Sunday, September 6, 2020

Aegna retk

Lihtsaim viis saarele saada on laevaga "Vesta", mis väljub Linnahalli juurest. Suvekuudel on laev käigus iga päev. Kui valida hommikul kell 10 Tallinnast ja 16.30 Aegnalt, siis 5,5 tunniga jõuab saarele kenasti ringi peale teha. Muidugi võib kaasa võtta ka oma ratta või laenutada see sadama juures, aga jalgsi liikudes on see eelis, et saab rahulikult ümbrust vaadata ja iga hetk kõrvale keerata, kui miski huvi pakub. Kivisel ja liivasel rannal pole vist ka mugav rattaga sõita ja sisemaal tundusid teed ka kohati väga liivased olema. Kehakinnituse osas on soovitus miskit kaasa võtta, aga ka sadama kioskist saab hädapärast, isegi suppi või praadi.

Saar on infotahvlitega ja viitadega hästi varustatud, eksimisvõimalust väga ei ole. Võib valida tähistatud matkaraja või kulgeda oma äranägemise järgi. 

 

Kõikide objektide juures on ka infotahvlid, mis lisaks infole teeb ka puust ja punaselt selgeks, kus parasjagu asud.

Otse sadamast paremale keerates tuleb ette selline rada, kulgeb päris mere ääres, nii et saab vaadata ka Viimsi poolsaart, Kräsuli ja Kumbli saart. 

 
Nagu Põhja-Eesti teisteski randades, on siingi rohkesti metsikut kibuvitsa. On ka soid, rannamände, palumetsasid, põhjapool pikk liivane rannariba. Saar oli prahist puhas, vähemasti ei näinud ma kuskil vedelemas mahavisatud kilekotte või tühje õllepudeleid. Võimalik, et just minu matkapäeva hommikul oli saarel tehtud suurkoristus ja mõnel teisel päeval võib pilt olla teine. Puhtad olid ka saare kemmergud, paberiga varustatud ja põrandadki näisid tolmust, liivast vabad. Rannas olid veel nii riietuskabiinid, prügikastid kui rokesti piknikumajakesi. Elaks Tallinnas, siis vist käikski pigem Aegna rannas kui Pirital või Stoomil vee- ja päikesevanne võtmas.
Pean tunnistama, et igat matkarada ma ei läbinud, vist poleks 5 tunni jooksul jõudnudki. Sõjaliste objektide vastu puudus suurem huvi ja jätan nende avastamise järgmiseks korraks - kindlasti tahaks Aegnale minna uuesti, ehk juba järgmisel suvel. Matkarajad ise olid aga sellised, kas jalgsikäidavad või siis pisut laiemad, kus ka auto mahuks sõitma.

 

 Laiematel olid ka tänavanimed: Eerikuneeme tee, Külaniidu tee, Kalavälja tee jne. Selliste teede ääres võis kohata ka hooneid, enamasti suvekodud, mis kandsid toredasti ka majanumbrit. Päris palju oli kahekorruselisi - tõenäoliselt asutuste suvekodusid. Mõni näis ka praegu kasutust leidvat, ent palju oli maju, millel eravalduse silt, kuid hooneümbrus kaunis võssakasvanud.

Aegna meelearenduskeskus

Admiralimajja saabus õhtu eel just seltskond nädalavahetust pidama.


Ohvitseride kasiinoga juhtus selline lugu, et keskuse poolt tulles oli küll kergesti tuvastatav rada, kuid majale lähenemist takistas eravalduse silt, nii et keerasin kuulekalt otsa ringi ja tuldud teed tagasi. Tegin siis korraliku ringi ja läksin hoopis Kalavälja teed pidi, tagantjärele tark olles oleks pidanud keskusest leidma vana raudtee teeotsa. Raudteid muidugi saarel enam ei ole, mõnel pool võib rööpa jälgi siiski näha.
  
 
Keskuses asuvat hiidsuurt söökla-kasarmut oma toredate tornidega oli aga raske ühele pildile püüda ja ka mitme pildiga läks asi keeruliseks, oli teine kaunis võssa kasvanud.
 Majutusvõimalusi saare avastajatele peaks pakkuma ka Looduskeskus, vähemasti oli seal ridamisi kämpingumajakesi. Looduskeskuse naabruses on 2 objekti: kalmistu ja rändrahnude koloonia, korrektse nimetusega Lemmikneeme kivikülv..


 
Tulekivi on saare suurim kivimürakas, aga palju alla ei jää ka Kultusekivi. Suuri kivimürakaid on 23 ja veidi väiksemaid veel kümmekond.

 
Kivilabürinti peaks läbima päikesetõusul või -loojangul, poolepäevasel saareretkel seda nõuet ei saa paraku täita, küll aga rahulikku ja kiirustamata kõndimist saab lubada küll. 
Lõpetuseks ja eelhäälestuseks järgmisele Aegna matkale üks militaarne jäänuk ja veidi merd.


No comments:

Post a Comment