime ka Hullo südamest kirikusse ja tagasi jalgsi, võtan matkaringiks ikkagi Hullo-Sviby-Sviby ranna-Rumpo-Hullo.
Hullost Svibysse on mõõduka kõnnitempoga ca tunnine tee. Meil oli eesmärgiks minna Vormsi muuseumisse, kus olavipäeva pidustused jätkusid. Peeti tähtsaid kõnesid, esines koor, söödi kooki, sekka sai muuseumiga tutvutud. Lisaks oli seal ka vanavaralaat, kust võis endale väga lahedaid asju soetada, raamatud näiteks olid 15 kr tk ja seal oli päris põnevaid leide. Mina soetasin mõned nõud, sest ühe koti koos nõudega olin osanud tee peal ära kaotada – hiljem küll selgus, et jäi Tartusse. Pisut jäi mulle kripeldama kiiktool ja üks teine tool, mis suuruse tõttu sinnapaika jäid, aga hiljem kuulsin, et need olla tegelikult juba kohe ära ostetud.
Hullost Svibysse on mõõduka kõnnitempoga ca tunnine tee. Meil oli eesmärgiks minna Vormsi muuseumisse, kus olavipäeva pidustused jätkusid. Peeti tähtsaid kõnesid, esines koor, söödi kooki, sekka sai muuseumiga tutvutud. Lisaks oli seal ka vanavaralaat, kust võis endale väga lahedaid asju soetada, raamatud näiteks olid 15 kr tk ja seal oli päris põnevaid leide. Mina soetasin mõned nõud, sest ühe koti koos nõudega olin osanud tee peal ära kaotada – hiljem küll selgus, et jäi Tartusse. Pisut jäi mulle kripeldama kiiktool ja üks teine tool, mis suuruse tõttu sinnapaika jäid, aga hiljem kuulsin, et need olla tegelikult juba kohe ära ostetud.
Pärast Sviby muuseumi külastust läksime kogu välitöögrupiga – kes jala, kes rattal – randa. Triinu – meie korteriperenaine juhatas meid Sviby sadama lähedal asuvasse suhteliselt eraldatud kohta, kus kohalikud siiski armastavat käia. Kaardi järgi võis see Vitnäsbakan olla. Meie sealoleku ajal teisi suplejaid ei olnud ja nii söendasidki mõned meist eeva-triksis ujuma minna, veest naastes sõitis aga randa päris mitu autot, ühes neist meie kultuuriminister Jänes isiklikult.
teerada randa...
... ja matkarajaleTagasi Hullosse otsustasime Siretiga matkarada pidi minna, kaarti vaadates tundus, et see on isegi lühem kui maanteed pidi, aga matkaradadega on ennegi juhtunud, et kõiki vonkse ei arvestata ning esmapilgul sirge tee võib osutuda päris kõveraks. Raja algus Sviby sadama lähedal oli õnneks küll tähistatud ja veidi oli seda ka tallatud, kuid aktiivset kasutust sellel rajal siiski ei paistnud olevat. Hea, et me seda rada kohe Vormsile saabumise päeval Hullosse pääsemiseks ei kasutanud, olime ju eelmisel päeval Rohukülas äkksajust läbimärjad ning eks radagi olnuks siis kindlasti palju märjem. Raja iseloomustuseks seda, et see oli tajutav, vahel küll suures heinas vaevumärgatav ning hein ise võis olla päris petlik, peites enda varjus vett ja pori, rääkimata võimalikest roomajatest, kelle arvukuselt Vormsi pidavat rikas olema – olevat saare nime tähenduski Ussisaar. Meil nende elukatega oma saarel viibimise aja jooksul õnneks siiski kohtuda ei tulnud. Metsarada viis välja Rumpole, otse Vormsi Ennu maja taha – tema kodu tuvastamine polnud omapäraste aiakaunistuste tõttu just keeruline.
Rumpos oli ka teisi põnevaid hooneid ja paeluvad olid ka loodusvaated, kas siis heinahakid või mererand. Ühe maja juures oli päris aktiivne sagimine – selgus, et president koos saatjaskonnaga oli just külalislahkest Mäe talust lahkumas. Meie oma poriste jalgadega tegime end nähtamatuteks ja hiilisime neist vaikselt mööda ja otse Hullo suunas.
Rumpost Hullosse on maanteed pidi ca pool tundi, võib-olla oleks mõnda aega saanud ka mereranda pidi minna, aga usaldasime rohkem teed. Viimane teejupp möödus kuidagi märkamatult, ei saanud veel sooja ülesski kui juba Hullos. Esimese Vormsi matkarajaga tutvutud ja mõnus jalutuskäik tehtud.
No comments:
Post a Comment