Jalgsi Eestimaal: Piirilinnas promeneerimas

Seekord väike linnamatk, sest linnaski saab mõnusaid jalutuskäike teha, eriti kui selleks otstarbeks on rajatud ekstra promenaadid ja matkateed.

Narvas võib jõeäärse jalutuskäigu ette võtta koguni pikemalt kui promenaad. Suvel sai käidud Saksa kalmistust sadamani ja siis eksitasid kasematid teest kõrvale, nii et promenaadist sai toona käidud ainult mõned sammud.

Narva sattusin seekord jälle teatri tõttu, sest Kreenholmis tuli ettekandmisele ruumipoeetiline rännak „Oomen“ ja kuna Tartu buss jõudis Narva mitu tundi enne etendust, siis pärast kehakinnitust Kultuurikolledži „Munas“ sai otse jõe äärde jalutatud, jalgrada viiski Victoria bastionini, kus suvine jalutuskäik uue suuna võttis. Sadama poolt tulles juhatab promenaadi sisse nn Euroopa allee, mille valgustid tutvustavad EL liikmesriike 2014. aastal, nüüd sügisel lehtede langemise aegu pole iga valgusti tekst hästi loetav, ka on mõni täht tuhmunud, nii jalutasin minagi esimestest tähistest lihtsalt üle, kuni silm hakkas seletama ja sain aru, et maapinnal polnud valgustid ainult toreduse pärast.

Nüüd on Narvas rohkem lõvisid kui kuulus Rootsi lõvi. Promenaadile on end sisse seadnud terve lõvi perekond. Tõenäoliselt saab sellest üks populaarseid šelfide tegemise kohti.

Muidugi avaneb promenaadilt toredaid vaateid naaberriiki, jõele, linnustele jne. Kõike seda ilu ei jõuagi ära pildistada, oktoobrikuus rikastavad värvigammat sügisvärvid – pidevalt üks oh ja ah, et ei jõua kõike jäädvustada. Sombuse ilmaga jäid pildid aga nähtuga võrreldes kahvatuks.

Kalamehi jagub igale poole, osa on positsiooni sisse võtnud kalda peal või nabast saati jões, aga naabrite paadid on justkui joonlauana rivistatud jõe keskele.

Ei pildistanud, aga silma hakkas, et läheduses oli mitmeid platse ja väljakuid, küll mängimiseks ja harjutuste tegemiseks või väiksemateks kontserdipaikadeks. Harjutusplatsid leidsid ka sombusel-vihmasel pühapäeval kasutust, oleks isegi mõnd atraktsiooni proovinud, aga ei tahtnud seekord aega viita. Vana vesiveski kohal on aga päikesekell, mille täistunnid on päris leidlikult lahendatud: lisaks ajanäitamisele saab kasutada ka jalapuhkamiseks ning pimedal ajal valgustuseks. Kui täpne kell on, ei õnnestunud sel päeval kontrollida.

Narva on vist ka malepealinn, sest seda võib mängida nii suurmeister Kerese endaga kui oma malenuppudega kalda peal. Küllap suvel ilusa ilmaga on need kohad mänguharrastajate poolt hõivatud. Igati lahe!

Kuigi linnuses olen käinud oma kümmekond korda, siis kalda äärest nägin linnust esimest korda.

Peale promenaadi võib minna Linnuse teed pidi otse üles Rootsi lõvi juurde, aga päris tore on jalutada ka väikesele saarekesele, millele juhib sillake.

Sealt edasi läheb jalgrada, teeviit juhatab 1,7 km. Rajalt avaneb ilusaid vaateid Ivangorodile ja Narva endagi vaatamisväärsustele. Looduseilu samuti, alumisel pildil puude taga on paistmas ka Aleksandri kiriku torn.

Rada viib otse Hüdroelektrijaama ja raudteesillani. Mõlemat saab ainult eemalt vaadata, sest asuvad need teise riigi territooriumil. Õnnestus just läheduses olla, kui idapiirilt lähenes poolesaja vaguniga kaubarong – narvakatele tõenäoliselt igapäevane vaatepilt.

Kuigi rada siinkohal lõppes, siis Kalda teed pidi saab edasi kõndida Kreenholmi suunas. Aeg-ajalt vilksatavad vasakult telliskivipunased Kreenholmi tornid või majakesed. Vähendusliide –kene on siinkohal liialdatud, sest tegemist on tegelikult hiidkorpustega ja suurte kvartalitega.

Gerassimovi nurga peal on juba pilt selge, et oleme jõudnud Kreenholmi linnakusse, kus vasakule jääb Kreenholm ise ja suur haiglakompleks, paremale park Gerassimovi kultuuripaleega. Viimane on praegu päris õnnetus seisus, käisin viimati seda vaatamas paarkümmend aastat tagasi, mil kultuuritegevus seal täitsa toimis, ent tänane pilt on seal enam kui kurb. Tänapäeval eraomanduses olev kinnistu (omanik peaks elama Venemaal) on küll muinsuskaitse all, kuid hävib iga päevaga, eks oma pitseri on andnud ka 4 aasta tagune tulekahju.

Ega palju parem ole pilt ka kultuurimaja ümbruse suurmeeste kujudega, isegi Gerassimovi ausamba silt on kadunud ja ümbrus jätab üsna metsiku mulje ning millegipärast jääb mulje, et omaaegsed suurkujud on tänapäeval unustatud. Afanasjevi monumendi tuvastamiseks pidin kasutama aga üldse Google abi – ei mina neid revolutsionääre nägupidi tunne. Unustatud pole aga Isamaasõja ohvreid, millest annab tunnistust ka nutumüüri kaunistamine lilledega. No mõelge nüüd ise, kumb on kumb.

Kuna ma hiljem ise ka enam hästi ei mäleta, kumb tüüpidest Gerassimov oli, siis olgu märgitud, et esimene pilt on mehest, kelle auks see suursugune kultuuritempel nimetatud ning teine on Fjodor Afanasjev, Isamaasõja mälestusmärgi puhul ilmselt kahtlusi ei teki.

Haigla ja teiste hoonetega ei jõudnud seekord tutvuda, siin Kreenholmi linnakus peaks mõne ilusama ilmaga veetma terve päeva ja plussiks tuleks kui saaks mõne teejuhiga ka manufaktuuri territooriumile. Seekord oli võimalus läheneda Kreenholmi saarele teisest väravast (mitte linnapoolsest nagu „Kremli ööbikute ajal) ja piirdun siin lihtsalt väikese galeriiga.