Jalgsi Eestimaal

4. päev: Koguva - Soonda

2011-07-07T16:24:00.023+03:00

Seekord meie matka viimane päev. Lühikeseks seekord jäi ja ring ei tulnud ka suur, aga Muhule sai sõlm peale ja Pääsukese jäädvustatud külad sai ka üksipulgi läbi käidud. Matkapäeva sai jätkatud Koguvalt. Esmalt suundusime uisku vaatama. Sellist melu ja tegevust meie külastushetkel ei olnud kui Pääsukesel Saaremaal. Uisukoja uksed olid uudistajatele valla, kuid laevaehitajaid endid ei olnud. Alguses olimegi uisukojas üksinda, kribasime ühele plagule oma sealoleku kohta tunnistuse ning uurisime laeva lähemalt.

Indrek uisku uudistamas...

... ja Piret pildistamas...

... ning uisk ise

Uisukotta on just jõudnud kamp jalgrattureid, vist leedukad

Meie lahkudes uisukoja ümbrus elavnes, kõigepealt sõitsid sinna leedu jalgratturid ning tuli ka grupp prantslasi, keda jagus terve küla peale. Selle tunni järgi tundus küll, et Koguvale peaks külalisi jaguma, kuigi Muhu muuseumist kurdeti külastajate vähesuse üle. Meiegi tegime külale ringi peale ja sattusime kokku Juhaniga, kellega Pääsukesel polnud võimalust kohtuda, ei elusana ega pronksivalatuna. Pronksmehena on ta kodukülas olnudki vaid viis aastat ja minul oli au temaga kohtuda teist korda, esmakohtumine leidis aset ühel ERMi teabepäeval.

Juhan Smuuli monument (skulptor Tõnu Maarand)

Koguvas

Koguvas põikasime sisse ka vanasse koolimajja ning Kunstitalli ning siis jätsime Indreku maha ning jätkasime teed. Peab küll ütlema, et esimesed 6 kilomeetrit ei tõotanud midagi rõõmustavat - eelmisel päeval läbitud asfalttee oli päris ebameeldiv aga Rootsivere kaudu ringi minna polnud ka mõtet, sest Igakülla sisse põikama pidime igal juhul, sest Pääsuke on Igakülast hulga toredaid pilte teinud - sepast ja kaevust ja suvisest loomalaudast. Igakülast on kümneid kordi mööda sõidetud ja eile koguni kõnnitud, ent kõrvale põigates võttis meid vastu väga põnev küla. Vanad sammeldunud kiviaiad looklesid, tehes vahvaid kurve. Taas oli taluaiad eeskujulikult korras, vaid üks krunt oli rohtunud ning mahajäetud - peale kiviaia oli säilinud veel kelder.

Esimesed sammud Igakülas

Kodus aparaadist pilte allalaadides selgus, et valgusega on asjad väga nihu. Päike küll segas pildistamist, aga siin on veel midagi... Päikesest rääkides peab mainima, et Pääsukest ootas Igakülas paduvihm ja ta pidi sepikojast varju otsima, seal ta Andrei Sõbraga kohtuski, kellest toredaid pilte on teinud. Meil polnud aga põhjust kuskile sisse astuda ja ega me talude juures eriti liikumist ei täheldanudki. Hea küll, oli tööpäev ja päevane aeg aga ikkagi tundus, et kõik muhulased peavad siestat.

Piret Igakülas

Seppa kohtamata jätkasime teed ja arutasime, kus see kaev võis olla. Ühe leidsime, aga see paistab teine olema.

Kaevuase Igakülas

Igakülast jätkus tee asfaldil, esmalt ca 2 km eilekõnnitud teed, siis veel 2 km veel tallamata radu, kuid ka tuttavat autoteed. Aga polnudki hull, taas vana tõde, et tee kordamisel tundub see palju lühem olevat. Kuressaare - Koguva - Kuivastu teeristis tegime väikese puhkuse ning valmistusime veel hullemaks teelõiguks - suureks maanteeks, mis esimesel Muhu päeval praamilt tulevate autodega juba ehmatas. Kaarti uurides paistis, et teed saab päris mitmes korras ka vältida, tehes aasakesi, alguses Piiri külas, siis Liival ja natuke peale Liivat peaks kõrvalisi teeradu pidi kulgedes ka Soondasse jõudma. Hea uudis! Lõime maanteeviidale patsu, sest just Kuressaare teeviidast jätkub meie matk järgmisel aastal ning jätkasime teed.

Piiri küla üks vanimaid talusid

Piiri külas tegime veel ühe peatuse, et Kai ja Ardo Muhu kodu üles leida. Polnudki keerulane, esimene külaelanik oli juba Indrekule teed juhatanud ning Indrek juhatas meile. Nende talu on Piiri küla vanimaid, algselt ollagi seal vaid 3 talu olnud. Talust leidsime muhu käsitööd: kindaid, peakatteid jm, üht-teist sai ka muuseumile kogutud. Ja nüüd viimased 5-6 kilomeetrit, mööda Piiri magasiaidast, suveniirikioskist väike sisseost muhu pesupulkade näol ja edasi Liiva poole, järgmine põige Muhu kirikusse. Viira külateel kohatud jalgrattast lükkav vanamees oli kahtlaselt sama tüüpi, mis Pääsukese fotode kaudu kohatud.

üks Muhu tüüp

Aga kuduvaid Muhu naisi pole me ikka veel kohanud ja rahvariietest rääkimata. Kui kaasaegsest muhu rahvariidest rääkida, siis naistel on lühikesed või capri püksid ning siis särk või T-särk. Aga rahvakunsti peetakse au sees, ilminuid on nii külakujunduses kui taludes, Muhu restoranis Liival oli nii tekstiili, puitu kui vanu fotosid.

Muhu kirik seestvaates

Liival oli tähtsaim objekt Muhu kirik, millest Pääsuke mitmeid pilte teinud, nii seest kui väljast ning viimane tunnistab, et sajand tagasi oli kirikul ka tornike.

Muhu kirik väljast

Liiva restoranis jõime ka kohvi ning sõime matka lõpetuseks toorjuustukooki, mis tundus küll hapukoorest olema, aga hea oli sellegipoolest.

Muhu restorani sisevaade

Matka viimased paar kilomeetrit kulgesid taas peateest kõrval, mis vahepeal oli kruusane kõrvaltee, siis rööpad rohus ja siis vähemalt sajandivanune munakivitee. Küllap Pääsuke ja Voltergi tallasid neil kividel, nii et igati sobilik teelõik matka lõpetuseks.

Munakivitee Soonda külas

Üks talu Soonda külas

Soonda külatänav ja Pääsukeseaegne siin.

Veel üks talu Soondas

Ja siinkohal võikski lõpetada, sest Soondasse jõudnuna saime saarele ringi peale, siin pidi Indrek meid autole võtma. Kuniks ta Viiralt tuli, jõudsime Hellamaa teeristi. Just enne Indreku tulekut pidas Mari auto kinni ja tahtis meile küüti pakkuda, aga meie otsustasime siiski oma ära oodata. Enne Muhust lahkusime käisime küll veel Kuivastu mõisas Mari ja Urmase poolt läbi ning nende rannas ujumas. Viigi perele tänud külalislahkuse ja öömaja eest!
Õhtul kaheksasele praamile ja mandrile.

Järgmisel suvel jätkame siit vasakule. Juuli teisel nädalal.

3. päev: Üügu pank - Koguva

2011-07-01T09:34:00.006+03:00

Üügu pank

Kohe alguses peab ära ütlema, et väga virgad me ei ole, hommikuse käimaminemisega läheb ikka aega ja enne lõunat oleme liikumisvõimetud. Nii et meie käimispäev hakkab pealelõunal. Kolmanda matkapäeva päevakava nägi ette Üügult Koguvale kõndimise ja sättida nii, et ikka 7-ks Koguvale jõuaks, sest plaanis oli Kuressaare Linnateatri "Rääkivaid kive" vaatama minna.
Indrek pani meid Üügule maha ja tee hakkas. Alguses maanteel, mis esmalt oli veel kruusane, aga kuskil Nõmmkülas muutus asfaldiks. Nõmmkülas põikasime Muhu Mööblisse. Tekkis uudishimu, kas nad teevad tõesti traditsioonilist Muhu mööblit - sellist, mille näiteid meie muuseumi kogudes hulgaliselt on. Meid suunati juhataja poole, kes parasjagu rääkis telefoniga ja kõnetas meid esmalt soome ja siis inglise keeles.

Juhataja oma minivabriku toodanguga

Kuulnud, et me oleme hoopis eestlased ja muuseumist ning lihtsalt huvitume nende firma tööst, oli endiselt sõbralik ning seletas lahkesti, millega firma tegeleb. Selgus, et vana Muhu mööblit nad masstoodanguna ei tee. Pigem tellija soovil ja eritellimusel. Vahel restaureerivad, vahel teevad ühe vana tooli järgi ka koopiatena teisi jne. Lisaks uksed, aknad jne.Põhilised muhu stiili tellijad on uusmuhulased. Viimasel ajal on moodi läinud Muhu bussiootepaviljonide stiilis uksed, mis tegelikult olevat kunstnik Vahtre looming. Firmat on ka president külastanud ning presidendi kingikotti valmistatakse puidust raamatukaani, mis siis kaugetele külalistele kingitakse.

Piret üht restaureerimist ootavat kappi uudistamas

Nõmmküla järel jätkasime ikka maanteel, teeviit Viirale näitas 10 km, pidime jälgima, et Külasemal õiget teeotsa maha ei magaks, et põigata Paenase külla.

Vinnaga kaevu võib Muhus näha näiteks Mõisakülas

Enne aga tegime Tamse bussipeatuses väikese peatuse, kus puhkasime natuke jalga ja kustutasime janu. Ilmad on endiselt kuumad ja päikselised, süüa eriti ei taha, aga janu on pidev. Ka Tamse bussipeatus läikis puhtusest. Meid tuli uudistama üks koer, kontrollis lihtsalt uksel, mis me teeme ja tuvastades, et meil pole kurje kavatsusi, jätkas oma koerateed.

Uudishimulik koer (muide koerad on Muhus matkajate suhtes kaunis sõbralikud ja distantsi hoidvad)

Kaugelt juba näha, et see bussijaam on on väga viks

Ka meie tee jätkus Külasema poole ja natuke peale külasilti leidsimegi rajakese, mis tõenäoliselt viib Paenasele. Ja viiski. Metsatee näiline kilomeeter möödus imekiiresti ja juba olimegi Paenasel.

Mõnus metsatee

Tegime külale tiiru peale ja imetlesime taas Muhu korras talusid ja säilinud külajoont. Muidugi oli tehtud ka uuendusi: rehemajale suuremaid aknaid ja Tõnise talu oli ühe reheseina asendanud klaasiga. Pisut võõras küll, aga miks ka mitte. Paenase küla kivimüürides ja sammaldunud katustes on kindlasti midagi ka Pääsukese ajast

Tõnise talu

Külasemalt jätkus tee Rinsi, siin ei saanud enam hästi aru, millal üks küla lõppes ja teine algas, erinevalt suurematest teedest, sel väiksel külavaheteel külasilte polnud. Nüüd tuli mõistatada, millise talu tagant pidid algama roopad Igaküla poole. Oletamisega jäime natuke jänni ja otsustasime hoopis puhata ja süüa ning siis kaarti uurida. Kui kuulsime mootorratast lähenevat, hüppasime püsti ja pidasime kinni, et juhatust küsida. Tore kohalik muhulane tundis teed hästi ja andis meile detailse täpsusega juhatust, kust ära keerata, millist teed valida, kirjeldas teeolusid jne. Too mõnusat muhu keelt kõnelev külamees tundis äratundmistõõmu, kui selgus, et meie olemegi need matkajad, kellest Kadi raadio rääkis. Enne metsateele keeramist, mille õige teeotsa juhatuse järgi kenasti üles leidsime, põikasime küll ka Rinsi kiriku juurde sisse, et järgida täpselt Pääsukest. Rinsi kirik (Pääsukese pildistatud Rinsi kirikut võib näha siit, teraval silmitsemisel paistab 100 aastat tagasi siin ka rahvast olevat)

Metsatee iseloomustuseks seda, et on kõnnitav, jalgratturitele mitte just mugav. Alguses heinamaal olid vaevuaimatavad roopad, metsavaheline tee oli selgem, aga täis igasugust risu-oksi ja vahel jälle metsaveotraktoriga üles songitud. Poolel teel sattusime nõukogude militaarobjektile, vanadele mahajäetud sõjaväeehitistele, millest kaardidel mingeid märkeid polnud nii nagu ka nende teedest ja ilmselt seetõttu valisime edasi õige teeraja asemel vale ja Igaküla asemel jõudsime maanteele liiga vara.

Nõuka "pärandkultuur"

Tegelikult see polnudki halb valik: tee ääres oli palju maasikaid, nii et sai kõhu nii täis süüa, et varsti enam ei viitsinudki maasikate järele kummarduda. Siin jälgisime küll Pääsukest, kes oma matkapäevikus kirjeldas ka maasikate söömist.
Asfalt Koguvale venis aeglaselt ja ei jõudnud ära oodata, millal kilomeetist kaks-kolm ja neli saab, alguses segas teed ka värske pindamiskate. Lahtine killustik polnud just sõbralik väsinud jalgadele. Piretile oli üllatuseks kilomeetrite tähistusviis: posti mõlemal küljel näitab ühte numbrit, alguses 2 ja 2, siis 3:3, 4:4 jne. Autosõitjana polnud ta varem tähele pannud, et enam ei näita kilomeetripostid seda, palju on maanteelt sõidetud ja palju on sihtpunkti, vaid on mingi imelik märgistussüsteem, näiteks Piiri-Koguva tee 2. kilomeeter, siis 3. kilomeeter jne. Maantee tähistussüsteeme üle nördimust avaldades, jõudsime siiski lõpuks Igakülla ja siis varsi Koguvale. Aega teatrini oli ca tund. Ostsime teatripiletid ära ja mõtlesime kohvikut või puhvetit otsida, aga muuseumiväravas trehvasime Eda, kes pakkus, et teeb meile muuseumis kohvi. Eda oli eelmisel päeval etendust näinud ning kiitis, et tükk on hea ja räägib muhulastest üsna tõetruult ja üleskirjutused on Kirjandusmuuseumis just naabruses asuvast Igakülast.
Koguva sobis etenduse paigaks imehästi, eelmisel aastal olla seda Kuressaares Sadamaaidas mängitud. Ei tea, kuidas see sinna sobis, aga Muhu oli just õige koht. Muhu muuseumist kuulsime, et ega muhulane nii naljalt Koguvasse teatrisse ei tule, kui mängitaks Liival, siis veel, aga Koguva on nende jaoks liiga kaugel. Meie näitel pole kaugus küll määrav, hea tahte korral saaks jua ka jalgsi minna. Etendus oli täitsa vahva, 5 tegelast rääkisid oma lugu, kus peategelaseks kivid ja rollid sobisid neile suurepäraselt. Kahju, et seda enam sel hooajal ei mängita, muidu soovitaks küll.
Juba etenduse ajal oli kaugemalt kosta kõuekõminat ja peaaegu kohe, kui etendus lõppes, sadu algaski. Aga meie olime juba mugavalt autos ja teel Liiva poole. Kui Liival väikese poepeatuse tegime, oli sadu juba läbi, nii et vihma võis tulla vaevalt 5 minutit, aga seda kohe ikka pangega. Meil on vihmaga seekord hästi läinud, ilmataat on meid sellest säästnud ning päikesega hellitanud. Poes kohtasime juhuslikult ka Kaid, kes meile eelmisel aastal öömaja pakkus. Enne matka olime üritanud temaga kontakti saada, aga edutult, nüüd peaaegu viimasel päeval jooksis ise sülle. Leppisime kokku, et järgmisel päeval, kui Piiri küla läbime, põikame nende Muhu koju sisse. Aga meie Viimane õhtu Muhumaal möödus ikka Kuivastu mõisas veini ja hea seltskonnaga. Purju ei joonud, aga hää oli olla.

2. päev: Muhu, Kuivastu - Üügu pank

2011-07-01T00:21:00.004+03:00

Muhumaal on meil staap-öömaja Mari ja Urmas Viigi juures Kuivastus, kus oleme end mõnusasti sisse seadnud. Sel ajal kui meie Piretiga Muhumaa samme möödame, teenib Indrek meile priid ülalpidamist ja abistab pererahvast nipet-näpet töödega: tänane töövõit kivitrepi ehitus.
Samal ajal meie Piretiga liikusime Pääsukese radu pidi. Kuna käesoleva matka aeg on poole lühem, kui eelnevatel aastatel, ei seadnudki endale eesmärgiks tervele Muhule ring peale teha, vaid valisime kohad, kus kindlasti ka Pääsuke käinud ning pilte teinud ja kindlasti nii mõnelgi teelõigul võisid meie sammud kattuda.

Esimese päeva teekond läbis punkte: Kuivastu sadam - Võlla - Hellamaa - Kallaste - Üügu. Ja nii nagu alati, jätkame ka seekord täpselt samast kohast, kus eelmisel päeval katkes ehk autoga öömajale viidi, niisiis Kuivastu sadamast. Kaarte hoolikalt uurinud ja Mariga nõu pidanud, leidsime teekonna hakatuseks mõnusa rannatee, mis kulges otse sadama juurest, vaevalt kümmekond minutit ilusat kaunist kaldateed läbinud, märkasime tuttavate hoonete siluetti ja põikasime Viikide juurde, kus meile turgutuseks kohvi pakuti ja kiiktooli pilt tehti. Edasi oli meil plaan vähemalt Võlla külani metsaradu minna, aga need näisid minevat taludest läbi ja Piret keeldus kategooriliselt eramaadele tungimast. Valisime siis veidi turvalisema ja jõudsime maanteele - tõenäoliselt veel mõisaaegsele, säilinud oli kivitee ja ka vanad teepostid. Küllap liikusid samal maanteel Pääsuke ja Voltergi 1913. aastal. Aga meie rõõm oli üürike, sest mõne aja pärast ristus tee suure teega, mida alguses pidasime ekslikult Hellamaa-Kallaste poole minevaks. Meie üllatus oli suur, kui korraga nägime seal sadu autosid kihutamas. Esialgu oli tunne, et midagi on märkamata jäänud, kas tõesti on Muhu ralli? Kihutati enam kui 110 km/t kiirusega ning korraga 2 reas ning autosid oli ikka palju. Kaarti lähemalt uurides saime aru, et Kuivastu-Kuressaare tee võtabki alguses väikse kaare üles ja just nimelt Muhu peamagistraalil me ka olime. Esimesel võimalusel ehk siis Võlla teeristis põikasime teelt paremale.

Võlla tee bussipeatus üllatas meid nii nimega (kujutasime ette, kuidas ostaksime bussipiletit Võlla teele) kui välimusega. Hiljem selgus, et see ongi hetke Muhu stiil, sest taolisi bussipeatusi oleme praeguseks kohanud kümmekond, mõned üksikud on ka erinäolisemad olnud. Võlla küla ise oli päris armas, muhulik, tüüpiliste kiviaedadega ning kive - paasi on hulgaliselt ka hoonetes kasutatud.

Korras ja hooldatud küla, mahajäetud talusid naljalt ei näe, mõnd hoonet on küll ajahammas purenud, teisalt paistab silma nende väärikas ajalugu. Kui Pääsukese esmamulje oli 100 aastat tagasi, et kõik naised käivad rahvariietes, siis meie taolist pilti muidugi ei näinud ja inimesigi kohtasime üksikuid: ühel talul tehti katust, tänaval tuli üks jalgrattal naine vastu ja mõnes aias toimetati veel. Küll manas aga silm Pääsukeselt paar pilti tänava- või külavaadetega, mis võinuks olla pildistatud just siin ja praegu.

Külavaheteidpidi, mis sageli kujutasid endas roopapaari heinamaal, läksime Hellamaale. Küla ise on suur ja hajali ning tõenäoliselt kogu küla me jalgsi ei läbinud, kuid siin paelus meid üks vana kelder, mis olla ka Habichti taluarhitektuuri raamatus. Sama talu väravapostid olid sarnased keldri katusel oleva postiga ja olid juba varem meie tähelepanu köitnud.

Piret meenutas Tihuse hobusetalu juures läinud suve, kui ta välitöödel koos Venemaa Etnograafiamuuseumi Marinaga olla seal käinud ja taluperemees talle kustumatu mulje jätnud. Meie siiski sinna sisse ei põiganud. Hellamaalt jõudsime taas suurele maanteele, mis sedakorda oli kruusast ning tunduvalt väiksema liiklusega, küll aga käis tolmupilv üle, kui autod möödusid. Päris paljud autod vähendasid aga kiirust ja säästsid meid tolmust, kas nad olid kaasliiklejaid arvestavad, oletasid, et me tahame hääletada või uudishimutsesid, kas meie olemegi need matkajad,kellest Kadi raadio rääkis. Igatahes väga keha nende poolt.

Teel pangale muutsime oma õhtusi plaane: esialgu oli kavas Koguvale "Rääkivate kivide" etendust vaatama minna, aga leidsime, et mis me tühja ikka sõidame, lähme parem järgmisel päeval, kui nagunii matkatee Üügult Koguvale viib. Vahepeal möödusid aga kilomeetrid ja ikka kohtasime Muhu stiili bussijaamu, Kallastel, kus viimase puhke- ja joogipeatuse tegime, oli aga juba uhkem bussiootepaviljon, kus sees isegi korralikud istepingid ning muhulaste kiituseks peab märkima, et kõik bussijaamad on eeskujulikult korras, terved, gräffitite ja muu sodita.
Kallastelt oli väike mäkketõus ja olimegi Üügu pangal. Kuulu järgi pidavat siin ka ujumiskoht olema, aga meie ei leidnud seda rada ülesse. Mina läksin küll ühelt teelt alla, aga sattusin ühe allika juurde ning otse sohu, sest jalad tegid iga sammuga lirts ja lärts. Pangaaluseid teid oli aga mitmeid´ning panka oli võimalik ka lähemalt vaadata.

Pikalt ei julgenud minna, sest ohusildid teatasid varisemisohust ja pealegi tuli Indrek meile juba järgi, et koju sööma viia. Enne käisime siiski ka ujumas ja seda Viikide rannas, merevesi oli mõnusalt soe. Mari oli valmistanud imemaitsvat pastarooga kana, veini ja ürtidega. Veini seltsis mööduski õhtu (Pääsuke ütleks taolise õhtu kohta, et aelesime niisama). Piret traumeeris end halbade uudistega, mis gmaili vahendusel ja arvuti olemasolul igal pool võivad su tuju rikkuda. Õigem oleks puhata nii, et võtad stepsli seinast välja ja lihtsalt laed oma akusid, ilma et argipäev sind kinni püüaks. Aga matkata on mõnus ja oli tore päev.

1. päev: Lihula - Virtsu - Kuivastu

2011-06-29T00:43:00.007+03:00

Hommikul Kadi raadiole intervjuu antud, asusime Lihula poole teele. Hilinesime akadeemilise veerandi, sest kavandatud oli start 12 paiku. Lehvitajaid peale Indreku teisi ei olnud, aga esimesel paarisajal meetril tundus nagu plaaniks üks meesterahvads meiega kaasa kõndida, korralik seljakott seljas ja tuli meie järel poodi. Aga ei tea, kas meie seltskond polnud nii ahvaltev, aga meist maha ta jäi või oli vastupidi, poes kaotasime silmsideme. Järgneval teelõigul Lihulast Virtsu me teda igatahes ei kohanud.

Lihulast oli meil plaan vana ajaloolist Rapla-Virtsu raudteetammi pidi minna ja teadsime, et peame jõudma Piiri tänavale ja siis pole rohkem muret, kui otse minna. Ainuke mure oli siiski see, et iga kaardi peal ei näidanud teed, mõnel oli ainult teelkõik, aga kuidas ülejäänud osa kulgeb, oli avastuseks.
Esimene teelõik Tuudi jaamani oli igati ok, läbitav nii jalgratta kui autoga, ehkki viimaseid me rajal nagu ei näinudki.Alguses ühte traktorit, mida juhtis selline muhe tüüp. Vahetult enne Tuudit hakkas aga tohutu voorimine ja tolmupilv ning suured kruusaautod. Ja neid oli kümneid. Tuudi jaamahoone juures tegime ka esimese joogipeatuse, pikemaks peatuseks polnud paik kõige sobilikum just nende möödakimavate autode tõttu. Tuudi jaam on ise mahajäänud ja päris õnnetus seisus.

Tuudi jaam

Õnneks teelõik veoautodega väga pikk ei olnud ja lõpuks me isegi leebusime nende suhtes. Autodel olid - ei tea kas autojuhtide perekonnanimede järgi või millegi muu tõttu - nimed ja see üks, kes auto praktiliselt kinni peatas ja meile parema teeperve ette näitas, kandis Paksu nime. Meie nagu korralikud liiklejad, käisime vasakul teepervel, aga selgus, et sinnapoole oli tuul ja kõik see tolm, aga rikkudes eeskirju, vasakul oli kõik ok. Paari kilomeetri pärast keeras tee karjääri ning olime autodest priid.

Karuse jaam

Kui see teelõik läbi sai, vaheldus jällegi tee ning sel teelõigul nägime ka vallasilti. Kuni Karuseni ja natuke peale on igatahes tee täiesti ok ja sobilik jalgrattamatkajatele. Nii kaugele, kui silm seletas, oli pikk sirge ja selle lõpus paistis mingi kummaline pilu. Küll me mõistatasime, mis seal pilu taga on, aga ei saanud arugi, kuidas me sellest pilust läbi saime ja juba Karuse jaamahoone juures olime. Seal tegime väikese söögipeatuse ning äratasime ka pererahva tähelepanu ning mitte vähem nende neljajalgse sõbra. Lahkelt pakuti meile vett ning tehti jaamahoones väike ekskursioon. Veel kümmenkond aastat tagasi olla ses hoones Sidemuuseum olnud ja üsna hiljuti ka Eesti Posti omanduses, praegugi on seal omaaegset inventari ja muid huvitavaid detaile. Meie tähelepanu köitis Tartust Veski tänavast pärit Griša Lotmani maalingutega uks. Perenaine Meelike oli parasjagu ametis põranda valamise, teekäijatele näitab ta aga lahkesti kogu maja. Muide, varsti on rändajatel võimalik sinna ka öömajale jääda, jaamahoone II korrusel valmivad toad 15 inimesele. Uurisin, kas juhtub sageli, et jalgsi- või jalgrattamatkajad sisse astuvad. Vastati, et jalgrattureid ikka on, aga meie soov jalgsi Lihulast Virtsu minna tekitas üllatust ning pakuti, et tee on läbitav küll ja maad umbes 13 km.

Hanila-Virstu vahel

Maja oli mõnusa auraga ja sees oli põnevaid detaile, kes sinnakanti satuvad, astuge läbi!
Pool maad selja taga, jätkasime teed. Järgmine jaam Hanila. Mõni aeg oli küll veel niiöelda jalgratta ja autoga läbitav tee (ehkki ükski ei sõitnud), siis aga lõppes tee otsa, aga mingi siht läks edasi ja roopad olid nagu ka. Ja kuna jalgrada oli täitsa märgatav, ei olnud kahtlustki, kas jätkata tammi pidi või kalduda suurele maanteele. Peab ütlema, et jalgadele oli see eriti meeltmõõda, hea pehme pinnasega rada, ainuke mure oli jälgida, et pealekasvava võsa vastu vahtimist ei viruta. Aga tegelikult seegi teelõik on jalgratturitele ja jalakäijatele väga hästi läbitav, kuigi paistab, et eriti seal ei käida. No tegelikult, käiakse ikka, aga ilmselt metssigade poolt. Ei tea, kas nad otsivad iga 10 m tagant kartulaid või midagi muud, aga sonkimise jäljed olid üks hetk ikka väga korrapärased.
Ootasime pikalt Hanila jaamahoonet, aga seda ei tulnud ega tulnud, korraga olime juba peaaegu soos, sest nii vasakul kui paremal nägime suurt vett ja kaugemal soomaastikku ning veidi edasi tuvastasime Laelatu puisniidu ning juba oligi meri ning raudteetamm. Olime ammu unistanud, et kui merd näeme, tahaks ujuma minna, aga esimene merevaade pakkus kõrkjaid ja mitte sobilikku randa. Veidi maad edasi, paistis üks platsike ja kõrkjavaba vaade merele. Joonelt suundusime randa ja vette. Mõnus! Ei pea vist ütlema, et tänane päev oli täitsa kuum, vahepeal küttis ikka täiega lagipähe ning enne Karuset oli eriti kuum. Virtsu vesi oli aga supermõnus ja värskendav ning just see, mida vajasime. Kui veest väljusime, siis elavnes ka rannaelu, sest seal peatus veel paar autot.
Tammi pidi lähenedes Virtsu poolsaarele avanes võrratu pilt. Milline loodus! Ja tamm ise. Viimane lõik mandril - ca 4-5 km läks nagu uue hoo ja energiaga ja kõik oli super hästi. Tamm viis peaaegu sadamani välja, võib-olla pool kilomeetrit jäi veel suurele teele.
Praamile ning Kuivastusse. Siin seadsime end sisse Pireti ja Indreku tuttavate pool Kuivastu mõisas.

Õhtul ekskursioon mõisas ning saun. Ja juba ongi uus päev. Homseni!
Ja millalgi tulevad ikka siia pildid ka, aga täna enam ei viitsi, silm juba kisub kinni.

Stardiootel

2011-06-27T20:51:00.002+03:00

Oleme juba stardivalmis, Lihulast 51 km. Homme keskpäeval võib meile Lihula kiriku juures lehva-lehva teha. Kes soovib meiega esimese teekonna kaasa teha, võib ühineda Lihula-Virtsu vanal raudteetammil. Homseni!

Kevadmatk - Nõo kihelkond

2011-06-26T17:28:00.025+03:00

Alguses pildirida meie kevadmatkast, mis kujunes päris kultuurilooliseks 2 kiriku, 2 mõisa ja linnamäega. Käisime ühes kihelkonnas ja nüüd jätame piltide järgi mõistatada, mis kihelkonnas ja mis paiku me nägime. Ehkki jalutuskäik oli lühike, kujunes kõnnaku pikkuseks üllatuselikult koguni ca 20 km.
Parkinud auto poe juurde, alustasime kihelkonnakirikust. Selgus, et see on Lõuna-Eesti ainuke telliskirik ja siin olla maakirikutest esimesena mänginud orel (1781). Pildil olev instrument nii vana küll pole.

Tee järgmisesse sihtpuntki kulges asfaltteel. Riskisin sel kevadel esimest korda palja varba otsa sandaale kanda ja tuleb nentida, et kõige õigem tegu see ei olnud. Kannad said tugevasti põrutada ja esimesed villid tulid ka. Villidega on selline lugu, et minu jalgadele nad millegipärast meeldivad ja nad poogivad neid endale igal võimalikul juhul külge, aga mulle endale ei meeldi nad teps mitte.

Luke mõisa valitsejamaja on siis sellises seisus, peahoone ise hävinenud. Parasjagu käib renoveerimine ning küllap on varsti seegi hoone heas korras ja moodustab kena mõisaansambli. Lõvid, Eva skulptuur, paviljon, kärnerimaja, tiigid ja kena mõisapark on põhjus, miks siia tasuks vahel sisse põigata. Pealegi on siin suvel päris tihe kultuurielu, näiteks juulis on Kraavihallide teatrietendus. Ja keha saab kinnitada kärnerimajas.

Selles hoones on praegu kohvik ja väike muuseumituba. Ja maja on kärnerimaja, kuulub samasse mõisakompleksi, mis 5 eelmistki pilti. Njaa... kunagi elasid saksad uhkelt, praegu on kärnerimaja kõige edevam.
Järgmine sihtpunkt on umbes 3 km.

See maja kannab muinsuskaitsemärki, on selle mõisa moonakatemaja, kuhu me varsti jõuame. Piret tundis selle maja ära ja avastas, et põhikooli lõpus oli ta siin lõbusa ja toimeka suve veetnud. Nimelt oli ta siin läheduses asuval linnamäel arheoloogilisi kaevamisi teinud, pinks ja teised sõbrad ka seltsiks. Piret tegigi majast pilti ja saatis pinksile mõistatuseks, mis majaga tegu.

Aga edasi. Olime teeristis, minnes paremale jõuame matka alguspunkti tagasi, minnes vasakule, peaks paari kilomeetri pärast linnamäele jõudma. Meie pöörasime ...

... nagu näha vasakule. Siin see linnamägi on. Ja kui juba mäe juures olime, tuli sinna ka tõusta. Piret mäletas mäge palju suuremana, aga oma täpse kaevamiskoha tuvastamisega oli sellegipoolest raskusi. Mäel avastas Piret, et oli oma rätiku ära kaotanud ja kartis, et tõenäoliselt juba ammu ja võib-olla koguni Lukele. Piret ütles, et tühja kah, ega ta mingi mälestusese ole, lihtsalt kaltsukast ostetud. Rätik igaljuhul solvus selle peale, et teda mingiks väärtesemeks ei peeta ja oli tagasiteel meid kenasti tee ääres. Nüüd on rätikul kenasti oma ajalugu ka.

Ja edasi jõudsime Unipiha mõisaparki, mis erinevalt Lukest polnud sugugi nii korras. Hoonedki olid väsinud, peahoone paistab küll säilinud olevat, kuid kõrvalhoonetega on kas kolhoos või jumal teab kes päris suvaliselt oma meele järgi ümber käinud ja nende algilme päris korralikult ära rikkunud.

Unipihalt läksime tagasi Nõkku ja teele jäi ka Nõo vene kirik. Nii et igati kultuurilooline käik. Seekord kõik.
Pildid tehtud mobiiliga.

Talvematk – ring ümber Pühajärve

2011-06-22T18:47:00.012+03:00

Väike Emajõgi

Viimasel talvepäeval sai siis ka korralik talvematk tehtud. Ja kus mujal kui talvepealinnas. Proloogi tegime Otepää Talispordimuuseumis, mis oli vahetanud omanikku, nime, asukohta ja muidugi väljapanekut. Kunagise Suusamuuseumi aardeid sai näha pastoraadihoones, naabriks Lipumuuseum. Nüüdne moodne väljapanek oli Tehvandi staadioni hoones – asukoht muidugi parem ja igati asjakohane, suusatajatel hea võimalus enne võistlust näituselt meie suusalegendide medalitest-trofeedest inspiratsiooni saada :) Aga suuremat lusti tundsid näitusest lapsed, sest lastele suunatud tegevust jagub, kas siis umbes paarikümnemeetrisel rajal oma liikumiskiirust võrrelda tippuisutaja, -suusataja või siis tavalise rahvasportlasega. Suurim tõmbenumber paistis olevat mäkkeronimine, mis pidi imiteerima Tehvandi hüppetorni tõusmist – atraktsioon oli meie muuseumis viibimise ajal lastest nii sisse piiratud, et ei õnnestunud seda lähemalt nähagi, proovimisest rääkimata. Ja kes igasugusest sebimisest ära väsib, võib maandada end patjadele ja ajaviiteks filme vaadata. No ja siis veel arvutiprogrammid (mis ei töötanud) ja päris huvitav oli jälgida lumehelbekese kasvamist suureks lumeks. Tore koht, aga millegipärast on see nädalavahetustel avatud ainult kella 16-ni (argipäevadel on küll 17-ni), seega tegime õigesti, et seal kohe enne matka ära käisime, sest peale Pühajärve ringi on tõenäoliselt juba kinni.

Aga nüüd kõndima. Alustasime ringi Pühajärve hotelli juurest ning kulgesime Kolga poole. Rand oli muidugi mattunud lume alla, kuid väike rajake läks läbi ning edasi jätkasime maanteel. Osa matkarajast kulgebki teel, osa metsa vahel või järve kaldal – olen kevadel seda rada läbinud ja võin öelda, et täitsa mõnus ca 3-tunnine jalutuskäik, mis päädib paljude infotahvlite abil uute teadmiste saamisega.

Päris huvitav on käia radu, kus Vilde Maltsveti kirjutas, kus meie (ERMi kunagine kirjatoimetaja) Karl-Eduard Sööt suvitas ning kaasaegsetele tuttav ja ka meie kunagine kolleeg Jaan Sööt lapsepõlve veetis. Siin on pikemat või lühemat aega suvitanud ka Kitzberg, Merilaas, Sang jt kirjanikud, vaade Pühajärvele toob silme ette Uiga, Kitse, Mägi jt kunsnike maale. Ning kui päris rajale Kiigemäele minna, siis võiks ära tunda filmi “Kui saabub õhtu” võttepaiga.

Aga sel talvel meetrise lumega polnud matkarada läbitav, nii et meie kõndisime lahtilükatud maanteel. Korra küll kogesime ka talvise matkaraja ekstreemsusi, kui Sihva lähedal põikasime Kooliranda. Tuvastasime lumes kontsa jälgi ning varsti nägimegi paari tütarlast rannast tulemas, küllap käisid nad meenutamas kunagist kiviuputamist, mida Pühajärve kooli lõpetajad traditsiooniliselt kevadeti teevad. Kooliranda on tehtud korralik puhke- ja piknikukoht välikäimla ja lõkkekohaga, kuigi pingid ja laud on lumekuhila alt vaevumärgatavad. Muideks, see siin on laud:

Kolga teelt sissetallatud rada tunnistab, et paik pole talvelgi unustatud. Lihtsameelselt arvasin, et sama kerge on minna ka suurele Otepää-Kääriku maanteele, sest alguses tundus isegi aimatav rada minevat.

Siin pildil olev rajalõik oli alguses, esimesed sadakond meetrit, mil vajusime vaid pahkluuni lumme, siis sügavamalt ja ikka sügavamalt, varsti kadus põlv ja siis terve meeter ning jalg ei ulatunudki veel maapinnani.... Päris raske oli selles lumemassis edasi liikuda, maad vast mõnisada meetrit, aga edasi ei saa. Ühe jala sikutad välja, siis vajub teine ja lõpuks on võhm väljas. Kui maantee juba paistma hakkas, tuli lootus, et varsti pääseme, aga viimased meetrid olid eriti hullud. Vahepeal juba tundus, et sinna jääme – igatahes sai mulle mõistetavaks, kuidas inimesed suure tuisuga maanteedel kadunuks jäid: ühel hetkel lihtsalt enam ei jõua. Praegu tuisku ei olnud ja oli lootus, et ehk mõni mööduv auto näeb, kui häda päris käes, mobiilile ja päästeametile mõtlesin aga hoopis hiljem. Viimased kümmekond meetrit möödusid roomates, nii sai palju kiiremini edasi ja suurt vajumist ka ei olnud. Raja lõpus selgus, et see rajalõik oli tunnetusrada – no seda ta oli! Talvel iga kehaosa ja lihasega.
Edasi liikusime tsiviliseeritult, korralikku Otepää-Kääriku asfalteeritud ratturite ja jalakäijate rada pidi. Praegu polnud asfalti küll näha, ent rada oli puhastatud ning ratturite asemel vuhisesid meist mööda suusatajaid. Palju just mitte, kuid mõned siiski. See rajalõik Sihvalt Otepääle läks päris kiiresti ja ilma suuremate vahejuhtumistega (väikseid ka ei meenu).

Oma matka lõpetasime Pühajärve restoranis, otsustasime end premeerida kohvi ja koogiga. Restoran on igati stiilne ja maitsekas, fuajees Elgi Reemetsa keraamiline pannoo. Majakoogi nime kandev maiustus oli tõeline pärl: imemaitsev ja suussulav ja seda sugugi mitte koogile lisatud jäätisetupsu tõttu. Lihtsalt oivaline!

Kooki pidi küll paarkümmend minutit ootama, kuid see vääris seda igati, kuna kook oli veel soe, siis oli tõenäoliselt minu kooki just ahjus küpsetatud. Piret sõi teist magustoitu, mis garneeringu järgi tõotas ka põnev olema ning Pireti tunnistuse kohaselt olla samuti maitsev. Lisaks pakkusid meie kohvipaksud üllatusi, Pireti cappuccino joonistas selge südame, minu tavaline must kooreta kohvi sulaselge saapajälje. Paistab, et algav matkahooaeg pakub südamlikke matkaelamusi :)

Sügismatk - Emajõe Suursoo

2011-06-21T23:11:00.015+03:00

Ehkki täna algas suvi ja oleks kohane kirjutada suvematkadest, siis nädal kannatust – tuleva nädala teisipäeva lõuna paiku võivad fännid meile Lihula kiriku juures lehva-lehva teha või siis Virtsu kaasa kõndida. Suund on Muhku.
Aga esiti siis näitamaks, et aasta pole ilma väiksemate matkasutsakuteta möödunud, väike meenutus sügis-, talve- ja kevadmatkast. Sügismatka teekond kulges Emajõe Suursoos ja aeg oli oktoobri algus ning kui veel täpsem olla, siis see laupäev, kui Eesti mälu sarjas ilmus Visnapuu. Miks Visnapuu meile nii tähtis on, selgub veidi hiljem.

Võtsime suuna Ahunapallu, sest kaardi järgi pidi sealt kulgema matkarada Peipsi poole. Kevadel sai tutvutud Emajõe teise kalda matkarajaga, aga suurvee tõttu ei pääsenud me toona Looduskeskusest kaugemale ning tegime paarikümne kilomeetrise ringi Luunja valla külateedel (Viira, Sääsküla ja veel rida teisi sääse-tüvega külanimesid). Kuna blogisse pole me sellest matkast seni veel midagi kirjutanud, siis väike meenutus. Esmalt meenub tollest matkast, et meid saatis kogu aeg tume äiksepilv, umbes 3 tundi tegi meie ümber ringe (küll oli ta Tartu pool, siis jälle Võnnu pool, siis selja taga kuskil Peipsi pool ja siis umbes 5 km enne finišit ta meid tabas. Viimasel hetkel jõudsime keebid selga ja fotovarustuse kile alla peita, kui hakkas tulema. Ja selle tulemise kohta võib küll öelda, et tuli kui pussnuge – paljaid jalgu tabavad raheterad olid nii teravad ja valusad, et ime, et haavadeta pääsesime. Aga vaatepilt oli äge! Niipalju kui me end selles marus püsti hoida suutsime ja kapuutsi alt ilma silmata saime. Vähe puudus, et tuulispask oleks meid oma embusesse võtnud ja lennutanud mõne kilomeetri kaugusele. Kahju ainult, et seda mõllu ei olnud võimalik kaamerasse püüda.

Aga nüüd oli sügis ja kuldne ning päikseline. Auto parkisime Ahunapalu vana koolimaja juurde. Parasjagu oli seal autolahvka ning bussi ümber trobikond mehi. Mehi oli Järvselja pool ennegi näha - paistis, et valmistutakse jahiks. Sel ajal, kui me infotahvlilt matkarada lähemalt uurisime ja Ahunapalu koolimaja uudistasime, liikusid nad meist ette. Aga Ahunapalu koolimaja pakkus meile kultuuriloolise vahepala, tahvel kooli seinal teatas, et seal oli Henrik Visnapuu 100 aastat tagasi kooliõpetaja olnud. Visnapuu on meile Piretiga mõlemale oluline: mina hoian arhiivis tema vanavarakorjamispäevikuid ning Piret oli läinud talvel need “Vanavara kogumismatkadelt” sarjas avaldanud. Ja juhtumisi just sel laupäeval ilmus mälu-sarjas ka Visnapuu “Päike ja jõgi”. Niisiis õhtul tuleb Konsumist või Kaubamajast läbi minna ja raamat soetada ning siis matka lõpetuseks tema Ahunapalu muljeid lugeda.

Aga meie matkarada juhatas Meerapalu poole. Alguses oli tee päris omapärane, iga poolesaja meetri tagant oli tee ääres pingike, vahel koguni tugitool, et külarahvas, kes bussi pealt tuleb või autokauplusest, saaks jalgu puhata. Kui tee hargnes, kadusid pingid, kuid nüüd olid tee ääres uued objektid: umbes 100 meetrit ja punane vestike ja vestikese sees jahimees, 100 meetrit ja jälle jahimees ja nii mitme kilomeetri vältel. Peamiselt istusid nad kraavis ja vaatasid metsa poole. Kauguses kostis koerte klähvimist.

Lähemalt uurides selgus, et nad on põdrajahil ja ühed koguni arvasid, et me toome jahiõnne. (Meie loodame, et õnn oli seekord põtrade poolel) Tee kohta seletasid nad, et see läheb küll mingi talu maa pealt läbi, keelumärk on ees, aga edasi ikka saab. Jätkasime teed ja mõne kilomeetri pärast kulgesime juba päris omapäi, jahimehed olid selja taha jäänud, vaateväli avardus ja nautisime ilusat Eestimaa sügist.

Tee kohta peab ütlema, et see oli täitsa korralik kruusatee, autoga läbitav ning kuiv. Vähemasti sügisel, suurvee ajal võib see ka vee all olla. Aga Meerapallu välja me päris ei jõudnud, võisime jõuda umbes Singa talu maadele kui tuli keelumärk ja kuri kiri ette.

Mida teha? Piret helistas politseile ja küsis, mida tegema peaks, aga need ei osanud ka midagi tarka kosta. Kõndisime küll üht, küll teist teed pidi umbes paarsada meetrit edasi, aga kui talud paistma hakkasid, keerasime tagasi. Mine tea! Pärast seda matka on igasugu trükistest jäänud silma igameheõigus, mis lubab päikesetõusut päikeseloojanguni talumaad läbival külateel liikuda ning kulgeda kallasrandadel 10 m veepiirist (20 m mere). Pealegi oli see ametlik matkarada ja peaks seega läbitav olema. Paraku matkaraja tähistus puudus, kuid kaardi järgi kulges see kruusasel teel, nii et vaevalt me rajast kõrvale olime kaldunud. GPS-seadmest polnud kasu, sest millegipärast oli meie Garmin ära kaotanud Regio kaardi ja sateliidid püüdsid ainsa kohanimena Peipsi järve kinni.
Läksime siis tuldud teed tagasi, rada jäi küll oodatust lühemaks, aga mis ikka. Jahimehed olid kas põdra kätte saanud või siis mitte, igatahes olid nad kadunud. Aga eks kell tiksus ka õhta poole.

Vormsi matkad IV. Hullost Saxbysse

2010-12-25T14:11:00.011+02:00

Juba enne välitöid plaanisime Piretiga, et ühel päeval läheme pikemale matkale. Ühel pärastlõunal õnnestuski meil kombineerida matkaks sobilik vaba aeg. Plaan oli suunduda Saxbysse, kuhu viis mingite teadete järgi (vähemalt osaliselt) ka matkarada, aga meie juhindusime Vormsi kaardist. Matkatee algus kulges esimesed 3 km tuttavat Hullo-Suuremõisa teed pidi, siin tegime taastutvust Suuremõisa veskiga, vanade kolhoosihoonetega, teeperves valmivate põldmarjadega. Suuremõisast keerasime vasakule suunaga Bussby küla. Tee on päris tihedalt taludega asustatud, vahele jääb ka Kärre nimeline asundus. Bussbyst Förbysse enam otseteed ei läinud, kuid oli päris korralik rajake, see vist oli ka ühtlasi see ametlik matkarada.

Raja algus

Bussby ja Förby vahele jäi samuti vana asumikoht – Bynäs, aga siin suuremat elutegevust ei paistnud, varemehunnikud ja vanad taluaiad olid pea ainukesed, mis kunagist asustust reetsid ja sisseõidetud roopapaar, tõenäoliselt kuskil matkarajast veidi varjatult võis ka mõne talu- või suvituskoht olla, aga teed olid tõkestatud tõkkepuude ja eramaa siltidega.

Förby küla oli juba võrreldes eelnevatega päris suur ning elavam: taluõued hooldatud, näha oli inimesigi. Muidu oli matkapäev kaunis inimtühi, kui ühtesid vastutulevaid jalgrattureid mitte arvestada. Kuigi Förbyst Saxbysse kulges ka tee või matkarada, siis meie murdsime esimesel võimalusel mereranda.

Mererannas oli kiviklibuvallidel küll raskem kõndida, ent pakkus vaheldust. Pealegi andis see põnevat võimalust huvitavaid kive otsida. Piret armastab eriti kivistisi ning mul õnnestuski üks päris uhke peajalgne leida, mille ma talle kinkisin. Võimalus oli ka ujumas käia, mida Piret kasutaski, mina mitteujujana pelgasin tundmatut randa, sest kuulu järgi pidavat seal pankrannikul ka päris äkki põhi ära kaduma. Meie ujumiskohas paistis siiski turvaline olema, põhi olevat olnud koguni madal. Ujumiskoht oli vana piirivalveobjekti naabruses. Veidi enne majakat oli Saxby ranna kohta ka infotahvel, kus rannikust, kivististest, majakast, Saxby külast uusi teadmisi ammutada. Loomulikult vaatasime üle ka Saxby majaka ning suundusime siis külla.

Saxby külas oli päris omapärane talude tähistus: iga talu juures oli infotahvel selle talu looga. Mõte tore, kuid vormistus kehvapoolne: talu info oli trükitud A4 formaadis paberile, pandud kiletaskusse ja siis kahepoolse teibiga vineeralusele kinnitatud – pole just püsiv, paljudes kohtades olid tühjad tahvlid või mahakukkunud postid.
Saxbys oma matka lõpetasimegi, sest olime kokku leppinud, et meid võetakse seal õhtul auto peale ja toimetatakse Hullosse tagasi.
Sellega lõpetangi selle aasta Vormsi matkade sarja, ehkki kõnnitud sai ka Rälbysse, Dibysse ning Diby randa.

Vormsi matkad III. Ring ümber Prästviigi

2010-12-24T15:26:00.008+02:00

Siret Suuremõisa veskil

Järgmise päeva õhtul läksime Siretiga taas saarega tutvuma kindla sihtkohata, lihtsalt kuhu jalad viivad. Hakkasid Suuremõisa suunas minema. Alguses mõlgutasime küll mõtteid, et Suuremõisas vaatame natuke ringi, hea õnne korral teeme või lepime kokku mõne intervjuu, aga seda me endale ka päris eesmärgiks ei seadnud. Tee Hullost Suuremõisa kulges maanteed pidi, aga seekord oli liiklus juba suhteliselt hõre.
Esimene põnevam objekt teel oli Suuremõisa veski, mis juuresoleva infotahvli järgi on pärit Rootsi ajast. Tellingud ja läheduses olev ehitusmaterjal reedavad nagu tahetaks seda renoveerida, aga paistab ka, et plaan on stoppama jäänud.

Suuremõisa tall-tõllakuur

Suuremõisa mõisa omaaegsest suursugusest annavadki märku lagunenud kõrvalhooned, mõisahäärber ise on lammutatud. Uhkeim säilinud hoone on karjakastell ning paistab, et see on ka praegu kasutuses.

Suuremõisa karjakastell

Suuremõisas olime teelahkmel, kas minna Bussby suunas ja siis pärast sama teed Hullosse tagasi või teha ring ja minna kiriku kaudu tagasi. Otsustasime tutvuda loodusobjektidega, sest teeviit näitas lisaks Hackabackale ka Suurallikat. Läksimegi Suurallikale, kuhu oli päris lihtne pääs: teeviitadega tähistatud ja korralik jalgradagi.

Siret Suurallikal

Allika juures infotahvel Prästviigi järvest. Allikas oli muinasjutuline, paistnuks nagu näkineiu juukseid. Õnnetuseks said otsustaval hetkel just fotoka patareid tühjaks, nii et sellest vetemängust sai võtta ainult ühe ja mitte kõige õnnestunuma pildi.
Edasi oli võimalik minna Raviallika juurde, aga meie sihtpunkti ei jõudnud. Kõndisime küll oma paarsada meetrit, aga keerasime tuldud teed tagasi. Peamiseks põhjuseks minu vigastus: suve suurmatkal olin hüppeliigesele liiga teinud ja nüüd juurikaid ja lattteid pidi kõndides andis see tublisti tunda ning väike pelgus oli, et ma ei pruugi omal jalul järve äärest ära tulla ning autoga just ligi ei pääse. Tasasel maal kõndides andis jalg küll ka tunda, aga kurja valu ei teinud. Niisiis midagi jälle järgmiseks korraks nii nagu järv isegi. Kindlasti tasuks sinna tagasi minna, näiteks orhideede õitsemise aegu.
Edasi oli võimalik minna Raviallika juurde, aga meie sihtpunkti ei jõudnud. Kõndisime küll oma paarsada meetrit, aga keerasime tuldud teed tagasi. Peamiseks põhjuseks minu vigastus: suve suurmatkal olin hüppeliigesele liiga teinud ja nüüd juurikaid ja lattteid pidi kõndides andis see tublisti tunda ning väike pelgus oli, et ma ei pruugi omal jalul järve äärest ära tulla ning autoga just ligi ei pääse. Tasasel maal kõndides andis jalg küll ka tunda, aga kurja valu ei teinud. Niisiis midagi jälle järgmiseks korraks nii nagu järv isegi. Kindlasti tasuks sinna tagasi minna, näiteks orhideede õitsemise aegu.
Koju tagasi (näe! nädal Vormsis elatud ja juba kutsume oma peatupaika koduks!) läksime Hackabacka kaudu. Kes Vormsit esmakordselt külastavad, siis neile pakuks kindlasti huvi ka Vormsi surnuaed rõngasristidega ning Vormsi kirik, samuti Parunikivi, kuhu oleks võimalik sellel ringil põige teha, aga meie olime nende objektidega eelnevatel päevadel tutvunud, nii et jätsime seekord vahele, aga kokkuvõttes tegimegi ringi ümber Prästjärve, ise seda küll lähemalt nägemata.

Vormsi matkad II. Hullo – Rumpo säär

2010-12-23T14:56:00.011+02:00

Selle matka võtsime ette päeval, mil Vormsi rahvas üksmeelselt tuuleparkidele ei ütles. Minuga ühinesid Siret ja Maris – nagu näha on meie käimistiim varieeruv, aga ainult rõõm, et käimispisik on natuke nakatanud ka teisi. Tudengid sõitsid ratastega samas suunas, samal ajal kui Piret hoopis Rälbysse intervjuud tegema läks, minul oli intervjuu kavandatud õhtule, nii et päeva 4 vaba tundi otsustasin kasutada sääre tipu vallutamisega.

Vaade vaatetornist Rumpo külale

Tee algus Rumpo külla oli meil Siretiga juba tuttav ja meie Vormsil oleku aja jooksul sai seda hiljem veel mitmelgi korral läbitud. Asfalttee, suhteliselt hõreda liiklusega, kuigi sel päeval oli tavapärasest rohkem autosid liikvel – ikkagi turismihooaeg ja vormsilastele nii tähtis päev – hommikul oli Hullo külaplatsile kokku tulnud oma paarsada inimest. Aga inimesed on siin hästi sõbralikud, kõik vastutulevad autod ja jalgratturid lehvitavad, külaelanikud teretavad.

Üks vaatetornidest

Rumpost edasi sääre tippu minnes tee muutus, asfalt vahetus kruusateega. Siit algas ametlik matkarada, mis viiski sääre tippu – maad oma 3 km. Tee oli kohati ka karjaaedadega piiratud, aga tähelepanelikum märkas raja kõrval ka väikest pukki, mille abil oli neid aedu päris lihtne ületada. Rajal oli paar vaatetorni, esimene päris matkaraja alguses.

Vaatetorn just kõrge polnud, umbes 1,5-2 meetrit, aga sellelt sai päris hea vaate ümbrusele – Rumpo rannaniidule ja laidudele. Pilkupüüdvad olid nii vees sulistavad hobused kui mägiveised, linnurikkusest rääkimata. Paraku polnud meil binoklit, et neid lähemalt uurida ja ka fotoka zuum ei võimaldanud neid suuremalt tabada. Nii jäi mälupilti nähtust tunduvalt sügavam mulje, kui pildikaadrisse mahtus.

Sääre tipust avanes vaade nii Sviby sadamale kui mandrile Rohuküla suunas. Ujuma me siin ei läinud, vaid pidasime plaani ühele saarega ühendatud ribale minna, aga seal oli üks puhkaja juba ees ja ei tundunud ka kõige paslikum koht olevat. No lõpuks läksime Rumpo randa ja sulistasime seal. Siis algas aga minul kiire, sest kokkulepitud intervjuu ootas.

Piretist. Nagu öeldud, tegi tema sellel ajal tööd, kui meie matkarõõme nautisime, aga temagi ei jäänud sellest ilma, sest ta sööstis samale rajale just siis, kui meie saabusime ning tähistas tippujõudmist supeluse ja kohukesega.

Aga sellega meie selle päeva Vormsi avastus ei lõppenud. Õhtul õnnestus meil oma uue sõbra Karloga rebasejahile minna (autoga), rebased jäid õnneks ellu, aga meile tehti saaretuur. Avastasime enda jaoks põneva maastiku saare loode- ja põhjakaldal, kuhu jalad veel ei olnud viinud (ja kahjuks sel aastal jalgsi ei jõudnudki), tulekahjust räsitud metsatuka looderannikul, päikeseloojangu, võimalikud ujumiskohad – matkajatele inspiratsiooniks peatumisel, tahaks ise ka kunagi sinna tagasi minna ning saare põhja- ja idaosa avastada.

Vormsi matkad I. Hullo-Sviby-Rumpo-Hullo

2010-12-22T22:17:00.009+02:00

Vormsisse läksime suvel töö tõttu: täpsemalt olime välitöödel ehk lahtiseletatult jäädvustasime muuseumile vormsilaste argielu ning rannarootslaste ja nende järeltulijate suhteid Vormsiga. Aeg oli seatud olavipäevale, mil paljud oma kunagist kodusaart külastasid. Meie esimene matkakirjeldus ongi täpselt sellest olavipäevast, kus tegevust omajagu. Ning et töö ja lõbu omavahel ühendada, sai ka ühest punktist teise liikumiseks oma jalgu kasutatud. Minu seekordseks kõnnikaaslaseks oli Siret, samal ajal kui Piret oli Kunstiakadeemia tudengite juhendamisega ametis ning kuivõrd oli tal liikumistarvidust rohkem, oli siinkohal autost rohkem abi.
Selle päeva naelaks oli muidugi Vormsi kiriku taaspühitsemise 20. aastapäevale pühendatud pidulik jumalateenistus, mis oli kohale toonud kõrged kirikupead nii Eestist, Rootsist kui Soomest, Eesti presidendi ning hulgaliselt poliitikuid, kultuuritegelasi, Vormsi rahvarõivastes inimesi jne. Meeldejäävaim oli üks rahvariietes vanaproua ratastoolis, pastlad elegantselt üle toolileeni rippumas. Tundus, et oli üks tähtis tegelane, kellega kõik tähtsad ninad juttu vestsid – hiljem selgus, et see väärikas vanaproua oli 108-aastane! ja tulnud Rootsist just olavipäeva pidustustele.

Aga see sissejuhatuseks, sest ehkki kõndisime ka Hullo südamest kirikusse ja tagasi jalgsi, võtan matkaringiks ikkagi Hullo-Sviby-Sviby ranna-Rumpo-Hullo.
Hullost Svibysse on mõõduka kõnnitempoga ca tunnine tee. Meil oli eesmärgiks minna Vormsi muuseumisse, kus olavipäeva pidustused jätkusid. Peeti tähtsaid kõnesid, esines koor, söödi kooki, sekka sai muuseumiga tutvutud. Lisaks oli seal ka vanavaralaat, kust võis endale väga lahedaid asju soetada, raamatud näiteks olid 15 kr tk ja seal oli päris põnevaid leide. Mina soetasin mõned nõud, sest ühe koti koos nõudega olin osanud tee peal ära kaotada – hiljem küll selgus, et jäi Tartusse. Pisut jäi mulle kripeldama kiiktool ja üks teine tool, mis suuruse tõttu sinnapaika jäid, aga hiljem kuulsin, et need olla tegelikult juba kohe ära ostetud.

Pärast Sviby muuseumi külastust läksime kogu välitöögrupiga – kes jala, kes rattal – randa. Triinu – meie korteriperenaine juhatas meid Sviby sadama lähedal asuvasse suhteliselt eraldatud kohta, kus kohalikud siiski armastavat käia. Kaardi järgi võis see Vitnäsbakan olla. Meie sealoleku ajal teisi suplejaid ei olnud ja nii söendasidki mõned meist eeva-triksis ujuma minna, veest naastes sõitis aga randa päris mitu autot, ühes neist meie kultuuriminister Jänes isiklikult.

teerada randa...

... ja matkarajale

Tagasi Hullosse otsustasime Siretiga matkarada pidi minna, kaarti vaadates tundus, et see on isegi lühem kui maanteed pidi, aga matkaradadega on ennegi juhtunud, et kõiki vonkse ei arvestata ning esmapilgul sirge tee võib osutuda päris kõveraks. Raja algus Sviby sadama lähedal oli õnneks küll tähistatud ja veidi oli seda ka tallatud, kuid aktiivset kasutust sellel rajal siiski ei paistnud olevat. Hea, et me seda rada kohe Vormsile saabumise päeval Hullosse pääsemiseks ei kasutanud, olime ju eelmisel päeval Rohukülas äkksajust läbimärjad ning eks radagi olnuks siis kindlasti palju märjem. Raja iseloomustuseks seda, et see oli tajutav, vahel küll suures heinas vaevumärgatav ning hein ise võis olla päris petlik, peites enda varjus vett ja pori, rääkimata võimalikest roomajatest, kelle arvukuselt Vormsi pidavat rikas olema – olevat saare nime tähenduski Ussisaar. Meil nende elukatega oma saarel viibimise aja jooksul õnneks siiski kohtuda ei tulnud. Metsarada viis välja Rumpole, otse Vormsi Ennu maja taha – tema kodu tuvastamine polnud omapäraste aiakaunistuste tõttu just keeruline.

Rumpos oli ka teisi põnevaid hooneid ja paeluvad olid ka loodusvaated, kas siis heinahakid või mererand. Ühe maja juures oli päris aktiivne sagimine – selgus, et president koos saatjaskonnaga oli just külalislahkest Mäe talust lahkumas. Meie oma poriste jalgadega tegime end nähtamatuteks ja hiilisime neist vaikselt mööda ja otse Hullo suunas.

Rumpost Hullosse on maanteed pidi ca pool tundi, võib-olla oleks mõnda aega saanud ka mereranda pidi minna, aga usaldasime rohkem teed. Viimane teejupp möödus kuidagi märkamatult, ei saanud veel sooja ülesski kui juba Hullos. Esimese Vormsi matkarajaga tutvutud ja mõnus jalutuskäik tehtud.

Suve järelkajasid

2010-12-08T14:35:00.012+02:00

Enne sügis- ja talvematka kirjeldusi, mis loodetavasti ka sel aastal blogisse potsatavad, väike pildirida suvematkast ehk Pääsukese radadel II. Pildistas meie finišisirge matkakaaslane Kusti. Tervitused talle Chicagosse. Järgmisel aastal jätkame?

8. päev (4.07): Üdruma - Lihula

2010-07-10T11:38:00.013+03:00

Niisiis meie matka viimane päev. Juba eelmisel õhtul oli Kusti (Pireti vennapoeg, pärisnimega Gustav) avaldanud soovi meiega see päev kaasa matkata - meile kulus abivägi väga ära ja mõistagi olime rõõmuga nõus. Jätkasime kõndimist Üdruma bussipeatuse juurest ja jõudnud kilomeetrit poolteist kõndida, peatus meie kõrval auto ning ohoo! autost astusid välja Heli ja Urmas, oli plaanis neilgi meiega viimane päev kaasa teha.

Reipal sammul...

Heli liitus meiega kohe, Urmas toimetas auto vahepeal Kassarisse ja tuli meile jooksuga vastu. Hulgakesi kõndides läks tee märksa kiiremini ja üks kihelkond vaheldus teisega. Seda võib küll liialdamata öelda, sest sel päeval astusime koguni 4 kihelkonna maadel: Kullamaa, Martna, Kirbla ja Lihula.

Teel kohasime jalgrattureid, just Martna kihelkonna sildi juures

Enne Kassarit nägime veel teistki autot maantee pervel seisvat. Eemalt vaadates tundusid auto kõrval seisvad kujud kahtlaselt Ardo ja Kai moodi olevat. Ei või olla! Aga siiski, nad olid parasjagu Muhku teel, kui meid märkasid ja otsustasid meid natuke ergutada. Väga vahva, selle sündmuse jäädvustasime ühisele pildile.

Meie tugigrupp mandril: Heli, Urmas, Kusti, Piret (matkaja), Kai ja Ardo

Kassaris põikasime suurelt teelt veidi kõrvale, vanale sillale. Veemõnude nautlejad said madalas kiirevoolulises Kassari jões supelusharjutusi teha, mina turgutasin oma villis jalgu karastavas jõevees (lisandunud oli üsna vastik kannavill).

Kassari sild

Uuritav kaart ei anna armu: kas maantee või siis teine, mis vahest sama pikk. Kuivõrd maantee oli üsna talutav, ei hakanud tagasi minema, et teise tee ots üles leida, niisiis jätkasime maanteel. Saanud kohalikust 24 tunni kioskist kosutust jäätise ja karastusjookidega, tee jätkuski. Jäänud oli veel kümmekond kilomeetrit. Kulus aeg ja kulusid kilomeetrid.

Varsti hakkas Lihula linnamägi ja siis kirikutorn paistma ja lõpp lähenes. Huvitav, eelmisel õhtul ja selle päeva hommikul autoga seda vahemaad läbides tundus vahemaa üüratult suur olema, aga jalgsi käies polnudki.

Lihulas, umbes pool kilomeetrit enne finišit märkasime teepervel jällegi JP tähistusega liiklusmärki, olime samasugust näinud ka oma matka esimesel päeval Jõelähtme-Manniva teel ja ristisime selle Johannes Pääsukeseks, mis ta muu võiks ollagi.
Kella poole seitsme paiku patsutasime Lihula kiriku ust ja siin meie võidukas tiim ongi. Jätkus pidu ja pillerkaar, vahuvein ja suupisted ning teenitud puhkus. Sel päeval enam jalanõusid jalga ei pane. Väsinud me matkast pole, ainult villid teevad ai-ai (teisipäevaks on need kadunud).

Selleks korraks finiš, kuid Piret on valmis juba järgmisele etapile sööstma: Lihula - Sõrve tipp saab teoks siiski järgmisel aastal, juulikuus. Ootame fänne ja tugigruppi!

7. päev (3.07): Risti - Üdruma

2010-07-09T00:15:00.010+03:00

Arvake ära, millega me päeva alustasime?
Loomulikult öösel pooleli jäänud geopeitusega. Üks, mis oli kindel, telefon peab kuskil territooriumil olema, aga otsingud paariti, grupiti ja üksinda ei andnud tulemusi. Levi polnud ja üksikud kutsungid, mis imekombel vahepeal läbi lipsasid, ei aidanud kuidagi. Käisime kogu eelmise õhtu jalajäljed uuesti läbi ja ei midagi. Lõpuks, peale tunnist otsingut, andis üks helistamine siiski signaaili ning nüüd kahanes otsinguväli lihtsalt ühe põõsataguse alaga. Aga seal polnud! Levi katkes ja mätta patsutamine ei aidanud. Justkui oleks mutt telefoni mutiauku viinud, lõpuks ta siiski ühele kutsungile veel vastas ja nüüd oli selge, millise rohututi all ta end varjas. Lõpp hea, kõik hea!

Sellest veskirattast umbes 100 m kaugusel peitusemängija end varjaski

Aga pärast sportlikku vahepala ning hommikust pruukosti oli aeg taas rajale minna. Päike oli juba lõunas, ent esmalt tuli veel Ristile minna. Kaarte uurides paistis matka lõpp päris karm olevat: maantee, kus Saaremaalt tulevad ja sinna minevad autod edasi-tagasi voorivad. Õnneks laupäeva pärastlõunal liiklus kõige tihedam ei olnudki.
Ristilt Koluverre minnes tegime küll peatee asemel haake, sattudes niiviisi vanale maanteele kui ka külateedele. Külateega mõtlesime ka vahest mõned kilomeetrid lõigata kui Urvaste juurest taas maanteele jõuame, aga läks nagu tavaliselt ehk eksisime õige teeotsaga ja paari kilomeetri lõikusega tegime nii 5 km juurdelõikust! Ega sellest lugu ei ole. Külavaheline tee oli täitsa tore ja hoopis teistsuguse ilmega kui teada-tuntud maantee.
Laupäevane Läänemaa oli päris tegus: taluaedades toimetati, koerad haukusid (õnneks ketis või värava taga), lehmad olid karjamaal, isegi heina tehti!

Avar vaade paljastas nii Koluvere linnuse kui Kullamaa kirikutorni. Ehkki Koluverest pidanuksime ringiga mööduma, sattusime siiski alevisse. Seal saime ginipudeliga tüübilt teejuhatust, kuidas veel natuke maanteed vältida. Nähtud ginipudel ja kuum ilm suunasid meidki poe ukse taha, kuid paraku kell kolm päeval olid kaupluseuksed suletud.
Aga juhatatud teerada pakkus veel ühe üllatuse. Ei oleks osanud arvatagi, et Koluverest mitte kaugel peidab end üks tore ehitis, esiti pidasime seda ühe mõisa kõrvalhooneks, kuid kodus internetist uurides selgus, et see oli Jõgeva kõrtsihoone. Päris äge ja väga tore oleks, kui see paekiviehitis taas kasutust leiab. Igatahes inimtegevuse jälgi siin paistab, läheduses asuvat vana silda on juba asutud kohendama.

Tee edasi kulges nüüd juba suurel teel. Alternatiivne variant oleks olnud väga suuri ringe teha, aga olime juba niigi ajavõlas. Tegelikult hullu ei olnudki, kannatas käia küll. Õnneks laupäeval suuri rekkasid ei sõitnud ning praamilt tulevad autod tulid lainetena: esmalt 4-5 autot, kel väga kiire, siis veidi vahet ning siis kümmekond, mis normaalkiirusega sõitsid ja siis oli nii tunniks rahu majas. Õnneks oli asfaldi kõrval ka päris korralik teepeenar, mis põrutuskartlikule jalale rahuldust pakkus. Oma kõndimispäeva olime otsustanud lõpetada Üdrumal. Juba mitu kilomeetrit varem peibutas Amanda nimelise söögikoha reklaamtahvel ning unistasime kannust õllest. Sinna jõudes saime aga korvi: kell seitse õhtul maanteeäärne söögikoht kinni! Kummaline, praamid ju veel liiguvad ja kliente peaks jaguma.

Ega's midagi, tuli leppida ning saateautoga Lihulasse kauplusesse minna. Õhtuks läksime Pireti maakoju ja veetsime veel ühe õhtu õdusas seltskonnas. Minu (Tiina) päkavillid olid päevase kõmpimisega tublisti suurenenud ja sel ajal kui jalgu jahedas vees leotasin, tegi Piret moedemonstratsiooni panipaika paigutatud ammuunustatud riietega - päevavalgele tuli päris palju coole leide.

Hurraa finiš!

2010-07-04T18:59:00.002+03:00

Umbes pool 7 õhtul patsutasime Lihula kirikut. Nii et selleks korraks kõik. Meid toetasid tõelised fännid: Kusti, Urmas ja Heli, kelle tõttu viimane teelõik ca 26 km kulges päris kiiresti. Aga kõigest sellest ehk viimasest kahest päevast järgmise nädala jooksul. Pildid lisanduvad ka.
Ahoi! Meie nüüd pidutseme.
Jääge kuuldele!

6. päev: Jaanika - Risti

2010-07-03T21:13:00.004+03:00

Hommikut alustasime juba tuttavas kohas, Heli ja Urmase juures. Hommikusöök söödud, suundusime Padise kloostrisse, kus Heli meile väikse tuuri tegi.

Padise kloostri vaateplatvormil

Pärastlõunal algas tõsine tööpäev: Jaanika raudteejaamast Riisiperre ja siis Ristile. Tee oli hää: mõnus kruusatee Riisiperre, siis vana raudteetamm Ristile. Riisiperre läks tee lupsti. Saanud väikese kehakinnituse Mati pubis, otsisime üles raudteejaama.

Kuigi jaamas paistab ka kauplus olevat, on see suletud nagu 2 teistki, mis Riisiperes teele jäid

Rong oli parasjagu vaksalis, tundub, et rongiliiklus on seal kaunis tihe: paari päeva jooksul olime näinud või kuulnud päris mitmeid ronge, paraku Riisiperest nad edasi ei liigu. Aga see oli meile just meeltmööda, sest Riisiperest algas Läänemaa tervisetee ja nii Haapsalusse välja. Eurorahadega oli raudtee üles võetud ja tehtud mõnus tee jalakäijatele ja jalgratturitele.

Sellised toredad pilvekesed olid ainult teekonna algul, hiljem oli tee lihtsalt päikesekoridor, kaitstud tuule eest

Jalakäijaid me just ei kohanud kui üks platvormkingadega proua välja arvata, see eest oli aga jalgrattureid päris rohkesti: mõned käisid ilmselt poes, sest nägime neid mööda sõitmas ja hiljem jälle kilekottidega tagasi tulemas.

Ellamaa elektrijaam

Kuskil Ellamaa kandis kohtasime jalgrattamatkajaid, kes olid hommikul teekonda Tallinnast alustanud ja imestasid, et meie jalgsi Jõelähtmest tuleme. Aga kõige vahvam paar jalgrattureid oli üks miniseelikus tütarlaps, kelle pakiraamil oli ilmselt kontrabass ja tema järel noormees, kelle raamilt helkis veel pikka aega tuuba moodi pill. Kahju vaid, et neid tüüpe ei jõudnud pildistada.
Terviserajast seda, et see on super. Võib-olla tüütu on küll sirget rada kõndida, silmapiir nii 8-9 km kaugusel, aga see-eest turvaline. Meie matka ajal oli see tõeline päikesekoridor, tuule eest kaitstud ja sääski ka ei näinud. Igas jaamas oli infotahvel, mis tutvustas ühe või teise valla vaatamisväärsusi, Risti valla soo-elu või Turbat ja Ellamaad. Risti lähedal raudteetammil oli ka imelik vaatetorn, mis puudest just kõrgem ei olnud ning vaateväli ulatus vist ainult tammile, kuigi seal lähedal olid ka sood, aga puudest üle ei näinud.
Ristile jõudsime kella 7 paiku ja siis läksime öömajale Pireti ja Indreku sõprade juurde Raplamaale Tamme külla. Nende suvekodu asub vesiveski vahetus naabruses ja vana talu on kenasti üles ehitatud. Hiljem kuulsime, et seda oli tehtud kaunis lühikese aja jooksul ning igatahes jättis tulemus meile väga hea mulje. Pererahvas Kai ja Ardo olid hästi külalislahked ning majutasid ootamatud külalised n.-ö. katusekambrisse, mis oli täitsa super luks elamine. Lisaks olid kehale palsamiks saun, jätame siin ülistuslaulu ära, kuigi tegelikult peaks. Saime ka uue saunanipi, kuidas kuivas saunas hästi niiskust saada: pärast kerisele vee kallamist tuleb ka seinad veega üle piserdada. Nipp toimis suurepäraselt!
Õhtusöök langes küll öötundidele aga oleme oma matkal juba harjunud enne und sööma. Päeva lõpetas geopeitus: Piret oli poetanud oma mobiiltelefoni kuhugile, aga muidugi ei jäädvustanud ta täpseid koordinaate - kuhu. Öösel oli siis maastikumäng toa - sauna - õue ja auto vahel. Teisest telefonist ei olnud ka abi: kui kutsus, polnud telefoni läheduses aga rohkem andis Tele2 infot, et telefon on välja lülitatud või levialast väljas. Kella kolmest loobuti otsingutest ning kobiti õnnetult magama. Aga uni oli hea ning puhkasime kenasti välja.

5. päev: Ohtu - Jaanika

2010-07-02T22:08:00.006+03:00

Meie matk jätkus Ohtu mõisa juurest. See oli meie peatuskohast 2 km tagasi, kui taas taluni jõudsime, tervitasid meid meie fännid.

Päeva olime kavandanud lühema, sest õhtul oli kavas teatrisse minna, aga nii 20-25 km tahtsime edasi kulgeda, ideaalis tahtnuksime Riisiperre jõuda, aga siis oleks teatrisseminek liiga tormakaks jäänud. Valisime teeks kõrvalised kruusateed, eelmise päeva suured maanteed tekitavad veel siiani õudu, aga ega me sellist lõpuks vist nagunii ei pääse.

Vasalemma karjäärid, ülemisel pildil ka tuhamägi

Meie jaoks oli tõeliselt huvitavaks vaatamisväärsuseks Vasalemma paekivikarjäärid. Ja suured tolmumäed, kus otsas kasvavad puud ja põõsad. Tee karjääri kõrval oli peene paekivitolmuga, aga muidu oli tee igati jalasõbralik ning õnneks liikus nendel teedel ka üksikuid autosid. Üldiselt kulges edasine tee plaanipäraselt ja ilma suuremate ekslemisteta, aga Laitses jäime oma GPS-iga jänni: see ju ei näita, kui külatänavatel on lukustatud väravad ees. Egas midagi, ots ringi ja tuldud teed tagasi ja pidime ikkagi nõmedat peatänavat pidi liikuma. Vahepeal sai ka selgeks, et Riisiperre täna ei jõua või kui jõuaks, peaks teatrist loobuma, niisiis otsustasime tänaseks Jaanikal lõpetada.

Seda tüüpi raudteepeatusi nägime nendel päevadel rohkesti: Niitväljal, Laitses, Jaanikal...

Jaanikal korjas Indrek meid autole ning toimetas Heli juurde, kus saime natuke end korrastada ja keha kinnitada.

Teel möödusime Munalaskme mooniväljadest. Ahh, ilus!

Keila-Joa mõis oli üsna väsinud ilmega, hädasti vajaks ta noorenduskuuri. Loodetavasti tema uued omanikud hoolitsevad selle eest.

Mõis ise, pisut kabedamast küljest

ja lavapaik ehk ühe saali sisevaade

Etenduseks oli iiri klassika "Pikk päevatee kaob öösse", hea tükk küll aga pika matkapäeva lõpuks natuke raske. Tekitas tagasiteel vaidlusi kunsti ja elu vahekorrast, depressivsuse olemusest jne.
Ööbisime teist ööd järjest Heli ja Urmase juures ja tundsime end seal juba päris koduselt. Mina läksin varem magama aga Indrek sai pikalt Urmasega seletada paatide ehitusest ja igasugu meeste asju, Tiina ei jõudnud ka kaua kuulata. Pikk päevatee kadus öösse. Isegi kahju, et uue päeva hommikul tuleb nende toreda perega hüvasti jätta.

4. päev: Naissaare - Lohusalu - Ohtu

2010-07-01T09:40:00.005+03:00

Laev saabuski, nii tund hiljem kui planeeritud, aga see-eest tasus ootamist. Meid tervitas fännklubi Meremuuseumist: Urmas, Kati ja Anu. Laev oli uhke ja vastuvõtt südantsoojendav, saime kosutust karastavatest jookidest ja väikestest suupistetest.

Urmas ja Indrek

Anu, Piret ja Kati

Merereis kestis ca poolteist tundi, siis saabusime Lohusallu, kus ootas meid Pireti pinks, et toimetada Indrek Kaberneeme auto järele. Meie valisime oma arust otsema tee Ohtu mõisa, mis oli meie selle päeva sihtpunktiks: kaalusime mitme variandi vahel, lõpuks valisime kõige otsema.

Ahh... see oleks unistuste tee, selline kulges küll Lohusalu külje all, kuid kulges Keila-Joa poole

Aga mitte just meeldiva. Peaks vist ütlema, et koguni üsna vastiku. Nimelt joonistas GPS küll otsetee (ja vist kilomeetrite järgi ka kõige lühema), aga see kulges ainult maanteel, kus pidevalt vurasid mööda väiksemad ja suuremad autod. Lohusalu ja Laulasmaa vahel imestasime, mida kõik need autod päevasel ajal teevad? Lohusalus ei tohiks niipalju elanikkegi olla...

Milleks kõike vanu asju ei kasutata, ühes aias oli selliseid seeni kümmekond

Harjumaa paistab silma siltidega Eramaa ja igasuguste tõkenditega. Sestap jäi see uhke Kloogaranna elamu pildile kaugvõttes uduselt ja tabamata jäi ka aias ilutsev skulptuur, mille tagaküljest midagi aru ei saanud

Maanteel kõndides venisid kilomeetrid aina pikemaks ja oodatud teepööre ei tahtnud ega tahtnud tulla. Igatsusega sai vaadatud GPSilt allesjäänud vahemaad ja leida lohutust, kui mõni kilomeeter oli jällegi vähenenud.
Õhtul kell 8 jõudsime Ohtu mõisa, ühtegi suunaviita sinna ei pannud tähele, aga GPS näitas koha kätte ja leidsimegi üles. Paistis täitsa uhke mõis olevat, põneva paekivist kõrvalhoone müüriga. (Muide, nädal hiljem avastasin, et seal toimub igasugu üritusi, sealhulgas suveteater)

Ohtu mõisa tall-tõllakuur

Mõisahoone oli hästi korras ja esialgu ei saanud aru, mis otstarbeks seda kasutatakse. Käisin julgelt aias ringi ja tegin pilte, varsti tuli mõisahärra kontrollima, mis me seal teeme. Otseselt pahane ta ei olnud, pigem uudishimulik. Küsisime talt teed oma öömaja perenaise Heli juurde, aga ta ei osanud aidata. Teabe peale, et Heli on Padise projektijuht ja varasem Harjumaa muuseumi direktor, ta ainult ütles, et väga tore, aga ikka ei tea. Aga märksõnad vigvam ja matkajuht suunasid ta õiges suunas ja andis meile teeotsa kätte. Paraku sai Pireti mobiiliaku lõplikult tühjaks ja ei saanud Helilt endalt teed küsida. Nõutuna seisime tee ääres ja lõpuks otsustasime lähedal asuvast talust teed küsida. Ja üllatus-üllatus: just samas talus Heli elaski!
Heli, Urmas ja Leele võtsid meid rõõmsalt vastu kui kauaoodatud külalisi. Õhtu kulgedes saabusid ka teised sõbrad Ülle ja Olavi ning oli meeleolukas õhtu.

Leele õpib ametit

Saime uue sõbra Leele, kes kontrollis meie kõigi tervislikku seisundit - selgus, et meil kõigil olid kõrvakollid. Leele õppis ka fotograafi ametit ja toksis arvutisse meie nimetähti. Ööseks müüs unepileteid - milline äriidee!

3. päev: Naissaare

2010-06-30T11:36:00.003+03:00

Alustame päeva kiidulauludega, sest kiita tuleb nii ilma kui inimesi. Ilm on senini päikseline ja soe olnud, mis on meile väga meeltmööda. Aga veel kord tahaks kiita Meremuuseumit, Urmas Dresenit ja tema poolt korraldatud merematka, siis Tuukrite OÜd ja Kaido Peremeest. Naissaare Külalistemaja kiidulaulu peab alustama kokapoiss Andresest ja tema kokasellidest, kes meile imemaitsva õhtusöögi valmistasid. Olime vist külalistemaja ainsad külalised, aga meie teenistuses oli terve meeskond ja menüü oli väga loominguline ja vastavalt maitsele: mina valisin pasta sinihallitusjuustu ja kukeseentega, Piret ja Indrek loomaliha erinevate lisanditega - kõik oli väga maitsev. Ega siin saarel just teisi võimalusi kehakinnituseks ei ole, kui külalistemajas või siis Rähnipesa saluunis - jah, see tegutseb ikka veel! Kes Naissaarel käinud, need kindlasti teavad.

Männiku küla

Melu saluunis ega külalistemajas aga ei olnud, nädalavahetustel pidavat ikka rohkem rahvast olema.

Lillepeenar külalistemaja juures

Niisiis meile tundus, et oleme saare ainsad külalised, järgmisel päeval (eile) alustasime saaretutvust Naissaare kirikuga, kuhu kõik kolmekesi (Indrek ka) suundusime. Kirik oli endiselt tellingutes, plekkkatus oli küll pea kohal, aga erilist edasiminekut kiriku ülesehitamisel näha ei olnud. Keegi seal vist ikka käib, teenistuse jäljest andsid tunnistust küünal ja roosid.

Naissaare kirik aastal 2010

ja võrdlusena pilt vanast fotoalbumist 2007. aastast - tundub, et ainult võsa on maha võetud

Jätkasime teed surnuaeda, mis asus saare lõunatipus, sealt suundusime saareringile, esmalt läänekallast pidi, alguses küll metsateel, aga seal ründasid meid miljonid sääsed, nii et tundus parem olevat liivasel ja kivisel rannaribal käia. Piret sai sääsepalsamit karastavast mereveest.

Merikapsas

Kaua küll rannas käia ei saanud, sest rand vaheldus soisema alaga ning ka ranna päris vahetus läheduses ei kulgenud endam metsateed, tee viis päris saare keskele, kus Kunila soo ja liivamägi. Kunila soos oli jällegi sääskede leviala ning kuigi meie käed käisid kui tuuleveski tiivad suure tuulega, oli sääskedel siiski pidupäev, Vahva Rätsep igatahes köhib oma seitse ühe hoobiga, meie ei suutnud oma hoobi laipu kokku lugedagi.
Saare tippu kulgesime läbi Haldja küla, kus algab militaarne matkarada, igasuguste sõjaliste objektidega, alustades ohvitseride kasiinost.

Miine leidub nii miinilaos kui metsa all

See oli suurde võssa mattunud nagu kogu külagi. Küla ainsad elanikud paistsid lambad olevat. Virbi otsas tuletorni juures oli aga nagu rohkem elu, mõned hooned ja hoovid paistsid päris korras olema ja saare idakaldal paistis olevat ka päris uusi ehitusi.

Virbi ots

Kohtasime küla vahel ka üht vene keelt kõnelevat meest, kes meile küll küüti pakkus Lõunakülla minekuks, aga loobusime sellest, sest tahtsime oma teed ikka jalgsi käia. Tagasitee oli umbes 11 km ja teel kohtasime ilmselt ühte isa kahe tütrega, kes meile viisakalt "Päiva!" ütles - huvitav, kas olid nemad soomlased või pidasid meid nendeks.
Sadamasse jõudnud, jäime telefoniootele - kohe pidi algama intervjuu Vikerraadioga. Hommikul oli juba olnud intervjuu Kukuga, nii et oleme popid tüdrukud. Peab vist selgitama, miks me sadamas intervjuud ootasime. Nimelt pole saarel igal pool levi ja ka interneti kasutamine on nadi - valdavalt ei ole.

Naissaare sadamas

Oma ringilt jõudsime külalistemajja tagasi kell 5 õhtul, nüüd oli paar tundi kosumist, et siis õhtul teatrisse minna. Meie kultuuriprogramm matkal on õige tihe, nüüd siis teine etendus: Jaan Tätte näitemäng "Lendajad" Omari küünis. Teatris kohtasime mitmeid tuttavaid ja ootasime pingsalt ka meie sõpru mandrilt: Urmas Dresenit kaaskonnaga. Dreseniga läks nagu alati, alguses kaotad täielikult närvid teda oodates ja siis saabub ta ootamatult rõõmsameelsena ja kõik laabub. Nii ka seekord, kaasas kaasa Katrin ja tädipoeg abikaasaga. Etnedus muidugi ootas nende järele aga seal oli teisigi hilinejaid, nii et kogu au nad endale ei saanud.
Nüüd etendusest. Väga südamlik, hea, keeleliselt geniaalne, mänguliselt meisterlik, paigalt ja kujunduselt suurepärane. Kõik jäid väga rahule. Õhtu lõpetasime taas külalistemaja restoran-baaris, kus saime taas nautida suurepärast toitu ja seltskonda.
Nüüd oleme sadamas, et jätkata juba tänase päeva teekonda. Paistab, et laev tulebki. Õhtuni!

2. päev: Prangli - Naissaare

2010-06-29T08:25:00.003+03:00

Öösel tuli maha pidada taplust sääskedega, nii hull muidugi ei olnud kui Pääsukesel omal ajal kui ta ühes talus kirpudega möllas, aga madistamist oli meilgi. Ühe sääse saagiks sai Pireti nina ja teise minu tallaalune, aga teisi suuremaid võite sääsed ei saavutanud. Elasime majapealsel, mille terassilt avanes suurepärane vaade mandrile ja Tallinna teletornile. Sinna toimetas pererahvas ka hommikukohvi ning võileibu ja mõnus oli olla. Kuhugi ei olnud kiiret. Tänane päev oli plaanis Pranglil veeta ja õhtul kell 6 oli kokkulepitud Kaidoga, et ta meid Naissaarele viib.

Piret ja Indrek uudistamas üht kirstu.

NB! Tähelepanu aknale!

Kuna peatusime Prangli saare talurahvamuuseumi külalislahkes peres, alustasime saaretutvust muuseumi külastamisega ja selleks kulus meil mitmeid tunde: ikka leidsime midagi huvitatat ja Indrek andis neile hüva nõu puidu konserveerimisest.

Prangli muuseum

Muuseum ise asutati alles aasta eest ja juba on tal päris toredad kogud! Pärast muuseumikülastust suundusime Prangli kabelisse ja surnuaeda, peremees korraldas kabelisse sissepääsu, nii et saime näha ka seda omapärast kabelit seestpoolt ning tornist avanevat vaadet igasse ilmakaarde.

Vaade kirikutornist Lääneküla poole

Laurentsiuse kabeli kohta veel niipalju, et see oli ühe Soome saare peal lahti võetud ja siia toodud ning Pranglil kokku pandud. Soome meremeeste uppumisest pääsemise mälestuseks ja Prangli meeste ja vanajumala kiituseks.

Pakri Laurentiuse kabel (1848)

Kabeli sisevaade

Kabeli juurest läksime väikesele lõunapoolse Prangli tutvumisretkele, kaasas matkakaart, kus tähtsamad objektid: Punasekivi mägi, "Eestiranna" laeva hukkunute matmispaik, lennukirusud.

Nautisime ka kaunist Prangli loodust. Kokkuvõtvalt sobiks Pireti tsitaat matkarajalt: Ah, kui hea on olla: akud laadivad, kõik juhtmed on seinas. No tõesti, milline mets ja suured inimtühjad liivarannad. Laevehuku matmispaik tekitas pikki ajaloolis-filosoofilisi arutelusid ka pärast pererahva juures, kes teavad inimesi saarel, kes sündmust mäletavad ja sellega otseselt kokku puutunud. Saare ühe talu lakas varjas ennast venelaste eest ka kapten, hiljem olevat ta kuskilt ikkagi kätte saadud. Lühidalt, kes loost midagi ei tea: see oli üks suur laev, mille pardal ligi 4000 inimest, keda venelased tahtsid Venemaale viia ja keda sakslased Prangli all pommitasid. Ühed halvad mõlemad.

"Eestiranna" laeval hukkunute kalmistu

Prangli saarele andis rõõmsa näo suur hulk teismelisi kalamehi, kes ilmselt mandrilt saarel suvevaheaega veetmas. Õhtul kuue paiku, kui meil oli kavas saarega hüvasti jätta, elavnes sadamakai: noortele kalameestele ja jahiomanikele lisandusid postipaadi ootajad.

Aparaat jõudis pildistamisasendisse liiga hilja, aga kujutage ette, et mootorratta taga oli käru, milles 5-6 umbes 10-aastast poisikest, kõigil õngeridvad püsti
Õhtune sadamamiljöö

Enne saarelt lahkumist olime jõudnud käia ka Loo külas ning vaadanud Prangli tuletorni ja muidugi tutvunud Prangli külamiljööga: looklevad kiviaiad, madalad majad - enamasti tagasihoidlikud, aga väga armsad; rõõmsad ja lahked inimesed. Kiviaedadega piiratud külatänav

Ja koerad, kes peale meie pererahva Minni olid kõik pea ühte moodi ja ei osanud vist haukuda, ainult uudistasid meid.

Tüüpiline Prangli koer

Merel oli tuul veidike vaibunud aga oleksime peaaegu sattunud merehätta, nimelt oli üks väike nii umbes 15-20 cm puuoks roninud sinna kuhu ronima ei peaks ja kiilus midagi laevas kapitaalselt kinni, aga laevamehed lahendasid olukorra kiiresti ja mingit suuremat paanikat ei tekkinud. Pahandusetekitaja pildi riputame siia blogisse varsti üles, kui internetilevi veidi kindlamaks läheb.

Siin ta on: paharet, mis laeva kinni kiilus ja ulpima pani

Õhtuks jõudsime Naissaarele ja peatume endises Nõukogude sõjaväe kordonis, praeguses külalistemajas, elektrit antakse siin jaokaupa ja internet ka vahepeal levib ja siis mitte.
Jällekuulmiseni!

Väike vahepala laupäevast

2010-06-28T08:21:00.004+03:00

Enne matka aklimatiseerusime kohapeal. Alustuseks tegime tutvust Tsitre ja Muuksiga - kohtadega, kus Pääsukegi 1913. aastal jalajälgi tegi. Tsitreski on RMK rajatud telkimisala ja rand kohe samas, paistab sama tore paik kui Purikkarigi. Teadmisi annab või kinnistab puudetundmisrada.
Muuksis on jällegi rohkesti huvitavaid objekte: Muuksi linnamägi, Turjekelder ja "Hundikangrud". Linnamäe tähtsaim objekt on tänapäeval ilmselt graniidist mälestussammas soomepoistele ja vabadussõjas teeninud soomlastele, kuid tegelikult mõjus meile enam linnamägi ise ja sellelt avanev vaade merele ning esimesed metsmaasikad sellel aastal. Maasikaid paistab linnamäel rohkesti olevat.

Turjekeldris olime kunagi käinud ning ammuseid aegu meenutades selgus, et tõenäoliselt samal ajal ja sama seltskonnaga ning talvel kui juga klaasseina moodustas ja selle tagant sai läbi kõnnitud, aga nüüd saime pildi ka suvisest joast.

Avastuseks olid aga kivikalmed ehk Hundikangrud - ligi poolsada lähestikku asuvat kivikuhilat, üks neist lahtikaevatud. Erinevalt Jõelähtme kivikalmetest, mis on nüüd tuntud Rebala kalmetena, on need oma loomulikus keskkonnas. Selgus, et taoliselt maeti tollal - umbes 2 aastatuhat tagasi - toonast eliiti.

Ööbimispaigaks valisime Salmistu Suurekivi hosteli. Kompleks on kunagi 1960ndatel ehitatud tõenäoliselt mõne pealinna asutuse puhkekeskuseks. Suurepärane ja soodne koht nii väikesele seltskonnale kui paarikümnelisele jõugule ühiseks koosviibimiseks, sest seal on nii grillimise plats, saun kui ka peamaja seminariruumiga. Kõhutäie eest peab küll ise hoolitsema. Aga meri on kohe samas, mis boonust lisab. Rand ise on umbes poolteist kilomeetrit eemal ja Salmistu küla ise on hästi tore, väga huvitavate hoonetega, kuid üllatas, et laupäevaõhtune elu oli kuidagi vaikne, tundus nagu oleksid kohalikud pealinna põgenenud - polnud ei suvitajate melu ega ka õues grillimisi. Nojah, siin vist teised moed. Aga rand, mis oli ühtlasi ka sadam, üllatas: pikk liivarand kohviku ja rannatoolide laenutusega.

Esimene päev: Jõelähtme kirik - Prangli

2010-06-27T23:16:00.004+03:00

Keskpäeva paiku alustasime teed Jõelähtmelt Kaberneeme suunas. Alguses pidime kulgema maanteed pidi, ent Jõelähtmes kaarti uurides selgus, et Mannivas on rippsild Jõesuusse ja otsustasime sealtkaudu minna. Manniva oli meie jaoks täiesti uus koht, oleks oodanud traditsioonilist rannaküla, ent üllatas jõukurite elurajoon. Tegelikult oli selline silla otsimine huvitav, saime head nõu, sest tõkkepuudega teed eksitasid. Aga rippsild oli päris - just selline nagu meie ettekujutustes õige rippsild olema peab.
Jõesuus otsustasime aja maha võtta ja natuke kaarti uurida. Moodsad nagu me oleme, võtsime appi nii GPS-i kui arvuti ja tekitasime mööda sõitvates autodes suurt elevust, et mitte öelda liiklusohtlikut olukorda. Meie nähes õnnetust siiski ei juhtunud. Aga leidsime päris toreda metsatee, mis kulges autovabalt ja sirgjooneliselt otse Kalevi Liiva suunas. Jätsime ajalootunni küll vahele, sest aeg kiirustas tagant, et kokkulepitud ajaks Kaberneeme jõuda. Kaberneeme sadamasse jõudsime täpselt minutipealt, millega teenisime kapten Kaido heakskiidu. Kapten ja tema sõber osutusid väga meeldivateks ning merereis hoolimata väikesest tormist oli ka tore kogemus.

Tormi tõttu ei saanud me randuda Aksi saarel ja suundusime kohe Pranglile. Pranglil leidsime öömaja Prangli saare talurahvamuuseumis ja jäämegi nüüd und ootama.

Tähelepanu! Homme algab Pääsuke 2

2010-06-26T10:41:00.006+03:00

Juba homme keskpäeval alustame Jõelähtme kiriku juurest selle aasta matka, sihtpunktiks Lihula. Fännid võivad meile kiriku juurde lehvitama tulla.
Alguses kulgeb tee tõenäoliselt Kaberneemele, et seal laevale minna. Kavatseme Tallinna vahele jätta ja selle asemel läbida Põhja-Eesti saari - näis kuidas õnnestub.
Juba eile tulime põhjarannikule valmis, väike ootusärevus sees. Proloogiks oli Viinistus Kaevuritest kunstnike etendus. Muide väga hea! Teel kohtasime tuttavatest koosnevat jalgratturite punti, kes just 3-päevast rattamatka lõpetasid. elamusi pakkus ka ujumas käies akvalangistide toimetamine.

Ööbisime imeilusas kohas Purikkari neeme tipus, kus on mõnus RMK laagriplats.
Mõne pildi lisame õhtul.

Eelmatk Võrtsjärve äärde, täpsemalt Rannu kihelkonda

2010-06-25T10:23:00.007+03:00

Jälle oleme oma blogisissekannetega graafikust maas, aga olgu siis enne suurt matka veel üks väike matkakirjeldus juunikuu esimesest pühapäevast. Võtsime seekord suuna Võrtsjärve äärde. Nüüd olime ka õnnelikud GPS omanikud ja katsetasime, kuidas on teed leida. Esimene kogemus oli päris vahva: stardipaigas Rannu kihelkonna kiriku juures oli kirik kenasti olemas ja aparaat näitas päris toredasti, kuidas me kirikule ringi peale tegime. No kui nii, siis ei tohiks enam selliseid äpardusi ette tulla kui eelmine kord Piusa ääres, kus õige teeots kaduma jäi.

Neemiskülast Rannu kiriku juurest suundusime Võrtsjärve äärde, seda võis olla ca poolteist või paar km, siis sattusime Tamme paljandi matkarajale, samas kulges ka jalgrattatee. Jalgrattateele olid kogunenud kõik ümbruskonna sääsed, paistis et oli toimumas Võrtsjärve sääskede kokkutulek või tantsupidu, igatahes olid nad moodustanud kolonni terve tee peale, mida võis olla jällegi paari km ringis, siis pöörasime meie ära, aga nende kolonn võis veel edasi jätkuda. Aga enne käisime veel ka Tamme paljandit vaatamas.

Rannu kandis kõndides paistis silma, et talud on siin päris heal järjel, siin-seal oli näha uhkeid taluhäärbereid, üsna tihti 3 korstnaga eluhooneid, kõrval savist kõrvalhoone. Silma hakkas ka uhke tuuleveski, mida parasjagu kõpitsetakse.

Edasi kõndides jõudsime Rannu surnuaeda, siin tõmbas tähelepanu leinava ema kuju. Läheduses on ka vallamaja ja apteek, mis alevist ootamatult väljas asuvad. Vallamaja lähedusest leidsime väikese künka, millele laotud kividele ei osanud tähendust leida, arvasime, et ju seal põletatakse nõidu või põletab vald tähtsaid dokumente.

Apteegi juurest edasi Rannu poole kõndides arvasime heaks metsatee valida ja siin avastasime, et ega GPS kõiki teid ka ei näita: esti näitas küll ühte sihti, mida me ei osanudki sihiks pidada aga nüüd täitsa korralikku metsateed ei tuvasta. Aga tee oli igati korralik ja kulges suure maantee naabruses, nii et kõndisime päris turvaliselt. Tee äärde oli peibutuseks piibelehti istutatud, nii et tekkis kiusatus neid kaasa noppida, jätsime selle tegevuse siiski õhtuks. Etterutates olgu öeldud, et õhtul seda ka tegime, aga lillenoppimise lõpetasid kiirelt näljased sääsed.

Päris Rannu alevisse me välja ei jõudnud, lõpetasime I etapi vene kiriku juures, kus ka Rannu perearsti elamine. Siis suundusime tagasi Neemiskülla, kus auto ootamas. Jõudes kohakuti Kaarlijärvel juustutööstuse hoonega, saime päris korraliku ehmatuse osaliseks: nimelt lendas sellelt kerge tuulega tükk plekkkatust maha - oleks me teisel pool teed kõndinud, oleks see meid tabanud ja tõenäoliselt ei kirjutaks me enam kunagi midagi.

Matka teist poolt jätkasime Vehendi pool, kus kõndisime veel tunnikese. Väike matk ja elamusi palju.

Nurjunud katse Lindorast Vastseliina minna

2010-06-01T11:38:00.006+03:00

Laupäeva pealelõunal võtsime suuna Piusa jõe äärde: internetist leitud matkaraja kirjeldus oli Vastseliinast Lindorasse ca 15 km ja tagasi 15 km, seega 30 km oleks täitsa paras. Paraku ei leidnud või ei osanud leida internetist rajakaarti, nii et tuli usaldada rajatähistust ja loota, et kohapeal ikka ka mõni kaart on. Kuna sõitsime Tartust välja Räpina maanteed pidi (Tartus oli samal päeval rattaralli ja linnaliikluses ümberkorraldusi), leidsime mõistliku Lindorast alustada.

Lindoras oli matkaraja algus hästi tähistatud ja vähemalt alguses kulges see ka väga kenasti sellisel toredal metsateel. Loodus reetis, et siin võiksid päris head marja- ja seenemetsad olla. Kevadlilli (nurmenukke, piibelehti jm) võinuks ka korjata, aga jätsime selle pärastiseks - pikk päev ju ees.

Beethoven - sõbralik koer

Umbes kilomeetri pärast jõudsime külasse. Piret tundis ära, et ta on seal varem olnud: Jõeveres on turismitalu ja samas pidi olema ka väike muuseum. Külavahe oli vaikne ja inimesi polnud näha, see-eest suundus kohe meie poole üks koer, kes oli õnneks rahumeelne ja lihtsalt uudishimulik, kuid varsti kihutas hoovist välja veel teinegi, kes nii sõbralik ei paistnud olevat. Igaks juhuks oli koeragaas valmis, kuid õnneks ei läinud seda vaja, kurjem koer jättis meid rahule, kui olime talunaabrusest lahkunud, teine saatis meid edasi.

Jõevere turismiküla

Küla platsil leidsime ka RMK matkakaardi. Tore, et RMK ikka matkaradasid tähistab. Tegime kaardist ka pildi, kuid vähemalt rajal polnud sellest miskit kasu (päevavalguses ei eristanud kaamerast matkaradu teedest ning maastikukaitseala piiridest, rääkimata sellest, et ei suutnud kohanimesid välja lugeda). Paraku ei uurinud kaarti lähemalt ning jäime usaldama rajatähistust. Külapiiril saime kokku ka kohaliku mehega, kes mõnusat võru murret rääkis. Temalt saime teada, et ta oli selle matkaraja hooldaja enne RMK ajastut olnud, praegu pidavat rada hooletuses olema, kuid siiski hästi tähistatud.

Jätkasime uljalt teed, umbes kilomeetri-pooleteist pärast tuli lahknevus: üks teeviit näitas jalgraja suunda, teine rattateed. Meie läksime jalgrada pidi, aga siis tuli värav ette ja taamalt paistis talu ning õieti ei saanud aru, kas me peame taluõuest läbi minema. Kindluse mõttes otsustasime seda siiski mitte teha ja rattarajale tagasi minna. Edasi kulgesimegi rattarada pidi, mis oli tähistatud vist 581 numbriga (ega me ei teadnud, mida see number tähistab, aga lootsime, et küllap see Vastseliina välja läheb). Metsatee võis olla kokku ca 6 km, siis tuli maantee, mis meid kimbatusse viis. RMK kaarti uurides olime selle tähelepanuta jätnud (kui rumal!) ja nüüd ei leidnud enam õiget suunda üles. Rattaraja viit oli tee otsas üles tõmmatud ja ei saanud aru, kuhu see juhatab. Võtsime suuna jõe poole, sest millegipärast tundus, et rada pidanuks kulgema jõe äärest ja siinpool jõge (mis oli täiesti väär!). Teispool jõge paistis olevat suur tahvel, mille lootsime matkaraja oma olevat, aga osutus hoopis järjekordse turismitalu reklaamiks. Seal oli ka matkaraja viit, aga see näitas suunda tagasi ja pidasime seda mõne teise matkaraja omaks, igatahes ei võtnud seda ette, vaid tahtsime ikka Vastseliina poole minna. Pruukosti võtnud, käisime veel maanteel edasi-tagasi ja olime tupikus. Ainus võimalik rada näis taas ainult talusse minevat ja lõpuks otsustasime tuldud teed tagasi minna ning Jõevere külas kaarti lähemalt uurida. Tagasitee kulges imekiiresti ja aina allamäge, mis Piretile oli väga meeltmööda. Meie tuttav Jõeverest oli hämmeldunud, et me juba tagasi - eks tuli oma eksiteed tunnistada. Otsustasime siis, et lähem autoga Vastseliina ja jätkame oma matka hoopis sealt, kuid kuna aeg oli juba õhtus, siis otsustasime öötundidel siiski võõras kohas mitte seigelda ning piirdusime linnusemäel kolamisega. Ah jaa, Piiri kõrts on kinni ning sealt sel aastal kehakinnitust ei saa (remont käib kirjade järgi järgmise aasta talveni), suured renoveerimistööd on ka linnuses. Ning Vastseliina muuseumist leidsime ka trükitud Piusa matkaraja kaardi. Oleks vist pidanud matka siiski Vastseliinast alustama, siis oleks rada läbitud, aga eks see jää järgmiseks korraks. Kodus kaardi ja objekte lugedes tekkis juba kihk, et võiks nüüd uuesti minna, paistab ilus rada olevat. Kuigi ka meie läbitud rada oli ilus, mõnus metsaalune, kust vabalt sandaalidega läbi sai. Ilm oli ka mõnus ja päikseline. Päeva lõpuks kogunes kilomeetreid ka peale 20, mis on küll vähem, kui hommikul kavandatud, aga lühisese päeva kohta siiski korralik tulemus.

Nina pildid nädal hiljem ehk siis täna

2010-04-17T19:28:00.019+03:00

Alatskivi-Nina-Lahe-Alatskivi

2010-04-14T21:14:00.011+03:00

Praegu pildid, varsti lugu.
Nina küla ja Peipsi järv laupäeval. Nagu näete - lund ja jääd jagub.

Ja üks kultuurilooline paik: Juhan Liivi sünnikodu tähis Kiidmal

Ja siin oli vett ka.

Talvematk Võrumaal

2010-04-11T11:34:00.030+03:00

Eks ta natuke kohatu on kevadel kirjutada talvematkast ja neid suuri lumehangesid meelde tuletada, aga et muljet ei jääks nagu oleks matk meil tegemata jäänud või oleks lumehangede vahele ära eksinud, olgu siis vana võlg ära õiendatud. Pealegi on meil juba esimene kevadmatk tehtud, aga sellest järgmisel korral.

Niisiis 9. jaanuar ja 1. päev
Talvepäevad on teadagi lühikesed, sestap ei võtnud me ette tavapäraseid 20-30 km lõike vaid piirdusime ca 10 km-ga. Ja sihtpunkti päralegi jõudsime peale keskpäeva. Meeskond oli meil ka täienenud: minule ja Piretile lisaks Maris. Kuna matk oli kavandatud kahele päevale, siis olime võtnud vastu lahke pakkumise Siirilt, kes oma maakodu meile ööbimiseks andis. Ise kiirustas Tartusse tütre sünnipäevale.
Majaga küll oli see lugu, et see nädalajagu kütmata ning tubane kraadiklaas miinuskraade näitas. Miinus 2 ja komad peale selle (täpselt enam ei mäleta) ja väljas nii miinus 12 kandis. Egas midagi - ahi kütte, pliidi alla ka tuli, elektriradikad sisse ja tasapisi hakkas soojenema. Kui ahi köetud, siis läksime esimesele matkale.
Võtsime suuna Pältre lühterkuusele. Päevane päike oli kuhugi kadunud ning valitses juba kerge pimedus, nii et pildidki kippusid sinakat värvingut võtma. Ilm iseenesest oli aga mõnus ja loodus ilus: puud-põõsad koheva lumevaiba all.

Õige varsti saime me endale tubli matkasaatja - sinise heinapallinööriga märgistatud koera, kes nagu õige karjajuht jälgis, et me teelt kõrvale ei kalduks. Oma 100 meetrit meist ees iga natukese aja tagant tagasi vaadates, et me ikka järgneme ja kui me pikalt kaarti jäime uurima, siis lähemale tuli ja kannatlikult ootas, kui me kursi ikka tema suunatud teerajale võtame. Vahepeal ajas küll põõsaste vahel oma asju, aga olime tal kindlalt kontrolli all.

Koerast veel seda, et ta oli väga viisakas. Kui kuuse juures pikemalt uudistama, pildistama ja einestama jäime, jättis meid diskreetselt omapäi. Vahepeal tuli küll kontrollima ja pakkusime talle tubliduse eest vorsti, mille ta kombekalt ära sõi, seejuures teist ampsu juurde nõudmata. Kui tagasiminek tuli, siis oli ta taas platsis.

Pältre lühterkuusk

Tagasi minnes oli aga meie matkasaatjast veelgi enam kasu, sest üks Mõmmi tahtis meid rünnata. Polnud küll tegemist talveunest ärganud karupojaga vaid ühe peniga Pältre külas, kes külatänavale tuli võõraid hirmutama, aga meie koer suunas ta oma aiaväravate taha tagasi ja siis tuli ka perenaine ja kutsus Mõmmi korrale.

Koer saatis meid kenasti Rebäse tallu tagasi ja läks siis koeraasju ajama. Kui poole tunni pärast puid tooma läksin, oli ta truult trepi ees, aga mõistes, et me sinna ööd jääme, oli hiljem läinud.Ahju, pliiti ja radikaid küttes saime Poirot' ajaks toasooja 20 kraadi, nii et öösel magamiskotis palav hakkas ja elektrikütte välja lülitasin.

2.päev.

Olime just hommikusöögi lõpetanud kui tuli majaperenaine Siiri, kaasas tütre peolt konfiskeeritud salatid, nii et järgnes teine hommikusöök. Kiitused siinjuures tütrele, kes need maitsvad salatid valmis meisterdas. Siiri varustas meid ka kuhja kaartidega ning kirjandusega Võrumaa matkaradadest ja vaatamisväärsustest. Seda kuhilat vaadates tõotab sel kevadel päris mitmeid matku Võrumaale viivat ja paistab, et staapki on seal olemas.

Seekord lisandus meie matkaseltskonnaga ka Siiri ning neljakesi me uutele matkaradadele läksimegi. Kui kaardil näitas Rebäselt Sapi külla minevat päris tee, siis ilma teejuhita me seda poleks leidnud.

No siin see tee osaliselt on, sihi järgi küll aimatav, aga lagedamal kohal küll hoomamatu. Lumi oli umbes põlvini, nii et madalamast matkasaapast sisse tuli. Maad Rebäselt Sapi mäele võis kaardi järgi poolteist kilomeetrit olla, aga mägi ei tulnud ega tulnud.

Vahepeal tuligi kaarti uurida, et kuhu see mägi siis jääb.

Aga enne mäge tegime tutvust ka Sapi taludega - ühes elatakse kuid teine on õite mahajäänud, kuid hoonete varemed annavad tunnistust mitte kehval järjel olnud talust. Mõni aeg tagasi olla talukoht müügiski olnud, võib olla on praegugi.

Sapi talu

Teine Sapi talu, vaba...

Siiri ja Piret teel Sapi külasse...

... ja vahefinišis teed rüüpamas ja lumehanges puhkamas...

... ning Maris vahefiniši poole rühkimas.

Mägi oli meile esimeseks sihtpunktiks - siin rüüpasime kaasavõetud teed ning tõmbasime hetke hinge. Vaateväli oli küll avar, kuid nähtavus halb. Lumevaip oli päris sügav, vahepeal ka koorik, mis kõndimise raskemaks tegi, nii et mingit soovi ei olnud lumes edasi mütata, saaks vaid kindale maapeale ehk lahtilükatud teele.
Edasi liikusimegi teedel, mis esmalt Sapi talust Pältre küla poole viis ning sealt keerasime tuttavale Möldre küla poole viivale teele. Vahepeal põikasime taas Pältre lühterkuuse juurde sisse, mille juurde juba päris kena teerada läks - meie eile tehtud.

Loodus ise pakkus aga kauneid talvepilte, mida kõike kaadrisse püüda ei jõudnudki: kõrged lumehanged, lumetuttidega kuused,pilvede ja päikese ning kuu mängud...

Ring tehtud, oli ka päev pealelõunasse veerenud, tund veel ja pimeneb. Selline see talv on. Enne Tartusse teeleasumist põikasime ka Nopri talusse sisse, kust ostsime kaasa head-paremat ja premeerisime end Nopri kohukestega.

Homme Võrumaale talvematkale

2010-01-08T22:45:00.002+02:00

Alustame uut hooaega. Varsti uudised meie kahepäevasest matkast Misso vallas.

Karula ja Koiva, I päev

2009-11-12T16:42:00.019+02:00

Kaunis iseloomulik maastik

Nagu piltidestki näha, pole tegu teps mitte novembriga, vaid pigem rohelisema aastaajaga. Ja nimelt mai lõpuga, mil tegime veel ettevalmistusi n.-ö. Pääsukese matkaks. Enne nädalast matka mõtlesime proovida, kuidas oleks 2 päeva järjest kõndida nii 25-30 km/päevas.
Karulale viisid mõtted juba Kääriku ja Rõuge matkadel, pealegi toimetavad meie alepõletajad vahel sealkandis. Vahepeal vilksatas peas ka Koiva nimi ja nii tegimegi, et üks päev Karulas ja päev Koiva ääres. Tegelikult küll pool päeva, sest Tartust lahkusime laupäeva pealelõunal ja RMK Karula teabepunkti Ahijärvel jõudsime peale kahte, siis oli vaja veel ööbimispaik muretseda. Hommikul internetis googeldades oli silma jäänud, et päris järve ääres on Järvenukka Talu ja sinna helistasimegi. Neil oligi üks maja välja pakkuda. Fikseerisime öise peatuskoha ära, parkisime sinna auto, ehkki päris sada protsenti me ka kindlad ei olnud, et just see meie majutuskoht on (pererahvas oli kodust ära) ja asusime teele. Teabepunktist matkaradu küsides anti meile kaart ja juhatati pikemaid-lühemaid radu, arvasime siiski, et päris suurt ringi ei tee, sest aega oli väheks jäänud - vast 6-7 tundi.

Läbitud matkarada

Võtsime suuna Kolskisse ja sealt edasi Tornimäe suunas. Ega me kaardi järgi kõige paremad orienteerujad ei ole või õigemini pole kaardid just kõige täpsemad - osad rajad on märgitud, teised samasugused mitte. Nii et liikusime suuna järgi ja kui olime ka kaardil märgitud objektini jõudnud, alles siis saime täpsemalt aimu, kus oleme. Kõige segasem lugu oli metsades, sest neid matkaradasid kulges nii- ja naasuguseid, aga kaardil paistis ainult üks olevat. Maanteel oli asi lihtsam ja vahemaagi tundus lühem, seevastu metsateed, mis kaardil tunduvad väiksed kaared, osutuvad oma keerdudega päris aeganõudvateks. Maanteede iseloomustuseks veel seda, et sealmail on valdavald kruusateed, mis jalgadele küll rõõmu teevad, aga silmnäole mitte, kui mõni auto mööda juhtub sõitma. Aga seda juhust nii naljalt ette ei tule, või kui tuleb, siis harva (tunnis kord).

Karkküla muinaskalme

Karula kandis on ikka hoopis teistsugune loodus kui meie senistel matkadel. Kolski tee äärde jäi küll ka kuppelmaastikku, ent rohkem hakkasid silma murdunud kasetüved soostunud aladel. Selline ürgne värk. Ja selliseid soolaike oli palju. Tee äärde jäid mõned üksikud talud, aga inimtegevusest andsid rohkem märku loomad, kes meid uudishimulikult saatsid. Tõsi, lambaperet küll nii väga ei huvitanud, mis tüübid need on, kes nende koplist mööduvad, määgisid rohkem omavahel kui meile tervituseks, ainult üks uudishimulik talleke ukerdas tee ääres, aga tema vist oli juba varem seiklema tulnud, teised pikutasid kaugemal. See-eest hobused ja lehmad olid küll elevil - eriti nautisid hobused, et saavad fotomodellid olla. Ja muidugi lehmad ka, keda hellitavalt mammutiteks hüüdsime - seal on sellised toredad tugevad punased lehmad (musta-valge-kirjut nagu ei näinudki).

Karula ja Koiva kandis nägime valdavalt selliseid lehmi

Rajad on Karulas suhteliselt hästi tähistatud. Meie sattusime metsa keerates Tornimäe matkarajale, kus oli nii puutüvedele värvitud teetähised kui maasse taotud teeviitasid, samuti andsid rajast aimu sissetallatud teed, aga neid oli kaugelt rohkem kui kaardile joonestatud matkaradu. Metsas olid matkarajad päris hästi läbitavad: kui ürglooduses jääb mahalangenud puu sinna vedelema, kuhu ta kukkus, siis rajal oli erandeid tehtud - nii oli vahel tüvesse saetud aste, et matkajatel oleks mugavam teekonda läbida või oli tüvi rajalaiuselt läbi saetud. Mai lõpuks oli aga rohi päris kõrgeks kasvanud ning puhuti oli raja olemasolu vaid aimatav ning kõrge rohu varjus võis olla väga vesine pinnas. Jalavarjud ongi teema, millele peaks enne sellist matka mõtlema. Tunnistan, et mina isiklikult ei olnud selles osas parima ettevalmistusega: jalas sandaalid, milles märjad jalad kippusid külmetama; teisalt olid sandaalid siiski parem variant kui vett läbilaskvad matkajalanõud. Aga see väikene ebameeldivus oli üheks õpetuseks suurema matka eel ja neid õppetunde kogunes teise päeva õhtuks päris mitmeid.

Matkarada on tähistatud punaste laikudega puutüvedel

Kui Tornimäe rada korralikult läbida ja on viitsimist ka infotahvleid lugeda, siis saab päris palju teada. Infotahvleid võis 15 ringis olla, näiteks Liinamäel jutustati viikingiaegsest linnusest, Rebäse - vana talukoha juures juhiti tähelepanu, kuidas sööti jäetud põllumaal hakkab võimutsema lepp, jutustati järvedest, mida Karula kandis 60 ringis on (kõigi nime ei teatagi), kuskil oli ka Forseliuse-aegne kool olnud (sellest järgi küll ainult aimatav õu) ja kuskil vist ka laevasadam... Muidugi tutvustati taime-linnu-loomariiki, räägiti jääajast ja tutvustati alepõllundust. Muide, selle alepõllu tahvli juures oli suur väli, mis oli täis maasikaid! Sel ajal veel valendasid õitest, aga kuu aja pärast.... Hmm! Seal lähedal vist ongi meie aletajate katselapp?

Ja kui juhtumisi on puu rajale kukkunud,

siis on jalgrada läbi saetud või tehtud selline elegantne aste

Pinnamoelt oli rada kaunis vaheldusrikas: oli mäkkeronimist, salumetsi, nurmi, karjamaid ja ... soid. Ühe huvitava teadmise saime, et sood on vananenud järved ja lõpuks ootab kõiki järvi selline saatus. Vot nii! Nii et sood võimutsevad. Ja võlusid meidki, igatahes piltidele jäi vett rohkesti. Matkajatele oli soos liikumine lihtsaks tehtud - pikk laudrada viis näiteks üle Verioja, aga muidugi, see on vaid üks osa soost ja palju jääb nägemata, on need siis kopratammid või vesiroosid või Rootsi kunni jalajäljed.

Veidi soomaastikku

Selline pärandmaastik siis, kus iga samm jutustab lugusid. Muidugi kuulusid meie programmi ka vaatetornid, üks neist kohe Tornimäe matkarajal, kust avanes vaade Kaika kuplitele ning Otepää ja Haanja kõrgustikule. Torni juures võtsime ka pruukosti. Teine, Mäekonnu-nimeline torn jäi Mähkli küla äärde. Aga enne Mähkli teele suundumist möödusime Rebäsemõisast, mille kuulsaim objekt on maakivist rehi ja peksukivi.

Üks ojake teel Mähklisse

Olime juba küllalt kaua kõndinud. Teise vaatetorni juurde jõudes hakkas juba hämarduma ja Piret loobuski tornironimisest. Kui mina tornist ümbrust kaesin ja üritasin hinnata, kaugel meie ööbimispaik on, helistaski perenaine ja tundis muret, kuhu matkajad kadunud. Lubas mehe meile autoga järgi saata, millest keeldusime, sest meie arvates oli veel ainult 5 km ringis kõndida ja seda lõbu ei saanud meilt ju ometi ära võtta. Veidike kaarti uurinud ja teejuhiseid saanud, jätkasime turvaliselt teed, s.t. et kõige otsemaid radu ei valinud, vaid läksime kindla peale ja seetõttu võis 5 km-st vabalt ka 6 või 7 saada, vähemalt kulutatud aja järgi tundus nii. Möödusime Metsamoori turismitalust, kus paistis päris rõõmsameelne seltskond laupäevaõhtut veetvat. Meil oli hea meel, et olime Järvenukka valinud ja tõotas olla veidi rahulikum, sest tahtsime korralikult välja puhata. Natuke murelikuks tegi küll perenaise vihje, et peale meie pidavat tal veel üks matkajate seltskond öömajal olema. Huvitav, kes need on? Ööbimispaika jõudsime veidi enne kella 11 õhtul. Nägime, et meie autole oli seltsiline tulnud ja naabermajakesest kumas valgust. Aga kuidagi vaikne oli. Pererahva elamisest aga elumärki ei paistnud, olid vist magama läinud. Kobistamise peale tuldi küll kohe ja juhatati maja kätte. Just maja - meie päralt oli terve maja 3 voodi, laua, pliidi, külmkapi, veekeetja, kraanikausi ja elektriradikaga. Ning lisaks pakuti sauna. Priima! Saun kulus küll ära, olime ikka parajad porikäkid ja kõige soojem ka just polnud.

Järvenukka turismitalu (pole minu pilt)

Ah jaa, selliseid tarekesi oli sellel turismitalul 2: üks mõeldud pisut suurema seltskonna või pere tarbeks ning see, kus meie - 2 või 3 inimesele. Mõlema maja juures oli ka õuesistumise pingid ja väljas oli grillimispaikki. Kemmerg asus paremat kätt nurga taga ja selle lävelt avanes vaade otse järvele. Paistab, et turismiga tegeletakse siin hooajaliselt ning tegelikult polnud meie maja veel päris valmis puhkajaid vastu võtma. Platvorm maja ees olid veel lahtiste laudadega ja tuli olla ettevaatlik. Seda me oskasime ka arvestada, kuid palju hullem oli trepiga, sest Piretil õnnestus trepist läbi astuda ja jalale liiga teha. Õuevalgustust ei olnud ja tal jäi märkamata pilu maja seina ja trepi vahel, aga sellest pilust piisas, et jalg vahele võtta. Selline õnnetus siis päeva lõpuks ja ähvardas meie 2-päevasele matkale kiire lõpu teha. Olukorra üle vaadanud ja olemasolevate vahenditega jalga pisut tohterdanud, jäi vaid loota, et ehk hommikul kannatab käia. Igatahes lisas see äpardus meie matkatarvete nimekirja veel paar asja: ravumid ja plaastrid-sidemed ning üks kange naps, millega haavu desinfitseerida. Ravimite vajadus sai hommikul veelgi kinnitust, kui ärkasin hirmsa peavaluga.

Varahommikune vaade Ähijärvele Järvenukka turismitalust

(paremale jääb pererahva elamu ja vasakul puu taga on abihoone, kus ka saun)

Tegelikult läks mul uni juba enne kella 5 ära, põhjuseks kergelt tuikav peavalu - sellest oleksin kiire abiga ilmselt kohe abi saanud, aga ausalt öeldes puuduvad mul peavaluga kogemused. Ja ravimeid polnud ka kaasas, lihtsalt ei lähe neid tavaliselt tarvis. Kunagi kümmekond aastat tagasi oli mul küll üks jälk peavaluhoog, mis oli tingitud ilmselt tühjast kõhust (polnud tol päeval veel söönud) - siis lõppes asi oksendamisega...

Karula ja Koiva, II päev

2009-11-12T15:17:00.024+02:00

Hargla kirik

Niisiis teise päeva hommikul olime kaks santi: ühel jalg marraskil ja paistes ning teisel pea paistes (vähemalt tundus, et ei taha kõrvade vahele ära mahtuda). Üsna nutune seis ja polnud just suuremat väljavaadet, et meist päeva peale asja saab. Esmaabiga varustatusele polnud me mõelnud ning ka autoapteek ei sisaldanud kõige hädapärasemat. Õnneks oli Piretil aspiriini, mida pakkus mulle peavalu leevendamiseks ja - ime küll, mõjuski! Kange kohv ja aspiriin olid ainukesed, mille suutsin hommikul sisse võtta, jogurt keerles suus ringi ning mõte võileivale ajas öökima. Toas tundsin end merehaigena, nii kolisin kohvitassiga õue ja sundisin end tassist jagu saama. Pea tuikas ikka, aga tasapisi hakkas maailm selginema. Naabermaja puhkajad sättisid minekule, nende põlvepikkune laps seltsis pererahva eakaaslasest pojaga. Minu vormist ärakukkumine ehmatas Piretit niivõrd, et ta juba konsulteeris tuttavate arstidega ning manas erinevaid variante, mis selle peavalu võisid tingida. Õnneks pole ma just hüpohondrik ning esimese paranemise märgina leidsin asja ok olevat. Tagantjärele ei oskagi seletada, mis selle peavalu võis tingida - kas eelmise päeva värskeõhumürgitus või kuiv õhk öösel (kambris oli radikas toa võimatult kuumaks kütnud), aga võib-olla sai pea peale sauna väikese tuuletõmbuse - kes teab. Enne lõunat sain enam-vähem jalad alla ja Piretigi jalad liikusid, nii et otsustasime ikkagi Koivale minna.
Esmalt sõitsime Harglasse ja juba teel täheldasime maastiku muutumisi - tundus, et niipea kui Karula kihelkond lõppes ja Hargla algas, oli maastikupilt kohe teine. Harglas käisime kirikut kaemas. Ehkki oli pühapäev ja võinuks teenistus olla, siis kirikuuksed olid lukus ja nii tiirutasime lihtsalt kiriku ümber ning tutvusime infotahvlil olevate matkaradadega.

Meie matkatee (kõik ei mahtunud tegelikult pildile ära,

ütleme nii, et rada kulges pisut altpoolt ja vahel liikusime jõekäände pidi)

Selgus, et siin Hargla kandis on neid päris mitmeid, küll rattaradu ja väiksemaid. Kuna meie polnud sel päeval just kõige paremas vormis ja jupp päevast juba möödaski, ei hakanud suuri plaane tegema. Mõtlesime lihtsalt, et vaatame, kuidas läheb - kõnnime natuke Koiva ääres ja vaatame, kuidas jalg kannatab. Nii võtsime suuna Tsirgumäele, mille külje alt paistsid rattarajad kulgevat ja kus Mustjõgi Koivaga üheks saab. Parkisime auto Tellingumäe vaatetorni parklasse ja alustasime teed. Õigemini läksin mina eelluurele Tellingumäe vaatetorni, kuhu paarsada meetrit mäkke tõusta, Piret ei tahtnud mäe ja torniga jalga koormata ning otsustas seda pigem tohterdada ja toestada. Juba teel torni lõi ninna maikellukeste tuttav lõhn ja tee äärest nad leidsingi - nende noppimise jätsin pärastiseks. Vaatetornist avanev vaade oli äge, üks paremaid, mis nähtud - jõekäärud joonistusid nii hästi välja, esmalt Mustjõgi ja siis Koiva, sellised kiiru-käärulised, et meenutasid kaaruspaela Mulgi kuuel, fotokaga muidugi see kõik korraga kaadrisse ei mahtunud ja nii siin vaid kübemeke:

Mustjõgi

Eelluure tehtud ja esimesed maikellukesed korjatud, pöördusin parklasse tagasi ja meelitasin Pireti matkarajale. Ta oli jala "lahasest" vabastanud ja arvas, et kannatab käia küll. Suundusime Mustjõe äärde, sest tore oleks näha kohe kahte jõge ja nende ühinemiskohta. Jõed vooklesidki nii nagu tornist nähtud, tehes väikseid aasakesi. Päris jõesängi mööda polnud mõtet käia, sest järgmine ja üle-üle-üle-ülejärgminegi kurv olid ühe silmapilguga tabatavad, mõnes kohas varjas põõsas veepiiri, aga jõe voolujoon oli selge. Pealegi oli rohi kaunis kõrgeks kasvanud ja mõistlikum oli mõni teerada leida, neid iga käänu juurde ei viinud, aga Mustjõe ja Koiva jõe ühinemiskoha leidsime kätte. Veetase tundus küll madal olevat, aga ei hakanud proovima, kas vastab tõele, et Koiva jõe vesi Mustjõe omast külmem on, nagu infotahvlil kirjutati.

Koiva (Gauja) jõgi

Jõed paistsid kaunis kitsad olevat, päris üle just ei hüppa, aga Läti poolele võiks käbi või tammetõru visata küll. Nimelt olid mitmelgi pool veel piiripostid meenutusena lähiminevikust, kus kinnitati, kummas riigis parasjagu oled. Kui jalgu märjaks ei teinud, siis piiriületust muidugi ei olnud, sest jõgi ongi sealmail piiriks, nii 22 km ringis. Kümmekond aastat tagasi poleks teisele kaldale tohtinud astuda, aga nüüd poleks probleemi. Supeluseks polnud ilm just loodud - veidi jahedavõitu ja üsna heitlik, aeg-ajalt mõne vihmapiisa poetades, mis vahepeal päris rajuks läks. Aga kaldad on seal liivased ja veetase paras, nii et kehva ujumisoskusega saaks sipsti teises riigis ära käia. Muigugi oleks tore seda jõge mööda paadiga liikuda, võib-olla võtame kunagi ka selle ette.

Piiritulbad Koiva jõe ääres

Alguses liikusime radadel, mis kulgesid jõe vahetus läheduses puisniitudel, vahel tuli küll kõrgest rohust ise teed rajada. Niit on kaunis liigirikas, kõiki õitsvaid taimi ei teagi, aga tuttavatest kullerkupud jäid meil noppimata, sest arvasime, et seda võiks matka lõpetuseks teha, siis aga neid enam ei kohanud. Luhal oli näha uhkeid tammesid, ühte põlistamme läksime teeviida järgi otsima, pidi teine Eestis vist jämeduselt 2. olema. Väga jäme ta ei tundunudki, aga lõhki kasvanud oli küll, nii et tüvi oli telliskividega toestatud. Seal läheduses oli kena liivakallas, mis ilmselt ka supelusekohaks. Meie võtsime siin pruukosti ja nautisime kaunist loodust. Ühelt poolt tundus, et siin võiks külaplats olla, aga ühtegi talu nagu ei mäleta, et oleks näinud. Loomajälgi küll ja lehmakooke, nende päritolule saime hiljem jälile, kui pea ainsa ehitisena leidsime veiste suvekodu. Ka siin, nagu eelmisel päeval Karulaski, olid lehmad pruunid ja seda tõugu paistsid ka teiselpool jõge Lätiski elavat.

Siin saavad kokku Mustjõgi ja Koiva jõgi

Koiva jõe ääres (võimalik ujumiskoht)

Niitudega juba küllalt tutvust teinud, kolisime rattarajale, mis oli tähistatud nii suunaviitadega kui infotahvlitega. Infotahvlid olid RMK poolt ja nendel kõneldi enamasti metsaliikidest, mis väga selgelt vaheldusid: kõrged männikud, siis kaunis omapärane männik, kus väikesed tammed kõrgete männitüvede all kasvasid ja vist oli haavikki? Ühe infotahvli juures oleksin maole kogemata peale astunud. Kui esimesest ehmatusest toibusin, siis sain aru, et see oli süütu vaskuss, aga vaevalt oleks ta end laiakslitsutuna hästi tundnud. Vaevalt kümne sammu pärast kohtasime teist ussi - seekord nastikut. Ja see roomajate tihe levik tegi ettevaatlikumaks, olime just niidul kõrge rohu sees müttanud, siis ei osanud nii väga kartagi... Õnneks rohkem me neid sellel teel ei kohanud. Kuid sellest oli rohkem kui küll. Tähelepanu tõmbasid hoopis sinised sitikad, kellesarnaseid olime ka eelnevatel matkadel kohanud.

Kohalik loomariik: sinised sitikad...

... ja maod

Metsa all kulges mitmeid teid, küllap kõik viisid ka kuhugi välja, aga ei hakanud kõiki kontrollima. No üks tee viis selle loomade majani ja võib-olla mõni ka taluni, aga meie otsustasime tagasi pöörduda. Sama teed tagasi minna oleks igav olnud ja nii vaatasime, et võiks edasi minna enam-vähem rattarada, mis pidi väikse ringi tegema. Rattatee pidanuks Laanemetsa kirikuni minema, aga seda me oma plaani ei võtnud, õhtu hakkas lähenema ja kes teab, kuidas Pireti jalg oleks vastu pidanud. Meie otsustasime umbes suuna järgi minna, esmalt natuke paremale ja siis jälle paremale, mis pidanuks Tsirgumäele tagasi viima. Seda ringi tehes tundus vahepeal küll, et selle aja peale peaks juba suurele maanteele välja jõudma (vahepeal oli nagu kuuldagi maanteemüra), aga ei midagi, ikka mets ja kurvi taga jälle mets või siis lank. Teed pikendas ka paar tugevat vihmahoogu. Kui lõpuks rattatee viida leidsime, mis Tsirgumäele kilomeetreid ütles, muutus samm juba kergemaks.

Veiste suvekodu

Tsirgumäele tagasi jõudsime üsna ootamatult, sest alguses vaatasime, et peame vist ühe ringi tegema, aga siis tundus mulle, et äkki võiks ühe vana kiviaia juurest lõigata ja selguski, et oleme vana Taheva mõisa keskuses, mille kunagisest hiilgusest andsid märku päris mitmed hoonejäänused, millest uhkeim ja tervem näis jääkelder, aga teisedki hooned tundusid väärikad. Mõisapark paistab küla suvine kultuurikeskus olevat, siin olid nii kiiged kui kõlakoda. Ega kauaks ei saanud kiigele puhkama jääda, kohe ründasid sääsed, kes pärast vihma eriti verejanulised olid või oli see nende esimene veri, mis neid hulluks ajas.

Taheva mõisa jääkelder

Nüüd oli veel läbi asula minna alla Tellingumäe jalamile, kuhu olime auto jätnud. Ja muidugi maikellukesed, kes meiega linna tahtsid tulla. Samme kogunes Piretil selle päeva lõpuks 25000 ringis, minu ajutine Silva sammulugeja oli eelmise päeva leondusega vist ületööd teinud, nii et hommikune mäkketõus Tellingumäele oli talle liig-mis-liig ja ta otsustas enam mitte ühtegi sammu lugeda. Seega päevas ca 20 km ja eelmisel päeval üle kolmekümne oli päris paras tulemus - andis kinnitust, et annab käia küll mitu päeva järjest ja jalad väga väsinud ei olegi. Mõttes pidasime ka nimekirja, mida suure matka puhul meeles pidada: ravimid, plaastrid, sidemed, kange naps... aga kuna kohe kirja ei pannud, siis unuses kindlasti midagi ka ära.

Lõpetuseks lihtsalt üks kevadine pilt - palju õisi

See vana veski on Tsirgumäe tee ääres

Hommik Jänese rajal

2009-10-03T09:41:00.004+03:00

Tavaliselt olen läbinud Jänese rada päeval või siis hilistel õhtutundidel, täna suundusin rajale aga enne 8 hommikul. Hommik oli võrratu, esmalt paistsid silma hallad, Kassiorg oli kaetud nagu valge pitskardinaga ja kuna päike paistis, siis olid ka puna-kollased puud veelgi värvirikkamad. Idülliline Emajõe tänav, kaldapealne palistatud kalameestega, teel vahetasid naabrid uudiseid, mõni jalutas koeraga, mõni jooksis, mõni kõndis juba keppidega. Virgad inimesed! Aa, ja Emajõe rannas tuli just üks vapper ujuja veest välja - alla 20-ne noormees võis olla. Aga öösel oli ju külma olnud. Ja kalamehi võis juba kilomeetri kohta olla paarikümne ringis.

Edasine pilt läks veelgi ilusamaks: hallad, sügisvärvides puud-põõsad, jõe kohalt tõusev udu, ojakesed vulisesid, isegi linnud andsid kontserti... Kahju ainult, et aega polnud kogu rada läbida, sest täna oli rada kohe väga-väga-väga-väga ilus, esimestel kilomeertitel pole ka neid silma riivavaid prahihunnikuid. Igatahes soovitus: kui päke sügisel hommikul tuppa piilub, siis kähku riidesse ja rajale. Nähtav pilt on super! Kahju, et fotokat kaasas ei olnud, aga mobiiliga mõned klõpsud tegin.
Kui ma ainult ise laisk ei oleks...

Endla looduskaitsealal

2009-09-22T16:25:00.016+03:00

Raja plaan: meie kulgesime Toomalt Männikjärve rabale, sealt edasi Mustjõe äärest Endla järve äärde, sealt Kaasikjärve raba vaatetorni juurde, sealt matkarada pidi kuni viimase infotahvlini, kust läheb kruusatee Kärdesse ja Kärdest sattusime asfaldile ning sealt edasi Tooma suunas.

Värsked uudised! Pühapäeval käisime Endla rabas.
Jutt tuleb hiljem, praegu pildid. Püsige rajal!

Vaade vaatetornist Männikjärve rabale

No nii. Nüüd juba november ja hirmus külm, aga selle matka tegime siis septembris, mil veel soe oli. Tegelikult oligi vananaistesuve viimane pühapäev, kui kraadiklaas üle 20 soojapügala näitas ja meie Endla rappa läksime. Toomal, kuhu auto parkisime, oli teisigi matkajaid näha. Ja parkla oli autosid täis, nii et mõnus ilm meelitas inimesed välja - keda marjule, keda niisama loodusesse. Tore oli näha noori peresid, kes sedaviisi pühapäeva veetsid. Kahju vaid, et looduskeskuse uksed kinni olid, ilmselt oli hooaeg läbi - nii jäi vaatamata ka sissejuhatav ekspositsioon.

Männikjärve raba

Endla looduskaitseala pakub matkajatele palju võimalusi: kes pikka matka ei jõua ette võtta, võib teha ringi ümber Männikjärve või siis piirduda Männikjärve raba vaatetorniga või teha lühikese sutsaka Endla rabani, aga võib ka teha nii nagu meie plaan: Tooma - Männikjärve raba -Mustjõe äärest Endla järve äärde - Kaasikjärve raba vaatetorni juurde - siis veel läbi metsa infotahvlini - ots ümber ja tagasi - Kaasikjärve rabast Männikjärve äärde - sellele ring peale ja Toomale.

Veelkord Männikjärve raba ja selle laudtee (kokku 1,3 km)

Päris plaani järgi me siiski ei teinud. Raba matkarajad olid aga väga hästi tähistatud ja see polnudki põhjus, miks me oma plaani lõpuni ei täitnud, pigem polnud soovi ühte teed mitu korda käia ja nii läksime läbi Kärde, aga siis läksime küll natuke omadega rappa ja eksisime suurele maanteele, selle asemel, et vaikset kruusateed Toomale minna. Nimelt pole väikestes külakestes sageli teetähiseid ja see tee, mis suuna järgi tundus Toomale minevat, keeras äkki suurele teele. Kui seda märkasime, ei hakanud ka enam tagasi minema, sest hulk maad oli juba tuldud, nii et saime mõned lisakilomeetrid, mis oleks ju ok, kui vaid suurt magistraali ei oleks, kus sel päeval valdavald jalgratastega autod mööda vurasid. Väikese mõtlemisega oli asi selge - Tartu rattamaraton ju.

Piret vaatetornis

Meie matkatee oli päris vaheldusrikas. Enne laudteed oli hoiatus ka rästikute kohta, aga nemad olid ilmselt põgenenud inimestehordide eest ja neid meil kohata ei õnnestunud. Laudtee viis üle Männikjärve raba, mis olid täis ilmavaatluse vidinaid, laukaid ja pakkus silmale palju ilu. Raba keskel olevast 7-meetrisest vaatetornist avanes vägev vaade.

Üks rabamänd

Laudteest veel, et see on üsna turvaline, ent kitsas ja mõeldud ühesuunaliseks liikumiseks, aga külg ees õnnestub ka vastassuunas tulijast mööduda. No kuiva jalaga peaks ikka pääsema, kui just ei küünita rabast mõnd jõhvikat haarama.

Metsaalune Mustjõe ääres

Kummikuid võib vaja minna siis, kui jõuab Mustajõe äärde, see metsatee oli küll veidi märjavõitu, aga et sügis oli pikalt kuiv olnud, siis polnud viga, nii et kuival suvel võib kummikud koju jätta küll. Teed Endla järve äärde võis olla kilomeetri ringis, enne järve oli üks puisniit ja mõned infotahvlid, kus muuhulgas jutustati Vanemuise õnnetust kosjaskäigust.

Mustjõgi ise

Järve ääres ootas meid majake, mille juures oli piknikukoht. Piret teadis rääkida, et maja on võimalik Tooma looduskeskusest rentida, tema olla seal kunagi ühel sügisel isegi ööbinud. Meil aga ööbimisplaani ei olnud ja sahvritki polnud kaasas, et grillimispaika testida, nii et ampsasime õuna ja läksime edasi. Pealegi oli grillimisplats juba okupeeritud ühe perekonna poolt.

Endla järve ääres on üks majake, sealt läheb laudtee otse järve

Edasine tee Endla järve äärest Kaasikjärve raba vaatetornini viis läbi mustika- ja pohlametsa, mis peibutas küpsete marjadega. Tegelesimegi siis pool tunnikest korilusega ning lasime metsaandidel hea maitsta ja natuke kojugi koogi jaoks. Muide, peale meie oli veel teisigi marjulisi ja nemad tegelesid asjaga juba palju tõsisemalt, ikka talvevarudele mõeldes.

Üks piknikukoht Kaasikjärve vaatetornist edasi

Kaasikjärve vaatetorn oli küll kõrgem, ent sellist vaadet ei pakkunud kui Männikjärve oma, Kaasikjärve raba tundus lagedam olevat, enne raba veel päris kõrge metsatukk. Mõnisada meetrit enne torni näitas teeviit Tooma peale, mis pidi ka rabast läbi viima ehk teisiti öeldes, tahtnuks me rada korralikult läbida, pidanuks me sinna tagasi minema. Jätsime selle küll meelde, aga läksime esialgu nii, nagu tee juhatas: kuskil kilomeetri-paari pärast pidi veel üks infotahvel olema.

Väga koledad aga üllatuslikult fotogeenilised seened

Kui järveäärne rada oli kuiv, siis metsavahelisi teeradu kulgedes läks jälle märjemaks. Piilusime ka, kas mõnd seent ei leia, aga tundus, et sealkandis söödavaid seeni ei kasvagi või olid need tõesti enne meie tulekut ära korjatud? Vabandust, kahte puravikku nägime: ühe jätsime kasvama ja teise võttis Piret kaasa, seltsiliseks kukeseenele, kes Elva matkast saadik üksinda sügavkülmas külmetas. Küll oli aga metsaalune täis rohelisi koletisi, mis parasjagu õudu tekitasid ja igasuguse tahtmise sama rada tagasi tulla ära võtsid.

Kärde rahumajake, mis tekitas palju küsimusi

Metsast läbi murdnud, oligi infotahvel ja kruusatee, mis viis külasse, vähemalt kaardi järgi tundus Kärdeni lühike maa olevat: kolm käändu ja kohal. Aga kujunes nii, et mõned majad, mis kaardi järgi pidanuks Kärdel olema, polnud seda vist mitte, igatahes küla keskus asus palju kaugemal ja polnud sugugi nii väike nagu meie ettekujutuses. Tee ääres kuulsime külakoertelt kõik külauudised ära, aga kahjuks ei mõista neid edasi anda. Ühes talus olid aga koerad lahti ja valmis meid kohe tormijooksuga ründama, meie õnneks tõmbas aga just maanteelt tulev auto nende tähelepanu endale ja pääsesime ühes tükis.
Kärde rahumajakeses rahu leidnud, oli veel üks etapp Toomale, mis tundus kiviga visata. Kuid lasime end kaadrilt petta ja nii tegime väikse ringi. Enne suurt teed tõmbas tähelepanu üks tumesiniste atraktsioonidega talu, mis - selgus, et teenis paintballiga.
Toomast veel, et päris looduskeskuse kõrval on viisakas külaplats ja väike järv, milles võimalik supelust sooritada. Ehkki ilm lubanuks, jäi see meil proovimata, ei teadnud lihtsalt kostüümi kaasa võtta.

Kiidjärve - Taevaskoja

2009-09-03T08:40:00.016+03:00

Ahja jõgi

Inspiratsiooni selleks matkaks saime Hinni kanjonist, mille mõju oli nii tugev, et Taevaskoja vaated mälupildis hakkasid tuhmuma. Võtsimegi Taevaskoja taasavastamise ette nädal peale Hinni kanjoni avastamist. Nii pöördus meie armastus järvede vastu uueks kireks ürgorgude järele. Et oli juba maikuu keskpaik, oli uksed hooajaks avanud ka RMK Kiidjärve teabepunkt, kust uurisime võimalusi, kuidas Kiidjärvelt Taevaskotta saaks. Kaart käes, asusime teele. Kaarti juba lähemalt uurides selgus siiski, et päris Taevaskotta see ei vii, vaid keerutab Ahja jõe ääres küll, aga selle läänepoolsel kaldal. Küsisime siis teepealt nõu ja õige teeots kätte juhatatud, võtsime kompassiks jõe ning hakkasime liikuma Taevaskoja suunas. Seal pidi olema ka tähistatud rada, aga seda nad ei pidavat väga välja reklaamima, sest see viib mõnest taluõuest läbi.

Kohe matka alguses, veel asulas olles sain aga koera käest pureda - selline väike taks kargas säärde. Õnneks paksudest teksadest hambajälgi nahale ei jäänud, aga ehmatus oli küll suur. Koguni nii suur, et Piret hakkas koeri pelgama ja hoidus taludest väga kaugele: kui koera haukumist kuskilt kuulis, siis keeldus ta sinnapoole minemast ja nii ettevaatlikult me oma matka jätkasime. Hoidsime jõe äärde, valides sissetallatud radu, mõni neist viis küll sohu ehk väga märga kohta, teine mäkke.

Vaated Ahja jõe vastaskaldale näitasid mitmeid liivakivipaljandeid - üks uhkem kui teine, vahel juhtusime ka ise paljandil olema. Kindlasti oleks vahva seda teed läbida hoopis jõel ja kanuuga, nii et vaaded korraga mõlemale poole.
Rajal märkasime ühte peatuskohta, aga see oli kohe matkatee alguses, kandis Sõnajala nime ja seal oli ka lõkke-grilliplats, aga kuna olime oma matka just alustanud, siis jäi see proovimata.

Raja kiituseks peab märkima, et see oli hästi vaheldusrikas: üks mägi teise otsa. Märgistatud rajal liikusid vastassuunas ähkivad kepikõndijad (nendel oli mingi võistlus) ja need kirusid küll raja raskust ning märkisid, et see oli küll idioot, kes sellise raja välja mõtles. Meile aga rada meeldis, aga peab siinkohal tunnistama, et ilmselt olid kepid sellel rajal liikumisel siiski piduriks, sest vahepeal pidi päris tihedast padrikust läbi pugema, kus ilma keppidetagi tegemist. Aga meie nautisime loodust ja mägesid ning valisime tee, mis meile meeldis - ehk võimalikult jõeäärse.

Jõeääred pakkusid lisaks liivakivipaljanditele muudki silmailu ning oli ka näha loomade tegevuse jälgi: koprad olid päris mitmes kohas puid langetanud. Oli ka inimese jälgi, päris arusaamatuna paistis, kuidas ühte või teise kohta autokummid või prügikotid olid tekkinud, autoga ju juurdepääsu ei ole, keegi oli ikka kõvasti vaeva näinud, et need veel mäekünkast alla visata või ise tuua. Ühes kohas leidsime ka onni.

Rajal juhtus veel üks äpardus, nimelt kaotasin sammulugeja ära. Seekord ei võtnud seda enam nii traagiliselt kui nädala eest telefoniga juhtunut, sest teine sammulugeja oli mul kodus olemas, aga selle päeva sammud läksid kaotsi ja nii orienteerusin päeva lõpuks Pireti sammulugejaga. Loodan küll, et äkki leidsid selle kepikõndijad, siis on vähemalt asja ette. Juhtus see kuskil Palanumäe ja Saesaare vahelisel alal. Aga see vahejuhtum andis edasiseks õpetuse: ei aita, kui sammulugejat ainult klõpsuga kinnitada, edaspidi olen selle kinnitanud nööriga ka värvli külge. Siit sai alguse ka meie edaspidine harjumus pidevalt kõike kontrollida, kas on kaasas telefon, fotokas, sammulugeja... (Pääsukese matkal lisandus veel pangakaart).
Juba päris pikalt jõe ääres jõnksutades jõudsime lõpuks paisu juurde ja sillale, selgus, et olime jõudnud Saesaare hüdroelektrijaama juurde, siit veel natuke edasi ja ongi Taevaskojad, esmalt Väike ja siis Suur. Aga nendest ma kirjutama ei hakka, eks seal ole kõik oma elus käinud, ka ei hakka neid võrdlema Hinni kanjoniga - mõlemad ilusad ja nii nagu annab Hinni kanjoni matkale lisaväärtust Rõuge ürgorg, siis Taevaskodadele Ahja jõe ürgorg ning rosina annavad viimasele veel need arvukad pisitaevaskojad ja sälkorud.

Väike Taevaskoda Neitsikoopaga

Väike Taevaskoda, Emaläte

Suur Taevaskoda

Olime juba natuke ajahädas, sest metsas oli aeg märkamatult kulunud ning kilomeetreidki kogunenud 15 ringis. Muide, maanteed pidi liikudes on see ca 5-6 km. Nii otsustasimegi tagasi minna teed mööda, sest sama rada tagasi minna ei tahtnud ja uute radade avastamiseks polnud kaarti ja aega, et lihtsalt ekselda. Aga maantee kulges kiiresti, teeääres oli nii nartsisse, mis alles pungas kui teisi kevadisi lilli, autoliiklus polnud ka just tihe. Kiidjärvele tagasi jõudnud, põikasime veel mõisaparki ja järve äärde. Nii et seegi matk sai oma järve, sellele küll ringi peale ei teinud. Küll aga selgus, et seal on päris korralik rand riietuskabiini, liiva ja WCga, nii et salvestasime selle fakti oma mälusoppi.

Kiidjärve rand

Rõuge järved ja Hinni kanjon

2009-08-22T17:43:00.008+03:00

Üks luigetiik vahelduseks järvedele

Nüüd ajahüpe maisse. Aprillis n.-ö. järvematkadega algust teinud, vaatasime kaardilt teisi järvi Lõuna-Eestis ja silmasime Rõuget, kus neid päris mitu. Rajaplaaniga tegime esmatutvust Haanja Looduspargi kodulehel, kus ka matkaraja voldik. Tõotas tulla järvederikas matk ning põnevalt kõlas ka Hinni kanjon.
Rõuges parkisime auto randa ja ise sammusime esmalt kiriku juurde, mille naabruses äratas tähelepanu kaasaegne pulmakomme - lintidega ehitud post, posti otsas kurepesa - küllap tellib noorpaar kurgedelt lasteõnne.

Edasi suundusime Ööbikuoru vaatetorni, sest senised matkad olid "kohustuslikus" korras sisaldanud ka torni ronimist. Tornide kohta peab märkima, et neid on Eestimaale peaaegu igale poole kerkinud, nii et pole nagu õiget radagi, kui pole vaatetorni. Ja eks need ole ka turistidele peibutiseks, ka sel kaunil päikselisel pühapäeval oli Ööbikuoru lähiümbruses rahvast rohkesti. Aga Ööbikuoru torn polnud lihtsalt torn, vaid sel oli ka tuulegeneraator. Vaatetorni tipus üllatas Piret mind vahuveiniga, tuletades hiljuti saabunud kõrget iga meelde. Veini jõime ära Rõuge Liinjärve kaldal, kus oli ka väike lauake pinkidega. Rohkem puhkekohti sellelt matkarajalt enam ei meenugi, vist ei olnudki. No tegelikult ega turistid tavaliselt Ööbikuorust kaugemal ei käigi ja neile vist piisab ka külastuskeskusest, mis meie matka ajal polnud veel avatud (hooaeg algas 15. maist), liikumist oli näha ka seal naabruses olevas Tindioru turismitalus, mis reklaamis end jaanalindude, põhjapõtrade ja forelliga.

Ööbikuoru vaatetorn

Aga meie matk viis esmalt ümber Liinjärve, kus tegime taastutvust vesioinastega, möödusime ka Rõuge Valgjärvest ning suundusime Rõuge Suurjärve lõunakaldale. Igalt poolt oli suurepärane vaade Rõuge kirikule.

Üks vaade Rõuge kiriku suunas

Suurjärve ääres enam matkajaid ei kohanud, aga liiklus oli ikkagi tihe: parasjagu toimusid kohalikud jalgrattakrossivõistlused ja suures osas kulgesid need Suurjärve ja Ratasjärve ümber, just meie matkarajal, aga loodame, et me neid väga ei seganud.
Iga järve juures oli infotahvleid, mis teavitasid meid, millise järve kaldal parasjagu oleme ning milliseid loomi, taimi ja linde võime kohata. Rada ise oli väga hea, selline tore vaheldusrikas metsa- ja luhatee. Ja silmailu pakkuv - maalilised järved, jõgi, ülastest valged metsaalused...

Teine vaade kiriku suunas, et oli emadepäev, on ka taluõuel lipp heisatud

Tõugjärve ääres olid ka esimesed rajatakistused: rajale langenud puud polnud veel koristatud, nii tuli neist üle ronida või alt pugeda või hoopis ringi minna, aga viimane variant polnud kõige parem: metsaalune oli mahalangenud puid täis ja ringiminek osutus veel keerulisemaks. Hilisematel matkadel oleme selliste takistuste ületamistega omandanud juba vilumuse, nii et need Rõuge tõkendid olid kergemate killast.

Piret takistust ületamas (mina läksin veel ringi)

Ürgloodust pakkus ka Kahrila (või Rõugu) jõe äärne matkatee, mis kulges veidi mägisemal alal. Pikim etapp rajast Kahrila järve ääres oli veidi vesisem - jalad päris märjaks just ei saanud, aga mõnes kohas tuli hoolega otsida, kust kuivemalt pääseb.

Üks paljudest järvedest, seekord Ratasjärv

Ja siin on jõgi ka, selline ürgne ja tore

Ja siis tundus, et rada lõppes ära, kaardilt jäi meelde, et oli üks konks ja siis on kanjon, aga mäkke ronides ei näinud ei kanjonit ega edasist rajatähist, pigem näitas nool tuldud rajale. Kehitasime õlgu ja pidasime seda küngast kanjoniks! Milline kompliment väiksele mäenukile! Aga arvestades ürgoru väärikat ajalugu - olgu!

Ja nüüd naerge: meie pidasime seda mäeküngast kanjoniks!

Keerasime siis otsa ringi ja pöördusime tagasi, käia oli veel ca 10 km. Tagasitee tundus juba palju lühemana, teadsime juba, mida oodata - millal tulevad kollased ja millal valged ülased, millal loomaurud, millal supervaated jõele või järvele, millal majake jne. Matkajaid siin kaugemas osas ei olnud, viimati nägime matka algul üht noorpaari Tõugjärve juures, aga nemad vist pikemat ringi ei teinud. Ise mõtlesime küll, et kui Rõugel elaks, siis kõnniks sel rajal iga päev, nädalavahetustel võtaks ette kogu raja ja tööpäevadel võiks piirduda ka paari järvega. No kaua ei pidanudki kordust ootama, juba järgmisel päeval olime jälle Rõugel!

Ja põhjus oli õnnetuses. Nimelt kaotasin mobiiltelefoni ära. Õhtul selle kadumist tuvastades helistasin veel igaks juhuks Piretile, et äkki libises autosse. Aga no polnud. Esimese hooga pidasin juba plaani järgmisel päeval uus telefon osta ja uurisin öösel internetist mobiilipoodis pakutavaid. Aga hommik on ikka õhtust targem ja siis leidsin, et võiks hoopis Rõugesse tagasi minna ja rada uuesti läbida, sest tõenäosus, et keegi oleks selle leidnud, praktiliselt puudus - vaevalt, et keegi meie matkarada järgneva 12 tunni jooksul läbinud oleks.Bussiplaani lähemalt uurinud, leidsin variandi, et sõidan esmalt Nursi, siis otsin päris Hinni kanjoni üles (selgus, et olime sellele eelmisel päeval päris lähedal olnud) ja siis sealt Rõugesse, kuskil Kahrila järve ja Rõuge vahelisel alal pidi mu telefon olema ja lihtsameelselt arvasin, et nii lihtne ongi. Minu õnneks pakkus Piret lahkelt küüti ja seltsi ning läksime hoopis Rõugesse. Ja liikusime samu haake mööda, kuidas eelmisel päeval matkatee lõpetasime. No ja selgus, et praktiliselt meie eelmise päeva finišipaigas minu telefon oligi. Aga ilma abivahendita poleks ma seda küll ilmaski leidnud. Nimelt oli seal võrkaed, millest me eelmisel päeval üle olime roninud, aia ääres oli aga lehehunnik ja okastraat, mille alla mu telefon vajunud. Ilmselt oli see hooga aiast üle hüpates takjakinnitusega kotitaskust välja libisenud. Siit hoiatus - telefoni, võtmeid ja teisi olulisi asju sellise kinnitusega taskus mitte hoida! Telefon tuli aga välja tänu sellele, et Piret tegi helistamisega katset ja ennäe - lehehunniku all hakkaski teine mängima. Vaevalt et keegi seda lähiajal leidnud oleks - kui, siis alles aeda vahetades, sest tundus, et seal aianurgas oli mitme aasta lehehunnik. Nii oleks paar päeva kuni akude tühjenemiseni ainult vesirotid, kalad ja mõned putukad hämmeldunud olnud hommikuse äratuskontserdi ja mõnede päevaste helinate peale. Nii et see õnnetus lõppes hästi ja polnud pikemat närveerimist.

Pilt tehtud telefoni leiukohast

Aga kuna olime juba Rõuges, siis ei saanud kõndimist ära jätta ja võtsime sihi Hinni kanjonile. Lootsime leida ka Pireti fotoaparaadi katikut, mis oli samuti eelmisel päeval matkateele pudenenud, aga see osutus palju raskemaks pähkliks. Selgus, et öö jooksul oli rohi pool vaksa kasvanud ja katiku rohu sügavustesse ära peitnud. Neli silma uurisid teed ja teeääri küll edasi ja tagasi, aga leidmata see jäigi. Aga Hinni kanjoni leidsime üles ja see vääris leidmist - üks väga kena koht ja üldsegi mitte väike mäenukk, vaid oma paarsada meetrit nagu käik, mõlemal pool oma kümmekond meetrit kõrget liikakivipaljandit, all vooklemas väike ojake.

Päris kanjon

Tehtud pildid ei anna kaugeltki edasi seda pilti, mida silm nägi.

Elva-Vitipalu matkarada

2009-08-20T10:12:00.004+03:00

Juuli lõpus võtsime suuna Elvasse, et Vitipalu matkarajaga tutvust teha. Hakatuseks põikasime sisse Elva Matkakeskusesse, mis on end ajaloolisse raudteejaama sisse seadnud. Vana jaamahoone on hiljuti renoveeritud ja näeb kena välja. Infopunktis saime lahket teavet ümbruskonna matkamisvõimalustest ja ostsime ka kaardi Vitipalu matkarajast. Muidugi võib sama kaardi leida ka internetist, kuid sel juhul peaks selle värvilisena välja printima, et kõikidest märkidest õigesti aru saada.
Uudistasime veel jaamas ringi ja leidsime seal näituse olevat. See tutvustas Elva vaatamisväärsusi ja ümbruskonna matkateid. Näitus oli mahutatud mitmesse väikesesse saali ja teemade kaupa liigendatud, põhines valdavalt tekstil ja piltidel, ent lisatud olid ka mõned interaktiivsed detailid, mis küll sel päeval hästi ei töötanud: metsaradasid tutvustavas saalis olid jalgrattad, millel sõites pidanuks ekraanil nägema filmi "läbitavast" metsarajast, aga silt teatas, et atraktsioon on ajutiselt suletud. Teise tõmbenumbrina pidi mõjuma Soomaal valmistatud ruhe ehk ühepuupaat, milles istudes võis vaadata filmi Elva ümbruse veemaastikust, aga filmi kehva kvaliteedi tõttu kibelesime juba ise teele. Aga muidu oli näitus tore, hästi kujundatud ja informatiivne.

Veel üks atraktsioon näituselt

Vitipalu matkarada algas lasketiiru juurest, kus oli ka suur infotahvel. Kaasas kaart, asusime teele. Rada oli küll tähistatud, aga sellest hoolimata oli eksimisvõimalusi ka kaarti kasutades. Esmalt sattusime otse jahilaksetiiru, kust edasi enam mingi rada ei viinud. Eksimise plusspoolele tuleb kanda leitud vaarikad ja suveniirid - laskmisest terveksjäänud taldrikud, muidugi ka lisasammud. Õigele rajale tagasi jõudnud, jälgisime hoolega rajatähistust ja esialgu kulges tee probleemideta, kuigi kaardi järgi hästi aru ei saanud, kus täpselt asume. Alguses kulges rada teed mööda, millel oli märgata ka väikest liikumist: oli jooksjaid ja jalgrattureid. Vahepeal aga kadusid teeviidad või olemasolevad juhatasid meid Otepääle, jälgisime siis puudetähistust, kus tuli eristada oranži värvi punasest, mis nii lihtne polnudki. Vahepeal juhatas rajatähistus meid metsa või luhale, kus rada vaevu aimatav oli, nii et imestama pani, kuidas jalgratturid seda läbima peaksid, igatahes jälgi nagu polnudki. Ka muutus tee vahepeal soiseks, ilmselt kuivema suve puhul oleks veel kuiva jalaga läbitav, aga nüüd pani igatsema kummikute järele. No märg oli küll, päris mitu korda tuli lahinal ka hoovihma, milleks olime ette valmistunud, nii et see meid suuremalt ei häirinud. Küll aga häirisid meid sajad tuhanded parmud ja kollased kärbsed, ei aidanud Off ega Hansaplast. Kohaliku loomariigi iseloomustamiseks peab veel lisama konnapoegadede küllust, see-eest tigusid nagu polnudki.

Metsatee

Hoidsime ka metsal silma peal, sest lootsime kukeseeni leida. Metsaalune oli seeni täis, valdavalt pilvikud, aga siis veel üks nurmenukusarnane seen, mille nime ei teagi. Kukeseeni ei kohanud, võimalik, et neid selle raja ääres ei kasvagi või olid usinad seenelised need juba ära korjanud. Küll oli aga teeääres veel hiliseid maasikaid, mis vihmase suve tõttu kaunis vesised maitsesid või oli metsvaarika värske maitse nii tugev, et maasikad enam nii ahvatlevad ei tundunud. Päris ükskõikselt ei saanud nendest siiski ka mööda minna, eriti kui prisked punased marjad lausa kisendasid, et neid tuleks noppida.

Mis seen see küll olla võiks? Kui ikka on seen...

Oma täpsest asukohast saime aimu siis, kui ületasime jõge või oja, kui möödusime liivakarjäärist, kui jõudsime vaatetorni juurde ja kui nägime järvi. Vahepeal lubas kaart ka ilusaid vaateid, aga nende täpseid kohti ei õnnestunud tuvastada, kogu rada oli ühtviisi ilus. Õnneks paranes peale vaatetorni ka ilm, nii et tagasitee kulges päikesepaistel, ehkki vaatetornist avanev pilt Elvale ennustas midagi väga tumedat. Suure Umbjärve juures oli ka piknikukoht ning ujumisvõimalus, mida Piret kohe ära kasutas. Vesi pidavat väga soe olema ja nii vist oligi, sest nii mitmedki piknikulised sulpsatasid vahepeal vette. Tore koht piknikupidamiseks ja ujumiseks.

Suure Umbjärve supeluse koht

Päris täpselt meil planeeritud 23 km läbida ei õnnestunud, nii et saime kokku kombineeritud raja, kus vahepeal lõikasime ja vahepeal tegime ringi. Rattaraja lühendatud variant pidi olema 15 km ja pikem 23 km, meie saime kuskil 20 km. Enamasti ümbritses meid mets, vahel harva nägime mõnd talu. Ühe talu juures päris lõpu eel oli ka rajatakistus, nimelt oli omanik pannud eramaa sildi (mis oli näha küll vaid vastassuunast tulles) ja elektrikarjusega tee tõkestanud, aga plaani järgi oli see ainus jõeületamisvõimalus. Eriti arvukalt me teisi matkajaid just ei näinud, ent paar punti jalgrattureid võis siin-seal näha, muuhulgas ka välismaalasi.

Ah ja Oh matkal ehk Kekkose rada

2009-07-29T08:35:00.011+03:00

Piret matkal

Aprilli viimasel nädalavahetusel võtsime ette Kekkose raja Käärikul. Nagu piltideltki näha, pakkus loodus silmailu kamaluga, nii et tundsime end nagu kuulsast vene multifilmist "Ah ja Oh matkal", ahhetama pani loodus, kus silmakaadrisse jäi nii lumi kui sinililled, ohhetama pani üht mäkketõus ja teist mäest laskumine, aga muidu oli nagu lauluski: Ah mul matkast rõõmus meel, oh et me ei eksiks teelt... Eksimise kohalt oli Oh'il muidugi õigus: kui rada ikka väga hästi tähistatud ei ole ja kõnnid pea laiali otsas, võib õige teeots küll märkamata jääda. Rohkem süüd oli muidugi meil endil, sest ei vaadanud tähelepanelikult, kuhu noole teravik näitas ja kaardi oskasime targad tüdrukud üldse koju jätta, nii et tuli leppida nende kaartidega, mis matkaraja infotahvlitel oli. Muidu kaardi saab kas internetist või Otepää Looduspargist täiesti tasuta. Tasub sisse astuda lihtsalt Otepää bussijaama juures olevaase infopunkti ja sealt leiab mitmeid matkaradu, mis kellelegi konti mööda on, kas 1,5, 3-4 või 13-15 km.

Lihtsustatud rajaplaan

Meie valisime hakatuseks kõige pikema raja ja pidasime plaani, et kui lühikeseks jääb, võtame Apteekrimäe lisaks. Meil muidugi kilomeetritest puudu ei tulnud, sest me oskasime rada pikendada, nimelt lõikasime 4 km-lt otse kuskilt 7-8 km vahele, siis läbisime korralikult rada kuni 10 km-ni, siis eksisime jälle teelt ja jõudsime otsaga maanteele, kus teeviit Harimäele näitas, seal oli meil käimata ja võtsime suuna sinna, kõndisime oma paar kilomeetrit kui jõudsime paika, kus 4 km-l teelt eksisime, nüüd aga jälgisime korralikult teetähistust ja polnudki probleemi Harimäele jõuda. Edasi kulges tee viperusteta, varsti olime tuttaval teelõigul, aga 10 km juures oli endiselt kaardita raske orienteeruda, seekord olime tähelepanelikumad ja valisime raja, mis enne märkamata jäi. Kokku saime 15 km asemel ligi 20.

Pildil peaks olema nii sinililled, kui all orus lumi, aga kahjuks ei tulnud välja

Lisakilomeetritest ei olnud lugu, sest ilm oli ilus, õhk kerge, vaatepilt lummav. Soovitame kõigil just sinilillede õitsemise ja lumesulamise aegu Käärikule minna. Lisaks sinililledele õitses veel teisigi siniseid lilli, mida kõiki ei oska nimetadagi, kopsurohi ja harilik lõokannus näiteks, näsiniin ja veel midagi. Ja veel leidsime veel ühe sinise muna jalgrajalt, aga selle juba Kääriku järve ääres.

Vaade raja äärde: märg ja soine metsaalune

Et oli suhteliselt märg aeg - lumesulamine ikkagi, siis tasuks enne matka ka jalanõudele mõelda. Mina olin selliste mugavate käimakingadega, mis küll parim valik ei ole. Jänese rajal võib nendega kõndida, aga metsas, kus sageli tüma maa, oleks vettpidavad jalatsid sobivamad. Ka oli rada kohati libe, nii et sile tald ei ole ka hea.

Kelle muna see on?

Sellele munaküsimusele me vastust ei saanud, aga raja läbimine on väga hariv, sest peaaegu igal kilomeetril kohtas infotahvleid, mis tutvustasid looma-, linnu-, putuka- ja taimeriiki ning mida kõike veel. Suurim avastus oli meile karjakasvatajatest sipelgate olemasolu, nimelt peavad metsakuklased ja veel mõned sipelgad lehetäisid, mida nad lüpsavad süsivesikuterikka toidu saamiseks.

Harimäe vaatetorn

Ümbruskonnast sai ülevaate Harimäe tornist. Et oli veel aeg, mil puud alles hakkasid lehti looma, oli nähtavus väga hea. Torni kõrvalt kulgeb ka kuulus Tartu maratoni rada, seda riivasime mõned kilomeetrid hiljemgi. Harimäel on ka puhkekoht, kus võimalik kaasatoodud pruukosti võtta. Ega palju selliseid peatuskohti rajal ei olnudki, kuskil 9 km kandis oli ka üks, kus vähemalt prügikastid olid, aga kas seal pinki just oli, ei mäleta. Ilmselt mitte, sest miks muidu istusime me maas istusime?

Vaade Harimäe tornist

Kui Kekkose rada läbitud, võtsime magustoiduks veel Kääriku järve, olime ju senini järveringe teinud ja kuidas siis seekord ilma järveta. Järve ümber kulges päris tore rajake ja metsaalune oli sinililli täis. Järv oli peaaegu terve raja jooksul näha, välja arvatud siis, kui tuli maanteed ületada ja jalakäijate-ratturite teelõiku läbida. Järv oli veel kohati jääs.

Kääriku järv

Ilmselt ongi aprill-mai Kääriku järveringile kõige õigem aeg, sest rohi veel madal ja rajaleidmine lihtne. Suvisel ajal võib see päris rohtunud olla, kuigi soojal ajal saaks ka supluse teha.

Kolme järve rada

2009-07-20T16:26:00.010+03:00

Karu Karoliina

Saadjärv vallutatud, võtsime järgmisel nädalal ette naabrusest kohe kolm järve korraga. Netist leidsime Kolme järve raja kirjelduse sealtsamast Vooremaalt. Ühtlasi oli võimalus Elistvere loomaparki külastada. Sealt alustasimegi. Oli aprilli keskpaik, loomad ajasid omi asju, mõned külastajad neid piidlemas. Uudiseks oli, et Possa oli just eelmisel päeval saanud nelja põrsapojaga maha ja aias nad juba ukerdasidki ringi, ehkki inimeste silmadest kaugel, võis triibulisi pallikesi heinapallide vahel liikumas näha. Kõrvalolevas aias aga pikutasid vanad sead rahulikult palja maa peal, nii et esmapilgul võis neid ka suuremateks mätasteks pidada. Märkamisega olid meil üldse kehvad lood: seitsmest ilvesest nägime ainult ühte. Hiljem selgus, et ka ilveste perel oli järelkasvu oodata ning ka põhjapõder oli titeootel, nii et kevadel peaks loomapargi elu päris huvitav olema. Loomapargi meeldejäävaim tegelane oli aga seekord karutädi, kes siin üleval üsna ähvardavalt läheneb. Hetk hiljem ja siis ta juba ründas. Õnneks jäi võrk ette ja pääsesime ainult ehmatusega. Nimelt ununes fotokasse välk, mis Karoliinale mitte üks teps ei meeldinud. Muide, loomapargi kõrval on ka temanimeline kohvik, mille omapäraks oli see, et tellitud suppi käidi kuskilt külapealt toomas.

Elistvere väike matkarada

Loomapargist viis järve äärde ka üks laudtee, aga et oli suurvee aeg, siis ei õnnestunud kaugemale minna ja tegelikult niipaljukest me seda Elistvere järve siis lähemalt nägimegi. Pärast kehakinnitust võtsime ette ca 25 km pikkuse järveraja. Tee kulges maanteed mööda, millest enamus kruusakattega. Esimese hooga läksime natuke valesti, aga kui Raigastvere järv paremat kätt jäi, hakkas tunduma, et midagi on valesti ja vaatetorni ka polnud. Egas midagi, ots ringi ja tagasi, heaks uudiseks küll see, et saime samme rohkem, umbes kilomeetri jagu.

Ring ümber järvede, kui nüüd päris aus olla,
siis tegelikult käisime vaid kahele järvele ringi peale

Raigastvere vaatetornist avanes vaade ümberkaudsele loodusele ja järvedele. Järvedest seletas silm koguni viit: esiplaanil Raigastvere, kaugemal Kaiavere, millest paremal Erastvere, selja taha jäid Soitsjärv ja eelmisel nädalal igast kandist nähtud Saadjärv. Vaatetorni lähedal oli ka üks tore piknikukoht. Tee kulges edasi viperusteta, internetist leitud tee kirjeldus oli igati täpne (mida praegu enam üles ei leia), aga segadust tekitas juhis ühe kollase maja juures kuskile pöörata või kuhugi minna - täpselt ei mäleta. Aga seal olid kõik majad kollased! Või vähemalt enamus neist.

Pilt Raigastvere tornist: seda teed me käisimegi

Piret Raigastvere vaatetornis

Teed olid muidu sellised toredad külavaheteed, enamasti sirged, nii et mitu kilomeetrit ette oli näha. Pisut huvitavam oli Kaiavere, kus vana park ja puiestee pilku püüdsid.

Tiina ja sinililled

Oleks nagu... kettaheitja?

Kaiavere puiesteel

Igavaim teelõik oli aga lõpus, peale Kaiaveret. Nagu ülalolevalt pildilt näha, oli ilm ilus ja päikseline, aga õnnetuseks paistis päike jälle selja tagant ja veidi aja pärast kadus ta üldse pilvekribalate taha ära, mis ei tea kust äkki välja ilmusid. Vahepeal enne Juula küla oli ka väike asfaldi-lõik, nii et tuli arvestada maanteel liikuvaid autosid, mis harjumuspärasele looduse vaikusele veidi ehmatavad tundusid. Juula küla oli aga päris huvitav, mitu kilomeetrit hajaküla, omapärased külatähised ja külaplatsi viitki oli ehitud riietega. Infotahvlilt leidsime, et külal on isegi oma interneti aadress.
Aega raja läbimiseks kulus ca 5 tundi.

Ring ümber Saadjärve

2009-07-08T09:06:00.007+03:00

Esimene pilk Saadjärvele

Kaks kuud enne Pääsukese teekonda hakkasime end harjutama pikemate teelõikudega. Esimene katse oli Saadjärvele ring peale teha. Kohe ranna juures andis teejuhised kätte Saadjärve infotahvel, kus teadmisi Saadjärvest ja ka kaart. Tuleb siinkohal kiita Riiklikku Looduskaitsekeskust või mis tema õigusjärglane nüüd ongi. Meie läbitud matkarajad on valdavalt kõik hästi tähistatud, eriti RMK rajad. Mõningast infot radade kohta leiab eeltööd tehes internetist, aga ka kohapeal on infotahvlid kenasti üles pandud ja aeg-ajalt leidub lisatahvlikesi looma-linnu-taimeriigist. Lisainfot saab ka RMK teabepunktidest.

Meie teekond: roosad täpid on meie jalajäljed

Aga nüüd Saadjärve matkast lähemalt. Alustasime Kukulinna-Saadjärve ranna juurest, siis Saadjärvelt Valgmale, sealt Tabiverre, Äksi ja Kukulinna tagasi. Tee kulges maanteed mööda. Metsaradu ei hakanud pärast esimest ebaõnnestunud katset otsima, nimelt oli metsaalune üsna märg, muidugi lumi oli just sulanud. Järv oli suures osas veel jääs, kuid vapramad luiged juba toimetasid.

Jõgevamaal Tabivere-Elistvere tee ääres nägime ka lumejäänuseid, aga muidu oli maa juba puhas. Õhk oli värske, ilm mõnusalt soe, nii et vahepeal sai ka lasta päikesel põue piiluda. Tegelikult oli küll päike valdavalt selja tagant (oleks pidanud esmalt Äksi-Tabivere suunas minema, siis oleks vast rohkem jumet saanud). Kõik see tee oli Kalevipoja jala- või tegude jälgi täis. Siin kohe üks vist noorema Kalevipoja kivi, millele Piret parasjagu ohviandi paneb. Minu kõige suurem varandus oli Kalevi kompvek, omamoodi sümboolne seegi. Hea tahtmise korral ja zoomimisel võib pildilt kommi isegi üles leida.

Piret ohverdamas

Tee iseloomustusest veel seda, et osaliselt oli kruusatee, Tartu-Jõgeva maantee muidugi asfalt. Õnneks on Tabiverest Äksi maantee kõrval teerada ka jalakäijatele ja jalgratturitele, mida kohalikud päris hoolega kasutasid: oli nii peresid, kui paare, kes jalutasid, kes sõitsid. Üks tore paar oli näiteks, kus tibi hoidis end vormis jooksuga ja teda saatev meesterahvas jalgrattaga tempot ette tegi.
Kultuurilooliste objektidena jäid muidugi teele Saadjärve ja Kukulinna mõis, Äksi kirik ja Vabadussõjas langenute monument, mitmete tegelinskite mälestuskivid, neist kuulsaim Otto Wilhelm Masing, kes Äksi pastor oli ja tänu kellele eesti keel ühe tähe võrra rikkam on. Äksist kõneledes on tänapäeval kõik sassis: küla asub kusagil mujal, kirik on ühes maakonnas (Jõgeva) ja surnuaed teises (Tartu)! Nojah, nõuka ajal ju üritati kiriku mõju vähendada, aga et nii segamini pöörati... Kultuurilooliste mälestistena peaks omaaegsed kihelkonnad ausse tõstma ja meelde tuletama meie päritolu. ERM on seda algatanudki ja esimene kihelkonnapiiritähiski on Võnnu - Tartu-Maarja piirile säetud.

Kukulinna ja Saadjärve (ülal) mõis

Ring sai järvele peale tehtud umbes 4,5 tunniga, sealjuures sai vahepeal keha kinnitatud ja vahepõige Äksi surnuaeda tehtud, kuhu Piret esivanematele esimesi sinililli viis. Oli 11. aprill. Kokku kilomeetreid ligi 20 ja samme üle 25000.

Jänese rada

2009-07-04T16:15:00.016+03:00

Alustame nüüd siis sarja Eesti matkaradade tutvustusega. Alustuseks Jänese rada Tartus, sest just see rada on meie jalajälgi kõige tihemalt täis. Läinud aasta septembris hakkasime seda päris sageli läbima: sügisel, kui päevad pikad, peaaegu iga päev, talvel jäid nädalavahetused, kevadel halvas suurvesi paariks kuuks raja täies pikkuses läbimise, aga nüüd tuleb nädalas 2-3 korda.

Suurvesi 1. mail - vaja läheks kummikuid

Rada ise on läbitav veel vaevalt 3,5 km ulatuses (edasi-tagasi teeb see ca 7 km), veel 5 aasta eest võis kõndida raudteeni välja, nähes ka Jänese kõrtsi varemeid ja teel oli ka üks tore puhkemajake, kuid iga aastaga on tee lühenenud: inimesed on jõe äärde omale krunte soetanud ja sillad purustanud. Veel talvel võis teekonnale lisada mõned kilomeetrid, kuid nüüd, kui pole tahtmist põllule põigata, tuleb läbisaetud silla juurest ots ümber pöörata.

Siit katkeb rada

Jänese raja miinusmärgiks tuleb lugeda ka prügi, mida eriti rohkesti hakkab kasvama ilusate ilmadega, põhjuseks piknikud. Piknikupidamise paiku raja ääres on mitmeid, aga kuskil ei märka prügikaste! Rada ise on päris palju kasutatav, peaaegu kunagi ei juhtu, et oled rajal ainus, ikka on mõni kalastaja, kepikõndija, tervisejooksja või jalgrattur. On kohatud ka mopeede - urrr! Üsna tihe on ka veeliiklus, eriti praegusel ajal.
Loodus pakub aga inetule prügile, mis praegu õnneks suure rohu varju jääb, ka päris palju silmarõõmu ja iga päev märkab silm midagi uut, isegi talvel pole kahte sarnast päeva.
P.s. Juuresolevad pildid on tehtud mobiiliga.

Pääsukese matkast ja muust

2009-06-29T15:33:00.004+03:00

Juba nädal on möödas meie matka lõpust. Seekord lõppes meie rännak nagu planeeritud Jõelähtmes. Pääsukesel jätkus tee veel mitu kuud, esmalt Lihulasse ja siis Saaremaale. Meil oli kasutada vaid üks puhkusenädal, sestap jäigi meie vahefiniš Jõelähtmesse. Nüüd väike vahekokkuvõte läbitud teekonnast päevade kaupa:
1. päev: Narva-Jõesuu - Toila (ööbimine Toila Spa kämpingus)
2. päev: Toila - Saka (ööbimine Saka Spa kämpingus)
3. päev: Saka - Kalvi (ööbimine Mahu rannas telgis või autos)
4. päev: Kalvi - Toolse (ööbimine Karepal R. Sagritsa majamuuseumis)
5. päev: Toolse - Altja (ööbimine Toomarahva turismitalus)
6. päev: Altja - Nõmmeveski (ööbimine Nõmmeveski puhketalus)
7. päev: Nõmmeveski - Kupu (ööbimine Näkiallika tööriistade sepikoda-muuseumis)
8. päev: Kupu - Jõelähtme (ööbimine oma kodus Tartus)
Nagu näha, armastasime mugavusi. Kindla katusega majutuskohad olid tingitud rohkem Eestimaa heitlikust suvest: kui pilved ikka ähvardavad olid, siis sai hommikul võimalik kuiv ja soe magamiskoht välja vaadatud. Viimased peatuskohad pakkusid ka saunamõnusid ja tegelikult oleks ka Toilas ja Sakas sauna saanud, aga need olid ainult 10-ni õhtul avatud.
Järgmisel (ja ülejärgmisel) aastal on kavas oma teed jätkata. Kui meil on fänne, kes tahaksid meie matkaga ühineda, siis paras aeg on pisitasa treenima hakata, käies päevas ca 10-15 km ja kevade poole lisada kilomeetreid. Meie käisime kevadel päris mitmel nädalavahetusel väikestel matkadel, millest edaspidi blogi kaudu muljeid jagame, samuti on veel eeloleval suvel mõned matkad kavas.
Eestimaa on ilus, nii et tasub aega maha võtta ja avastada. Aga nädalane matk Jõelähtme-Lihula (mida Pääsuke küll suures osas rongiga läbis) järgmisel suvel.

2009-06-23T12:02:00.003+03:00

Suures võidujoovastuses jäi kirjutamata see, et loomulikult käisime me pärast finaali ka ikka õigel Jägala joal, sest muidu oleks Pääsuke ju solvunud. Süda rahul, et juga olemas ja Johannes rahul, sõitsime Tartusse.

LÕPP HEA - KÕIK HEA!

2009-06-22T21:24:00.005+03:00

Ja jõudiski kätte meie reisi viimane päev - nii uskumatu kui see ei olnud. Jõelähtme kirikuni, mille olime valinud oma matka sihtpunktiks oli meie arvestust mööda nii 25 km. Tühiasi. Ainult, et valdavalt oli see asfalttee, loomulikult valisime vana ja väärika Narva-Tallinn maantee, mis küll pikem aga see-eest maalilisem, küladerohkem ja väiksema liiklusega. Ja ligi 800 - aastase ajalooga. Enne teeleasumist aga tutvusime põhjalikult Näkiallika tööriistamuuseumiga ja kuulasime seletusi ning tulevikuplaane. Tahaks küll tagasi tulla kui ükskord on valmis pannidest püstkoda ja teisedki hullud mõtted teoks saanud.

Koos Näkiallika tööriistamuuseumi omaniku Peetriga

Teel oli esimeseks peatuseks Kiiu torn. Kuulus juba nõuka ajast kui üks esimesi restaureeritud vanu ehitisi, mis uue funktsiooni leidnud just kohvikuna. See oli omal ajal väga noobel koht pidu pidada. Tore okli paik praegugi, saime juua "Kiiu torni" nimelist kokteili (Kiiu torni liköör, viski ja coca-cola), ajasime perenaisega juttu, kes seda paika juba 19 aastat peab ja kuulasime hoone ajalugu. Edasi muudkui kõndisime, üle Valkla jõe, kus sillaparandus (seal oleks võinud ka üle jõe hüpata.)
KIlomeetriposte polnud ja nii need tee ja aeg lihtsalt kulgesid. KIndlasti tahtsime vaadata Jägala juga, mida Pääsuke ka vaatamas käis ja pilte tegi. Sellega oli aga nii, et kui kohale jõudsime, olime päris nõutud, on see nüüd ikka see õige juga või mitte? Olime mõlemad varem seal olnud ja nüüd ei kippunud enam paika ära tundma. Sama küsiva moega käis seal teisigi ringi, ühed läti lippudega mootorratturid näiteks. Pärast tuli välja, et oligi vale paik.
Jõelähtme lähedal helistas meie Tallinna-fännklubi, et saabuvad tervitama. No jalg läks kohe kergemaks!! Ja saime veel endale viimasel kilomeetril kaasakõndija. Kell oli 18.06kui lõime patsu vastu kiriku seina. Seejärel oli puhkus, paremad joogid ja magusad ampsud, ning tagasi Tartu poole.
Ja juba autos otsustasime, et kui Pääsukese tee läks edasi, läheme meiegi!!

Uus päev - laupäev, 20. juuni

2009-06-22T12:18:00.005+03:00

Laupäeva hommikul ärkasime Nõmmeveski Puhketalus, kuhu olime endale mõnusa katusealuse saanud. Meie päralt oli terve maja sooja sauna ja kaminaga. Elav tuli ja saunaleil leevendasid väikese matkaväsimuse. Kuuenda matkapäeva lõpetuseks olin ka mina saanud esimesed tõsised villid (väike varvas oli suurem kui sama jala suur varvas ja ka talla alt oli üks koht hell). Aga uni oli hea ja puhkasime kenasti välja. Hommikul olime valmis meie kohta vara liikuma hakkama (kell 11), ent jõudsime vaevalt asjad kokku panna, kui meid tabas äkiline hoovihm. Varjusime saateautosse ja põrnitsesime taevasse, mis oli ühtlaselt hall ja paistis, et ilm tahab nurjata meie selle päeva matka kilomeetrid.

Vihm autoaknal

Plaani järgi tahtsime jõuda kuskile Kuusalu ja Kiiu vahele, et viimaseks päevaks võimalikult vähe käia jääks. Minul oli küll vihmakuub olemas, ent sellel puudusid praktiliselt varrukad, mistõttu jopekäised märjaks tegi, Piretil aga puudus üldse keep ja jope lasknuks sellise vihma läbi. Kuna vihma veel sadas, otsustasime saateautoga Loksale sõita, kus asus lähim pood. Seal tahtsime endale vihmakeebid muretseda. Esimene pood, kuhu sisse astusime, oli ehitusmaterjalide kauplus, seal olid keebid otsas, aga mina leidsin endale kummikud (need oleksid eelmisel päeval Joaveski-Nõmmeveski metsas ära kulunud!). Kuna kummikud istusid jalga hästi (olid küll 2 numbrit jalast suuremad, kuid villid tundsid ennast hästi ja ei pistnud karjuma), siis ostsin mõtlemata ära ja jalga need jätsingi. Toidukauplusest leidsime ka vihmakeebid ja varustus olemas, asusime igasuguse vihma kiuste teele. No tegelikult oli vihmapilv selleks ajaks juba ise alistunud, kui me Nõmmeveskile tagasi jõudsime.

Matkaraja algus

Sealt jätkasime teed RMK Nõmmeveski-Liiapeksi matkarada pidi, mis kulges Valgejõe ürglooduses, jälgides pinnareljeefe, ikka mäest üles ja alla, kiira-käära, nagu lookles ka jõgi. Rada, mis tundus kaardi järgi vaevalt kilomeeter olevat, võttis ligi tunni.

Ilus matkarada

Aga tee viis kaunile Vasaristi joale. Edasi kulges tee natuke maad nagu matkarada, peamiselt kruusateel, tee ääres väikesed külakesed. Omapäraseim tee oli Kalme külla: kaardil oli täiesti tavaline külatee, ka Regio kaart näitab tee täiesti olemas olevat, aga iga 100 meetri tagant oli kas teade Naabrivalve või eramaa silt ja keelumärk, korra ka kurja koera pilt. Kurja koera ka leidsime, ent sugugi mitte selle talu juures, kus ohusilt. Koer oli täiesti lahti, mingit tõkendit ei olnud ja oli valmis kohe ründama. Paistis päris hirmuäratav olevat. Piret vana koerakasvatajana sundis ta paigale jääma ja pisut lisas kindlustunnet ka tema käes olev koeragaas, aga minul tagus küll süda rinnus trummi ja püksid kiskusid püüli, sest koera suurust vaadates ei jäänud ta minu kogule palju alla. Ohutsoonist väljas, jätkus tee maanteed pidi Kolga poole, nüüd tuli asfalt. Esimest korda matkal nägime ka inimmassi, nimelt oli bussitäis rahvast tõenäoliselt Viru rabast väljumas.
Senini olime nädala jooksul näinud külades õues liikvel väga väheseid inimesi, mõni toimetas õues, mõni liikus jalgrattaga külateel või siis tegelesid isad lastega. Külad tundusid tühjad, ka ei paistnud tegevust põldudel. Kui Pääsukesel oli 100 aastat tagasi võimalik jäädvustada pildile talutöid, siis meile ei jäänud midagi silma. Samas paistsid majapidamised korras olevat, ent päris palju märkas silm ka söötis põlde ning mahajäetud kolhoosiaegseid tootmishooneid.
Kolga teeristis võttis Indrek meid autole ja toimetas Kolka, kus läksime muuseumisse, et kasutada internetti. Tele2 ei võimaldanud ürglooduses ühendust ja nii tuli kasutada traadiga internetti, et enda tegevusest märku anda. Blogida küll ei jõudnud, aga saatsime oma suured pildid ära, et meie hea abiline Joonas saaks need eelmise päeva kirjeldusele lisada. Indrek leidis muuseumist ka huvitavaid esemeid ja Kolga muuseumi töötajatele kulusid ära ka meie puidukonservaatori nõuanded ja teadmised. Muuseumist saime ka hea soovituse, kuhu õhtul ankrusse jääda. Nimelt saime teada Näkiallika tööriistade sepikoda-muuseumi olemasolust, mis just Kuusalu külje all asus. Piret helistas kohe muuseumi omanikule Peeter Kivimäele, kes lubas ERMi töötajatele kohe tasuta sviiti ja õhtust meelelahutust. Nüüd algas rutt. Indrek viis meid kohale, kus matkatee poolele jäi ja kadus autoga Kuusalu poole, meie jätkasime tipa-tapa sama teed. Algul möödus üks kilomeetripost teise järel päris kiiruga, nii et tõdesime rõõmuga, et Jõelähtmesse jääb kilomeetreid aina vähemaks. Nimelt kulges tee vana Narva (Peterburi) maanteed pidi, mille ääres peaks olema ka vanu postijaamu (ühte ma järgmisel päeval ka nägin). Tee oli küll asfalt ja mitte väga jalasõbralik (kummikus hakkas kand natuke põrutuma), aga see-eest autosid oli suhteliselt vähe, nii et polnud viga. Paari tunniga jõudsime Kupu külla ja Näkiallika tallu, kuhu viis teeke maanteeäärse piimapuki juurest. Talu pakkus üllatusi, juba varakult märkas silm esmalt vanakraami ja siis taluõuel noori mehi, kes vene keeles kõnelesid. Peremeest küsides juhatati meid tuppa, kust leidsime eest teisegi seltskonna, need kõnelesid vist eesti keelt. Meile näidati ära magamisasemed ja juhatati suitsusauna. Mehed ise kiirustasid proovi, peremees veel vabandas, et ei jõudnud meile värsket saunavihta teha. Omapäi jäetuna nautisime saunamõnusid, mis olid tõesti hüvad. Suitsusaun oli suurepärane! Me ei jõudnud veel saunajärgset veinimekkimist õieti alustadagi, kui meid kutsuti teatrisse. Selgus, et veel samal õhtul ca tunni pärast on Kuusalu Rahvamajas Kihelkonnamäng, kus meie peremees oma sõpradega üles astub. Kohale jõudnud, selgus, et tegu oli ekskursiga "Majad ja ajad", kus seltskond inimesi jalutas Kuusalu alevis ja kuulas iga maja kohta nende lugusid. Me ootasime esiti rahvamaja juures hulk aega ja imestasime, et publikut ei ole, küll aga mundrites mehi, kes punaarmee, kes leegioni omades. Varsti aga tuli suur grupp, vast üle poolesaja inimese, millega inimesi aina liitus. Rahvamaja juures saime kuulda selle maja lugu, maja ise üle 100 aasta vana, aga tea tervise juures. Sõja ajal on ta peavarju andnud nii venelastele kui sakslastele, olnud tunnistajaks ühe sõjavangi mahalaskmisele, kes hilines loendusele. Kõike seda meie sõbrad etendasidki. Selgus, et tegemist oli ajalooklubiga Front Line, kes läbi mängu elab läbi II maailmasõja sündmusi.

Front Line taastab sündmusi, mis toimusid 1941. aastal Kuusalu rahvamaja juures.

Näkiallikale tagasi jõudnud ja juba magamismõtteid mõlgutanud, kutsuti meid alla putru sööma, kus liitusime pika laua taga Front Line seltskonnaga ja sõime isukalt imemaitsvat mulgi putru, kõrvale ehtsat valget viina rüübates. Mehed rääkisid vaheldumisi oma klubi tegevusest, mida suure huviga kuulasime. Meid üllatas, et seltskond nii värvikas on ja seal pole probleeme, mis poolel keegi on - kõik on sõbrad, oled sa punaarmeelane või leegionär, pole ka erimeelsusi rahvuste vahel. Põnev elamus!

2009-06-20T17:00:00.003+03:00

Eile õhtune jutt katkes poolelt sõnalt ning lisaks siia veel üht-teist. Nimelt olid meil õhtul toredas majakese külas Ott Sandrak oma naise ja pojaga. Läbisime nii meie kui Pääsukese radu ja tegiime plaane kaheks viimaseks päevaks. Peaaegu kohalike näpunäited kulusid marjaks ära. Pärast veel saun, esimest korda selle reisi jooksul - oli vägagi asja ette. Lõpuks kiidaks ka RMKd, kelle matkaradadel on hea ja kindel tunne. Igati toetame, seekord ka tegudega, ostes nende nänni.

Õhtul rõõmsalt RMK särgiga

2009-06-20T00:23:00.004+03:00

Päeva pisiasjadest veel. Rääkimata sellest, et ilm oli tõeliselt vaheldusrikas, oli tee maaliline ja vaheldusrikas.