2. päev: Harju-Jaani kirik - Pikva

Ehkki öö veetsime Rätlas, jätkasime hommikul teed sealt, kus eile pooleli jäi ehk Harju-Jaani kiriku juurest. Meie sohki ei tee. Indrek toimetas meid kiriku juurde, siis viis osa reisivarustust järgmisesse öömajja, et meil ikka kergem oleks ja sõitis ise Tartusse, jättes meid paariks päevaks omapäi. Meie suured tüdrukud, küllap saame hakkama, logistikat peab natuke nuputama, et oma elu võimalikult kergeks teha.

Harju-Jaani kirik

Raasikul Pikvasse on lühemat teed pidi ca 25 km, meie jälgisime osaliselt palverännutee marsruuti: Peningi, Perila, Kiviloo, sealt aga läksime hoopis Kaunissaare küla kaudu Pikvasse. Kiviloo Kaunissaare teelõik oligi kõige mõnusam, metsavaheline kruusatee, kus vähemasti meie teekonna ajal ükski liiklusvahend ei sõitnud. Ja metsas sai jällegi maiustatud metsmaasikatega, neid täna ikka jagus. Kui ilm nöökis meid pideva vihmasajuga, siis loodus pakkus meile tasakaaluks küpseid maasikaid. Korra saime ka korraliku paduka kaela, nii et saapad lirtsusid ja püksisäärtes oli vähemalt liiter vett.

Raasiku: vihmapilved kogunevad

Vaatamisväärsusest, mis täna teele jäid, on Facebookis juba vihjeid antud, kuid olgu siis päevaraamatus ka ülevaade.
Kõigepealt Tõhelgi mõisa mantelkorsten. Käisime seda ka päris lähedalt kaemas, korsten võttis omal ajal enda alla pool hoonest.

Peningi küla jäid meenutama õitsvad moonipõllud, need jäid küll majade taha, kuid silmale siiski märgatavad. Selliseid moonipõld oleme varem näinud oma matkadel Munalaskmes ja Pöides, nüüd siis taas.

See on alles eelmäng päris moonipõllule, põld ise aga jäi teest eemale ja vihma tõttu seda lähemalt ei vaadanud.
Peningi mõis meile muljet ei avaldanud, võsa sees, lagunev ja maha jäetud. Mõni kõrvalhoone oli paremas seisus.

Peningi poega saime tünga: kauplusesilt paistis paljulubavalt, lootsime siit osta toosi tikke (olime need maha unustanud, aga õhtuks oli teada, et meie öömajas saaks kaminasse tuld teha), kuid poel oli taba ees. Kauplusekirjad lubasid ka friikartuleid ja šašlõkki, kuid neid vist sai eelmisel sajandil.

Kauplustega on meie teekonnal üldse kehvad lood, Raasikul küll oli paar tükki, kuid mõned vajalikud asjad ununesid ostmata ja poleks arvanud, et külapoed on üldse kadunud - ei leidnud neid ei Perilast, Kiviloost ega Pikvastki. Pikva endises kauplusehoones on nüüd seltsimaja, kus meie öömaja leidsime. Teine asi, mis meile imelik tundus, on bussipeatused, kus vähimatki infot sõidugraafiku kohta pole, aga ühte bussi me isegi nägime ja paar inimest tuli sellelt mahagi - bussid vähemasti sõidavad.

Raasiku valla territooriumile iseloomulikud bussipeatused selliste õrretaoliste pinkidega

Tänane teekond kulges suurel osal maanteel, kus oli hämmastavalt tihe liiklus. Eile Tallinnale lähemal, nägi mootorsõidukeid palju vähem. Eriti ebameeldiv oli, kui rekkamõõduline tegelane lähedalt möödus, üks neist tõmbas tuule toel Tiinalt vihmakeebi kapuutsi ribadeks. Vihma ja maantee kombinatsioon pole just mokkamööda.
Perila küla pakkus kultuurilugu, leidsime siit Gustav Ernesaksa sünnikoha. Talu küll enam ei ole, kuid hoone vundament on nähtav, maja plats on hooldatud ja kiviga tähistatud. Tõenäoliselt on külarahvas uhke, et nende külast selline mees pärit on ja uhkusega räägiti Ernesaksast ja Perilast eelmisel päeval Raasikulgi.

Kiviloo küla, meie matka järgmine sihtpunkt, jättis väga hea mulje: siin paistab olevat aktiivne külaelu. Kõik tähtsamad objektid on viitadega kätte juhatatud pluss külakaart veel lisaks. Seltsimaja on end sisse seadnud mõisa valitsejamajas, mis on päris uhke. Mõisahäärber ise on eravalduses ja seda saime näha vaid aia tagant, aga paistab, et mõis on heades kätes.

Külaplatsil otsustasime pruukosti võtta ja natuke jalgu puhata, arvasime, et Pikvasse võiks olla vast 5 km, kuid selgus, et alla 10 mitte mingil juhul. Külaplats oli jällegi eeskujulik nagu kogu küla heakordki, plats on hooldatud, kiige ja laululavaga. Häda ja viletsuse nimeline koht ei olevat kõige viisakam just olnud, aga ega nimigi paremat lubanud.

Kiviloo küla jääb veel meenutama üks tore linnuaed, no seal oli oma poolsada tiivulist ja enamus neist ise liiki. Kõigepealt tormas meie poole kintspükstega kana, siis ajas kalkun saba puhevile ja kõik teised sagisid ka ja nõudsid tähelepanu, aga paistab, et nad saavad isekeskis väga kenasti hakkama.

Kiviloost suundusime kruusateele, sellest teelõigust oli varem juba juttu. Ehkki ees ootas vähemasti 10 km, oli tee lust hoolimata sellest, et vahepeal vaibunud vihmasadu muutus iga sammuga järjest tihedamaks.
Viimane teelõik kulges jällegi suurel maanteel, alguses ei saanud arugi, et olime jõudnud Kehra-Kose teele, remondi tõttu oli osa teest kruusakattega. Viimaseid kilomeetreid ei jõudnud ära oodata, millal öömaja saab, külasilt oli juba ammu, aga mida pole on küla, ainult bussipeatused ja ükski neist ei kanna Pikva nime. Pikva seltsimaja leidsime enne kui küla, asub teine päris mõisa naabruses. Mõisahoonet ei hakanud õhtul uudistama, vihma sadas ja tahtsime sooja.

Seltsimaja elamistingimused on vähenõudlikule matkajale superlux, kaminasse sai tehtud tuli, soojendatud külmetavad konte ja kuivatatud märgi riideid ja jalatseid. Homme jätkame.

1. päev: Pirita klooster - Harju-Jaani kirik

Kõigepealt teatame, et kõik on hästi. Vastu ootusi täitsime maksimum päevaprogrammi. Enne teeleasumist rehkendasime, et võib-olla jõuame ainult Kostivereni.

Nagu Facebooki pildilt nägite, saadeti meid õnnistusega teele Pirita kloostrist - me olevat esimesed Pirita - Vana-Vastseliina palverännutee rändajad.

Pirita kloostris tegi Lagle meile ekskursiooni, pakkus kohvi ja andis hüva nõu.

Esimesed kilomeetreid kõndisid Lagle ja Delia meiega kaasa, ilma nendeta me poleks ilmselt Kochi kabelit ja Kose suvemõisa üles leidnud, rääkimata teistest põnevatest leidudest.

Ja Pirita terviserada matka alustuseks on ka super. Igatahes rännaku esimesed 5 km kulgevad imeliselt nagu polekski Tallinnas.
Tiina päeva üheks tipphetkeks oli Konstantin Pätsi vabaõhukooli külastus:  siin sai õpitud 1977/78 õppeaasta.

Koolis käis remont ja valve oli sissetungijate suhtes tähelepanelik, loomulikult lasti meid selle jutu peale, et tahame uudistada vana kooli, kenasti kooli territooriumile, mispeale Tiina pildistas kõiki strateegilisi objekte, vanas klassis tehti ka remonti.

 

Edasi läksime rippsillast üle Pirita jõe teisele kaldale, 35 aastaga on muutunud see, et Botaanikaaias on aed ette ehitatud, aga rada läks kenasti aia kõrvalt.

See rajalõik kuni tänavani oli ka mõnus ja siis hakkasime kulgema palverännutee tähistatud rada pidi. Kuna piirkond tundmata ja piirdusime vaid gps kaardiga, siis ei hakanud alternatiivseid teid otsima ja aeg kiirustab ka natuke tagant. Kuigi asfalt, polnudki tee kõige hullem, Tallinn ja Maardu möödusid peaaegu märkamatult, kõige vähem meeldis rajalõik vanalt Narva maanteelt uuele - ca 2 km, ringteedelt üle, läks meel rõõmsamaks.

Loo külani viis kergliiklustee ja seal oli piisavalt pinke jala puhkamiseks, paraku prügikasti ei leidnud, nii pidi Piret näiteks jäätisepaberit Kostivereni käes hoidma.
Aga enne Kostiveret jäi teele Saha kabel. Ja Saha küla on üldse üks tore küla, esmalt paelus meid piimapukk postkastide ja teadetetahvliga. Siin oli ka postkast, kuhu sai teateid ja ettepanekuid jätta, tegime seda meiegi, teatades oma teekonnast ja rõõmustades toreda küla üle.

Saha kabel on ka äge koht, aga paraku puudus infotahvel. Kabelist tagasi tulles pakkus üks naine meile maasikaid - nii armas!

Edasi kulges tee Kostivere suunas, Maardu mõisa ei hakanud sisse põikama, oleme Piretiga mõlemad seal hiljuti käinud. Mõisa veskit nägime Kostivere teelt.
Kostivere jõudes arvasime, et meie päevatöö on tehtud, vähemasti miinimum. Siin väärib vaatamist kultuurmõis ja urked. Urgete juures oli üks tore kalamees, kes andis väärt juhatust ja selgus, et seal on hea haugipüüdmise koht, olevat millalgi püüdnud ca 4,5 kilose. Kostivere mõisaansambel jättis ka hea mulje, piilusime natuke sissegi.

Edasi mõtlesime kõndida niikaua kui viitsime või kuni Indrek meid öömajale viib. Öömaja on meil lahtine, ilm kisub õhtuks vihmale, nii et mere äär jääb vist ära, Harju-Jaani kirikus peaks kirjade järgi teeliste öömaja olema, telgiga küll ainult. Kostiverest Raasiku on 8 km ja mõtlesime, et no kõnnime paar, et järgmisel päeval oleks lühem tee, ja siis sai paarist kilomeetrist pool teed ja siis paistis juba Harju-Jaani kihelkonna silt ja siis kirik ja samm muutus järjest reipamaks.

Aruaru küla alguses oli üks lahe kraav aga küla nimi tuleb jutuks hoopis sellest tähelepanekust, et bussipeatuses ei ole sõidugraafikut vaid viide m.peatus mobiililingile. No tere hommikust, kõigil ei ole nutitelefone. Meid bussigraafik küll ei mõjuta, aga hämmeldunud olime sellest küll.
Raasikul selgus, et kogudus ei tea teeliste kiriku ööbimisvõimalusest midagi.
Meil õnneks oli Indrek päeva sihtpunkti vastu tulnud ja toimetas meid Rätlasse Susisoo kämpingusse. Teistele palveränduritele, kes sarnasesse olukorda satuvad ja autot pole, võiks soovitada kas Kehrat või Aegviidut, mõlemas on katusega teeliste öömaja, rongid sõidavad poole üheteistkümneni ja iga tunni tagant, Raasikul endal öömaja ei ole. Meie plaan Rätla kasuks on end igati õigustanud, eriti kuulates viimased paar tundi tihedat vihmasadu. Poleks just meeldiv telgis seda kuulata
aga soojas kämpingutoas mõned väsinumad juba mõnusasti norisevad.
PS Vabandage meie hilised postitused ja mõned kirjavead, meil ei ole arvutit kaasas ja nuhvliga ühel sõrmed toksimine läheb vaevaliselt.

Matka eel

Homme (6.07.15) hommikul kell 9 asume teele. Kõigepealt uudistame muidugi kloostris ja siis Pirita jõe lõunakaldalt Vabaõhukooli poole – Iru linnamägi – Nehatu – Loo – Kostivere – Parasmäe – Raasiku. Kas me õhtuks just Harju-Jaani kirikuni jõuame, ei oska praegu ennustada, sõltub enesetundest ja kohe esimesel päeval end tapma ka ei hakka, kella 6-7 õhtul tahaks päevatöö lõpetada ja jääda puhkusele, 2 nädalat on ju veel ees ja vaja jõudu koguda.
Kui neljal suvel oleme käinud Johannes Pääsukese jälgedes, siis ka seekord on vähemasti meie matka algus- ja lõpp-punktis  Pääsukese jalajälgi. Olgu siinkohal meie supermani pildid 1913. aastast:

Pirita klooster. ERM Fk 214:118

 

Piiskopilinnuse varemed Vana-Vastseliina külas. ERM Fk 213:175

Katsume teekonnal ka blogi pidada, kuid tee kulgu saab jälgida ka FB lehelt.

Tartu matkarajad: Annelinnast Uus-Ihastesse

Hetkel on Tartu lemmikrajaks Uus-Ihaste mets. Annelinnas elades on selle asukoht eriti sobiv, kulgeda lihtsalt Anne tänavat pidi Annelinna lõppu ja siis jalgrajast sinna, kuhu jalad viivad. Esmakordsel kolamisel puudus küll ettekujutus, et kuhu rada viib. Aga tasub usaldada vaistu.

Tegelikult oli raja esimene lõik juba tuttav, sest Ihaste ringtee kergliiklustee on mitmeid kordi kõnnitud ja kord sai katsetatud ka Lammi teelt otse Annelinna tulla ja täitsa käidav jalgrada tuligi otse Mõisavahe tänavasse Star hotelli juurde ja sealt edasi minev kõnnitee viibki Anne tänavasse välja.

Jalgrajal on mitmeid sissekäidud radu ja neid mööda võib kulgeda nii Kalda teele kui Ihaste poole. Nõlvaku teele välja jõudes teatab looduskaitsesilt, et tegemist on Anne looduskaitsealaga.

Nõlvaku teel paistabki vasakul metsatukk, sild ja rada viib teekäija julgelt edasi. Esimesel uudistusretkel sai kõnnitud kraavikallast pidi edasi, nii et vasakul paistsid Lohkva korstnad.

Metsatuka lõppedes on mitmeid variante, kas minna küla vahele, lähedalt läheb ka Kabina tee või keerata hoopis metsa. Kraavirada ja viimane metsa suunduv rajalõik on küll suve edenedes vaevu märgatav, tõenäoliselt eelistab Annelinna rahvas kohe esimesel võimalusel metsa keerata.

Metsa jõudes selgub, et siin on suurepärased terviserajad. Avarad, hooldatud ja hästi mõnusad. Kui jalatallad oskaks nurru lüüa, siis nad ilmselt seda ka teeks. Pole üldse võrreldav linnatänavate ja kergliiklusteedega.

Pearajale on püstitatud ka treenimisvahendid või siis võib lihtsalt jalga puhata. Varakevadel võib seal jäädagi linnukontserti kuulama

Radu on metsatukas mitmeid ja kõndida võib ka nii, et ühtegi rada eriti ei korda, männimets vaheldub segametsaga ja on ka päris lage ala sportimiseks ja piknikupidamiseks. Kui matkarajal eriti teisi käijaid või jooksjaid ei märka, siis puhkealal on alati mõni seltskond grillimas.

Ka puhkeala ümber kulgeb rada ja sealt on võimalik ka Annelinna poole tagasi keerata.

Kokku saab teekonna pikkuseks nii 10 km: 2 km Anne teed, siis 1 km Anne looduskaitsealal, siis 3-4 km Ihaste metsas ja tagasi. Raja pikkus sõltub muidugi endast ja kuidas viitsimist on. Mina olen mitmel korral selle kombineerinud Emajõe kallasrajaga ja saanud matkateeks 16 km. Igatahes on palju meeldivam õhtune tunni-kahene jalutuskäik teha Ihaste kergliiklustee asemel Uus-Ihaste metsa. Tänavamürast eemal, ilus loodus ja jalgadele pai.