Matk Pärnu – Saulkrasti: 3. päev, Krundiküla – Ainaži

Hommik algas villide loenduse ja tohterdamisega – eilne märg päev oli jalgadele jälje jätnud. Jalanõud ei olnud ära kuivanud ja tuli kasutusele võtta tagavara plätud. Vähemasti said jalad õhku ja villidele ei olnud ka nii suurt koormust. Päev tõotab tulla ka lühem, sest uude sihtpunkti Ainažis on 21,6 km maanteed mööda ja kuna see kulgeb mööda vana Pärnu-Ikla teed ja läbi lahedate rannakülade, siis tõenäoliselt kuskile ekslema seekord ei lähe. Ilm lubas nüüd paar päeva päikesepaistet.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, ongi selge taevas. Siin on aga tuulehaugid kenasti puu otsa riputatud ja on Jaagupi külas tõeliseks pilgupüüdjaks, kalu jätkus ka kuuriseintele ja räästa alla. Ehtne rannaküla! Osta saanuks nii kuivatatud kui suitsukala, ent meie soovisime hommikukohvi ja lootsime seda Kablist saada.

Kabli külas oli esimeseks peatuseks linnuvaatlustorn, vaatluse tulemusena jäid meil linnud nägemata, ent nägime veidi seda pilti, mida linnud Kablist üle lennates näeksid.

Kui internet kirjutab Kablipagarist niiviisi: Romantilisel Rannateel asuva Kabli Pagari hõrkudest küpsetistest ei suuda loobuda ükski rannateeline. Magus lõhn levib hommikuti üle küla ning suviseks keskpäevaks lookleb piruka ootel järjekord uksest välja. Kabli Pagari suus sulavad saiakesed kuluvad ära nii suvel rannas päevitajatele, kui ka pimedatel talveõhtutel kodus maiustamiseks, siis ei saa ju neid proovimata jätta, seda enam, et hommikukohv oli meil joomata. Saigi ostetud ühte, teist ja kolmandat sorti sooje saiu ning eelnevale täienduseks võib kinnitada, et ka matkajatele maitsesid need üliväga (maailma parimad kreemisaiad!) – samal ajal meiega peatusid seal ka Norra motomatkajad ning nendegi taldrikutelt kadusid saiad ülikiiresti.

Kabli oli mu koolieelse lapsepõlve olulisemaid kohti, sest seal elas mu Kabli vanaema. Vanaema kodust sai alguse ka minu matkakirg, sest paariaastasena otsustasin ma üksipäini Kabli peale kondama minna. Leiti mind paari kilomeetri kauguselt, aga kahjuks ma ei tea, kas see oli Pärnu või Riia pool ja enam pole ka, kelle käest järele pärida. Ülemine pilt peakski vanaema talu olema, vanasti laevakapten Aleksander Grantile kuulunud elamu, mille vanaema ja onu 1958. aastal omale ostsid, aga alumine pilt on vanaema sünnitalu Kuusiku, ainuke rehielamu Kabli külas.

Kablis on ka edevamaid maju, vanu laevaomanike häärbereid nagu reeder Mats Granti elamu vanaema maja naabruses või Marksoni oma juuresoleval pildil. Kabli küla kulgeb aga kaunis pikalt mere ääres ning vanast kaptenikülast annavad tunnistust lisaks häärberitele ka mälestuskivid kaptenitele-reederitele, Kabli jaala „Kaja“ (mis on muide Tartu Lodjakoja ehitatud 2011. aastal) ja ka bussipeatus kooli juures.
Kablis märkasime ka teisi matkajaid, kes Riia poolt meile vastu tulid. Liikusid nad peamiselt mootoriga või pedaalidega ratastel. Üks matkaja oli eriti lahe, juba kaugelt kuulsime muusikat ning märkasime pikki lehvivaid lokke, kui rattur lähemale jõudis, siis selgus, et tegemist oli 60ndates eluaastates hipiliku meesterahvaga, kes rõõmsasti meile lehvitas ning muusika saatel oma teekonda jätkas. Kahjuks ei jõudnud sellest ägedast tüübist fotojäädvustust teha. Matkajate kohta peab üldse märkima, et kõik on väga sõbralikud ning otse loomulikult teretatakse kõigi vastutulijatega nagu vanade tuttavatega.

 

Kablist Ikla poole jäävad ka mitmed RMK telkimisalad, esmalt Lemme ja siis Krapi, mis viisid meidki natuke maanteest kõrvale väikestele rajakestele ja puude vilusse. No Krappi telkimisala Treimanni all on ilmatu lahmakas, vist oma paar kilomeetrit ning telkimiseks-puhkamiseks võimalusi nii- ja naasuguseid, kohati katusega varjualuseid ja teisalt lihtsalt pinkidega lõkkekohti, liivarand otse külje all. Nii et seljakotirändurile, kel magamistarbed kaasas, igati sobilik koht.

Treimani küla esimeseks pilgupüüdjaks oli vana kõrtsihoone, mis tänapäeval eraomanduses ja elamuna kasutatav. Et oli juba hiline pärastlõuna, siis oleks aeg juba tugevamaks kehakinnituseks. Pärnu maakonna kaart näitas Treimanis kohvitassi ja internetist leidsime infot kõrtsist.

Varsti nägimegi luitunud Dreimanni kõrtsi silti ja astusime sisse. Peale meie ei olnud mitte kedagi kui väike sõbralik baarman välja arvata. Selgus, et kõrts oli alles esimest päeva avatud ning enne meid olid seal söönud ühed sakslased, nii et me polnudki esimesed, kes sel suvel üle selle kõrtsi läve astusid. Leti taga olija osutus ühtlasi nii kõrtsi uueks omanikuks kui ka peakokaks. Ise on ta pärit Viljandimaalt ning võttis kõrtsi 5 aastaks rendile. Meie soovime küll kõrtsile edu, sest toit maitses väga hästi, portsjonid olid suured, teenindus oli suurepärane ja kõik muud ülivõrded ka. Ja muidugi peab ka mainima, et kõik oli värske, ei mingit soojendamist – väike aeg küll kulus toidu ootamisele, ent see tasus igati ära. Ja jalad said ka veidi puhkust ning meie õhtune sihtpunkt ei olnud enam sugugi kaugel. Kuna einestasime õues, siis märkasid kõrtsi lahtiolekut ka teised turistid, sest õige pea maandusid meie kõrvallauda soomlased  ja varsti üks seltskond veel.

Kuna juhtumisi jäi teele ka Treimani muuseum, siis otsustasime sinna hetkeks sisse astuta. Omanik parasjagu sõi, ent kuuldes, et oleme Tartust ja Eesti Rahva Muuseumist, asus ta väga kirglikult oma muuseumi aardeid tutvustama. Eksponaate oli tal igasuguseid, nii merendusalaseid, rannakultuuri tutvustavat kui ka muud vanavara, enamus saadud niisama inimestelt, osa eest makstud, vahel mõni ese soetatud antikvariaadist, mõned puidust esemed – nagu mõned toolid – ka ise valmis meisterdanud. Ta oleks vist iga eksponaadi ees võinud pikalt-pikalt rääkida, kuid eks meid kiirustas natuke aeg tagant ning tuleb nentida, et etnograafilised tarbeesemed meile just võõrad ei ole. Muuseum on eraomanduses ja sellistel puhkudel on kaunis tavaline, et esemete saamislood ja muu info nende kohta on omanike peas, ent nende lahkumisel jäävad asjad pilla-palla ning ilma igasuguse lähema infota, tahaks küll loota, et selle muuseumi puhul niiviisi ei lähe, sest omaniku poeg on õppinud ajalugu ja oskab küllap seda pärandit hinnata.

Treimanist ka üks kirikupilt, armas pisike õigeusu kirik.

Treimanist Iklasse on kiviga visata ning sealt Ainažisse veelgi vähem, kahe linna piir on ühtlasi ka riigipiiriks ja täitsa hämmastav, kuidas paari meetriga kõik muutub. Ikka väga imelik küll, et 20 meetrit siiapoole räägitakse ühte ja 20 sinnapoole teist keelt, kohtasime kohe piiri peal üht kohalikku, kes eestikeelse pärimise peale ei osanud midagi kosta.  Ja muutus ka tänavavaade ja arhitektuur.

Siin tagasivaat Eesti poole ehk Piret Eestist lahkumas

ja siin tee, mis meid Lätis edasi viib, esmalt öömajale. Öömaja oli sedakorda hotellis Helmi, mis on täitsa Ainaži südames, ütleks, et siin on kõik mugavused, mida seljakotirändur võiks igatseda. Isegi pood oli hotelli kõrval ning sealt sai õhtuks suupoolist ostetud ja esimese asjana otse loomulikult saldējumsi. Hämmastas vaikus, mis linna keskuses valitses, erilist liiklust ei olnud (suur Pärnu-Riia maantee viib Ainažist mööda) ja mingit alkorallit ka ei tuvastanud, kuigi eesti keelt läbi akna kuulsime.

Päeva aruanne andis numbrites 26,5 km ja 33373 sammu.

Matk Pärnu – Saulkrasti: 2. päev, Tahkuranna – Häädemeeste (Krundiküla)

Päev algas – nagu ilmateade ennustaski – vihmaselt. Õnneks oli see kerge seenevihm, mis lubas päeva peale järele anda. Aga kuna meil oli päevateeks ca 26 km ja väga öö peale ei tahtnud ka jääda, alustasime teekonda tavapärasel ajal – 10 paiku. Seega kaasa võetud vihmakeep kulus marjaks ära.

Edasine teekond kulges Tahkuranna kiriku juurest Võiste suunas, sealt edasi Rannametsa ja Häädemeeste, mis olid nagu suuremad teepunktid. Piret oli Tahkuranna õigeusu kiriku juures hämmingus kiriku nime üle - Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise Kogudus.

Randa me sel päeval eriti ei sattunudki, polnud lihtsalt rannailma ja vähemasti Tahkurannas vaadeldud rand ei paistnud kõndimiseks ka kõige mõnusam, kivide vahel ukerdamine ei vii kuigi jõudsalt edasi.

Nii kõndisime teed mööda, Võistesse jõudsime veel kõrvalisi teid pidi ja leidsime sealt jälle ühe kiriku – eemalt paistis, et ainult müürid on järel, ent lähemale jõudes nägime, et kiriku sisemüürid on telliskividega konserveeritud ja kiriku ukse alt leidsime kaks külameest, kellelt saime teada, et kirik täitsa tegutseb, kogudusel on 7 liiget (kui number õigesti meelde jäi) ja alles eile olnud käärkambris, kus jutlused tavaliselt toimuvad, teenistus. No muidugi, eile oli nelipüha! Mehed olid ise väga lahedad, viskasid nalja ja imestasid, et me jalgsi oleme ja veel Riiga läheme (tegelikult küll Saulkrasti).

Võistest edasi põikasime küll korra Pärnu-Riia maanteele, ent märkasime kohe, et tee ääres kulgeb paralleelselt kruusane metsatee, kolisime siis sinna üle. Vahepeal oli tee ka erinevate värvidega tähistatud ja juhatas justkui matkarada, loendades kilomeetreid sihtpunkti jõudmiseni. Esialgu mõtlesin, et äkki on see Oandu-Ikla matkarada ja 20 km pärast võiks olla Kabli, ent kui tee hakkas sinka-vinka metsa all kulgema – vahepeal suure maantee ääres ja siis mingil hetkel metsa sügavusest, nii et maanteemüra enam kõrvu ei kostunudki – muutus asi kahtlaseks, mine tea, kuhu see tee lõpuks välja viib – Kilingi-Nõmme ei tahaks ju Ikla asemel ka minna. RMK märget ka kuskil rajal polnud, nii et arvatavasti oli see hoopis Jõulumäe matkarada. Aga kuna meil rajaplaani polnud, siis eelistasime Jõulumäe keskusesse tagasimineku asemel (kuhu matkarada tõenäoliselt lõpuks välja viiks) hoida maantee lähedusse, esmalt tuli aga tee sinna leida, sest olime sellest ikka väga eemale jõudnud, vahepeal kõrv nagu andis aimu mingist liikumisest ja vahepeal vilksatas mändide vahelt kaugusest ka mõne möödasõitva rekka kuju, ent vahepeal tundus küll, et kui mõne juhusliku maanteele suunduva teeraja ots oli üles leitud, siis tegi see jälle tiire ja teele väga lähemale ei jõudnudki.

Suure tiirutamise peale jõudsime lagedatele luidetele ning lõpuks ka laudteeni. See oli tuttav koht, tundsin ära Tolkuse raba matkatee, kus olin umbes tosin aastat tagasi käinud, kui märkasin, et trepp viib ühe luite tippu, siis teadsin, et seal on ka vaatetorn ning mitte kaugel enam maantee, kust Tolkuse raba laudadega sillutatud matkarada algab.

 

Tornimäe vaatetorni ei viitsinud ronida, puhkasime hoopis jalga ja võtsime kerget pruukosti. Esimesed villid andsid ka märgades jalanõudes tunda, ent pole hullu, sihtpunkti on umbes kümmekond kilomeetrit. Kaarti uurides paistis, et paar kilomeetrit tuleks minna maanteed pidi Rannametsa ja siis tee hargneb, nii et saaks minna vanale maanteele, kus liiklus tunduvalt hõredam. Rannariba polnud mõtet otsida, sest Võistest Häädemeesteni on rannaäär kaunis soostunud ja mine tea, kuidas sealt läbi saab. Tolkuse matkaraja alguspunktis seletas silm aga üle tee olevat järjekordset luitemäge ja et sinna läheb ka trepp ülesse. Otsustasime seda vaatama minna ja oligi RMK tähistusega Tõotusemägi, mille juurest viis teerajake Rannametsa suunas ja see jõudiski otse vanale Pärnu-Ikla teele. Tore! Õnneks ei pidanud seegi päev eriti suure tee ääres kõndima, sest ka Pärnu-Riia maantee on päris tiheda liiklusega ja kõndimiseks mitte kõige mugavam. Vanal maanteel kohtasime küll mõningaid autosid ja teekond oli ka natuke huvitavam: nägime vähemalt asustust ja põnevaid teeviitasid.

Seda kohta oleks tahtnud küll lähemalt näha, ent põige oleks tähendanud 4 lisakilomeetrit ja ausalt öeldes, mitte ei viitsinud, villid ja tühi kõht andsid end ka tunda. Häädemeestel lootsime kehakinnitust saada, sest minu mälu järgi oli Häädemeestel vanasti söökla või kohvik ja interneti andmetel ka kõrts. Muidugi tuli kasutada võimalust poes käimiseks, sest meie tänane majutusasutus ei paku hommikusööki ja õhtuks ning teele tuleks samuti midagi soetada.

Tee äärde jääv Häädemeeste kihelkonnakirik. Õigeusu kirik, kus ka minu vanaema hingekirjas oli, on sellest umbes kilomeeter edasi ja jääb mere poole. Kuna olen varem sealkandis käinud ja piltegi teinud, siis ei hakanud seekord seda kultuuriloolist objekti otsima. Läksime hoopis trahterisse sööma, mis oli avatud ainult 19-ni, ent läheduses olevast poest kinnitati, et suppi ikka saab. Trahter kannab Magic nime, selle pooltunni jooksul, mil me seal sõime, olime ainukesed külastajad. Vihmase ilma tõttu lubasime endale enne praadi kangemat napsi. Toit ja naps maitses hää ja andis jõudu veel tunniseks kõndimiseks, sest meie öömaja jäi Häädemeestelt mõne kilomeetri võrra edasi Krundikülla ja kuna olime juba sealkandis, siis tahtsin Häädemeeste kalmistule vanaema hauale minna, nii et väike põige ka luteri kalmistu kaudu õigeusu surnuaeda. Surnuaias sai mõned minutid õiget kalmu otsitud, sest polnud seal päris kaua käinud. Aga mälupilt väga ei petnudki ning Häädemeestelt kaasaostetud lillepott jäi vanaisa-vanaema hauale. Mälusopist taastus ka väike teerada maanteele bussipeatusesse, kust on ca nelikümmend aastat tagasi kümneid kordi käidud. Kõike aga lapsepõlvest ei mäleta – tean, et vanaisa (kes suri 7 aastat enne minu sündi ja suurema osa elust elas Kablis) ise oli pärit Krundikülast, aga mis talust, enam ei mäleta. Talu vist pole nagunii enam alles.

Häädemeeste kihelkonna kirjadega pingike Krundikülas.

Meil oli aga seekordne öömaja just minu vanaisa sünnikülas Oravapesa majutuskohas. Majutus oli seekord kaunis lihtne, niiske ja külma aja tõttu paigutati meid kämpingu asemel peamajja, kus oli elektriradiaatori abil võimalik ka sooja saada, ent märjad riided-jalanõud ei tahtnud kuidagi ööga ära kuivada. Pesemiseks oli koridoris ühiskasutusega dušš, aga peale meie teisi öömajalisi polnudki, paraku kööginurka sellel majal polnudki. Sööki oleks küll võimalik ette tellida ja oli ka väligrill, ent hea oleks, kui saanuks ka sooja vett keeta. Pole hullu, olime ju just Häädemeestel söönud ning küllap saab hommikukohvi Kablist. See-eest oli meil televiisor ja pehme magamisase, pärast Downton Abbyt uinusime. Päevaaruande  lõpuks ka kilomeetrid ja sammud: 31,3 ja 38814.

 

Matk Pärnu – Saulkrasti: 1. päev, Pärnu – Tahkuranna

Selle suve matkateeks valisime Liivi lahe ranniku, võinuks küll ka Riiga minna, aga kuna meil oli aega vaid 6 päeva ja ülemäära pikki jalutuspäevi ei tahtnud teha, siis piirdusime rannikuga ja jätsime Saulkrasti – Riia teelõigu ära, sest siis oleks pidanud sisemaale minema ja see ei tundunud üldsegi nii apetiitne, pealegi laiutab äärelinn kindlasti kaunis kaugele ja pealinna lähedal pole tiheda liiklusega maanteel kõndimine üldsegi ohutu. Plaane on küll paberil ja kaardi järgi tore teha, kuid päris elus ei pruugi kõik sugugi nii lihtsalt minna. Linnulennul on tee 137 km, seega mõistlikud 20-25 km päevas. Tegelikult tegid needki kilomeetrid mind enne matka natuke murelikuks, sest ega mingit kõnnipagasit sellest kevadest ei olnud, igapäevane jalutamiskoormus piirdus ainult tööle-koju 3+3 km, matkaeelsel nädalavahetusel proovisin Emajõe kallasrada ja poolel teel tundus, et enam ei jaksa, aga see on ainult ca 10-12 km. Ja muidugi veel jalad, mis armastavad pikematel matkadel talla all suuri villide kokkutulekuid korraldada. Igatahes esimese asjana varusin suures koguses plaastreid, et oma jalad juba enne matka algust ära plaasterdada. Kui plaane varakevadel teha ja unistada sellest, et juuni alguses on suur suvi ja enamus ajast saab mere ääres olla, siis õige aja saabudes võib taas tõdeda, et on endiselt polaarsügis või kehv suusailm ja Norra ilmateate järgi pole mingit paranemist ka loota. Seega matkakotti pakkides said ujumisriided rahuliku südamega kappi jäetud, ent matkaeelse reede jõledat ilma kogedes sai kotti mahutatud igaks juhuks veel üks soe matkajakk.

Kuna seekord polnud meil saateautot, siis kogu varustuse pidime kaasas kandma. Et teekond võimalikult kerge oleks, jätsime magamiskotid ning muu telkimiseks vajaliku maha, ausalt öeldes ega hästi ei tahaks enam nädalaid telgis magada – kõva küljealune, niiske ja öölahingud sääskedega ja kui veel vihma peaks sadama, siis oleks vastik märga telki kokku pakkida ja selle raskust kanda. Pealegi, kui riided-jalanõud märjaks saavad, kus sa neid kuivatad ja kus sa mobiili akusid laed… Seega tuli mingi kuivem ja mõnusam pesa leida. Matka planeerides oli kartus, et rannaalad on suvel nagunii puhkajatest pungil ja et vähegi taskukohane kindel öömaja leida, said need juba varakult broneeritud ja ikka võimalikult ranna lähedale, et õhtul ei peaks soovi korral pikka maad mere äärde minekuks maha kõndima.

Pärnusse kohale sõitsime juba päev varem, et hommikul kohe muuli juurest alustada ja päeva mitte väga pikaks venitada. Esimene viperus andis juba bussis teada. Nimelt avastas Piret, et tal pole rahakotti. Klassika! Meil pole vist olnud ühtegi matka, kui Piretil poleks olnud mingit teemat rahakoti, pangakaardi või mobiiliga, nendest juhtumistest võib varsti juba raamatu kirjutada. Kuna osa asju oli bussi pagasiruumis, siis suurema otsimise võtsime ette bussijaamas. Kottide sisu sai mitu korda laotud bussijaama pingile, ent rahakotti ikka pole. Siis helistas Piret koju, et ega see sinna ei jäänud ja Indrekule, et äkki jäi autosse, ent kuskil ei olnud. Ühesõnaga – paanikaosakond töötas täie auruga. No see ei saa ju olla põhjuseks matka ärajäämiseks või viivitamiseks! Sel ajal kui Piret lähikondsetesse ärevust külvas, kaalusin variante, mida edasi teha. Hakkasime üksipulgi läbi mõtlema, kuhu võis rahakott kaduda, et see oleks mõne pahatahtliku tegelase kätte sattunud, me väga ei arvanudki või vähemasti lootsime, et see nii ei ole. Olen ka ise elus paaril korral raha (ükskord stipivolinikuna terve kursuse stipi!)  või rahakoti kusagile unustanud, ent alati on aus leidja mind ise üles leidnud, et kaotatu tagastada. Niisiis kuna kotte oli juba mitu korda tagurpidi pööratud ja kodus ei paistnud ka rahakotti olevat, oli selge, et tõenäoliselt on see kas Tartu bussijaamas või meid Pärnusse toimetanud bussis. Lihtsam oli alustada bussist, ent see polnud juba enam ammugi saabuvate busside peatuses ja Pärnu bussijaama platsil käivad suured ehitustööd, nii et bussi tuli linna peale otsima minna. Muidugi me ei mäletanud, milline meie buss välja nägi, ainult Hansa Liinid, aga Pärnus on vist kõik selle nimega. Aga tegelikult leidsime ühe platsi Hansa Liinide bussidega päris kiiresti ja juhtus seal olema ka meie buss. Piret helistas erutatult ikka kordamööda Joonasele ja Indrekule. Ütlesin bussijuhile, et mu sõber väga närvis, sest on rahakoti ära kaotanud ja tahaksime igaks juhuks oma pingiümbruse veel kord üle kontrollida. Bussijuht ütles küll esiti, et ta pole bussi unustatud esemeid märganud, kuid lubas meid lahkesti bussi ning - üllatus, üllatus! - meie  pingilt pingi ja seina vahelt ta rahakoti leidiski, oli teine end esmapilgul märkamatuks teinud, eemalt paistis nagu oleks turvavöö. Lõpp hea – kõik hea! Ja aitäh bussijuhile!

Nüüd siis tuli pingelangus. Kokku kulus sellele tsirkusele umbes kolmveerand tundi, aga oi kui palju närvirakke! Nüüd kulus ära üks kehakinnitus, Pärnu infopunktist Pärnumaa kaartide hankimine, toiduvarude täiendamine ja muidugi ka seljakotist vabanemine ehk öömajja maandumine. Kehakinnituse leidsime Kohvihoovikust, mis on üsna Pärnu turismiinfokeskuse naabruses, selline armas kohvik õdusa sisehooviga. Et ilm oli paslik väljasistumiseks, siis maandusimegi õitseva õunapuu alla (sel aastal õitsevad kõik kuidagi korraga ja suure hilinemisega). Valisime menüüst kerged ja maitsvad salatid. Kui midagi sellele kohale ette heita, siis oodanuks omatehtud küpsetisi, mitte Werneri omi – neid saab ju Tartuski.

Öömajaks oli meil broneeritud Kotka Hausing, väga mugav hosteli tüüpi kodune majutus mõistliku hinnaga, naabertoas ööbisid soomlased. Aga piirkond on vaikne ja peaaegu linna südames, muuli läheduses. Kui olime seljakottidest vabanenud, siis läksime veel linna peale jalutama, ikka mere äärde ja randa ja renoveeritud Rannastaadionit vaatama ja … Ah jaa, Vallikäärus on lisaks Tallinna väravale veel üks käik avatud – potern ehk salakäik, mis ligi poolteist sajandit peidus olnud ja mõne aasta eest renoveeritud. Muidugi tuli pilti teha ka omaaegsetes armastatuimates pildistamiskohtades Mudaravila ees ja Koidula pargis. Väikene ringkäik linnas tõi ca 10000 sammu ehk mõõduka eelsoojenduse matkaks.

Päeva lõpetasime Jaanihansu siidri ja Inspektor Banksiga, selle viimastel ärevatel minutitel (Annie tapeti ära!) Piret juba norises.

Ja nüüd siis jõuame alles matka 1. päeva juurde, mille muljeid vist nii pikalt ei tulegi, kui eellugu. Puhkasime kenasti välja ja olime valmis teekonda alustama. Hostelis hommikueinet ei pakuta ja plaanisime seda teepeal kuskil ranna läheduses teha. Aga esmalt suundusime muulile, et mõtteline matka alguspunkt fikseerida (kunagi Pääsukese matka alustasime ka Narva jõe ja mere kohtumiskohalt).

Alguses kõndisime liivasel rannaribal, kui alguses oli tuul päris kõle, siis mõne aja pärast kiskus juba palavaks. Ega hommikul kell 10 Pärnus palju kohvikuid avatud ei ole, kuid õnneks jäi teele Lehe kohvik, kus võtsime kerge pruukosti hommiku- ja lõunasöögina korraga ehk siis kerge salat, mina sõin koogi pärast veel lisaks. Selleski kohvikus pakutakse Werneri kooke, ei mingit omapära! Aga jällegi päris mõnus hoov väljas istumiseks.

 

Edasi jätkasime rannas. Uudisena leidsime rannaniidu matkaraja, ilusasti laudadest tehtud ja väike vaatetorn ka veel. Kui muidu rahvast rannas nappis, siis matkarajal oli see-eest inimesi küllaga. Selline tee viis meid küll kõigest paarisaja meetri võrra edasi, ent vaheldus on igati teretulnud. Üritasime veel rannas käia, ent merre voolavad pidevad ojakesed sundisid kas pikki hüppeid tegema või jalgu märjaks kastma, mis ei olnud eriti meeldiv. Plaastrid, mis olid hommikul villide ennetamiseks jalgadele pandud, tulid märjaks saades kohe ära, nii et plaasterdamist tuli ka käigu pealt teha. Rannast viis mitmeid teeradu linna ja ühe vaatetorni juurest jõudsime Mai elamurajooni taha.

Piretil oli soov minna poodi sokke ostma, aga kui poe läheduses olime, siis enam ei tahtnudki, nii et läksime mingit teed edasi, vahepeal jõudsime päris metsa, aga siingi oli päris käidav rada ning jõudsime Kalevi puiesteele. Et oli Eesti lipu päev, siis torkas silma, et väga üksikutel majadel oli lipp väljas, Pärnus nägime üldse sel päeval väga üksikuid trikoloore. Tänava lõpus leidsime mingi rajaotsa ja kõndisime edasi, õnneks ei pidanud suurele teele minema (varem kaarti uurides olime kindlad, et kuni Uuluni peame maantee ääres lonkima), jõudsime ilmatu suurele golfiväljakule – Tahkuranna Golf algab vahetult peale linna ja laiutab vist küll mitu kilomeetrit, aga loodus on siin ilus!

Vaheldumisi metsatee ja rannaäär, jõudsime Reiu randa ja ootamatult Lottemaale, aga see oli veel kinni (hiljem internetist selgus, et hooaeg algab 10. juunist). Ega meil sellest lugu ei olnud, polnudki plaanis sinna minna, lihtsalt kogemata jäi teele ette ja saime aimu, et see on ikka tunduvalt suurem kui Riia maanteelt paistab. 

Tahkuranna vallas ringi käies paistis silma, et siin on kaunis ühesugune käekiri puhkealade ja kultuuriobjektide tähistamisel, näiteks leidsime sarnased puhkekohad nii roosiaias kui Tahku tare lähedalt ja paaris kohas märkasime neid veel.

Lisaks saime ka uusi teadmisi, näiteks et tsaari perekond oli 1880. aastal Uulu randa maabunud ja sealkandis on nüüd mälestuskivi ja roosiaed (neid oli küll raske tuvastada), kus rahvuslikul ärkamisajal laulukoorid laulnud. Roosiaed olla I maailmasõja ajal hävinud ja umbes 5 aasta eest taastatud. Juhtumisi sattusime ka Uulu kirikusse, mille uksed olid lahti ning paistis, et seal olid ka mingid matid, nii et seda hoonet oleks võimalik tõenäoliselt metsikul matkajal või Jaakobiteel rändajal ööbimispaigana kasutada, aga muidu vist oli see kunagi võimla, sest varbseinad on senini alles. Ümbruses olid veel kämpingumajad

Kuna Uulus oli viimane koht, kus sel päeval kehakinnitust saada või poest üht-teist kaasa osta, siis tegime kiriku juurest väikse tagasipõike ka Uulu alevikku, me ei läinud mööda maanteed, mis oleks veidi ringi olnud, vaid usaldasime üht rajakest, mis otse koolistaadionile viis, kus parasjalu olid koertevõistlused. Edasi Tahkuranda oli nii 7 km kandis, mis kulges valdavalt maantee ääres Uulu rannamännikus, kus peaaegu maantee kõrval rajakene kulges, nii et matka 1. päeval pääsesime maanteelõikudest. Tahkurannas oli meil kinni pandud majutuskoht, ent enne seda jäi Konstantin Pätsi ausammas ning Eesti lipu päeval oli igati sobilik päeva lõpetuseks anda Eesti lipule ja Pätsile au.

Ööbisime Rätsepa talus, kuna me olime ainukesed külastajad, siis pererahvas andis väikse kämpingu asemel meie kasutusse uhke palkmaja, kus oli soojem ja ka kõik mugavused. Väga armas neist!
Google Mapsi järgi olnuks teekond ca 26 km, meie päevabilanss: 33,5 km ning samme Tiina telefoniga 41277.

Kuremaa terviserajad

Et linnaradadele vaheldust tuua, tutvume nädalavahetustel Tartu ümbruse terviseradadega. Viimane käik oli Kuremaale. Väga palju infot sellest terviserajast internetist ei leidnud, ainult selle, et see jääb Kuremaa ja Laiuse vahele ja talvel suusatatakse ning seal on 1, 3 ja 5 km rada. Nii et võtame plaani 5 km ja võib-olla veel natuke ümbruskonnas jalutada. Selline mõõdukas sissejuhatus suvisele suuremale matkaplaanile.

Nagu rajaplaanilt ka näha, jääb rada üsna tee äärde väiksesse metsatukka, nii et ka vähese orienteerumisoskusega ei tohiks eriti ära eksida. Raja kiituseks peab küll märkima, et see on väga hästi tähistatud, pidevalt juhatasid nooled 1, 3 või 5 km rajale ning rajad olid laiad. Näib, et mõeldud on need ikka rohkem suusatamiseks, sest sissetallatud radu eriti ei märganud, aga praegu sobivad need jalutamiseks suurepäraselt.
Meie peatasime auto Oettingeni hauakabeli juures. Peale hauakabeli märkas silm ka üksikuid haudu, nii et tõenäoliselt on siis perekonnakalmistu. Hauatähised on paraku lõhtutud.

 

 

Pidime juba hakkama edasi sõitma terviseraja alguseni, aga märkasime kohe kabeli kõrval infotahvlit, kus matkaraja plaan, nii et alustasime rajatutvust kohe kabeli kõrvalt. Piret, Jooram ja mina. Peab küll märkima, et esimesed hetked metsatukas kulusid sinilillede jahtimisele, metsaalune oli küll sinine, kuid millegipärast ei tahtnud need kuidagi pildile jääda: tavaliselt oli pildistaja kole vari, mis pildid rikkusid või vale programm kaameras, mis päikesevalguses märkamata jäi. Igatahes Jooram ei tahtnud seda mitte mõista, miks suured inimesed iga natukese aja tagant käpukile laskusid, selle asemel, et temaga koos joosta. Oleks siis vähemalt mõni veelombikegi...

 

No metsa all selliseid märjemaid kohti ikka oli, olid need siis ojakesed või muidu soisemad alad. Rada ise oli aga kuiv, kuid igal juhul sobilik jalanõu matkamiseks on ikkagi matkasaabas, siis saab muretult soovi korral ka rajast kõrvale kalduda või veidi märjemaid teelõike läbida.

 

Praegu kevadel on rada suhteliselt avar ja päikseline, kuid suve poole kulgeb rada enamasti puudevilus ning kui maa on rohtunud, siis ei pruugi rada sissetallatud olla. Siiski on rajal ka lagedamaid kohti, raja keskel ka väike ulualune, kus saaks ka hetkeks hinge tõmmata ja jõuvarusid taastada või siis kõrvalolevatel atribuutidel gümnastikat teha.

Ja väike mägi on ka, kelgumägi. Tegelikult oli rajal küll hoiatus ka mõrvarimäe kohta, ent vähemasti jalgsi kõndides seda ei tajunud - kerge tõus, ei midagi äkilist.

Matkaraja algus (seal, kus on kaardil parkimisplatsi tähised) on ka hästi tähistatud ja muidugi on ka seal nii pinke, ulualuseid,  rajatutvustust, teeviitasid jm. Infotahvlil olid ka lehed rada läbinud inimeste nimedega, suusatajaid vist pidi ootama loosiauhind. Viimane sissekanne oli vist 21. märtsiga, meil ei olnud pliiatsit kaasas, et samuti oma nimed kirja panna (infotahvli küljes olev pliiats oli nüri). Teisi matkajaid ei kohanud, ainult ühes kruusases augus harjutasid lapsed vanemate järelvalve all ATVdega sõitmist. Karu ka ei kohanud. Teeviidad juhatasid ka 100-aastase saare ja Kivijärve juurde, nii et matkajatel oleks võimalusi oma teekonda huvitavamaks teha.
Meil oli aga plaan esmalt kabeli juurde tagasi minna, siis teha üks põige Laiuse linnuse juurde ja Tartusse tagasi sõites põigata Palamuselt läbi, et punsli õli osta.

Linnuse juurde sõitsime küll autoga, aga Laiuse ja linnuse vaheline teelõik oli küll huvitav, nii et seda võiks ka jalgsi käia küll, kuigi maanteel käimine ei ole eriti meeltmööda. Ja punsli õlist jäime ka ilma, sest Palamuse apteek on laupäeviti kinni, samuti muuseum ja kõrts.

Lihavõttematk jäämägesid vaatama

Seekordne kevadmatk sai ette võetud Võrtsjärve äärde, sest olime internetist näinud peibutavaid pilte efektsetest jäämägedest ja soov oli neid oma silmaga näha. Peipsi jääkuhilaid Nina külas ja Kodaveres oleme korduvalt eelnevatel aastatel kaemas käinud, aga Võrtsjärve jää oli nagu uudiseks.
Esmalt sõitsime Jõesuusse, aga sealsest vaatetornist järvele vaadates ei tundunud märkimisväärseid mägesid olevat - selliseid põlvekõrgusi küll, aga mitte suuri. Niisiis otsustasime Vehendi poole sõita, aga keerasime järve poole esimesel võimalusel veidi enne Rannu kirikut. Tee läks väga pehmeks ning jätsime auto ootama ühe talu kõrvale, kus kaks koera seda kohusetundlikult valvama jäid. Oligi plaan väike jalgsimatk teha.

Esimesena rõõmustasid meid rammusad pajutibud, plaanisime pajuokste korjamise tagasiteele jätta, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et sama teed me tagasi ei tulnud ja rohkem tibuderohkeid pajusid ka ei näinud. Ei tea, mis pajupõud seal Rannu kandis on. Järve äärde jõudes märkasime jääl kõndivat kalameest, kes sel ajal, kui me järve uudistasime ja oma esimesi klõpse fotokaga tegime, jõudis juba meie juurde üles. Küsisime, kus jäämäed on ja too näitas käega nii vasakule kui paremale. Laskusime trepist alla (seal oli juhtumisi puutrepp, millel mõned astmed puudu, nii et vahepeal oli astmelaudadel meeter vahet), aga kuna kaldaäär oli jäävaba ja kuiva maad eriti kõndimiseks polnud ning silmapiiril ühtegi mäge meenutavat kühmu ka ei märganud, siis ronisime kohe tagasi ja pidasime paremaks kalda peal teekonda jätkata. Kaldaäärne kruusatee oli väga porine, aga mätas õnneks väga pehme ei olnud ning oma jalavarje kuskile mutta pandiks ei pidanud jätma. Hoidsime ikka järvel ka silma peal ning igal võimalusel, kui sinna avaram pilt avanes, suundusime vaatama, kuid jäämägesid ei kuskil.

Tee on meile päris tuttav, sest oleme Tamme paljandi matkarajal vähemalt 3 korda käinud, viimati eelmise aasta suvel rännakul Piritalt Vastseliina. Siiski sattusime me kuidagi ootamatult ja väga ruttu paljandi juurde, esimesel hetkel ei saanud arugi, et oleme juba rajal, aga kui hakkasid uhked liivakivi rahnud paistma, oli asukoht ilma gps-ita tuvastatud. Kuigi rada tuttav, oli uudistamist küllaga ja saime ka uusi teadmisi, näiteks need väikesed augud, mis tunduvad olevat koiaukude moodi, on tekitatud hoopis kaevurherilaste poolt  ja suuremad urud on kaldapääsukeste omad. Suvel, kui puud lehes, on tähelepanu muule suunatud.

Ja huvitav on muidugi ka aastasadadega kivisse kirjutatud külastajateraamat, kus on nii romantilisi sõnumeid, eesnimesid kui monogramme. Üks Piret K. on ka oma kohalolu kinnitanud. Meie ei hakanud aga kivisse midagi kirjutama, meil piisab jalajälgedest ja mõnest fotoklõpsust, et oma kohalolekut jäädvustada.

Jäämägesid me ikka veel ei näinud, üksnes kõrkjaid ja pilliroogu. Nii oli plaan jätkata teekonda Vehendi poole, tuuliku juures (sellest tuulikust on vist küll juba 3. või 4. pilt siin blogis), tuli keerata vasakule ja nii eemaldusime mõneks ajaks järvest.

Tee kulges avarate põldude vahel, kohati paistis ka mõni talu, mõni päris uus, teine renoveeritud, kolmas vana või räämas. Palju oli savist ehitisi, aga sellele omapärale oleme ühes varasemas blogiloos osundanud. Ilm oli soe ja talvest polnud nagu mingit märkigi, vaid mõni lumelaik metsa vahel andis tema hiljutisest olemasolekust reeturlikult märku.

Jõudsime Tamme külla, slipi juures avanes taas võimalus järve äärde minna. Siin märkasime ka tõesti mägede moodi jääkuhilaid, millest kõrgemad üle pea ulatusid. Sai nendest pilte klõpsitud ja rõõmustatud, et matka eesmärk on täidetud. Niisiis loobusime plaanist jalgsi Vehendisse edasi minna ning suundusime veidi teist teed mööda auto juurde tagasi.

Nüüd sattusime ka sellistele teedele, kus varem polnud astunud, nii märkasime mahajäetud loomalautasid Kaarlijärvel. 8 lauta rivis, aga ilmselt kasutuselt ära. Imelik, juustutööstus on ju pea samas külas suure tee ääres.

Sattusime ka rändlindude tiivapuhkusele, mil arvatavasti miljonid linnud parasjagu pidulauas keha kinnitasid. Kuna nad olid kaugel ja meie ornitoloogilised teadmised pole kõige paremad, siis arvasime need pika kaela järgi hanedeks. Ühel hetkel tõusid nad ka lendu, kuid üksikud parved liikusid meie suunas ja sel ajal, kui me aparaati otsisime, et tuvastamiseks mõni pilt teha, jõudsid nad juba eemalduda.

Auto juurde tagasi jõudnud, loendas Tiina mobiil kilomeetreid 15 ringis ja samme peale 18000. Selline väike kevadmatk looduses. Lõpetuseks käisime veel autoga Vehendil ja nentisime, et vähemasti järvemuuseumi juures jäämägesid pole näha ja tagasiteel tegime peatuse Rannu kiriku juures. Kirik, mis kannab Püha Martini nime, on armas pisike, toreda tornikuke ja edeva külguksega.

 Oli tore päev. Rõõmsaid lihavõtteid!