Kulgemine Vallimäel ja Rakvere tammiku õpperajal

Pika tänava võiks siia veel lisada, sest pärast uuenduskuuri on see muutunud jalakäijasõbralikuks, milles iga nurk jutustab lugusid. Vallimäele minekuks on muidugi erinevaid teid, üks neist läheb selle tüdruku kõrvalt. Pidin muidugi googeldama, kes see 8-aastane Edith oli. Kohver muidugi reetis, et küllap on tegemist 1944. aastal Eestist lahkunud tütarlapsega, kel Rakvere päritolu.

Vaist ei petnud, Edith Kotka-Nyman lahkus tõesti 1944 ja Rootsis sai temast eesti keele ja joonistamise õpetaja ning eesti keele õpikute autor ning väliseesti kultuuritegelane, nimetatud Rakvere aukodanikuks.

Peab küll natuke hoiatama, et see trepp on mäkke minekuks sobilikum kui mäest alla tulekuks. Minuga juhtus selline lugu, et tegelikult läksin ma Vallimäele Tallinna tänavalt laugteed pidi ja olles mõnda aega Vallimäel kolanud, laskusin sellest trepist alla ja põlved hakkasid koledasti valu tegema. Tõenäoliselt said nad mäel korralikku koormust ja ega ma eelnevatelgi päevadel jalgadele hõlpu ei andnud. 

Lossi saab muidugi imetleda siitnurgast ja sealtnurgast, lähemalt ja kaugemalt, päeval ja öösel. Kui muuseum on avatud, siis ka seest. Võimalik on ronida vaateplatvormidele ning kes trepijooksu/kõndi harrastab, võib ette võtta kõik vabaõhulava trepid. Saab valida turvalisemaid radu, kuid sissetallatud radu on rohkesti, nii et kokku võib neid olla mitmeid kilomeetreid - täitsa piisavalt väiksemaks jalutuskäiguks. 

Ja kui mäed võtavad lõõtsutama, siis küllap leiab silmapiirilt ka mõne pingi, kus hetke puhata. 

Üht põhirada, mis viib tarvase juurest vabaõhulavani, palistab sirelihekk. Võimalik, et ka metsülased on haljastusarhitektide poolt asustatud, ent Rakvere raibe vist on põlisasukas, mis maastikupildi värvilisemaks teeb.

Linna juubeliks oli mäele üles seatud ka lilleaken, mille taustal pidulised said pilti teha, ent sai ka ilma, jättes fookusesse linna ajaloo vanima tunnistaja.

Siitsamast, praktiliselt ainult üle tee, on Rakvere üks matkaradadest - Rakvere tammiku õpperada, kirjade järgi ca 3 km. Kena lai rada, varustatud paljude pinkide ja tammetõru meenutavate prügikastidega. Vahepeal märkas silm ka väiksemaid radu, kuid tundus, et seekord olen leidnud sellise matkaraja, mis ei anna võimalust eksimiseks või rajalt kõrvalekaldumiseks.

Ja lugemist rajal jagub, näiteks saab värskendada või laiendada teadmisi puuseentest ja samblikest, putukatest ja lindudest, viimased annavad oma olemasolust ka ise häälekalt märku. Ent infotahvleid on ka homo sapiensi harrastustest ja tegevustest: velotrekist, vanast Tammiku kõrtsist - nüüdsest villast ning tutvustatakse ka ajaloo kurvemaid hetki meenutavaid II maailmasõja Saksa sõjaväe kalmistut ning küüditamisohvite mälestusmärki Okaskrooni. Kokku vist 14 infotahvlit.

Siin villa juures lõppes aga tee otsa või õigemini tuli vastu suur tee ning ei saanud aru, kuhu poole minema peaks. Tammetõru meenutav prügikast vasakut kätt juhtis seekord vales suunas, sellest polnud suuremat lugu, sest väiksemaid sissetallatud radu metsa all oli mitmeid ning peale Villa Theresat üht rada pidi jõudsin raja algusesse tagasi, nüüd lähenesin põhirajale vastassuunas, nii et esimeseks objektiks oli Okaskroon. Siit edasi kohtasin raja ääres juba tuttavaid infotahvleid ning radagi oli laiem.

Kui rajale peaks hinnet antama, siis 5 on see päris ausalt ära teeninud. Hästi äratuntav, läbitav ja hooldatud, rohke infoga ja puhkamisvõimalustega (kempsu paraku ei märganud). Ürgsed paarisaja-aastased tammed, piibelehed, linnulaul.

Alatskivi matkarada

 

Ühes matkaraamatus on Alatskivi matkarada üheks parimaks hinnatud, aga edetabeli esikoha on ta saanud tõenäoliselt alfabeedi tõttu. No kui ma mälus sobran, siis sellest lähtekohast tooksin ma Aegna isegi ettepoole. Aga olgu siis seekord Alatskivi. Tegelikult läbisin matkaraja teist korda, ent 2 aasta eest ei viitsinud Apollo kivini minna, sest edasi-tagasi tundus 2,5 km sellise poole tunnise ajakuluna, mida tookord ei raatsinud kulutada. Eks tahtsin natuke ennast säästa ka, sest tervis polnud toona parimas konditsioonis.

Raja algustamiseks passib hästi see i tähega märgistatud koht surnuaia vastas. Siin saab tutvuda nii raja plaaniga kui Alatskivi maastikukaitsealaga. Kaskede vahelt (pilt 2020 suvest) kulgeb rada, mille lõpus näeb juba National Geographicu kollast akent. Siin võib kukerpalle ja tiritamme teha ja lasta end pildistada lossi taustal nagu trenditeadlikumad teevad.

Edasi kulgeb rada läbi Hirveaia hirvi endid ilmselt siiski nägemata. Valgasilla juures võib tegelikult otsustada, kas minna üle silla ning jätkata rada sealt ja jätta mõis magustoiduks või minna kohe mõisa poole.

Minu jalad on millegipärast viinud kohe mõisani hoolimata sellest, et olen ka matkamata seal korduvalt käinud. 

Mõisapilte viimasel matkal aga eriti ei teinudki, sestap paar vaadet varasemast suvest.

Eks suvel ole oma võlu ja silmailu pakuvad mõisaaia roosid, ent kevadel maikuus on nii ülaste kui sinilillede vaip, sekka lepiklilli, nurmenukke, varsakapju kui ka teisi kevadõisi ning võid end unustada nende portreid või grupipilte pildistama.

Mõisapargis on kümmekond alleed või puuansamblit, ent kui rangelt matkarada võtta, siis kulgeb see ligemale pool kilomeetrit tamme sanglepa alleed pidi kuni jõuab väikese sillakeseni, pärast mida on võimalik tõusta Lokutamäele. Et Alatskivi pinnavorme paremini tajuda, tasub ronida küll, ehkki puude vahelt sealt silmavaadet just ei avane, aga lõõtsutamisest taastumiseks on pink ja natuke näeb ikka järve ka. 

Aga olgu juba ette hoiatatud, et mägesid, mille otsa ronida tuleb veel ette, nii võib ka mäe vahele jätta ja otse ürgoru pinnavorme vaatama minna, teisalt aga salumetsa liigirohkusega tutvumiseks on see mägi päris hea paik, sest seal on ka tutvustav infotahvel. Näiteks salu-siumari, mida ma seni ei tundnud, sai pärast ka üle googeldatud – ilus õis, kuid väga mürgine! Hea nüüd teada. Õnneks see ka haiseb, nii et pole ahvatlustki marju suhu pista.

Poolel matkarajal on võimalus vaadata, milline Kalevipoja voodipesu välja näeb. Ei ole lilleline, seekord tundus isegi, et märg on ja sängipehmus jäi proovimata.

Järgmine mägi ootab vallutamist – seekord Linnamägi - sinna saab trepist ning teeviit juhatab ka Lästeniidu mäele (siin tuleb maanteed ületada ja see jääb põhirajast veidi eemale). Kuna pool rada on läbitud, siis on siingi paslik piknikukoht. 

Vaheldusrikast maastikku jagub. Lisaks järvele ning orgudele-mägedele ka Alatskivi jõgi ning pokude asula ja Hundikurstiku laudtee, silmsidet saab hoida ka Alatskivi lossiga.

 

Ja nüüd ootab ees preemia! Legendide järgi saab Punase allika veega end nooremaks muuta ja silmahaigustest priiks. Kopsik on ka olemas, et seda imerohtu rüübata ja kasuks tuleb, kui kaasas on tühi pudel, millega seda kaasa võtta. 

Nüüd on taas valikukoht. Kas piirduda lühema teega või lisada ca 2,5 km, et käia ka Apollo kivi juures.

Teel Apollo kivi juurde võib esimeseks ehmatuseks olla järjekordne mäkketõus, kuid sellele järgneb kohe maiuspalana Hundikuristiku kivisild.

Ja siit edasi sirge rada Kõdesi metsa.

Kui siin piltidel paistab, et see rada on turvaline, siis väike eelhoiatus – sõltuvalt ilmastikust, võib siin ette tulla pehmeid rajalõike ning vahepeal tuleb ka mahalangenud puud purdena kasutada. Kuidas sel aga tasakaalu hoida? Mina leidsin lähedusest abivahendiks väikese toika ja kes ei pelga jalgade märjakstegemist, võib muidugi ka otse minna (üle kummiku vist ei tule).

Kivi ise on esmapilgul tavaline rändrahn, millele Alatskivi mõisnik von Nolcken laskis kasiinovõidu tähistamiseks Apollo kuju paigaldada, mille president Päts aga Kadriorgu viis. Infotahvlilt leidsin pildi, kuidas see kivi siis vanasti välja nägi.

Kel soovi kuju oma silmaga näha, näeb seda Kadrioru pargis. Muidugi on ka siin omistatud kivile Kalevipoja süüd, et ta huntide peletamiseks kive pildus. Järve äärde tuleb sama teed tagasi tulla ning siit edasi peaks jõudma Truuduse tammeni. Enne jääb aga teele taas üks mägi, arheoloogiamälestis Linnamägi, kus asus muinasajal Soopoolitse kihelkond. 

Kuna ma eelmisel matkal juba uurisin lohkude järgi võimalikke kaevukohti, siis seekord jäi see vahele ning läksin võrdlema, mis Truuduse tammest saanud on. Truudusega on lugu nii, et see pruugi olla igavene. Kaks aastat tagasi oli vaatepilt selline:

Ja nüüd nii:

Esimese pildi puulehed reedavad, et truudusemurdmine leidis aset 2020. aastal.

Naabruses olevast Linaleo tiigist ka 2 pilti, esimene kevadest ja teine suvest.

 

Nüüd siis üle Valge silla tagasi ja ongi järvele sõlm peale tehtud ehk matkarada läbitud. Ja nagu heas muinasjutus valikuvõimalus on keerata paremale või vasakule ning premeerida end kas mõisatripiga või Alatskivi teiste vaatamisväärsustega ja söögikohtadega.