Vormsi matkad II. Hullo – Rumpo säär

Selle matka võtsime ette päeval, mil Vormsi rahvas üksmeelselt tuuleparkidele ei ütles. Minuga ühinesid Siret ja Maris – nagu näha on meie käimistiim varieeruv, aga ainult rõõm, et käimispisik on natuke nakatanud ka teisi. Tudengid sõitsid ratastega samas suunas, samal ajal kui Piret hoopis Rälbysse intervjuud tegema läks, minul oli intervjuu kavandatud õhtule, nii et päeva 4 vaba tundi otsustasin kasutada sääre tipu vallutamisega.

Vaade vaatetornist Rumpo külale

Tee algus Rumpo külla oli meil Siretiga juba tuttav ja meie Vormsil oleku aja jooksul sai seda hiljem veel mitmelgi korral läbitud. Asfalttee, suhteliselt hõreda liiklusega, kuigi sel päeval oli tavapärasest rohkem autosid liikvel – ikkagi turismihooaeg ja vormsilastele nii tähtis päev – hommikul oli Hullo külaplatsile kokku tulnud oma paarsada inimest. Aga inimesed on siin hästi sõbralikud, kõik vastutulevad autod ja jalgratturid lehvitavad, külaelanikud teretavad.

Üks vaatetornidest

Rumpost edasi sääre tippu minnes tee muutus, asfalt vahetus kruusateega. Siit algas ametlik matkarada, mis viiski sääre tippu – maad oma 3 km. Tee oli kohati ka karjaaedadega piiratud, aga tähelepanelikum märkas raja kõrval ka väikest pukki, mille abil oli neid aedu päris lihtne ületada. Rajal oli paar vaatetorni, esimene päris matkaraja alguses.

Vaatetorn just kõrge polnud, umbes 1,5-2 meetrit, aga sellelt sai päris hea vaate ümbrusele – Rumpo rannaniidule ja laidudele. Pilkupüüdvad olid nii vees sulistavad hobused kui mägiveised, linnurikkusest rääkimata. Paraku polnud meil binoklit, et neid lähemalt uurida ja ka fotoka zuum ei võimaldanud neid suuremalt tabada. Nii jäi mälupilti nähtust tunduvalt sügavam mulje, kui pildikaadrisse mahtus.


Sääre tipust avanes vaade nii Sviby sadamale kui mandrile Rohuküla suunas. Ujuma me siin ei läinud, vaid pidasime plaani ühele saarega ühendatud ribale minna, aga seal oli üks puhkaja juba ees ja ei tundunud ka kõige paslikum koht olevat. No lõpuks läksime Rumpo randa ja sulistasime seal. Siis algas aga minul kiire, sest kokkulepitud intervjuu ootas.

Piretist. Nagu öeldud, tegi tema sellel ajal tööd, kui meie matkarõõme nautisime, aga temagi ei jäänud sellest ilma, sest ta sööstis samale rajale just siis, kui meie saabusime ning tähistas tippujõudmist supeluse ja kohukesega.

Aga sellega meie selle päeva Vormsi avastus ei lõppenud. Õhtul õnnestus meil oma uue sõbra Karloga rebasejahile minna (autoga), rebased jäid õnneks ellu, aga meile tehti saaretuur. Avastasime enda jaoks põneva maastiku saare loode- ja põhjakaldal, kuhu jalad veel ei olnud viinud (ja kahjuks sel aastal jalgsi ei jõudnudki), tulekahjust räsitud metsatuka looderannikul, päikeseloojangu, võimalikud ujumiskohad – matkajatele inspiratsiooniks peatumisel, tahaks ise ka kunagi sinna tagasi minna ning saare põhja- ja idaosa avastada.