Tartu matkarajad: Emajõe kallasrada

Kahjuks jääb Jänese rada iga aastaga lühemaks, kui 2002. aastal õnnestus ka rattaga sõita Emajõe raudteesillani (7 km), siis tänavu on rajast alles vaid nii 2,5 km ja selgi teelõigul on osad sillad lõhutud. Aga Emajõe ääres on võimalik kõndida ka hoopis teises suunas - Ihaste poole. Emajõe kallasrada tutvustav info on Turu silla juures ja tõesti jõe äärest rada kulgebki. Sissetallatud rada algab tegelikult juba kuskilt varem, tehtud küllap kalameeste poolt. Turu silla ja Sõpruse silla vahelisel alal on mitmeid teabetahvleid, kus tutvustatakse nii Emajõge, kalu kui taimestikku. Loodusenautlejatele on püstitatud ka puhkealasid pinkide ja laudadega. Rajalt on vaadeldav ka paadisadam ja keskkatlamaja ümbrus.

Järgmine rajalõik Sõpruse silla juurest üle koerte jalutusala on infovaesem, sissetallatud rada julgustab edasi kõndima ning seda platsi hooldatakse ka suvel, vähemasti on juuni keskpaigas suurem rohi maha niidetud ning teekonna jätkamine kaunis mugav. Rada juhib ise metallsillakeni, taolist purret kohtab hiljem veel korra ja Postimehes oli millaski juttu, et linn plaanib vähemasti ühe veel paigaldada, küllap siis pikeneb rada veelgi.

Järgmine rajalõik on kaunis huvitav, sest siin avanevad vaated Siili tänavale, esmalt Karlova sadamale, seejärel põneva arhitektuuriga korterelamutele. Praeguseks on Austria arhitektide Pucheri ja Brambergi projektide järgi valminud 2 maja, aga plaanis oli neid vist 9. Pilkupüüdvad on need juba praegu ja kallasrajalt ka mitmest kohast nähtavad.

Sellel rajalõigul on jällegi mitmeid puhkamisvõimalusi nii kalastajatele kui piknikupidajatele, vahel on pinkide vahet vaid paarkümmend meetrit. Muidugi võib jälgida ka Emajõe liiklust või uudistada vastaskalda maju.

Peale korterelamute on põnevad ka Siili tänava villad ja suvekuudel on nende õuedes väga vilgas tegevus. Näiteks ühes õues niidetakse kogu aeg muru, vähemasti sellel ajal, kui mina matkarajal kulgen, taban ma ikka ja jälle sama objekti (ja ma ei kõnni samadel nädalapäevadel ja kellaaegasel). Selliseid hoolsaid murupilte on mul sellest kevadest kogunenud juba päris mitu ja ikka koos murutraktoriga.

Edasi läheb rada heitlikumaks, kui siiani on rada päris lai ja kenasti sissekõnnitud, siis järgnev on raskemini jälgitav, tõenäoliselt paljude rada kasutavate inimeste teekond lõpebki Siili tänava vastaskaldal, kuid tegelikult läheb rada veel 2 kilomeetrit edasi.

Kevadel oli rada küll paremini nähtav, kuid praegu on hein nabani ja soovitav on matkata matkasaabastes või vettpidavates jalanõudes ning ka pikkades pükstes. Ühel vihmavabal päeval kõndides olid igatahes püksisääred põlvini märjad ja mitte seepärast et oleksin vette astunud vaid seetõttu, et rohi polnud lihtsalt ära kuivanud.

Aga tee on muidugi vahelduv ja mõni hetk jällegi väga hea. Rajalõik Ropka sadama kandist, kus Omedu ja Koit nimelised laevad puhkavad kuni 3 km lõpuni on tegelikult mu lemmikud. Sealne rajalõik on üsna metsik, sellise ürgloodusega ja ka väikese oru ja pisut ekstreemsem, kui peab puude vahelt teed murdma.

Nüüd edasi on 3 võimalust nagu muinasjutuski: võib jätkata teekonda Ihaste sillani (ca 1 km), võib kruusateel keerata vasakule ja jõuda välja Ihaste kergliiklusteeni (ca pool km) või siis keerata ringi ja kõndida linna tagasi. Kuna sissetallatud rada viib edasi, siis vaatame, kuhu jõuame. Rada viib edasi ca 1 km ja siis on vesi ümberringi ehk siis oleme jõudnud soodile.

Muidugi Tarzan jätkaks siin teekonda ja turniks vahest sellestki rägastikust läbi ja jõuaks kuivalt Ihaste sillani. Mina nende ekstreemsustega ei riski ja vaatan silda vaid kaugelt, on ju teine päris käeulatuses. Linnal on plaan aga siia paigaldada 66 meetrine sild, nii et varsti-varsti on matkarada Ihaste sild-Turu sild tervenisti läbitav ja tõenäoliselt siis ka käidavam.

Ja pinke peaks ka kümmekond lisanduma. Nii et kokku on rada praegu ca 4 km (edasi-tagasi seega 8), kui Ihaste sillani ulatuks, siis nii poole km võrra rohkem. Olen Ihaste sillalt märganud, et mõned matkajad murravad teed edasi ka Ihaste poole, seega läbitav matkarada palju pikem kui Jänese rada ja tundub ka, et hooldatum. Loodan, et linn seda hooletusse ei jäta ning rada leiab kasutust. Praegu on rajal kulgejaid suhteliselt hõredalt: esimesel rajalõigul ja kuni Siili majadeni kohtab vähemasti puhkealadel mõnd seltskonda aga hiljem on mõni üksik kalamees ja veel harvem matkateel kulgeja. Igatahes on tegu väärt rajaga, mis pole teps halvem kui Jänese rada.

Kevadmatk Piigandi järve ümber

Plaan oli tegelikult teha ring ümber Piigandi ja Jõksi järve, aga kui olime poolel maal läbivettinud, otsustasime piirduda ühe järvega. Pealegi oli matkakaaslase Joorami samm ka selleks ajaks tõntsimaks muutunud, nii et lõpuks liikus edasi vaid kanaviinerite toel.

Matkatee algas tegelikult sellelt joonelt, mis ulatub ringilt välja, aga tehnilistel põhjustel sai rada kaardistatud Vähkjärve lõkkeplatsilt (roheline täpp), nii et tegelikke kilomeetreid sai 9 ja samme ligi 12500. Matka iseloomustab suurepäraselt klassikaks saanud Oh ja Ah matkal multikas: Ah iseloomustuseks oleks matka alguse rõõmus tõdemus, et ilm on ilus ja tuul on soe, sinililled ja näsiniinid silmailu pakkumas ja muidugi Võrumaa kaunis maastik.

 Aga seda rõõmu jätkus kuni Piigandi külani, siis läks päike peitu ja esimesed vihmapiisad andsid märku, et mõni matkaja oli tulnud täiesti ettevalmistamata ehk siis ilmateadet jälgimata. Oh küll, jäime vihma kätte... Kuna riideid oli hõredalt, siis kõige mõnusam ei olnud. Jooram pidas võitlust tuulega ja oma koeraaruga arvas, et see on kindlasti Pireti korraldatud.

Nüüd teest. 1-2 kilomeeter kulgesid Kanepi-Ihamaru teel ja  meie üllatuseks oli seal päris tihe liiklus, autosid ei olnud muidugi sadades, aga kümneid küll, nii et koeral  tuli meie järgi tempot ilusasti rihma otsas seada, mis hakatuseks nõudis pisut aega. Karjajuhina peab ta ju kõige ees tormama ja siis siblima nii vasakule kui paremale.  Kui teeviit näitas Vähkjärve lõkkeplatsile, lootsime koerale ka vabadust anda, kuid meie üllatuseks tuli ka metsa vahelt auto vastu ning järve ääres kohtusime noore perega, kaasas väike laps. Väga vahva, et RMK rajad ja paigad on rahva poolt omaks võetud ning nädalavahetustel võetakse ette loodusretki.

Vähkjärv lõkkeplatsilt.

Piigaste küla ise on väga maalilises kohas, looklevad teed, väikesed mäekühmud, järv ja on päris põnevat maaarhitektuuri.

Alumine maja osutus hilisemal googeldamisel Piigandi mõisa peahoone säilinud otsaks. Maanteelt ära keerates autoliiklus lakkas, tuul tugevnes ja vihmapilved kogunesid. Seepeale kolisid nii Tiina telefon kui Pireti uus fotokas kotti ja pilkupüüdev loodus jäädvustus aju mälukaardile. Kogu tee oli kruusatee, kõige mõnusam 6 ja 7 kilomeetri vaheline metsatee - sellist teed võib kõndida isegi suure vihmaga. Matka lõpetuseks korjasime Vähkjärve metsas sinililli ja tagasi koju. Kõige noorem matkaline väsis matkalt päris ära, nii et põõnas kogu tagasitee.

Lihavõttepühade linnamatk: Tartu kirikud

Kuivõrd sel suvel on plaanis palverännak Maarjamaal, tuleb tasapisi harjuda suuremate vahemaade läbimisega. Harjutamiseks sobib ka linnamaastik, seda enam, et rännakutel tuleb ette nagunii nii asfaltteid kui linnaruumi. Inspiratsiooni harjumuspärase Emajõe kaldaäärse kergliiklustee asemel Tartu kirikuid vaadata andis suure reede ristitee. Päris copy-paste teekond ei saanud, esmalt sai matkapäevaks laupäev, risti asemel suur vihmavari ja 9 kiriku asemel vist kaks korda sama palju.

 Numbrid kaardil ei näita kirikute asukohti, vaid läbitud kilomeetreid. Ja nüüd teekond läbitud kirikute järjekorras.

1.Vanausuliste palvemaja Põik tänaval. See tänav on nii hõredaks jäänud, vanasti - või mis vanasti - umbes kümmekond aastat tagasi oli see tilluke tänav majade vahele ära peidetud, et kui ei teaks, millise maja juurest tuleb ära pöörata, kõnniks vabalt mööda. Nüüd paistab kirik aga juba Raatuse kaubamaja juurde ära ja tänava linnapoolne külg on täitsa lage. Ah jaa, palvemaja olla sõjas purustatud suure palvemaja tornialuses. Huvitav oleks võrdlusena näha ennesõjaaegset palvela pilti.

2. Püha Jüri kirik ehk Georgi (Georgiuse) kirik Narva maanteel on saanud uue roosa jume. Roosad on ka teised kirikaias olevad hooned. Hiljuti, vist eelmisel aastal oli kirik tellingutes, nüüd siis uhkelt uues kuues.

3. Peetri kirik Narva maanteel. Praegu on kirikule vähemalt I laulupeo platsilt päris hea vaade, puid on kas pügatud või lihtsalt pole veel nii roheline, fassaad on päris kenasti näha. Kirik tegi imidžimuutuse 1903. aastal, varasemat kiriku pilti näeb siin. Kui kirik on vähemasti minu mälus püsinud muutumatuna, siis nüüd tõmbas tähelepanu kiriku naabruses olev ajalooline Peetri koolimaja, mis plaanis korda teha. 

3a. Restaureerimist ootav Peetri koolimaja.

4. Uspenski kirik Magasini tänavalt. Välisilmelt jätab natuke väsinud ilme. Praegusel aastaajal on kiriku kontuurid veel objektiivi püütavad, kuid varsti on peidetud lehtede varju.

5. Jaani kirik, vaade Lutsu tänavalt. Kirik on pool minu Tartus elamise ajast olnud varemetes, aga õnneks restaureeritud ja tornikiivris on ka minu pisuke panus. No nii, pilt on kuidagi viltu - ei tea, kas kallutas vihmavari pead pildi tegemisel paremale või on miski muu põhjus, et see ja paar järgmist pilti on kreenis.

6. Tartu Ülikooli kirik Jakobi tänaval. Minu ülikooli ajal seminarka, viimased külastused on seotud teatriga, eelmisel suvel "Kajakas" "Vanemuiselt" ja sel talvel Tartu Uue Teatri "1987".

7. Toomkirik Toomemäel. Praegu TÜ Ajaloomuuseum oma valge saaliga, vanadel postkaartidel ja litograafilistel lehtedel kui Tartu Ülikooli raamatukogu. Selle hoonega seostub tõik, et tegelikult on see esimene hoone Tartus, mida olen külastanud (peale bussijaama muidugi) - nimelt esimene käik Tartusse oli ülikooli lahtiste uste päevale ja tulevastele ajaloolastele tutvustati ülikooli just Toomkirikus. Praegu heidan nalja, et Toomemäe aeglase surma tõttu jäi ajalooteaduskonda astumata, sest tol märtsipäeval oli seal kiilasjää ja kummitas hirm, et sel mäel tuleb õpingute ajal pidevalt turnida. Nojah, see kuulub rubriiki loll on see, kes vabandust ei leia.

8. Katoliku kirik Veski tänaval. See siis peaaegu kodukirik, sellele aunimetusele võivad tegelikult pretendeerida pooled Tartu kirikud. Aga Katoliku kirik on teeviit paljudele Tallinna poolt tulevatele külalistele, kui nad teed muuseumisse küsivad ehk siis õpetus on selline, et kohe peale kirikut paremale. Mingi aeg oligi see ainus ümbruskonnas tegutsev kirik, Jaani kirikki oli ju varemetes, Maarja ja Ülikooli  kasutuses muul otstarbel ning teist Veski tänava kirikut ja Luuka kirikut polnudki.

9. Kolgata kirik Veski tänaval. Kirik õnnistati sisse 20 aastat tagasi Uusapostliku kirikuna, baptistid on majas viimased 2 aastat. Nemad on meie päris naabrid, nii Näituse maja kui Veski peamaja poolt täpselt keskel. Mälus on, et enne kirikuehitust oli platsil puumaja, mille hoovist sai otse "Edu" sööklasse käidud.

10. Luuka kirik Vallikraavi tänaval on juba-teab-mitmes kodukirik, kuigi sees ei ole kunagi käinud. Sellest kirikust olen enam kui tosin aastat peaaegu igapäevaselt mööda käinud, kulgedes Vallikraavi tänavat pidi kas siis kesklinna, tööle või koju.

11. Maarja kirik Kuperjanovi/ Pepleri ristilt on ka südamelähedane, sest see ju vana kihelkonnakirik. Pikka aega oli kasutuses EPA võimlana, 2009 tagastatud Maarja kogudusele, kes kirikut jõudumööda taastab. 

11a. Maarja kiriku kogudusemaja Õpetaja tänaval on pealesõjajärgse aja olnud asenduskirikuks, nii et väärib igati aukoha siinsesse galeriisse.

12. Pauluse kirik on ka kodukirik, siin olid ju hulka aega ERMi kogud, just selles küljes, millest pilt tehtud. ERMis on ka Saarineni joonised Pauluse kirikust, ideaalis oleks see pidanud välja nägema selline, ju siis ilmasõja tõttu jäi parempoolne tiib ehitamata. Kuigi oma 10 aastat pole Tartus bussiga sõitnud, on Pauluse bussipeatus kujunenud põhipeatuseks, kas siis vanasti FI juurest kooli-koju-tööle sõites või kaugliinidelt mahatulekuks.

13. Adventkirik Lille tänaval. Selle kiriku kohta ei oska midagi rohkem öelda kui armas kirik ilusa nimega tänaval.

14. Endine Kolgata baptistikoguduse palvela, praegu imearmas Karlova Teater. Eriti praegu, kui on rõõmsa kollase värvi saanud, seostub adventistide kirikuga, aga eks ta ole, mõlemad Matteuse projekti järgi tehtud. Teater on ruumid teinud hästi hubaseks, aga küllap on ses osas teeneid ka baptistidelt pärandatud maja heal aural. Pildi tegin teisel pool teel, sest just minu ees peatus Linda poe juures buss, millest väljus paarkümmend inimest ja kõik suundusid teatrisse. Mõtlesin, et käin enne Sõbra kiriku juures ära ja siis tulen tagasi, aga mõtteks see jäigi.

15. Püha Aleksandri kirik Sõbra tänaval on ka peaaegu kodukirik. Kunagi sai 4 aastat elatud kiriku naabruses ning jällegi on kirik olnud aastakümneid koduks muuseumi esemetele. Kuigi kiriku kuplid on vist igast Tartu linnaosast äratuntavad, on kirikut ühte kaadrisse mahutada üpris keeruline, praegu õnneks ei ole puudega täiesti varjatud.

16. Salemi kirik Kalevi tänaval. Pilkupüüdev torn on mitmelt poolt linnas liiklemisel orientiiriks, paraadpilt on vist küll Õnne tänava poolt, aga siin alternatiivsena Jõe tänava poolt, terve külg ei mahtunudki ühte kaadrisse.

17. Sõpruse sillalt tagasi Annelinna sai Eedeni kaubamajast läbi põigatud, selle naabruses on jehoova tunnistajate kuningriigisaal, kiriku nime see just ei kanna, aga matka lõpetuseks sai seegi pildile püütud.
Et ilm oli vihmane (peaaegu kogu teekonna sadas nii vihma, lund kui rahet ja vahepeal päris tugevasti), siis pildid on nii nagu nad on igasuguse tuunimiseta, aga kõik on jäädvustatud ühel päeval (4.04.2015) ja üllataval kombel polnudki ükski neist kirikutest tellingutes, mis muidu paraku sageli kipub olema. Uspenski ja Maarja kirik vajaks küll uuenduskuuri ja võimalik, et juba suvel võib olla pilt hoopiski teine. Samme luges sammulugeja  20149 ja kilomeetreid kuskil 16 ringis. Teemakohaseid jalutuskäike annaks iga pühapäev korraldada.

Väike jalutuskäik uut silda vaatama

Kui mõne aasta eest olid n.-ö kuue silla jalutuskäigud (Kroonuaiast Sõpruseni) üsna tavalised ja Ihaste rada sai vaat et igapäevaselt läbi käidud, siis jõele lähemal elades on see teelõik peaaegu ununenud. Tõsi, eelmisel aastal katsetasin Ihastesse kõndida, aga tee jäi lühikeseks uue viadukti ehitamise tõttu. Aga pühapäevane mõnus ilm meelitas õue ja sai mõeldud väike jalutuskäik teha. Kuna Sõpruse sillast Ihasteni minna tundus liiga lühike maa olevat, sai seda pikendatud Turu sillaga ehk siis ümber kanali Sõpruse alleed pidi Ihaste teeni ja siis Ihastesse.

Tee oli tegelikult väga hea - ei lumine ega libe. Aga see siin on eelsild, moodsa sõnaga aasristmik. Muide, see ülemine tee viibki Ihaste sillani. Jalakäijal ei tasu siinpool silda ülesse ronida, sest jalakäijate rada läheb teiseltpoolt, küll on aga siinpool bussipeatus, kus praegu küll ükski buss ei peatu. Tegelikult ei sõida seal praegu ka ükski auto, sest sild pole veel ametlikult avatud, linn tahab selle küll 2. veebruaril avada, aga seda avamist on varem vist mitu korda edasi lükatud, nii et ei teagi, millal see autodega täitub. Igatahes soovitan jalakäijatel sel nädalal ära proovida, saab vahepeal ka sõiduteele põigata, kuigi see on valdavalt enam kui meetrikõrguse müüriga takistatud.

Jalakäijate tee oli väga hea, tee peal puhkust vajajatele on pandud ka istepinke ja sillal on 2 vaateplatvormi, millelt näeb Ihaste poole. Ja ühe platvormi juurest läheb keerdtrepp alla, nii et saab minna loodusradadele (kui neid seal on), mingi kruusatee läheb ka Ihastesse ja läbi võpsiku on võimalik jõe äärde ka minna, aga muidugi on võimalik sillast ka kõrvaltpilti saada.

Väikese jalutuskäigu samme loendas Lifelog 15355 ja kilomeetreid üle kümne.

Tormimatk Nina külla

Vahepeal on blogi soiku jäänud sel lihtsal põhjusel, et sisselogimise parool oli meelest läinud. No ja selliseid pikemaid matku pole olnud ka. Aga sel aastal on meil plaan Piritalt Vastseliina kõndida ja eks tasapisi tuleb harjutama hakata. Uue aasta esimeseks teeks sai selline tagasihoidlik Alatskivi-Nina küla tee valitud, edasi-tagasi + külavahe võiks nii 10 km olla. Sammulugeja ja kilomeetrimõõdik jäi vähemasti ühel matkajal koju ja teisel loendas küll mingeid numbreid, aga sammude ja kilomeetritega ei tahtnud need kuidagi klappida.
Matkapäevaks sai valitud päev, mil ilmateade lubas tormi. Alatskivi sihtpunkt sai valitud ka seetõttu, et Piretil oli eelmisest suvest üks Liivi muuseumi särk kripeldama jäänud. Muidugi tark inimene enne googeldaks või uuriks, kas muuseum ikka pühapäeval on lahti, aga muidugi võib ka lihtsalt kohale sõita... ja pika ninaga jääda. No ja Kivi kõrts oli ka kinni, nii et kehakinnituse leidmisega on pühapäevasel päeval ka probleeme, kui just Lossirestorani ei lähe. Aga meie ei läinud, vaid suundusime hoopis kõndima.
Tegelikult on Nina küla tee meile juba tuttav, viie aasta eest tegime veidi pikema matka Peipsi jäämägesid vaatama.

Kui tollal oli ilus päiseline ilm, siis sedakorda oli päev üsna hall. Torm oli küll tagasihoidlik, suunal Alatskivilt Nina külla isegi taganttuul, see-eest tagasi tulles keeras ilm ära märjaks lumesajuks. Taas sai kinnitust vana kogemus: Alatskivil alati sajab! Vähemasti minu kogemustest on 9 juhul 10-st on see paika pidanud ja ei saja mingit udupeent seenevihma, vaid kallab ikka korralikult.
Suurimaks teeäärseks vaatamisväärsuseks on loodus ise, olgu siin siis staarkuusk või "vihmapiisad" puuokstel - viimased osutusid lähemal vaatlusel hoopis pajutibudeks!

Ja Peipsi tervitas meid nii:

Kordon, surnuaed ja kirik on ikka sama koha peal. Külavahel on märgata ka liikumist, autosid liikus Alatskivi-Nina lõigul isegi rohkem kui külas maju. Uljaid kalamehi jääl ei märganud ja ega see jää just usaldusväärne ka ei paistnud.Sedakorda tõmbas meie tähelepanu 2 tsaariegset punasest telliskivist maja, ühel aastaarv 1903 ja selline tore lisaaken joonistatud (pildil näeb välja isegi nagu päris)

Kuna jaanuari päevad on teadagi lühikesed, ei hakanud Lahe külla või Kolkjale edasi minema, vaid suundusime Alatskivile tuldud teed tagasi. Ja õigesti tegime, sest üha märjemaks läks. Tagasiteel unistasime juba kuumas vannis vedelemisest. Ja teel Tartusse tuli päike ka välja.