Tähelepanu! Homme algab Pääsuke 2

Juba homme keskpäeval alustame Jõelähtme kiriku juurest selle aasta matka, sihtpunktiks Lihula. Fännid võivad meile kiriku juurde lehvitama tulla.
Alguses kulgeb tee tõenäoliselt Kaberneemele, et seal laevale minna. Kavatseme Tallinna vahele jätta ja selle asemel läbida Põhja-Eesti saari - näis kuidas õnnestub.
Juba eile tulime põhjarannikule valmis, väike ootusärevus sees. Proloogiks oli Viinistus Kaevuritest kunstnike etendus. Muide väga hea! Teel kohtasime tuttavatest koosnevat jalgratturite punti, kes just 3-päevast rattamatka lõpetasid. elamusi pakkus ka ujumas käies akvalangistide toimetamine.


Ööbisime imeilusas kohas Purikkari neeme tipus, kus on mõnus RMK laagriplats.
Mõne pildi lisame õhtul.

Eelmatk Võrtsjärve äärde, täpsemalt Rannu kihelkonda

Jälle oleme oma blogisissekannetega graafikust maas, aga olgu siis enne suurt matka veel üks väike matkakirjeldus juunikuu esimesest pühapäevast. Võtsime seekord suuna Võrtsjärve äärde. Nüüd olime ka õnnelikud GPS omanikud ja katsetasime, kuidas on teed leida. Esimene kogemus oli päris vahva: stardipaigas Rannu kihelkonna kiriku juures oli kirik kenasti olemas ja aparaat näitas päris toredasti, kuidas me kirikule ringi peale tegime. No kui nii, siis ei tohiks enam selliseid äpardusi ette tulla kui eelmine kord Piusa ääres, kus õige teeots kaduma jäi.

Neemiskülast Rannu kiriku juurest suundusime Võrtsjärve äärde, seda võis olla ca poolteist või paar km, siis sattusime Tamme paljandi matkarajale, samas kulges ka jalgrattatee. Jalgrattateele olid kogunenud kõik ümbruskonna sääsed, paistis et oli toimumas Võrtsjärve sääskede kokkutulek või tantsupidu, igatahes olid nad moodustanud kolonni terve tee peale, mida võis olla jällegi paari km ringis, siis pöörasime meie ära, aga nende kolonn võis veel edasi jätkuda. Aga enne käisime veel ka Tamme paljandit vaatamas.

Rannu kandis kõndides paistis silma, et talud on siin päris heal järjel, siin-seal oli näha uhkeid taluhäärbereid, üsna tihti 3 korstnaga eluhooneid, kõrval savist kõrvalhoone. Silma hakkas ka uhke tuuleveski, mida parasjagu kõpitsetakse.

Edasi kõndides jõudsime Rannu surnuaeda, siin tõmbas tähelepanu leinava ema kuju. Läheduses on ka vallamaja ja apteek, mis alevist ootamatult väljas asuvad. Vallamaja lähedusest leidsime väikese künka, millele laotud kividele ei osanud tähendust leida, arvasime, et ju seal põletatakse nõidu või põletab vald tähtsaid dokumente.

Apteegi juurest edasi Rannu poole kõndides arvasime heaks metsatee valida ja siin avastasime, et ega GPS kõiki teid ka ei näita: esti näitas küll ühte sihti, mida me ei osanudki sihiks pidada aga nüüd täitsa korralikku metsateed ei tuvasta. Aga tee oli igati korralik ja kulges suure maantee naabruses, nii et kõndisime päris turvaliselt. Tee äärde oli peibutuseks piibelehti istutatud, nii et tekkis kiusatus neid kaasa noppida, jätsime selle tegevuse siiski õhtuks. Etterutates olgu öeldud, et õhtul seda ka tegime, aga lillenoppimise lõpetasid kiirelt näljased sääsed.

Päris Rannu alevisse me välja ei jõudnud, lõpetasime I etapi vene kiriku juures, kus ka Rannu perearsti elamine. Siis suundusime tagasi Neemiskülla, kus auto ootamas. Jõudes kohakuti Kaarlijärvel juustutööstuse hoonega, saime päris korraliku ehmatuse osaliseks: nimelt lendas sellelt kerge tuulega tükk plekkkatust maha - oleks me teisel pool teed kõndinud, oleks see meid tabanud ja tõenäoliselt ei kirjutaks me enam kunagi midagi.

Matka teist poolt jätkasime Vehendi pool, kus kõndisime veel tunnikese. Väike matk ja elamusi palju.

Nurjunud katse Lindorast Vastseliina minna

Laupäeva pealelõunal võtsime suuna Piusa jõe äärde: internetist leitud matkaraja kirjeldus oli Vastseliinast Lindorasse ca 15 km ja tagasi 15 km, seega 30 km oleks täitsa paras. Paraku ei leidnud või ei osanud leida internetist rajakaarti, nii et tuli usaldada rajatähistust ja loota, et kohapeal ikka ka mõni kaart on. Kuna sõitsime Tartust välja Räpina maanteed pidi (Tartus oli samal päeval rattaralli ja linnaliikluses ümberkorraldusi), leidsime mõistliku Lindorast alustada.

Lindoras oli matkaraja algus hästi tähistatud ja vähemalt alguses kulges see ka väga kenasti sellisel toredal metsateel. Loodus reetis, et siin võiksid päris head marja- ja seenemetsad olla. Kevadlilli (nurmenukke, piibelehti jm) võinuks ka korjata, aga jätsime selle pärastiseks - pikk päev ju ees.

Beethoven - sõbralik koer

Umbes kilomeetri pärast jõudsime külasse. Piret tundis ära, et ta on seal varem olnud: Jõeveres on turismitalu ja samas pidi olema ka väike muuseum. Külavahe oli vaikne ja inimesi polnud näha, see-eest suundus kohe meie poole üks koer, kes oli õnneks rahumeelne ja lihtsalt uudishimulik, kuid varsti kihutas hoovist välja veel teinegi, kes nii sõbralik ei paistnud olevat. Igaks juhuks oli koeragaas valmis, kuid õnneks ei läinud seda vaja, kurjem koer jättis meid rahule, kui olime talunaabrusest lahkunud, teine saatis meid edasi.

Jõevere turismiküla

Küla platsil leidsime ka RMK matkakaardi. Tore, et RMK ikka matkaradasid tähistab. Tegime kaardist ka pildi, kuid vähemalt rajal polnud sellest miskit kasu (päevavalguses ei eristanud kaamerast matkaradu teedest ning maastikukaitseala piiridest, rääkimata sellest, et ei suutnud kohanimesid välja lugeda). Paraku ei uurinud kaarti lähemalt ning jäime usaldama rajatähistust. Külapiiril saime kokku ka kohaliku mehega, kes mõnusat võru murret rääkis. Temalt saime teada, et ta oli selle matkaraja hooldaja enne RMK ajastut olnud, praegu pidavat rada hooletuses olema, kuid siiski hästi tähistatud.

Jätkasime uljalt teed, umbes kilomeetri-pooleteist pärast tuli lahknevus: üks teeviit näitas jalgraja suunda, teine rattateed. Meie läksime jalgrada pidi, aga siis tuli värav ette ja taamalt paistis talu ning õieti ei saanud aru, kas me peame taluõuest läbi minema. Kindluse mõttes otsustasime seda siiski mitte teha ja rattarajale tagasi minna. Edasi kulgesimegi rattarada pidi, mis oli tähistatud vist 581 numbriga (ega me ei teadnud, mida see number tähistab, aga lootsime, et küllap see Vastseliina välja läheb). Metsatee võis olla kokku ca 6 km, siis tuli maantee, mis meid kimbatusse viis. RMK kaarti uurides olime selle tähelepanuta jätnud (kui rumal!) ja nüüd ei leidnud enam õiget suunda üles. Rattaraja viit oli tee otsas üles tõmmatud ja ei saanud aru, kuhu see juhatab. Võtsime suuna jõe poole, sest millegipärast tundus, et rada pidanuks kulgema jõe äärest ja siinpool jõge (mis oli täiesti väär!). Teispool jõge paistis olevat suur tahvel, mille lootsime matkaraja oma olevat, aga osutus hoopis järjekordse turismitalu reklaamiks. Seal oli ka matkaraja viit, aga see näitas suunda tagasi ja pidasime seda mõne teise matkaraja omaks, igatahes ei võtnud seda ette, vaid tahtsime ikka Vastseliina poole minna. Pruukosti võtnud, käisime veel maanteel edasi-tagasi ja olime tupikus. Ainus võimalik rada näis taas ainult talusse minevat ja lõpuks otsustasime tuldud teed tagasi minna ning Jõevere külas kaarti lähemalt uurida. Tagasitee kulges imekiiresti ja aina allamäge, mis Piretile oli väga meeltmööda. Meie tuttav Jõeverest oli hämmeldunud, et me juba tagasi - eks tuli oma eksiteed tunnistada. Otsustasime siis, et lähem autoga Vastseliina ja jätkame oma matka hoopis sealt, kuid kuna aeg oli juba õhtus, siis otsustasime öötundidel siiski võõras kohas mitte seigelda ning piirdusime linnusemäel kolamisega. Ah jaa, Piiri kõrts on kinni ning sealt sel aastal kehakinnitust ei saa (remont käib kirjade järgi järgmise aasta talveni), suured renoveerimistööd on ka linnuses. Ning Vastseliina muuseumist leidsime ka trükitud Piusa matkaraja kaardi. Oleks vist pidanud matka siiski Vastseliinast alustama, siis oleks rada läbitud, aga eks see jää järgmiseks korraks. Kodus kaardi ja objekte lugedes tekkis juba kihk, et võiks nüüd uuesti minna, paistab ilus rada olevat. Kuigi ka meie läbitud rada oli ilus, mõnus metsaalune, kust vabalt sandaalidega läbi sai. Ilm oli ka mõnus ja päikseline. Päeva lõpuks kogunes kilomeetreid ka peale 20, mis on küll vähem, kui hommikul kavandatud, aga lühisese päeva kohta siiski korralik tulemus.

Nina pildid nädal hiljem ehk siis täna

Alatskivi-Nina-Lahe-Alatskivi

Praegu pildid, varsti lugu.
Nina küla ja Peipsi järv laupäeval. Nagu näete - lund ja jääd jagub.

Ja üks kultuurilooline paik: Juhan Liivi sünnikodu tähis Kiidmal

Ja siin oli vett ka.

Talvematk Võrumaal

Eks ta natuke kohatu on kevadel kirjutada talvematkast ja neid suuri lumehangesid meelde tuletada, aga et muljet ei jääks nagu oleks matk meil tegemata jäänud või oleks lumehangede vahele ära eksinud, olgu siis vana võlg ära õiendatud. Pealegi on meil juba esimene kevadmatk tehtud, aga sellest järgmisel korral.

Niisiis 9. jaanuar ja 1. päev
Talvepäevad on teadagi lühikesed, sestap ei võtnud me ette tavapäraseid 20-30 km lõike vaid piirdusime ca 10 km-ga. Ja sihtpunkti päralegi jõudsime peale keskpäeva. Meeskond oli meil ka täienenud: minule ja Piretile lisaks Maris. Kuna matk oli kavandatud kahele päevale, siis olime võtnud vastu lahke pakkumise Siirilt, kes oma maakodu meile ööbimiseks andis. Ise kiirustas Tartusse tütre sünnipäevale.
Majaga küll oli see lugu, et see nädalajagu kütmata ning tubane kraadiklaas miinuskraade näitas. Miinus 2 ja komad peale selle (täpselt enam ei mäleta) ja väljas nii miinus 12 kandis. Egas midagi - ahi kütte, pliidi alla ka tuli, elektriradikad sisse ja tasapisi hakkas soojenema. Kui ahi köetud, siis läksime esimesele matkale.
Võtsime suuna Pältre lühterkuusele. Päevane päike oli kuhugi kadunud ning valitses juba kerge pimedus, nii et pildidki kippusid sinakat värvingut võtma. Ilm iseenesest oli aga mõnus ja loodus ilus: puud-põõsad koheva lumevaiba all.

Õige varsti saime me endale tubli matkasaatja - sinise heinapallinööriga märgistatud koera, kes nagu õige karjajuht jälgis, et me teelt kõrvale ei kalduks. Oma 100 meetrit meist ees iga natukese aja tagant tagasi vaadates, et me ikka järgneme ja kui me pikalt kaarti jäime uurima, siis lähemale tuli ja kannatlikult ootas, kui me kursi ikka tema suunatud teerajale võtame. Vahepeal ajas küll põõsaste vahel oma asju, aga olime tal kindlalt kontrolli all.

Koerast veel seda, et ta oli väga viisakas. Kui kuuse juures pikemalt uudistama, pildistama ja einestama jäime, jättis meid diskreetselt omapäi. Vahepeal tuli küll kontrollima ja pakkusime talle tubliduse eest vorsti, mille ta kombekalt ära sõi, seejuures teist ampsu juurde nõudmata. Kui tagasiminek tuli, siis oli ta taas platsis.

Pältre lühterkuusk

Tagasi minnes oli aga meie matkasaatjast veelgi enam kasu, sest üks Mõmmi tahtis meid rünnata. Polnud küll tegemist talveunest ärganud karupojaga vaid ühe peniga Pältre külas, kes külatänavale tuli võõraid hirmutama, aga meie koer suunas ta oma aiaväravate taha tagasi ja siis tuli ka perenaine ja kutsus Mõmmi korrale.

Koer saatis meid kenasti Rebäse tallu tagasi ja läks siis koeraasju ajama. Kui poole tunni pärast puid tooma läksin, oli ta truult trepi ees, aga mõistes, et me sinna ööd jääme, oli hiljem läinud.Ahju, pliiti ja radikaid küttes saime Poirot' ajaks toasooja 20 kraadi, nii et öösel magamiskotis palav hakkas ja elektrikütte välja lülitasin.

2.päev.

Olime just hommikusöögi lõpetanud kui tuli majaperenaine Siiri, kaasas tütre peolt konfiskeeritud salatid, nii et järgnes teine hommikusöök. Kiitused siinjuures tütrele, kes need maitsvad salatid valmis meisterdas. Siiri varustas meid ka kuhja kaartidega ning kirjandusega Võrumaa matkaradadest ja vaatamisväärsustest. Seda kuhilat vaadates tõotab sel kevadel päris mitmeid matku Võrumaale viivat ja paistab, et staapki on seal olemas.

Seekord lisandus meie matkaseltskonnaga ka Siiri ning neljakesi me uutele matkaradadele läksimegi. Kui kaardil näitas Rebäselt Sapi külla minevat päris tee, siis ilma teejuhita me seda poleks leidnud.

No siin see tee osaliselt on, sihi järgi küll aimatav, aga lagedamal kohal küll hoomamatu. Lumi oli umbes põlvini, nii et madalamast matkasaapast sisse tuli. Maad Rebäselt Sapi mäele võis kaardi järgi poolteist kilomeetrit olla, aga mägi ei tulnud ega tulnud.

Vahepeal tuligi kaarti uurida, et kuhu see mägi siis jääb.

Aga enne mäge tegime tutvust ka Sapi taludega - ühes elatakse kuid teine on õite mahajäänud, kuid hoonete varemed annavad tunnistust mitte kehval järjel olnud talust. Mõni aeg tagasi olla talukoht müügiski olnud, võib olla on praegugi.

Sapi talu

Teine Sapi talu, vaba...

Siiri ja Piret teel Sapi külasse...

... ja vahefinišis teed rüüpamas ja lumehanges puhkamas...

... ning Maris vahefiniši poole rühkimas.

Mägi oli meile esimeseks sihtpunktiks - siin rüüpasime kaasavõetud teed ning tõmbasime hetke hinge. Vaateväli oli küll avar, kuid nähtavus halb. Lumevaip oli päris sügav, vahepeal ka koorik, mis kõndimise raskemaks tegi, nii et mingit soovi ei olnud lumes edasi mütata, saaks vaid kindale maapeale ehk lahtilükatud teele.
Edasi liikusimegi teedel, mis esmalt Sapi talust Pältre küla poole viis ning sealt keerasime tuttavale Möldre küla poole viivale teele. Vahepeal põikasime taas Pältre lühterkuuse juurde sisse, mille juurde juba päris kena teerada läks - meie eile tehtud.

Loodus ise pakkus aga kauneid talvepilte, mida kõike kaadrisse püüda ei jõudnudki: kõrged lumehanged, lumetuttidega kuused,pilvede ja päikese ning kuu mängud...

Ring tehtud, oli ka päev pealelõunasse veerenud, tund veel ja pimeneb. Selline see talv on. Enne Tartusse teeleasumist põikasime ka Nopri talusse sisse, kust ostsime kaasa head-paremat ja premeerisime end Nopri kohukestega.

Homme Võrumaale talvematkale

Alustame uut hooaega. Varsti uudised meie kahepäevasest matkast Misso vallas.