Matk Pärnu – Saulkrasti: 1. päev, Pärnu – Tahkuranna

Selle suve matkateeks valisime Liivi lahe ranniku, võinuks küll ka Riiga minna, aga kuna meil oli aega vaid 6 päeva ja ülemäära pikki jalutuspäevi ei tahtnud teha, siis piirdusime rannikuga ja jätsime Saulkrasti – Riia teelõigu ära, sest siis oleks pidanud sisemaale minema ja see ei tundunud üldsegi nii apetiitne, pealegi laiutab äärelinn kindlasti kaunis kaugele ja pealinna lähedal pole tiheda liiklusega maanteel kõndimine üldsegi ohutu. Plaane on küll paberil ja kaardi järgi tore teha, kuid päris elus ei pruugi kõik sugugi nii lihtsalt minna. Linnulennul on tee 137 km, seega mõistlikud 20-25 km päevas. Tegelikult tegid needki kilomeetrid mind enne matka natuke murelikuks, sest ega mingit kõnnipagasit sellest kevadest ei olnud, igapäevane jalutamiskoormus piirdus ainult tööle-koju 3+3 km, matkaeelsel nädalavahetusel proovisin Emajõe kallasrada ja poolel teel tundus, et enam ei jaksa, aga see on ainult ca 10-12 km. Ja muidugi veel jalad, mis armastavad pikematel matkadel talla all suuri villide kokkutulekuid korraldada. Igatahes esimese asjana varusin suures koguses plaastreid, et oma jalad juba enne matka algust ära plaasterdada. Kui plaane varakevadel teha ja unistada sellest, et juuni alguses on suur suvi ja enamus ajast saab mere ääres olla, siis õige aja saabudes võib taas tõdeda, et on endiselt polaarsügis või kehv suusailm ja Norra ilmateate järgi pole mingit paranemist ka loota. Seega matkakotti pakkides said ujumisriided rahuliku südamega kappi jäetud, ent matkaeelse reede jõledat ilma kogedes sai kotti mahutatud igaks juhuks veel üks soe matkajakk.

Kuna seekord polnud meil saateautot, siis kogu varustuse pidime kaasas kandma. Et teekond võimalikult kerge oleks, jätsime magamiskotid ning muu telkimiseks vajaliku maha, ausalt öeldes ega hästi ei tahaks enam nädalaid telgis magada – kõva küljealune, niiske ja öölahingud sääskedega ja kui veel vihma peaks sadama, siis oleks vastik märga telki kokku pakkida ja selle raskust kanda. Pealegi, kui riided-jalanõud märjaks saavad, kus sa neid kuivatad ja kus sa mobiili akusid laed… Seega tuli mingi kuivem ja mõnusam pesa leida. Matka planeerides oli kartus, et rannaalad on suvel nagunii puhkajatest pungil ja et vähegi taskukohane kindel öömaja leida, said need juba varakult broneeritud ja ikka võimalikult ranna lähedale, et õhtul ei peaks soovi korral pikka maad mere äärde minekuks maha kõndima.

Pärnusse kohale sõitsime juba päev varem, et hommikul kohe muuli juurest alustada ja päeva mitte väga pikaks venitada. Esimene viperus andis juba bussis teada. Nimelt avastas Piret, et tal pole rahakotti. Klassika! Meil pole vist olnud ühtegi matka, kui Piretil poleks olnud mingit teemat rahakoti, pangakaardi või mobiiliga, nendest juhtumistest võib varsti juba raamatu kirjutada. Kuna osa asju oli bussi pagasiruumis, siis suurema otsimise võtsime ette bussijaamas. Kottide sisu sai mitu korda laotud bussijaama pingile, ent rahakotti ikka pole. Siis helistas Piret koju, et ega see sinna ei jäänud ja Indrekule, et äkki jäi autosse, ent kuskil ei olnud. Ühesõnaga – paanikaosakond töötas täie auruga. No see ei saa ju olla põhjuseks matka ärajäämiseks või viivitamiseks! Sel ajal kui Piret lähikondsetesse ärevust külvas, kaalusin variante, mida edasi teha. Hakkasime üksipulgi läbi mõtlema, kuhu võis rahakott kaduda, et see oleks mõne pahatahtliku tegelase kätte sattunud, me väga ei arvanudki või vähemasti lootsime, et see nii ei ole. Olen ka ise elus paaril korral raha (ükskord stipivolinikuna terve kursuse stipi!)  või rahakoti kusagile unustanud, ent alati on aus leidja mind ise üles leidnud, et kaotatu tagastada. Niisiis kuna kotte oli juba mitu korda tagurpidi pööratud ja kodus ei paistnud ka rahakotti olevat, oli selge, et tõenäoliselt on see kas Tartu bussijaamas või meid Pärnusse toimetanud bussis. Lihtsam oli alustada bussist, ent see polnud juba enam ammugi saabuvate busside peatuses ja Pärnu bussijaama platsil käivad suured ehitustööd, nii et bussi tuli linna peale otsima minna. Muidugi me ei mäletanud, milline meie buss välja nägi, ainult Hansa Liinid, aga Pärnus on vist kõik selle nimega. Aga tegelikult leidsime ühe platsi Hansa Liinide bussidega päris kiiresti ja juhtus seal olema ka meie buss. Piret helistas erutatult ikka kordamööda Joonasele ja Indrekule. Ütlesin bussijuhile, et mu sõber väga närvis, sest on rahakoti ära kaotanud ja tahaksime igaks juhuks oma pingiümbruse veel kord üle kontrollida. Bussijuht ütles küll esiti, et ta pole bussi unustatud esemeid märganud, kuid lubas meid lahkesti bussi ning - üllatus, üllatus! - meie  pingilt pingi ja seina vahelt ta rahakoti leidiski, oli teine end esmapilgul märkamatuks teinud, eemalt paistis nagu oleks turvavöö. Lõpp hea – kõik hea! Ja aitäh bussijuhile!

Nüüd siis tuli pingelangus. Kokku kulus sellele tsirkusele umbes kolmveerand tundi, aga oi kui palju närvirakke! Nüüd kulus ära üks kehakinnitus, Pärnu infopunktist Pärnumaa kaartide hankimine, toiduvarude täiendamine ja muidugi ka seljakotist vabanemine ehk öömajja maandumine. Kehakinnituse leidsime Kohvihoovikust, mis on üsna Pärnu turismiinfokeskuse naabruses, selline armas kohvik õdusa sisehooviga. Et ilm oli paslik väljasistumiseks, siis maandusimegi õitseva õunapuu alla (sel aastal õitsevad kõik kuidagi korraga ja suure hilinemisega). Valisime menüüst kerged ja maitsvad salatid. Kui midagi sellele kohale ette heita, siis oodanuks omatehtud küpsetisi, mitte Werneri omi – neid saab ju Tartuski.

Öömajaks oli meil broneeritud Kotka Hausing, väga mugav hosteli tüüpi kodune majutus mõistliku hinnaga, naabertoas ööbisid soomlased. Aga piirkond on vaikne ja peaaegu linna südames, muuli läheduses. Kui olime seljakottidest vabanenud, siis läksime veel linna peale jalutama, ikka mere äärde ja randa ja renoveeritud Rannastaadionit vaatama ja … Ah jaa, Vallikäärus on lisaks Tallinna väravale veel üks käik avatud – potern ehk salakäik, mis ligi poolteist sajandit peidus olnud ja mõne aasta eest renoveeritud. Muidugi tuli pilti teha ka omaaegsetes armastatuimates pildistamiskohtades Mudaravila ees ja Koidula pargis. Väikene ringkäik linnas tõi ca 10000 sammu ehk mõõduka eelsoojenduse matkaks.

Päeva lõpetasime Jaanihansu siidri ja Inspektor Banksiga, selle viimastel ärevatel minutitel (Annie tapeti ära!) Piret juba norises.

Ja nüüd siis jõuame alles matka 1. päeva juurde, mille muljeid vist nii pikalt ei tulegi, kui eellugu. Puhkasime kenasti välja ja olime valmis teekonda alustama. Hostelis hommikueinet ei pakuta ja plaanisime seda teepeal kuskil ranna läheduses teha. Aga esmalt suundusime muulile, et mõtteline matka alguspunkt fikseerida (kunagi Pääsukese matka alustasime ka Narva jõe ja mere kohtumiskohalt).

Alguses kõndisime liivasel rannaribal, kui alguses oli tuul päris kõle, siis mõne aja pärast kiskus juba palavaks. Ega hommikul kell 10 Pärnus palju kohvikuid avatud ei ole, kuid õnneks jäi teele Lehe kohvik, kus võtsime kerge pruukosti hommiku- ja lõunasöögina korraga ehk siis kerge salat, mina sõin koogi pärast veel lisaks. Selleski kohvikus pakutakse Werneri kooke, ei mingit omapära! Aga jällegi päris mõnus hoov väljas istumiseks.

 

Edasi jätkasime rannas. Uudisena leidsime rannaniidu matkaraja, ilusasti laudadest tehtud ja väike vaatetorn ka veel. Kui muidu rahvast rannas nappis, siis matkarajal oli see-eest inimesi küllaga. Selline tee viis meid küll kõigest paarisaja meetri võrra edasi, ent vaheldus on igati teretulnud. Üritasime veel rannas käia, ent merre voolavad pidevad ojakesed sundisid kas pikki hüppeid tegema või jalgu märjaks kastma, mis ei olnud eriti meeldiv. Plaastrid, mis olid hommikul villide ennetamiseks jalgadele pandud, tulid märjaks saades kohe ära, nii et plaasterdamist tuli ka käigu pealt teha. Rannast viis mitmeid teeradu linna ja ühe vaatetorni juurest jõudsime Mai elamurajooni taha.

Piretil oli soov minna poodi sokke ostma, aga kui poe läheduses olime, siis enam ei tahtnudki, nii et läksime mingit teed edasi, vahepeal jõudsime päris metsa, aga siingi oli päris käidav rada ning jõudsime Kalevi puiesteele. Et oli Eesti lipu päev, siis torkas silma, et väga üksikutel majadel oli lipp väljas, Pärnus nägime üldse sel päeval väga üksikuid trikoloore. Tänava lõpus leidsime mingi rajaotsa ja kõndisime edasi, õnneks ei pidanud suurele teele minema (varem kaarti uurides olime kindlad, et kuni Uuluni peame maantee ääres lonkima), jõudsime ilmatu suurele golfiväljakule – Tahkuranna Golf algab vahetult peale linna ja laiutab vist küll mitu kilomeetrit, aga loodus on siin ilus!

Vaheldumisi metsatee ja rannaäär, jõudsime Reiu randa ja ootamatult Lottemaale, aga see oli veel kinni (hiljem internetist selgus, et hooaeg algab 10. juunist). Ega meil sellest lugu ei olnud, polnudki plaanis sinna minna, lihtsalt kogemata jäi teele ette ja saime aimu, et see on ikka tunduvalt suurem kui Riia maanteelt paistab. 

Tahkuranna vallas ringi käies paistis silma, et siin on kaunis ühesugune käekiri puhkealade ja kultuuriobjektide tähistamisel, näiteks leidsime sarnased puhkekohad nii roosiaias kui Tahku tare lähedalt ja paaris kohas märkasime neid veel.

Lisaks saime ka uusi teadmisi, näiteks et tsaari perekond oli 1880. aastal Uulu randa maabunud ja sealkandis on nüüd mälestuskivi ja roosiaed (neid oli küll raske tuvastada), kus rahvuslikul ärkamisajal laulukoorid laulnud. Roosiaed olla I maailmasõja ajal hävinud ja umbes 5 aasta eest taastatud. Juhtumisi sattusime ka Uulu kirikusse, mille uksed olid lahti ning paistis, et seal olid ka mingid matid, nii et seda hoonet oleks võimalik tõenäoliselt metsikul matkajal või Jaakobiteel rändajal ööbimispaigana kasutada, aga muidu vist oli see kunagi võimla, sest varbseinad on senini alles. Ümbruses olid veel kämpingumajad

Kuna Uulus oli viimane koht, kus sel päeval kehakinnitust saada või poest üht-teist kaasa osta, siis tegime kiriku juurest väikse tagasipõike ka Uulu alevikku, me ei läinud mööda maanteed, mis oleks veidi ringi olnud, vaid usaldasime üht rajakest, mis otse koolistaadionile viis, kus parasjalu olid koertevõistlused. Edasi Tahkuranda oli nii 7 km kandis, mis kulges valdavalt maantee ääres Uulu rannamännikus, kus peaaegu maantee kõrval rajakene kulges, nii et matka 1. päeval pääsesime maanteelõikudest. Tahkurannas oli meil kinni pandud majutuskoht, ent enne seda jäi Konstantin Pätsi ausammas ning Eesti lipu päeval oli igati sobilik päeva lõpetuseks anda Eesti lipule ja Pätsile au.

Ööbisime Rätsepa talus, kuna me olime ainukesed külastajad, siis pererahvas andis väikse kämpingu asemel meie kasutusse uhke palkmaja, kus oli soojem ja ka kõik mugavused. Väga armas neist!
Google Mapsi järgi olnuks teekond ca 26 km, meie päevabilanss: 33,5 km ning samme Tiina telefoniga 41277.

Kuremaa terviserajad

Et linnaradadele vaheldust tuua, tutvume nädalavahetustel Tartu ümbruse terviseradadega. Viimane käik oli Kuremaale. Väga palju infot sellest terviserajast internetist ei leidnud, ainult selle, et see jääb Kuremaa ja Laiuse vahele ja talvel suusatatakse ning seal on 1, 3 ja 5 km rada. Nii et võtame plaani 5 km ja võib-olla veel natuke ümbruskonnas jalutada. Selline mõõdukas sissejuhatus suvisele suuremale matkaplaanile.

Nagu rajaplaanilt ka näha, jääb rada üsna tee äärde väiksesse metsatukka, nii et ka vähese orienteerumisoskusega ei tohiks eriti ära eksida. Raja kiituseks peab küll märkima, et see on väga hästi tähistatud, pidevalt juhatasid nooled 1, 3 või 5 km rajale ning rajad olid laiad. Näib, et mõeldud on need ikka rohkem suusatamiseks, sest sissetallatud radu eriti ei märganud, aga praegu sobivad need jalutamiseks suurepäraselt.
Meie peatasime auto Oettingeni hauakabeli juures. Peale hauakabeli märkas silm ka üksikuid haudu, nii et tõenäoliselt on siis perekonnakalmistu. Hauatähised on paraku lõhtutud.

 

 

Pidime juba hakkama edasi sõitma terviseraja alguseni, aga märkasime kohe kabeli kõrval infotahvlit, kus matkaraja plaan, nii et alustasime rajatutvust kohe kabeli kõrvalt. Piret, Jooram ja mina. Peab küll märkima, et esimesed hetked metsatukas kulusid sinilillede jahtimisele, metsaalune oli küll sinine, kuid millegipärast ei tahtnud need kuidagi pildile jääda: tavaliselt oli pildistaja kole vari, mis pildid rikkusid või vale programm kaameras, mis päikesevalguses märkamata jäi. Igatahes Jooram ei tahtnud seda mitte mõista, miks suured inimesed iga natukese aja tagant käpukile laskusid, selle asemel, et temaga koos joosta. Oleks siis vähemalt mõni veelombikegi...

 

No metsa all selliseid märjemaid kohti ikka oli, olid need siis ojakesed või muidu soisemad alad. Rada ise oli aga kuiv, kuid igal juhul sobilik jalanõu matkamiseks on ikkagi matkasaabas, siis saab muretult soovi korral ka rajast kõrvale kalduda või veidi märjemaid teelõike läbida.

 

Praegu kevadel on rada suhteliselt avar ja päikseline, kuid suve poole kulgeb rada enamasti puudevilus ning kui maa on rohtunud, siis ei pruugi rada sissetallatud olla. Siiski on rajal ka lagedamaid kohti, raja keskel ka väike ulualune, kus saaks ka hetkeks hinge tõmmata ja jõuvarusid taastada või siis kõrvalolevatel atribuutidel gümnastikat teha.

Ja väike mägi on ka, kelgumägi. Tegelikult oli rajal küll hoiatus ka mõrvarimäe kohta, ent vähemasti jalgsi kõndides seda ei tajunud - kerge tõus, ei midagi äkilist.

Matkaraja algus (seal, kus on kaardil parkimisplatsi tähised) on ka hästi tähistatud ja muidugi on ka seal nii pinke, ulualuseid,  rajatutvustust, teeviitasid jm. Infotahvlil olid ka lehed rada läbinud inimeste nimedega, suusatajaid vist pidi ootama loosiauhind. Viimane sissekanne oli vist 21. märtsiga, meil ei olnud pliiatsit kaasas, et samuti oma nimed kirja panna (infotahvli küljes olev pliiats oli nüri). Teisi matkajaid ei kohanud, ainult ühes kruusases augus harjutasid lapsed vanemate järelvalve all ATVdega sõitmist. Karu ka ei kohanud. Teeviidad juhatasid ka 100-aastase saare ja Kivijärve juurde, nii et matkajatel oleks võimalusi oma teekonda huvitavamaks teha.
Meil oli aga plaan esmalt kabeli juurde tagasi minna, siis teha üks põige Laiuse linnuse juurde ja Tartusse tagasi sõites põigata Palamuselt läbi, et punsli õli osta.

Linnuse juurde sõitsime küll autoga, aga Laiuse ja linnuse vaheline teelõik oli küll huvitav, nii et seda võiks ka jalgsi käia küll, kuigi maanteel käimine ei ole eriti meeltmööda. Ja punsli õlist jäime ka ilma, sest Palamuse apteek on laupäeviti kinni, samuti muuseum ja kõrts.

Lihavõttematk jäämägesid vaatama

Seekordne kevadmatk sai ette võetud Võrtsjärve äärde, sest olime internetist näinud peibutavaid pilte efektsetest jäämägedest ja soov oli neid oma silmaga näha. Peipsi jääkuhilaid Nina külas ja Kodaveres oleme korduvalt eelnevatel aastatel kaemas käinud, aga Võrtsjärve jää oli nagu uudiseks.
Esmalt sõitsime Jõesuusse, aga sealsest vaatetornist järvele vaadates ei tundunud märkimisväärseid mägesid olevat - selliseid põlvekõrgusi küll, aga mitte suuri. Niisiis otsustasime Vehendi poole sõita, aga keerasime järve poole esimesel võimalusel veidi enne Rannu kirikut. Tee läks väga pehmeks ning jätsime auto ootama ühe talu kõrvale, kus kaks koera seda kohusetundlikult valvama jäid. Oligi plaan väike jalgsimatk teha.

Esimesena rõõmustasid meid rammusad pajutibud, plaanisime pajuokste korjamise tagasiteele jätta, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et sama teed me tagasi ei tulnud ja rohkem tibuderohkeid pajusid ka ei näinud. Ei tea, mis pajupõud seal Rannu kandis on. Järve äärde jõudes märkasime jääl kõndivat kalameest, kes sel ajal, kui me järve uudistasime ja oma esimesi klõpse fotokaga tegime, jõudis juba meie juurde üles. Küsisime, kus jäämäed on ja too näitas käega nii vasakule kui paremale. Laskusime trepist alla (seal oli juhtumisi puutrepp, millel mõned astmed puudu, nii et vahepeal oli astmelaudadel meeter vahet), aga kuna kaldaäär oli jäävaba ja kuiva maad eriti kõndimiseks polnud ning silmapiiril ühtegi mäge meenutavat kühmu ka ei märganud, siis ronisime kohe tagasi ja pidasime paremaks kalda peal teekonda jätkata. Kaldaäärne kruusatee oli väga porine, aga mätas õnneks väga pehme ei olnud ning oma jalavarje kuskile mutta pandiks ei pidanud jätma. Hoidsime ikka järvel ka silma peal ning igal võimalusel, kui sinna avaram pilt avanes, suundusime vaatama, kuid jäämägesid ei kuskil.

Tee on meile päris tuttav, sest oleme Tamme paljandi matkarajal vähemalt 3 korda käinud, viimati eelmise aasta suvel rännakul Piritalt Vastseliina. Siiski sattusime me kuidagi ootamatult ja väga ruttu paljandi juurde, esimesel hetkel ei saanud arugi, et oleme juba rajal, aga kui hakkasid uhked liivakivi rahnud paistma, oli asukoht ilma gps-ita tuvastatud. Kuigi rada tuttav, oli uudistamist küllaga ja saime ka uusi teadmisi, näiteks need väikesed augud, mis tunduvad olevat koiaukude moodi, on tekitatud hoopis kaevurherilaste poolt  ja suuremad urud on kaldapääsukeste omad. Suvel, kui puud lehes, on tähelepanu muule suunatud.

Ja huvitav on muidugi ka aastasadadega kivisse kirjutatud külastajateraamat, kus on nii romantilisi sõnumeid, eesnimesid kui monogramme. Üks Piret K. on ka oma kohalolu kinnitanud. Meie ei hakanud aga kivisse midagi kirjutama, meil piisab jalajälgedest ja mõnest fotoklõpsust, et oma kohalolekut jäädvustada.

Jäämägesid me ikka veel ei näinud, üksnes kõrkjaid ja pilliroogu. Nii oli plaan jätkata teekonda Vehendi poole, tuuliku juures (sellest tuulikust on vist küll juba 3. või 4. pilt siin blogis), tuli keerata vasakule ja nii eemaldusime mõneks ajaks järvest.

Tee kulges avarate põldude vahel, kohati paistis ka mõni talu, mõni päris uus, teine renoveeritud, kolmas vana või räämas. Palju oli savist ehitisi, aga sellele omapärale oleme ühes varasemas blogiloos osundanud. Ilm oli soe ja talvest polnud nagu mingit märkigi, vaid mõni lumelaik metsa vahel andis tema hiljutisest olemasolekust reeturlikult märku.

Jõudsime Tamme külla, slipi juures avanes taas võimalus järve äärde minna. Siin märkasime ka tõesti mägede moodi jääkuhilaid, millest kõrgemad üle pea ulatusid. Sai nendest pilte klõpsitud ja rõõmustatud, et matka eesmärk on täidetud. Niisiis loobusime plaanist jalgsi Vehendisse edasi minna ning suundusime veidi teist teed mööda auto juurde tagasi.

Nüüd sattusime ka sellistele teedele, kus varem polnud astunud, nii märkasime mahajäetud loomalautasid Kaarlijärvel. 8 lauta rivis, aga ilmselt kasutuselt ära. Imelik, juustutööstus on ju pea samas külas suure tee ääres.

Sattusime ka rändlindude tiivapuhkusele, mil arvatavasti miljonid linnud parasjagu pidulauas keha kinnitasid. Kuna nad olid kaugel ja meie ornitoloogilised teadmised pole kõige paremad, siis arvasime need pika kaela järgi hanedeks. Ühel hetkel tõusid nad ka lendu, kuid üksikud parved liikusid meie suunas ja sel ajal, kui me aparaati otsisime, et tuvastamiseks mõni pilt teha, jõudsid nad juba eemalduda.

Auto juurde tagasi jõudnud, loendas Tiina mobiil kilomeetreid 15 ringis ja samme peale 18000. Selline väike kevadmatk looduses. Lõpetuseks käisime veel autoga Vehendil ja nentisime, et vähemasti järvemuuseumi juures jäämägesid pole näha ja tagasiteel tegime peatuse Rannu kiriku juures. Kirik, mis kannab Püha Martini nime, on armas pisike, toreda tornikuke ja edeva külguksega.

 Oli tore päev. Rõõmsaid lihavõtteid!

Mukri loodusrada

Mukri raba Eidapere järve ääres, suvi 2005

Tõenäoliselt pole ma erapooletu, aga minu meelest on see Eesti ilusamaid matkaradu. Eidaperest, kus on mu lapsepõlvekodu, on rappa 3 km kruusateed. Matkamiseks suurepärane, kui lisada Mukri loodusraja 2,5 km, siis saab edasi-tagasi ca 10-11 km, mis on selline igapäevane käimisharjumus. Tavaliselt maal viibides olengi käinud seal kõndimas vaat et iga päev, aga sel aastal läks kuidagi nii, et mitte ei jõudnud. No tegelikult oli ikka plaan suvel ka minna, aga millegipärast vaatasin RMK kodulehte, mis sellest rajast kirjutatud on ja märkasin, et rada on oktoobrini renoveerimise tõttu suletud. Nii ei jõudnudki suvel rappa päikesetõusu tervitama.

Oktoobris pole ma vist kunagi Mukri rabas käinud, jõhvikakorjamised on jäänud septembrisse ja sügisel pole mind maalgi. Sel aastal oli aga väike puhkus just oktoobri alguses ja mõtlesin raba uudistama minna. Kohale jõudes selgus, et rada on endiselt suletud – ju siis kestavad renoveerimistööd oktoobri lõpuni. Kuna aga raja algus oli värskete laudadega turvaliselt kutsuv, siis mõtlesin niikaua käia kuni kannatab, et keeran siis otsa ringi, kui parandustööd ära lõpevad. Rabajärveni on vast tee ikka juba valmis. Pean siinkohal märkima, et valisin esmatutvuseks lühikese rajalõigu, mis on Mukri teelt vast sadakond meetrit järveni. Tee oli eeskujulik, järve ääres oli uuendatud ka ujumisplatvorm, mille pink paistis improviseeritud olema (küllap on see ajutine, sest kirjade järgi renoveerimistööd ju käivad).

Ristmik järve ääres, kus tee vasakule viib lühikesele rajale otse Eidapere-Mukri teele, tee üles viib rajalõigule vaatetorni ja puhkeala juurde, tee paremale on pikem rajalõik, tehes rabajärvedele ringi ja lõpeb autoparkla juures.

Vaatetorni uuendamine on plaanitud järgmisesse aastasse ja sellele ronimine keelatud. Sellest polnud ka lugu, sest olen tornivaadetega varasematel aastatel tutvunud, tõsi, sügisvärvides rabavaade oleks omajagu elamus. Vaatetorni kõrgus koos kandealusega oli  vist 21 m, millest maapealset osa 14 m, nii et silm ulatub päris kaugele. Lisan siia foto varasemast rabaretkest, mil vaatetorni külastamine veel turvaline oli. Muide, seal tornis oli külalisteraamat, kuhu külastajaid oma muljeid kirjutasid ja kirjutajaid oli ka kaugetelt mandritelt, kes oma vaimustust inglise või saksa keeles jagasid.  

 

Valisin siis edasiseks jalutuskäiguks rajalõigu nende imeliste veesilmade suunas, maapinnal kõndides paistavad need hoopis teistsugused kui vaatetornist või siis linnulennult. Tõenäoliselt olid need haneparved, kes just üle pea lendasid, tehes pidevalt uusi kujundeid – tõelised vigurlendurid! Aga maalilisi vaateid näeb ka tasasel laudteel, telefon pole rabapildistamiseks just parim vahend, kuid mälestusi aitavad hoida needki kaadrid.

Fotogeenilised männid, rabapäike, õitsev kanarbik, peibutavad jõhvikad, pohlad ja mustikad (murakaaeg on möödas), mõnus õhk, mõnus soojus (rabas vist on alati soojem kui mujal?), veesilmad ja laukad ja nende vahel lookleb turvaline loodusrada, nii et ka lahtiste jalanõudega varbad märjaks ei saa. Kontskingadega vaevalt küll keegi rappa läheb, kuid suvel rihmikutega või plätudega annab isegi käia, kuigi puitkillustikul pole nendega vist eriti mugav kõndida. Kuigi, kes suvel sinnakanti satub ja tahavad rabajärvel tuhandeid vesiroose õitsemas näha, siis lühike sajameetrine laudtee järve äärde on käidav iga jalanõuga ja riietusega.

Eidapere järv 2009 suvel

Kuid rattaga loodusrajal sõita ei tohi, selle kohta on raja alguses ka keelav silt. Nii et rattamatkajad, kes Oandu-Ikla matkateel kulgevad, peaksid sõitma Mukri teed pidi, kuid jällegi, kuna teelt läheb väike rajalõik järve ja vaatetorni äärde, siis võib ju ratta tee äärde jätta ja siis väike jalgsipõige rappa teha, võib ka nii teha, et sõita lõkkekohta ja siis kõndida läbi väikse metsatuka järveni ja tagasi.

Lõkkekohas on päris korralik ulualune pruukosti võtmiseks ja puhkamiseks, on puid ja ka grill (kuigi rest on katki). Majakese seinal ripub võti, mis peaks mingi ukse avama, kuid ei oska arvata, millise, võimalik, et see on pandud sinna ka viguri pärast. Paistab, et siin on lõkkematerjaliks säästlikult kasutatud vana raja materjali, mõned lauahunnikud veel vajavad tükeldamist.

Üldiselt olid rajalt vana matkatee jäänused juba koristatud, üksikutes kohtades oli veel üht-teist vana või siis üleliigseid klotse uue ehitamiselt, kuid kirjade järgi peaks raja rekonstrueerimine veel käima ning üldilme saab ses osas ka korda. Tahaks siinkohal kiita RMK-d, KIK-i, Kehtna vallavalitsust ja tööde teostajat Meris OÜ-d, kelle abil loodusrada taas korda saab. Minu teada on see päris populaarne, siin on mitmeid kordi käinud nii Looduse Omnibuss kui läbi viidud koolitunde ja minu nii-öelda illegaalina rajal viibimise ajal jalutasid mulle vastu mitmed väikeste lastega perekonnad.

Üks unistus mul seoses rajaga oleks: ühe järvekese juures, kus eriti rohkesti vesiroose kasvab, võiks olla ka umbes puusakõrgune pildistamisplatvorm, et seda õiteilu veelgi paremini näha. Kunagi oli seal vist ka pink, kuid see jäi kaugele ja järvekallas on väga märg, et sinna lähemale minna. Juuresolev pilt pole just sel aastal tehtud, teatavasti on ka vesiroosi õitsemise aeg möödas. Selle aasta matkahooaeg on küll möödas, kuigi tõsistel matkajatel pole vist hooaegu, nii et kutsun üles raba uudistama ka sügisel ja talvel, kuid järgmise aasta kevadel ja suvel kindlasti. Raba on alati huvitav, kui kevadel on pilkupüüdvad ubalehed, tupp-villpea valged tutikesed, sookail, suvel vesiroosid, soopihl, sügisel kanarbik, sekka männid, rabasamblikud, ümeraleheline huulhein jm, siis silmailu jagub. Kui veab, võib kohata ka põtru või metsanotsusid või linde (metsist, musta toonekurge, rüüti, metskiuri, sookurge jt).  Vaatetorni niipea ei saa, kuid loodetavasti asendatakse vana uuega ka üsna pea.

Mukri raba looduse kirjeldus on ühes Eesti Looduse numbris.

Võrdluseks: vana rada (ülal) ja uus rada (all).